Nädal välismeedias 16-22. mai 2005

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED
Euroopa Liit, Julgeolek

AJAKIRJANDUS

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia

VÄLISAGENTUURIDE UUDISED

Euroopa Liit

Siseareng

German Chancellor Gerhard Schroeder said that he will continue to insist on a spending cap for the long-term European Union budget of one percent of EU gross national income. "Germany still thinks this (that a one percent cap is needed), with all vigour," he told a news conference when asked whether there was flexibility in talks on the bloc's controversial long-term budget. (Reuters, 17.05)

Dutch Foreign Minister Bernard Bot pledged to end his country's status as the biggest net contributor per capita to the European Union budget. The Dutch government wants the budget capped at 1.0 percent of EU gross national income, while the Commission wants a rise to 1.14 percent. "What we are going to assure the voters and which we are doing already is that we will no longer be the biggest net contributor, that we will bring our net contribution down to the level of about Germany and Sweden," Bot told. (Reuters, 17.05)

Dutch Foreign Minister Ben Bot threatened to veto the budget of the EU unless the contribution of the Netherlands is reduced. Bot said each resident of the Netherlands pays 180 euros (270 dollars) a year for EU membership, compared to 95 euros in Sweden and 71 euros in Germany. "We must immediately reach the level of those countries, or else a veto will ensue," Bot warned. (Afp, 18.05)

Britain would not hesitate to use its veto to hold on to its two-decade-old rebate from the EU budget, finance minister Gordon Brown said, as EU foreign ministers gathered in Brussels to discuss the issue. "It's wholly justified. If we did not get the result we wanted we would not hesitate to use our veto," Chancellor of the Exchequer Brown told. "It is the right thing to do because we get so little of the CAP (Common Agricultural Policy) receipts, we get so little of the structural and cohesion funds receipts, that our rebate is wholly justified," Brown said. (Afp, 22.05)

British Prime Minister Tony Blair's government sent out mixed signals on whether it would proceed with a referendum on the EU constitution if the French rejected it. Foreign Minister Jack Straw told that if the French reject the constitution in their own referendum on May 29, "EU has a problem and it will have to be considered". However, Europe Minister Douglas Alexander told the House of Commons that the referendum would be held in any event. (Afp, 18.05)

Belgium's lower house approved the EU constitution, leaving the kingdom's five different regional parliaments to confirm its ratification. An overwhelming majority of Belgium's lower house voted in favour of the constitution, with only the country's far right Vlaams Belang party rejecting it. "This constitution will, without a doubt, make the union more democratic, more efficient and transparent. Nobody is able to doubt this," Belgian Prime Minister Guy Verhofstadt told the lower house during a debate. (Reuters, 19.05)

European Commission President Jose Manuel Barroso urged French voters on Wednesday to say "yes" to the EU constitution, warning that rejection of the treaty in a May 29 referendum would weaken France and Europe. "Everyone will be watching the result of the referendum in France, in Europe and beyond. If, unfortunately, the "no" were to prevail, that would be perceived as a weakness, for France and for Europe," Barroso told. He also warned that should French voters reject the landmark EU charter, it would be "bad news for the economy, both in France and Europe". Barroso appealed to France's sense of national pride, saying voters should approve the constitution "in the name of values that are both French and European." (Reuters, Afp, 18.05)

Välis-ja julgeolekupoliitika

The EU executive arm urged the Uzbek government to rein in a military clampdown in the ex-Soviet republic, while reiterating its deep concern at the continuing unrest. But the European Commission declined to speculate about whether the deadly crackdown will have any impact on relations between the EU and Tashkent, which receives some 10 million euros (12.5 million dollars) aid per year. "We are following the events very, very closely. We are deeply concerned by what we see and what we hear," said Emma Udwin, spokeswoman for EU external relations commissioner Benita Ferrero-Waldner. (Afp, 17.05)

The European Commission declined to comment on judgments handed down on Russian oil tycoon Mikhail Khodorkovsky, but said the outcome should demonstrate judicial transparency for foreign investors. The EU executive arm, speaking as Khodorkovsky was found guilty on one count of fraud, added that it has always pressed Russia on human rights, and would continue to do so. "The commission is not in a position to judge, and it's not up to the commission to judge whether Mr Khodorkovsky is guilty or not," said a spokeswoman for EU external relations commissioner Benita Ferrera-Waldner. "But what is important from our point view is the signal sent to the business and investor community... What's important to us is that there is a transparent and non-discriminatory framework for business to invest in Russia." (Afp, 17.05)

Russia said it was committed to European values and human rights, brushing off criticism from the United States and some eastern European states that it was heavy handed in dealing with dissent. Foreign Minister Sergei Lavrov told a summit of Council of Europe human rights watchdog that only a strong state could protect its citizens, and if they complained they did so mainly because of economic hardship. "Russia has always been, is and will be one of the biggest European nations. Today no one should doubt Russia's commitment to democracy and European values," Lavrov said. "Only a strong and responsible state with a well-developed civil society can fully ensure human rights. (Reuters, 16.05)

Lithuania and Russia could begin physically marking the path of their border this autumn, eight years after a treaty on the frontier was signed, a Lithuanian official said. "Both sides pledged to speed up preparation work and we hope that physical demarcation of the border could start this autumn," Zenonas Kumetaitis, deputy head of the consular department at the Lithuanian foreign ministry, told. "The border in the Baltic Sea is also to be marked in order to avoid problems with tourists, as the area is widely visited by local and foreign guests," Kumetaitis said. Kumetaitis said that demarcation of the border with Russia will take a few years. (Afp, 19.05)

JULGEOLEK

NATO Secretary General Jaap de Hoop Scheffer threw the Atlantic Alliance's weight behind Georgia's efforts to win the withdrawal of Russian military bases from its territory. "NATO's position on the Russian bases has not changed and will not change: these bases should go," he told. "It is clear that the end state as soon as possible is that the bases should go." "We are very encouraged by the support we got in our negotiations for the withdrawal of the Russian bases," Georgian Foreign Minister Salome Zurabishvili told a press conference with de Hoop Scheffer. (Afp, 18.05)

NATO is set to make its debut in Africa by backing up an African Union peacekeeping mission in Sudan's war-torn Darfur region -- although it is keen to be discreet. "NATO agrees this must remain and be seen to remain an AU mission with NATO intervening only in a support role," said a NATO official. "Nobody wants to make a big show about a NATO presence in Darfur," said a diplomat. He added that there may be "a very light" NATO presence in Darfur. "But certainly nobody wants to overshadow the AU." (Afp, 22.05)

AJAKIRJANDUS

USA ja Suurbritannia ajakirjandus

Nädala valdavaks teemaks kujunesid eelseisvad Euroopa põhiseadusliku leppe referendumid Prantsusmaal ja Hollandis, mis on põhjustanud arvukalt spekulatsioone nende rahvahääletuste mõjust ELi tulevikule.

