Nädal välismeedias 2.-8. mai 2005
15.05.2005
VÄLISAGENTUURIDE UUDISED
Euroopa Liit, Julgeolek
EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia
USA presidendi visiit Euroopasse
US President George W. Bush on Saturday held up the Baltic States as examples for countries struggling to emerge from oppression, and urged them to raise their sights and fight oppression and intolerance around the world. (Afp, 7.05)
The end of World War II brought occupation and communist oppression to the Baltic states, US President George W. Bush said after holding a summit meeting with the leaders of Estonia, Latvia and Lithuania Saturday. (Afp, 7.05)
US President George W. Bush in Riga urged Latvia not to allow ethnic tensions to divide the country or slow its economic and democratic success stories. “Whatever the historical causes, yours is now a multi-ethnic society as I have seen on my visit," he said. (Afp, 7.05)
Russian President Vladimir Putin has called the Soviet grip on the Baltic states after World War II a "tragedy" for Baltic peoples but insisted Moscow had already repudiated the secret pact that opened the door to it and should not have to keep apologizing. (Afp, 6.05)
Russia rejected Saturday claims that the West never recognized the Baltic states as part of the Soviet Union, describing the assertion as an effort to rewrite history and quoting a landmark speech by former US president Gerald Ford as proof to the contrary. (Afp, 7.05)
US President George W. Bush on Saturday urged the Baltic states to continue to help neighbouring Belarus, which he referred to as "the last dictatorship in Europe," to move toward democracy. (Afp, 7.05)
Belarus accused its Baltic neighbours and the United States on Saturday of interfering in the country's internal affairs. An angry response from the foreign ministry in Minsk, said any U.S. attempt to "thrust a wedge between the fraternal peoples of Belarus and Russia will fail" and that Belarus would determine its own path of democratic development. (Reuters, 7.05)
Siseareng
The European Union will be severely weakened if French voters reject the new EU constitution in a referendum later this month, German Foreign Minister Joschka Fischer said on Wednesday. (Reuters, 5.05)
A rejection of the EU constitution by French voters would lead to a break down in the construction of Europe for which the country has been striving for 50 years, President Jacques Chirac said on Tuesday. (Reuters, 3.05)
Dutch Prime Minister Jan Peter Balkenende used commemorations Sunday marking the end of World War II in Europe to plug the EU constitution, which faces several critical upcoming hurdles. The premier recalled the determination of European leaders after the fall of Nazi Germany in 1945 to unite to prevent a new war. They realised, he said, "that cooperation was the best guarantee of lasting peace."(Afp, 8.05)
Välis- ja julgeolekupoliitika
The European Union and Russia hope to trumpet a raft of strategic agreements at a summit next week, but strains notably between Moscow and the EU's ex-Soviet newcomer states risk clouding the talks. The 25-member EU, has warned that failure to make progress on ties with Baltic states Latvia, Lithuania and Estonia could jeopardize longer-term accords with the EU. (Afp, 4.05)
Russian President Vladimir Putin called for closer cooperation with the EU to prevent any new divisions on the continent which would be "unacceptable," the Russia's leader said. Putin said Russia and the EU should work for integration in areas such as the economy and social and legal affairs "at an appropriate pace. (Afp, 7.05)
German Chancellor Gerhard Schroeder said Monday on the eve of a two-day visit to Turkey that Ankara will need a "a change in thinking" if Turkey is to succeed in joining the European Union. The German leader predicted that negotiations with the EU would be "long and difficult" and that their success would depend on Turkey's efforts at making political reforms "irreversible." (Afp, 2.05)
Far-reaching reforms undertaken by Turkey in its quest to join the European Union have reached an "irreversible" point, Anatolia news agency quoted EU Enlargement Commissioner Olli Rehn as saying here Thursday. (Afp, 5.05)