Suurbritannias leiab Timothy Garton Ash, et eurooplased seisavad juba pikemat aega dilemma ees – kas võimaldada USAl tõusta uueks imperialistlikuks jõuks maailmas või kujundada ELi-USA partnerlus viisil, mis tooks rohkem vabadust, inimõiguste austamist, majanduslikku heaolu ka pikemas perspektiivis. ELi kuuluvad tänaseks ka riigid endisest N. Liidust. Laienemine on valanud õli tulle “ei” ütlejatele põhiseadusliku leppe referendumil Prantsusmaal. (Timothy Garton Ash, The Guardian, 19.05) Vähesed põhiseaduse vastased on ELi vastu - nad ei taha EList välja astuda, nende sooviks on ühendust muuta. Põhiseadusliku leppe vastaste suurimad hirmud on sotsiaalne dumping ja ebaaus konkurents, mis seostub viimase laienemise mõjudega. Kardetakse ka Türgi liikmestaatust tulevikus – see välistaks pessimistide meelest Euroopa poliitilise ühtsuse. Loomulikult oli Euroopa kohus ja ülesanne pärast külma sõda - laienemine, eelkõige stabiilsuse huvides, kuid lisades veelgi liikmeid, ilma et oldaks veendunud nende riikide kodanike toetuses, muudetakse EL läbikukkumiseks nii uute kui ka staažikate liikmesmaade jaoks. (Sylvie Goulard, Financial Times, 18.05) Holland on aastakümneid olnud Euroopa integratsiooni entusiastlikemaid toetajaid, nüüd aga viitavad kõik märgid sellele, et referendum saab ka Madalmaades eitava resultaadi. Põhjuseid pole vaja kaugelt otsida, hirm immigratsiooni ees ning rahvuslik šokk pärast kahte poliitilist mõrva (Pim Fortuyn ja Theo van Gogh) mängivad olulist rolli hollandlaste euroskepsises. Hollandis valitsevad meeleolud näitavad ilmekalt, et aina laienev EL on kaotamas oma ustavamaid liikmeid. (Quentin Peel, Financial Times, 19.05) Võimalikku negatiivset hääletustulemust Prantsusmaal võib tõlgendada kui selgusetuse perioodi algust ELis, mis nõrgestab ühendust, raskendades näiteks elutähtsa eelarvedebati läbirääkimisi, kõnelusi edasise laienemise, Lissaboni strateegia, välispoliitiliste suundade üle. Eitavale tulemusele Prantsusmaal ja Hollandis peaks järgnema ELi juhtorganite kindel seisukihavõtt, näitamaks, et tegemist pole katastroofiga, sest EL jätkab tegutsemist elujõulise mehhanismina. Kui kaks Euroopa tuumriiki otsustavad referendumil “ei” öelda, peaks EL edasi tegutsema kolmeastmelise strateegia alusel. Esiteks, jääma kindlaks püstitatud prioriteetidele – eelarveküsimustes kokkuleppele jõudmine, laienemiskõneluste alustamine Türgi ja Horvaatiaga, lähinaabritega tihedamate sidemete loomine, majandusreformi edasiarendamine (teenuste direktiiv). Teiseks, EL vajab oma välisteenistust, mis alluks seni veel loomata EL välisministri institutsioonile. Kolmanda sammuna peaksid liikmesriigid põhiseadusliku leppe küsimuses tegema aastase pausi, mille jooksul selguksid leppe tugevad ja nõrgad küljed, et siis koguneda konverentsile, mis omakorda otsustaks muudatuste sisseviimise vajalikkuse, näiteks kahekordse häälteenamuse küsimuse, ELi presidenti puudutava või volinike arvu kärpimise küsimuse. (Charles Grant, Financial Times; 22.05) Prantslaste eitav vastus põhiseaduslikule leppele oleks palju enam kui vaid konstitutsiooni mittekõlbulikuks tunnistamine. See väljendaks Prantsusmaa suhtumist ELi suundumustesse tervikuna, nii ühendusesiseselt kui ka maailmaareenil. Äärmuslased näevad põhiseaduslikku lepet Suurbritannia peaministri Tony Blairi saatanliku sepitsusena Prantsusmaa mõjukuse vastu, lisaks valitseb hirm kaotada töökohti viimatiliitunud riikide kodanikele Ida-Euroopast ning tõrjuv suhtumine Türgi pürgimisse ELi. Ometi oleks “ei” Prantsusmaalt tõeline sensatsioon, see riik on olnud ELi käimalükkavaks jõuks aastakümneid. Tony Blairile tähendaks naaberriigi vastasseis tiksuva pommi asendumist ta jalge all miiniväljale jõudmisega, sest Suurbritannia eesistumisega puutub Blair kindlasti kokku Prantsusmaaga – kõigi kriiside emaga Euroopa poliitilisel maastikul. (Andrew Rawnsley, The Guardian, 22.05) Prantsusmaa “ei” oleks kõrvakiil Prantsusmaa president Jacques Chiracile, kes nii tihti on Washingtoni frustratsiooni põhjustajaks olnud. Ameeriklased tõlgendaksid sellist tulemust kui ELi läbikukkunud katset tõusta USA kõrvale maailmas. Leppe algsest ideest – teha konstitutsioon rahvale arusaadavamaks – on jõutud 500 lehekülje pikkuse teksti tõttu vastupidise tulemini. Ent tekst ise muudaks ELi USA suhtes tõhusamaks partneriks, aidates kaasa liidu välispoliitika sidususele, konkretiseerides presidendi institutsiooni roteeruvate eesistumiste asemel, luues välisministri ametikoha. Dokument annaks võimaluse paremini lahendada ka sisepoliitilisi küsimusi – asüülipoliitikat ja immigrantidega seonduvat. “Ei” tähendaks ELi poliitilist halvatust, mis muudaks liidu kummaliseks partneriks kõikidele riikidele, seda enam, et sügisel ootab ees liitumisläbirääkimiste algus Türgiga, mille komplitseeritus on kõigile teada. (Philip Gordon, Financial Times, 17.05)

Saksamaa, Austria ja Šveitsi ajakirjandus

Saksakeelses ajakirjanduses kritiseeritakse teravalt lääneriikide leebust Usbekistani diktaatori Karimovi suhtes. Karimov püüab õigustada brutaalset veresauna islamiohuga, samas kinnistab ta vaid oma võimu ja võitleb demokraatliku opositsiooniga. Usbekistanil on kõik tüüpilise diktatuuri tunnusjooned. Diktatuuri ei tohtivat, islamohtu arvestades, juurutada riikides, mis pole selleks küpsed, arvab Karimov. Tegelikkuses süüdistab Karimov isegi rahumeelseid inimõiguslasi terrorismis ja islamiradikalismis. (Daniel Brössler, SZ, 17.05) Karimov on Usbekimaa Frankenstein. Demonstrante, kes astusid välja üksnes korruptsiooni ja riigiterrori vastu ning seaduslikkuse taastamise poolt, süüdistatakse islamikalifaadi rajamise plaanides. Brutaalse vägivallaga saavutab Karimov vaid seda, et terrorikoletis, mille vastu ta väidetavalt sõdib, võib tõesti sündida. Praegune Usbekistan kujutab endast segu Nõukogude reliktidest ja feodaalsest keskajast. Kõikidest Kesk-Aasia vabariikidest on siin kõige kangkaelsemalt igasuguseid reforme välditud. Eliit rikastub puuvilla ja kulla ekspordist ning narkotransiidist. Riik ise aga langeb üha sügavamale sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste probleemide sohu. (Burkhard Bischof, Die Presse, 20.05) Karimov on Usbekistani raudse käega juhtinud juba 1989. aastast peale. Sellele vaatamata on ta osanud end rahvusvahelisel parketil vastuvõetava ja isegi vajaliku partnerina välja mängida. Karimov sõbrustab nii ameeriklaste kui ka venelastega, kuid kasutab terrorismivastase võitluse loosungit igasuguse opositsiooni neutraliseerimiseks. Pärast Andižani veresauna ei saa need lääneriigid, kes demokraatiat ja inimõigusi tõsiselt võtavad, olukorrale enam läbi sõrmede vaadata. Diplomaatilisel leebusel on piirid. See kehtib ka Šveitsi valitsuse kohta, kes Usbekistaniga WMFi ja Maailmapanga raames koostööd teeb. (R.M., NZZ, 17.05)

Saksamaa jaoks on päevakajaline ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks saamine. Ülemaailmne lobitöö selles suunas ei näi andvat tulemust. On liiga palju neid, kes on põhimõtteliselt vastu Julgeolekunõukogu laiendamisele, kui uued riigid saavad vetoõiguse. ÜRO reform sõltub siiski eeskätt USAst. Esialgu on täiesti võimatu ennustada, kas USA lepib Saksamaa liikmelisusega või mitte. Samahästi võiks noppida karikakraõit... Schröderi auahneim välispoliitiline projekt sõltub täielikult sellest, mida otsustab Bush. Selle üle võib kurta, kuid sellest ei saa üle ega ümber. Julgeolekunõukogu otsustab sõja ja rahu küsimusi, otsustab – kas peatada massimõrvu või mitte. ÜRO reform peamiselt Julgeolekunõukogu reformimises seisnebki. Arvestades Schröderi Venemaa ja Hiina poliitikat, ei maksa USA liigsele lahkusele loota. Et aga Hiinale vastu seista, võib USA nõustuda suurte demokraatiate – India, Jaapani, Brasiilia ja sel juhul ka Saksamaa liikmelisusega. (Stefan Ulrich, SZ, 20.05)

Euroopa Nõukogu tippkohtumine Varssavis näitas organisatsiooni tähenduse kadumist. Rida riigijuhte jättis demonstratiivselt tulemata. ENi on vastu võetud riike, kes liikmelisuse tingimustele ei vasta. Üksnes Valgevene suhtes on oldud järjepidevad. See osutab põhimõttekindlusetusele. Erinevalt OSCEst ei oma EN kohapealseid missioone kriisikolletes, et lepingute täitmist kontrollida. Ainus instants, millega EN võib kiidelda, on Euroopa Inimõiguste kohus. Paljude Ida- ja Kesk-Euroopa riigipeade sõnul distsiplineerib see nende oma justiitsorganeid. Ebaefektiivseks muudab kohtu tegevuse asjaolu, et EN liikmesriikides elab üle 800 miljoni inimese. Organisatsiooni reformimine on päevakorral. (Reinhard Veser, FAZ, 17.05) Venemaa välisminister Lavrov tegi ettepaneku kutsuda EN tippkohtumise asemel kokku kõikide Euroopa organisatsioonide tippkohtumine. Ilmselt soovitakse 50 riigijuhi tühjade sõnavõttude taustal vastutusest kõrvale hiilida. Mitte juhuslikult ei puudunud kohtumiselt president Putin, mitte juhuslikult ei toonitanud Lavrov inimõiguste asemel pigem võitlust terrorismiga. Samal ajal püüab Venemaa OSCE tähendust vähendada, sest organisatsioon on toetanud demokraatiat Ukrainas, Gruusias ja Moldovas, mida Venemaa peab oma huvide kahjustamiseks. (Reinhard Veser, FAZ, 18.05) Austria liidupresident Heinz Fischer ütles Varssavi tippkohtumisel: “EN peab jääma Euroopa sotsiaalseks südametunnistuseks!” Samal ajal vaevleb EN mõtte- ja identiteedikriisis. Ühtegi lääne suurriigi juhti, peale Schröderi, polnud kohal. Poola välisminister pidas seda alanduseks pigem Euroopale kui Poolale. Tipppoliitikute puudumise tõttu ei tundnud sündmuse vastu erilist huvi ka lääne meedia. Seetõttu ei kuulnud maailm, näiteks, deklaratsioone inimõiguste rikkumistest Valgevenes. (Thomas Roser, Die Presse, 18.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