Britain is considering dropping the European Union's traditional October summit when it holds the rotating EU presidency in the second half of this year, a European diplomatic source said Tuesday. (Afp, 3.05)
Russia said Sunday that pursuit of a close partnership with the United States remained a top foreign policy priority but confessed it had "concerns" about Washington's actions in some areas. (Afp, 8.05)
Venemaa president Vladimir Putin ütles teleintervjuus Saksa ajakirjanikele, et tema arvates peavad Venemaa ja Euroopa minema II MS järgse aja kestnud leppimisperioodilt üle koostööle. (Interfax, 5.05)
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Suurbritannia suursündmus - valimisvõituse kulminatsioon - saabus 5. mail, mil leiboristid saavutasid kolmanda järjestikuse võidu. Tööpartei ülekaal ei kutsunud imestust esile ei SB ega USA ajakirjanduses. Ühisjooneks SB ja USA ajakirjanduse tõlgendustes on äraootav suhtumine, möödunud aastatest tehakse kokkuvõtteid, Blairile jäetakse võimalus ennast veel kord tõestada nii kodumaises kui välispoliitilises kontekstis
SB kirjutavas meedias kommenteeriti peamiselt suhteliselt nappi valimisedu. Kui 1997. aastal kindlustas esikoha 44% häältest ning 2001. aastal piisas 41% valimas käinute toetusest, siis nüüd, 2005.aastal, kujunes võidutulemuseks 36%. Arvud näitavad kodanike pettumust Tööparteis, sellest ka vähenenud toetusprotsent, kuid valimised on demokraatia üks väljendusvahend – niisiis on rahvas öelnud oma arvamuse, mida tuleb austada. (Martin Kettle, Financial Times, 10.05) Artiklites keskendutakse peamiselt Tony Blairi isikule, kelle lummavat poliitikufenomeni peetakse paradoksaalseks: ühelt poolt on SB tema juhtimise ajal väga palju positiivselt muutunud, teisalt on ta paljudele pettumuse valmistanud. Tema kui riigimehe suurus peitub radikaalsete muutuste ärahoidmises ühiskonnas, mitte nende tekitamises. Blairi poliitilise kapitali tugisammas on välispoliitika - ühishuvid USA president Bushiga. Tema esimest ametiaega jääb meenutama eelarvedefitsiit, teist võimulolekut mõjutas enim osalus Iraagi sõjas, mis kärpis valijaskonna toetust olulisel määral; kolmanda ametiaja alguses seisab Blair silmitsi samade küsimustega, millele lahenduse leidmist ta kaheksa aasta vältel edasi on lükanud, radikaalsed reformid nõuavad valikute tegemist. Järgnevad aastad näitavad, kas Blairil jätkub julgust neid valikuid teha. Probleemseid valdkondi on kolm: stabiilne eelarve, tervishoiureform, muudatused seadusandluses. Tinglikult võiks samasse ritta kuuluda ka pensionitemaatika, soodustused, hariduse väidetav ülefinantseerimine. (The Economist, 7.05) Endine välisminister Robin Cook andis Blairile nõu, juba uue valitsemisaja alguses piiritleda tööaeg aastate lõikes, et ”partei ega rahvas ei peaks mõistatama, millal ta tagasi astub”, samuti mitte saavutatud positsioonist meeleheitlikult kinni hoida, vaid teostada radikaalsemad reformid ning siis anda võimalus teistele tegijatele. (Robin Cook, The Guardian, 7.05) Lõppenud kampaania eristub eelnevatest prognoosimatuse tõttu. Kui enne valimisi olid leiboristid veendunud, et suudetakse Iraagi sõja temaatikat vältida, siis elu näitas ilmekalt, et Blairil polnud võimalust konflikti poliitiliste tagajärgede eest põgeneda. (Juhtkiri, The Independent, 4.05)
USA ajakirjanduse üldhoiak oli selgesti Blairi soosiv, toonitades esmajoones SB liitlasestaatust nii Bill Clintoni kui George W. Bushi juhitud administratsiooni jaoks. Äramärkimist leiab Blairi soov rakendada USA suurvõimu Euroopa ja kogu maailma kasuks, olenemata sellest, kes on parasjagu USA presidendiametis. SB PMile kuulub lähitulevikus kaalukas roll nii ELis kui ka globaalses tähenduses: alates juunist on SB ELi eesistujariik – seega suure mõjuga energia- ja keskkonnaküsimuste otsustamises, Aafrika abistamises ning Lähis-Ida konfliktide reguleerimises. SB PM on ühtlasi G8 esimees. Blairi võit on stabiilse ning tõhusa üleatlandilise koostöö pandiks. (Jim Hoagland, The Washington Post, 2.05) Blairil ei soovitata loorberitele puhkama jääda. Hoiatavaks näiteks Margaret Thatcher, kelle poliitikusaatuses võib leida ühisjooni Tony Blairiga, näiteks kolmekordne valimisvõit. Ometi jäi Thatcheri viimane ametiaeg poolikuks – seik, millega hoiatatakse ka Blairi. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 9.05) Blairi mantlipärijaks peetakse juba nüüd Gordon Browni. USAs arvatakse, et tulevikus meenutataksegi 2005. aasta administratsioonile tagasi vaadates maikuud 2005. aastal kui pöördepunkti sündmuste jadas, mille tulemusena sai Gordon Brownist Suurbritannia PM. (Juhtkiri, The New York Times, 9.05)