Järelkajades ELi-Venemaa tippkohtumisele leitakse, et Euroopal ei tule suure idanaabriga välispoliitilistes küsimustes ühel häälele rääkimine sugugi hästi välja. Kuigi keegi ei sea küsimärgi alla Moskvaga üksmeele saavutamise vajadust, oleks Luksemburgi peaminister Jean-Claude Junckerilt oodatud veidi rohkem tagasihoitust tippkohtumisele järgnenud avaldustes. Seda eriti ajal, mil USA president George Bush hoiab Venemaaga distantsi. Kas tulevane Euroopa välisminister suudab Venemaaga rääkida sama ausalt ja kompleksivabalt kui Bush? (Alain Louyot, L’Express, 16.06) Ühelgi Moskvas esindatud Euroopa liidril ei jätkunud 9. mail julgust rääkida tõtt. Kas ollakse unustanud, et Baltimaad kuuluvad ELi ning just seepärast tuleb meenutada nende riikide kohutavat punast minevikku, millesse Lääne-Euroopa nad unustas? On kahju jätta sel moel USAle vabaduse ja demokraatia eest võitlemise monopol, ajal mil Euroopa püüab kehtestada põhiseadust, mis tugevdab ELi moodustavate riikide demokraatiat. Põhiseaduslikule leppele ”jah” ütlemiseks ei oleks olnud paremat argumenti 9. mai pidustuste puhul ELi juhtide allkirjastatud ühisdeklaratsioonist. Kuid igaüks mängis oma kaartidega. Ja kehvasti. Jättes taas kord ilusama osa Washingtonile. (Denis Jeambar, L’Express, 16.05)

Prantsuse valitsus räägib ”majanduskriisist”, ”halvatusest” ja isegi ”kaosest” ELi põhiseadusliku leppe tagasilükkamise korral. Leppe vastased hurjutavad valitsust hirmutamistaktika pärast. On selge, et leppe tagasilükkamine mõne asutajariigi poolt tekitaks Euroopas poliitilise kriisi. Selles ei kahtle keegi. Kuid kas järgneks majanduskriis? Küünikute sõnul läheb eurotsooni juhtivatel majandustel juba niigi väga halvasti. Seda loogikat jätkates ei halvendaks prantslaste ”ei ” olukoda rohkem kui ”jah” suudaks seda justkui võluväel parandada. Kindel on see, et leppe tagasilükkamine prantslaste poolt ei tähendaks euro lõppu, ei muutuks Euroopa Keskpanga mandaat, see ei muudaks isegi praeguseid eelarvereegleid. Kuid see mängiks head kaardid kätte põhjalike reformide vastastele, mille järele on Prantsusmaal majandusliku vitaalsuse taastamiseks suur vajadus. (Juhtkiri Nicolas Barrélt, Le Figaro, 19.05) Mitmed ajalehed hurjutavad valitsust musta tulevikuväljavaate manamise eest leppe võimaliku tagasilükkamise puhul. Leitakse, et esimest korda pärast 1981. aastat tuleb prantslastel anda liiga lihtne vastus liiga keerulisele küsimusele. Seetõttu oleks valitsusel kasulikum püüda selgitada, mitte kuulutada Suure Katku tagasitulekut. Kuigi ELi juhtidel ei ole hetkel ühtegi varuplaani juhuks, kui mõni riik lepet ei ratifitseeri, on seda asja aega arutada, sest viimased ratifitseerimised peaksid toimuma alles 2006. aasta esimesel poolel. Kuigi prantslaste ”ei” julgustaks tõenäoliselt ka mõnd teist riiki lepet tagasi lükkama, siis hinnanguliselt ratifitseerib selle ikkagi valdav enamik liikmesriike. Seetõttu võib arvata, et ”ei” korral jääb Prantsusmaa ELis ”vähemuste gruppi”, ta ei saa eeldatavalt õigust konventi juhtida, kui lepe peaks avatama uuteks läbirääkimisteks. Sest Prantsusmaa oleks esimene riik, kes lepet nõudis ning selle siis ise tagasi lükkas. Kuigi leppe ratifitseerimata jätmine on Prantsusmaa kindel õigus, ei ole see siiski parim moodus oma huvisid kaitsta. Võib arvata, et leppe tagasilükkamise korral mingi plaan B mõne aja pärast sünnib, aga vaevalt seda prantslastele meelepäraseks kujundatakse. (Alain Duhamel, Libération, 18.05) Leppe ratifitseerimise toetuseks võtsid ühisavalduses ajakirjanduse vahendusel sõna ka Poola, Tšehhi, Ungari ja Slovakkia suursaadikud.

Skandinaavia ajakirjandus

Skandinaavia ajakirjanduses kajastati laialdaselt Usbekistani küsimust. Olukord Usbekistanis ei ole veel rahunenud. Rootsi ajakirjandus leiab, et Karimov´i valitsus Usbekistanis on diktaatorlik ja ta on juba pikka aega suutnud valitseda ilma, et see oleks siseriiklikult või välisriikides erilist vastuseisu tekitanud. Nüüd on Usbekistanis tekkinud küllaltki organiseeritud opositsioon. Samas on valitsus ka peale brutaalseid sündmusi Usbekistanis endiselt võimul, ja ilmselt sinna ka jääb. USA president George Bush teatas kohe pärast võitu valimistel, et tema järgmise nelja aasta plaan on vabaduse ja demokraatia levitamine kogu maailmas. Täpselt sellest tuntakse Usbekistanis puudust. Taani ajakirjandus leiab, et EL peaks olema tähelepanelikum selle suhtes, mis Euroopa tagahoovis toimub. Nimelt valitsevat Kesk-Aasias asuvaid endisi NSVL riike türannid ning see on kasvulava äärmusliku islamiusu levikule. EL peaks avaldama survet poliitiliste ja majanduslike reformide läbiviimiseks Kesk-Aasias, eriti Usbekistanis, kes on neljast endisest NL riigist strateegiliselt kõige olulisem ning seda tuleks teha võimalikult kiiresti.

Skandinaavia ajakirjanduses kirjutati ka sellest, et Hiina ähvardab EL ja USA-d majandusssõjaga. Nimelt kaotati aastavahetuse paiku globaalsed kvoodid ning Hiina eksport EL-i kasvas 48% ja USA-sse 37%. See aga tähendab raskeid aegu EL-i ja USA tekstiilitootjatele. USA viis sisse impordipiirangud ning ka EL teatas, et seda tehakse varsti. Rootsi ajakirjandus on Rootsi ametliku seisukohaga päri, et EL ei peaks impordikvoote kehtestama. Samas arvatakse, et kvoodid võetakse vastu Rootsi vastuseisust hoolimata.

Taani ajakirjanduses tekitas elavat vastukaja Taani poliitikute arvamus, et Taani sooviks sõdida ilma ÜRO heakskiiduta. Taani leiab, et võitluses terrori ja massihävitusrelvade vastu ei ole aega käed rüpes oodata, kuni ÜRO mandaadi annab. Teatud tingimustel tuleks võimaldada sõja alustamist ÜRO-st mööda minnes. Kuigi Taani poliitiline enamus ei ole kaotanud usku ÜRO-sse, soovitakse sekkumisvõimalust juhuks, kui maailmaorganisatsioon osutub suure ohu või massimõrva korral teovõimetuks. Partei Venstre esitab 7 tingimust, mis peaksid olema täidetud, et erandkorras ilma ÜRO heakskiiduta sõda alustada: muuhulgas juhul, kui riik on aastaid eiranud ÜRO korraldusi ja kõik diplomaatilised võimalused on ära proovitud. Sotsialistliku Rahvapartei esimehe Villy Søvndali arvates pole juhuslik, et Venstre esitab ettepaneku samal päeval, mil peaminister sõidab külla “oma parimale sõbrale George Bushile”. Ettepaneku vastased tõlgendavad ettepanekut nõnda: kui ÜRO ei tee nii, nagu mõni riik tahab, siis teeb see riik seda ise. Arvatakse ka, et see on katse legitimeerida tagantjärele Iraagi sõda. (Camilla Ahlmann-Jensen, Hanne Fall Nielsen, Politiken, 20.05)

Soome ajakirjandus

Venemaa lennukid on tunginud Soome õhuruumi viimase poole aasta jooksul paarkümmend korda. Soomlased ei pea piiririkkumisi provokatsiooniks, vaid arvavad, et need johtuvad Vene lendurite hoolimatusest või ükskõiksusest. Arvatakse, et Venemaa õhujõudusid ja lendureid võib olla ärritanud see, et Balti riikide iseseisvudes on nad pidanud Kaliningradi suunduvaid lende sooritama Soome lahe suhteliselt kitsas õhuruumis. Soome on väljendanud pahameelt õhuruumi rikkumiste üle ja peab hämmastavaks, et Venemaa poliitiline juhtkond ei saa õhujõududes korda majja. Kui rikkumised jätkuvad, on huvitav näha, kuidas see mõjutab soomlaste suhtumist NATOsse. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 21.05) Soome on nõudnud selgitusi Venemaa suursaadikult Soomes Vladimir Grininilt ning on esitanud Venemaale piiririkkumiste kohta noodi, kuid ei ole sellele veel vastust saanud. Peaminister Matti Vanhanen soovib õhuruumi rikkumistele selgitust hiljemalt juunis toimuval Moskva visiidil. (Arto Astikainen, Helsingin Sanomat, 21.05) Piiririkkumised on tekitanud spekulatsioone rikkumiste motiivide üle. Ei ole vaja ülereageerida, kuid põhjused tuleb välja selgitada enne kui need hakkavad rikkuma kahe riigi häid suhteid. Vahejuhtumeid on olnud liiga palju selleks, et tegu oleks juhusega. Usutava seletuse puudumise tõttu esitatakse teooriaid Vene lendurite halvast orienteerumisoskusest ja soovist katsetada, kuidas Soome, ja ehk ka NATO reageerivad. Enne Balti riikide liitumist NATOga oli venelastel kombeks “eksida” Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 21.05) See, et Venemaa eitab rikkumisi, ei ole üllatus, Venemaa huvides ongi eitada. Venemaa eitas ka Eesti piiririkkumisi, kuigi ka seal esines rikkumisi palju. Sõltumata sellest, mis on piiririkkumiste taga, peavad need lõppema. On kummaline, et Soome ametiisikud ja poliitikud on varjanud informatsiooni korduvate rikkumiste kohta. Eesti on intsidendid koheselt avalikustanud. (Juhtkiri, Kaleva, 22.05)

Oli ette arvata, et Soome president Tarja Halonen teatab valmisolekust osaleda 2006 aasta jaanuaris toimuvatel presidendivalimistel. Soome esimene naispresident on olnud kogu ametisoleku ajal väga populaarne, mis näitab, et soomlased hindavad Haloneni ja tema tegevust presidendina. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 20.05) Tarja Halonen oli langetanud otsuse presidendivalimistel osalemise suhtes juba möödunud sügisel, kui arutleti Soome välis- ja julgeolekupoliitika üle - milline peaks olema Soome osa maailma arengus, kuidas olla konkurentsivõimeline. (Jaakko Hautamäki, Helsingin Sanomat, 20.05) Presidendiameti seisukohalt ei ole pikk valimiskampaania just kõige parem, aga nüüd on valimiskampaania alanud varakult. Kokoomus ja Keskusta on saanud juba mõnda aega teha ettevalmistusi oma kandidaatide valimiskampaaniaks, kuid sotsiaaldemokraadid olid sunnitud ootama Haloneni otsust. Halonen juhib veel 53 protsendiga, Niinistö ja Vanhaneni toetus on kasvanud 40 protsendini. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 20.05) Arvamusuuringute järgi on Haloneni toetus nii kõrge, et heal juhul võib ta võita juba esimeses voorus, mis ei ole siiski tõenäoline. Halonen põhjendas osalemist valimistes tööst saadud tagasisidele ja tundele, et ta võib soomlastele veel kasulik olla. Hämmastust tekitas asjaolu, et Halonen langetas otsuse juba sügisel, kuid venitas sellest teatamisega nii pikalt. Arvatakse, et põhjus võib peituda valimiskampaania taktikas. (Juhtkiri, Kaleva, 20.05) Kokoomuse kandidaat Sauli Niinistö ei näe presidendivalimisi NATO valimistena. Niinistö arvates peab võimaluse liituda NATOga jätma avatuks. Niinistö suhtub NATOsse positiivsemalt kui Halonen, kes on tõdenud, et ei tunne NATOga liitumise suhtes suurt tõmmet. (Minna Pölkki, Helsingin Sanomat, 23.05)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Russia and Estonia formally recognised each other’s borders 14 years after Tallinn won independence from its Soviet rulers. "Before the signing of this agreement, our Estonian colleagues assured us they had no unilateral interpretations of the border line," said Russian Foreign Minister Sergei Lavrov after the signing ceremony. But Moscow used the occasion to remind fellow Baltic neighbour Latvia that they would not reach agreement until the new EU member renounced what President Vladimir Putin has called "idiotic" territorial claims. A deal between Riga and Moscow would not only signal a major advancement in relations strained by mutual allegations of oppression and extremism, but would finally give Russia an official border with the European Union. (Reuters, 18.05)

Russia and Estonia signed treaties after nearly a decade of delay that formally demarcate their border and define part of the easternmost frontier of both the EU and NATO. The signature "sets a premise for deepening our relations with Estonia," Lavrov told after signing the treaties, adding that he and Paet discussed other issues including the rights of the ethnic Russian minority in Estonia. Paet also said the agreement on the border could open the way to progress in other areas. "We hope that the signing of the agreements will create good preconditions for the further development of relations and also open new opportunities for economic cooperation between our states," he said. (Afp, 18.05)

European Union foreign policy chief Javier Solana welcomed the signing of treaties between Russia and Estonia demarcating their border. "This is very good news for Estonia, for Russia, for the EU and for EU-Russia relations and an important step towards the resolution of the long-standing issue," Solana's spokeswoman, Cristina Gallach, said in a statement. The signing of the treaty and its eventual ratification by the parliaments of the two countries is essential for Russia and EU to break a deadlock on easing visa rules and stepping up the fight against illegal immigration. (Afp, 18.05)

The United States welcomed the signing by Russia and Estonia of a border demarcation treaty that signalled an improvement in relations between the two countries. "The United States sees this as a welcome step that will be constructive for regional relations and will help Estonia and Russia move ahead from their painful past," State Department spokesman Richard Boucher said in a statement. "We believe that Estonia, which the United States has continuously recognized since 1992, has taken an important step in ensuring the integrity of its borders," Boucher said. "We look forward to completion of the process of ratification by the parliaments of both countries to bring the treaty signed today into force." (Afp, 18.05)

Suurbritannia ajakirjandus

Slovakkia president Ivan Gasparovic tegi kohtumisel Eesti president Arnold Rüütliga ettepaneku, et ELi väikeriigid peaksid taotlema Euroopa põhiseadusliku leppe muutmist selliselt, et nad poleks kohustatud vastu võtma kogu Brüsselist tulevat seadusandlust. Gasparovici soovitusel peaksid Balti ja Visegradi riigid pärast seda, kui kõik 25 EL liiget on põhiseaduse leppe heaks kiitnud, ühendama oma jõud leppe osaliseks muutmiseks, sest kõik leppe punktid ei rahulda väikeseid EL riike. (International Herald Tribune, 17.05)

Saksamaa ja Austria ajakirjandus

Eesti-Vene piirilepe on olnud alates 1999. aastast allkirjastamata, muuhulgas seetõttu, et Venemaa ei tunnista tõsiasja: Eesti on praeguse piiri fikseerimisega sunnitud leppima oma territooriumi annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt. Piirileping Lätiga kinnistab samuti pärast Teist maailmasõda toimunud Läti alade annekteerimist. Piirilepet ei saa Põhiseaduse muutmiseta kehtivaks kuulutada. Põhiseadus aga pärineb ajast, mil NSV Liit tunnistas Eesti ja Läti idapiiri puutumatust. Putin kuulutas Läti territoriaalsed nõudmised “idiootlikeks”, Läti välisminister Kalvitis aga kinnistas, et jutt pole alade tagasinõudmisest, vaid ajaloo tõlgendamisest. (FAZ, 19.05) Käesoleva aasta alguses loobus president Putin lõpuks piirilepingu sidumisest vene vähemuse olukorraga Baltimaades. Piiriküsimust on Venemaa aastaid kasutanud surve avaldamiseks Baltimaadele. (gam., Die Presse, 19.05)

Rootsi ajakirjandus

9. mai oli pidu kogul Venemaal. President Putini jaoks oli see diplomaatiline triumf. Muret tekitab Putini seisukoht Balti riikide suhtes, mille ta ühel pressikonverentsil välja ütles. Nimelt leiab ta, et Molotovi- Ribbentropi pakt oli lihtsalt üks suurriikide kokkuleppe ja selle järgi oli Venemaal õigus Baltikum endale saada. Venemaa ei okupeerinud Balti riike, sest üks riik ei saa ju omaenda osa okupeerida. Selline ajalookäsitlus on esiteks vale. Teiseks, probleemiks on Putini suhtumine. Ta ei andnud mingit hinnangut sellele, kas Hitleri ja Stalini pakt oli õige või vale. See on tema arvates lihtsalt ajalooline fakt. Venemaa võiks juba oma nõukoguliku minevikuga lõpparve teha, kuid Putinist seda vist oodata ei tasu. Pole siis imestada, et Leedu ja Eesti otsustasid Moskva pidustustest kõrvale jääda. (Claes Arvidsson, SvD, 20.05)

Soome ajakirjandus

Eesti ja Venemaa piirilepe on olnud valmis juba peaaegu kümme aastat, kuid allkirjastamine on veninud - kord eestlaste, kord venelaste vastuseisu tõttu. Uue lepingu kohaselt loobub Eesti ametlikult 1920 aasta Tartu rahulepinguga talle määratud Petserimaast ja Peipsi järve põhjapoolsetest aladest. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 18.05) Eesti välisminister Urmas Paet on rahul, et piirileping sai lõpuks allkirjad, kuid ei oska öelda, kas Eesti esitab Venemaale hüvitusnõude. Uue piirilepinguga sai Venemaa 1920. aasta Tartu rahulepingu kohaselt Eestile kuulunud alasid. Välisminister Paeti sõnul ei mõjuta piirilepingu sõlmimine piiril elavate setude olukorda, kuna Eesti valitsused on juba aastaid tähelepanu pööranud setu vähemuse probleemidele. (Marjut Tervola, Helsingin Sanomat, 19.05) Eesti ja Venemaa allkirjastatud piirilepe lõpetab loodetavasti kahe maa pika tüli. Kuigi leping tähendab Eesti jaoks valusat taganemist 1991. aastal taasiseseisvudes piiri määramisel püstitatud eesmärkidest, on lahja leping parem kui suhteid pidevalt kurnav konflikt võimsa naabriga. Venemaa reageering Läti soovile liita piirileppele deklaratsioon näitab, kuivõrd õrn teema on Venemaa jaoks ajaloo tõlgendamine ja venekeelse vähemuse olukord. Piirileppe ratifitseerimine ei ole ilmselt kerge ei Eesti ega ka Venemaa parlamendile. Venemaa ei soovi lisada allkirjastatud piirileppele täiendavaid dokumente. Eestis on leppele vastu opositsioon, kes ei kiida heaks loobumist 1920. aasta Tartu rahuga Eestile määratud aladest. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 19.05) Viisteist aastat kestnud läbirääkimistest hoolimata ei pööratud Venemaal Eesti-Vene piirileppe allkirjastamisele peaaegu üldse tähelepanu. Allkirjastamisele järgnenud pressikonverentsil rõhutas Venemaa välisminister, et Eesti on kinnitanud Venemaale, et ei kavatse esitada territoriaalseid nõudeid sisaldavaid eritõlgendusi. Eesti arvates on Venemaa lükanud piirileppe allkirjastamist edasi eesmärgiga mõjutada Eesti sisepoliitikat. Eesti ja Vene suhteid on pingul hoidnud eriti venekeelse vähemuse olukord Eestis ja erinev ajaloo tõlgendamine. Venemaa asevälisministri sõnul suhtub Venemaa negatiivselt endiste natside abiliste tegevusse Eestis ja Hitleri-Saksamaa SS-laste ridades võidelnud isikute ülistamisse. (Kalle Schönberg, Turun Sanomat, 19.05) Allkirjastatud piirileping määrab piiril elavad setud lõplikult elama kahel maal. Piirileppega kaob lootus, et Eesti saaks kunagi tagasi enne okupatsiooni Eestile kuulunud, kuid pärast sõda Venemaaga liidetud Petseri. Tõenäoliselt kutsub ratifitseerimine Riigikogus esile uusi meeleavaldusi ja ägedaid vaidlusi. Eesti välisminister Urmas Paeti sõnul soovib Eesti saada setud UNESCO nimekirja, mõlemal pool piiri elavaid setusid koheldakse taotluses ühtse vähemusena. Piirileppega loobutakse ka Jaanilinnast, kuid selle saatus ei ole tekitanud Eestis arutelu. Põhjus peitub osalt selles, et isegi Narvas räägib eesti keelt vaid neli protsenti elanikest. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 19.05) Piirileppe allkirjastamisega loovutab Eesti Venemaale alad, mis 1920. aasta Tartu rahulepingu kohaselt kuuluvad Eestile. Läbirääkimised piirilepingu üle on kestnud aastaid. Kokkuleppele seni ei jõutud, kuna Venemaa esitas Eestile lisanõudeid, muuhulgas vene vähemuse osas. Piirileppe arvustajate arvates annab loobumine Tartu rahulepinguga sõlmitud piirist Venemaale tulevikus võimaluse väita, et 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti ei ole 1918. aastal asutatud riigi järglane, vaid 1991.a augustis sündinud uus riik. Otsus loovutada Venemaale viis protsenti riigi aladest sündis Tallinnas üle kümne aasta tagasi. Raske otsuse taga oli kartus, et ilma piirileppeta ei ole võimalik pääseda EL ja NATOsse. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 18.05) Aastaid valmis olnud piirileppe allkirjastamine ei sõltunud eestlaste tahte puudumisest. Eestlased olid valmis lepingule alla kirjutama juba 1990-ndate alguses. Eestlaste soov oli vabaneda piiriküsimusest, mis oleks võinud raskendada pääsu EL ja NATOsse. Venemaa soovis takistada Tallinna lähenemist Läänele. Nüüd, kui Eesti on juba EL ja NATO liige, on küsimus kaotanud tähtsuse ja Moskva on ilmselt teinud otsuse, et tema huvides ei ole kunstlikult üleval hoida piiritüli, mis takistab Venemaa ja ELi suhete arenemist. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 18.05) Eesti ja Venemaa astusid piirileppe allkirjastamisega kahe maa suhetes sammu edasi. Allkirjastamist lükkas edasi Eesti ja Venemaa suur erinevus lähiajaloo tõlgendamisel ja venekeelse vähemuse olukord Eestis. Lepingu peavad kinnitama mõlema maa parlamendid ja see võib Eesti lehtede arvamuste kohaselt kesta aastaid. Allkirjastatud piirileppega loobub Eesti 1920 aastal Tartu rahuga talle kuuluvatest aladest. (Etelä-Suomen Sanomat, 19.05) Kuigi Eesti ja Venemaa piirileping on olnud valmis juba 1999. aastast alates, puudusid sellelt allkirjad, kuna Venemaa püüdis viivitamisega pidurdada Eesti liitumist NATO ja ELiga. Taktika ei toiminud ja nüüd on piirilepingu sõlmimine juba Venemaa huvides, kui ta soovib edendada viisavabadust ELiga. Isamaaliidu arvates on lepingu allkirjastamine ilma mingite lisatingimusteta või Venemaa tunnistuseta, et NSVL okupeeris Balti riigid, korvamatu viga. Arvamusuuringud näitavad, et üle poole rahvast toetab lepingu allkirjastamist, sama palju leidub neid, kes peavad vajalikuks nõuda Venemaalt kaotatud alade tagastamist. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 17.05) Poliitilised erimeelsused ja Venemaa püüd siduda piirilepe vene vähemuste olukorraga viivitasid piirilepingu allkirjastamist. Uus piirilepe on sõlmitud Venemaa poolt 1945. aasta jaanuaris ühepoolselt määratud piiri järgi. Eesti põhiseaduse kohaselt on piir endiselt Tartu rahulepingu järgne. Lepingu ratifitseerimine võib venida parlamentides pikaks. Oulu Ülikooli Ida-Euroopa ajaloodotsent Kari Alenius ei usu, et EL avaldas tugevat survet, kuid Balti riigid soovivad ELile meeldida. Aleniuse sõnul ei paranda leping üksi veel suhteid. Nii Soomele kui ka kõigile teistele ELi riikidele on lepingu sõlmimine siiski suur kergendus. (Katariina Vuori, Kaleva, 19.05)

Balti riikidel on palju kogemusi Vene lennukite loata sisenemisest Balti õhuruumi. 1992. aastal oli selliseid juhtumeid tuhandeid, kuid hiljem vähenesid need üksikuteks juhtudeks. Sel aastal on Eesti teatanud ühest juhtumist. Venemaa ei tunnistanud juhtumit, nagu ei ole tunnistanud varemgi. Pärast NATOga liitumist valvavad Balti õhuruumi alliansi liikmete hävitajad. Venemaa hävitajad teevad üha harvem haake Balti õhuruumi. (Kaius Niemi, Helsingin Sanomat, 21.05)

Majandus

Soome ajakirjandus

Eluasemelaenu saab Eestis juba odavamalt kui Soomest. Eesti neli panka võistlevad omavahel laenuvõtjate pärast ja konkurents on vormilt karmim kui Soomes, kus määrused ja härrasmeeste tavad seavad reklaamikampaaniatele piirid. Eesti madal intressimäär paneb soomlased mõtlema, kas ehk tasuks võtta laenu Tallinna pankadest. Kui laenu tagatised on Soomes, ei ole see võimalik, hoolimata sellest, et Eesti kuulub ELi. (Heikki Arola, Helsingin Sanomat, 20.05)

Varia

Uudisteagentuurid

Latvia hailed the signing of a border treaty between its neighbours Estonia and Russia, but refused to rescind a declaration made on its own frontier, which has caused Moscow to refuse to sign a similar pact with Riga. "We positively assess the signing of the Estonian-Russian border treaty," Dagnija Stukena, spokeswoman for Latvia's foreign ministry, told. "But we cant disavow our interpretation of history," Stukena said, referring to Russia's demand to retract the unilateral declaration issued last month. Russian foreign ministry spokesman Alexander Yakovenko said: "A Russian-Latvian border agreement can be signed only if Latvia disavows its unilateral declaration." "The declaration is needed, as otherwise the border treaty would contradict our constitution," Stukena said. (Afp, 18.05)

Prantsuse ajakirjandus

Hotellikett Hilton kolib lähiajal suure osa oma prantsusekeelsetest reserveerimiskõnedest kõnekeskusesse Tallinnas. Eesti pealinnas võetakse juba vastu Hiltoni broneeringusoove tosinas keeles - ühtekokku umbes 3000 kõnet päevas. Alates 1. juunist lisandub neile ka 500-1000 prantsusekeelset telefoniühendust. Ettevõtjaid meelitab Balti riikidesse eelkõige tööjõu kvalifitseeritus ning töötajatele tehtavad väikesed väljaminekud. Baltimaade jõuline majanduskasv ja elatustaseme vahe vähenemine Lääne-Euroopaga teeb kõnekeskuste siia paigutamise ettevõtjale atraktiivseks veel kümneks-viieteistkümneks aastaks. (Antoine Jacob, Le Monde, 17.05)

EK volinik Siim Kallas tutvustab majanduslehes Les Echos oma ülesandeid ja eesmärke EK volinikuna. Kallas rõhutab, et Komisjoni administratiivse töö parandamiseks soovib ta levitada uute tehnoloogiate kasutuselevõttu Eesti elektroonilise valitsuse eeskujul, mida ta hästi tunneb, eesmärgiga luua volinike ”e-kogu”. (Siim Kallas, Les Echos, 17.05)

Saksamaa ajakirjandus

Ülevaates Thüringeni liidumaa delegatsiooni visiidist Balti riikidesse märgitakse valitsusjuht Althausi imetlust Baltimaade arengu üle. Avatus läänele ja aktiivne viis okupatsiooni ajalugu uurida pälvivad tähelepanu. Baltlased alustasid puhtalt lehelt. Sellist abi, nagu Ida-Saksamaa, nad ei saanud. Kas uutel liidumaadel on midagi Balti riikidelt õppida? Riias öeldi: “Kui tulime Siberi rasketes oludes toime, saame ka nüüd hakkama.” Tallinnas räägiti sama: “Meid ei aidanud omakasupüüdmatult isegi mitte soomlased. Ja nii oligi õige! Me tahame kiiresti kasvada, mitte kellestki sõltuvad olla.” Nullist alustada oli suhteliselt lihtne, pärast okupatsiooni lõppu pidid okupantide käsilased koha noormatele vabastama. Ida-Euroopa, kes oli enne mahajäänum, võtab nüüd läänest üle kõige moodsama tehnoloogia ja ideed. Uued liidumaad on siinkohal selges mahajäämuses. (Claus Peter Müller, FAZ, 19.05)

Rootsi ajakirjandus

Zooloog Johannes Lepiksaar suri 97 aastaselt, tema lähimad sugulased elavad Eestis. Johannes Lepasaare juured olid Eestis, oma hariduse sai ta Tartu Ülikoolist. Rootsi põgenes ta koos oma töökaaslase ja abikaasa Niinaga 1944. a sügisel. 1945. aastast asus Johannes tööle Uppsala Zoloogia Instituudi muuseumisse, kus ta pidi end teises ühiskonnas teadlasena uuesti tõestama. Kõik, kes Lepasaarega on kohtunud, teavad, et ta oli väga tagasihoidlik inimene. Samas oli ta aga 1960.-1970. aastatel paljude zooloogia uurimisvaldkondade alusepanija. Lepasaare kodust sai mõnekümne aasta jooksul lausa ”eraülikool”. Eesti on talle omistanud Valge risti ordeni. (Lili Kaelas, SvD, 16.05)

Soome ajakirjandus

Autor sai 1990. aastal stipendiumi The Washington Times juurde ning soovis osaleda Valge Maja ja välisministeeriumi pressikonverentsidel. Tee Valgesse Majja oli suletud, sinna pääsemiseks oleks pidanud luba küsima N. Liidu suursaatkonnast. Toimetajal õnnestus National Press Clubi soovitusel siiski Valgesse Majja pääseda, kuid hiljem teatati Valgest Majast, et ilma N. Liidu suursaatkonna akrediteerimispalveta ei oleks toimetajal olnud õigust esitada pressikonverentsil küsimusi. Valge Maja oli ärritatud küsimusest, miks Washington ei tee midagi Balti riikide iseseisvuse toetamiseks. Nüüd, kui president Bush toetab ühtäkki Balti riikide palvet, et Moskva tunnistaks Balti riikide okupeerimist, meenub Valge Maja kahepalgelisus. Praeguseks juba iseseisvunud Balti riike on kerge toetada, ja toetamist kannustab pigem nende osalemine ameeriklaste vastuolulises Iraagi missioonis. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 21.05)

Kui paarkümmend aastat tagasi vajas eestlane Muhu saarele pääsemiseks passi ja eriluba, siis tänapäeva Muhu on elav külamuuseum. Artikkel Koguva külast, elust ja inimestest. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 22.05)

Dirigent Eri Klas lõpetab oma töö Tampere Filharmoonias, ees ootavad uued tööd ja reisid. Veel viimastes esitustes saab kuulda Mozartit ja Šostakovitsit , samuti kodumaist muusikat. (Ritva Korpimo, Helsingin Sanomat, 20.05)

Soome suursaatkond Tallinnas korraldab igal aastal Soome päevi Eesti erinevates paikades. Seekord toimusid need Lääne-Virumaal. Ürituse teemaks oli keskkond, üritusel osalesid keskkonnaministrid Jan-Erik Enestam ja Villu Reiljan. Esitleti naftatõrje tankerit Hylje. (Jussi Niemeläinen, Helsingin Sanomat, 21.05)