Skandinaavia ajakirjandus
Peamiseks teemaks on kõigis Skandinaavia riikides 8.-9. mai pidustustega seonduv. Väga palju kirjutati sellega seoses Balti riikidest ning Taani lehtedes ka palju just Eestist. Seoses ringsõiduga Balti riikides teatas Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen, et ta kutsub Putinit üles vabandama Eesti, Läti ja Leedu ees poole sajandi pikkuse okupeerimise pärast. Mineviku vigade tunnistamine on edasimineku eelduseks. Balti riigid olid Fogh´i avalduse üle väga rõõmsad. Üldiselt toetati Fogh´i avaldust ka Taanis, teemat kajastati ajalehtede esikülgedel. Århusi Ülikooli Vene julgeolekupoliitika ekspert Mette Skak arvab, et Anders Fogh tegi õige valiku, esitades oma avalduse Teise Maailmasõja lõpu juubeliaastapäeva paiku. Seda hinnangut toetab ka Välispoliitika Seltsi esimees Klaus Carsten Pedersen: "Naabrite jaoks oleks igati tore, kui Venemaa otsustaks nendega võimalikult head suhted luua." Endine välisminister ja Venstre esimees Uffe Ellemann-Jensen peab peaministri reageeringut väga täpseks ja korrektseks. "Ma ei kahtle, et venelased solvuvad, kuid kui tahame lähtuda sedalaadi kaalutlustest, keerame ajalugu tagasi. Balti riikide jaoks tähendab EL ja NATO-partneri selline avaldus tohutult palju," sõnab ta. Samas oli ka peaministri kritiseerijaid. Kriitikute arvates sekkub Fogh liigselt ajalooküsimustesse, mida ta poliitikuna tegema ei peaks. Näiteks soovib Fogh, et Taani ajaloo paneksid uuesti kirja välismaalased, kuna taanlaste seas valitseb "konsensusetaoline seisund". See väide tekitas taani ajaloolaste hulgas suurt viha. Endine välisminister Mogens Lykketoft arvab, et Fogh läks oma avaldusega liiale: "Peaminister oleks pidanud täpsemalt lähtuma baltlaste enda soovist, et Venemaa tunnistaks nende okupeerimist Nõukogude Liidu poolt." Ka radikaalide endine välisminister Niels Helveg Pedersen on kriitiline. Anders Fogh Rasmusseni toetati aga ootamatust kandist: "Venemaa peab tunnistama Balti riikide illegaalset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. EL jaoks on tähtis, et meie suhted põhineksid tõele," sõnas EL Komisjoni aseesimees ja tööstusvolinik Günther Verheugen Eesti pealinna Tallinna külastusel. Ka USA kiitis Fogh´i julge avalduse eest. "Mures ollakse ka sellepärast, mida Venemaa asjast arvab. Venelased tõlgendavad sedalaadi avaldusi oma rahvusliku uhkuse solvamisena," sõnab Kopenhaageni Ülikooli Ida-Euroopa osakonna lektor Niels Erik Rosenfeldt. Taani ja Venemaa suhted on olnud pingestatud 2002. aastast saadik, kui Taani valitsus ei nõustunud endist eksiiltšetšeeni Ahmed Zakajevit, keda venelased peavad terroristiks, välja andma. Fogh´i avaldust Vene Suursaatkond Kopenhaagenis ei kommenteerinud.
Rootsi ajalehtedes kirjutatakse saabuvatest pidustustest, meenutatakse ajalugu ning leitakse, et Balti riikidel ei ole sel päeval tõesti midagi tähistada, kuna nende jaoks tähendab see pika okupatsiooniperioodi algust. Moskva käitub aga endiselt nii, nagu Balti riigid asuksid Venemaa huvisfääris, Bushi Riia visiit tekitab neis ainult pahameelt. Rootsi ajalehed tuletavad meelde Lennart Meri lauset 1997 aastal: „Kõik räägivad, et kommunism on surnud, aga laipa ei ole keegi näinud“. Selline suhtumine iseloomustab baltlasi siiani: Venemaa suhtes ollakse endiselt skeptilised ning seetõttu ei võta Eesti ja Leedu presidendid ka pidustustest osa. Suurte rahupidustuste ajal võiks Rootsi ajakirjanduse arvates tõepoolest mõelda ka neile riikidele, kelle jaoks see ei tähistanud rahu algust ning neile riikidele, kus on praegu sõda. (Bengs Albons, DN, 06.05) Ka Norra ajakirjandus tuletab seoses sõja lõpu pidustustega meelde seda, mida see tähendas Balti riikidele.
Skandinaavia ajakirjanduses kirjutatakse valimistest Suurbritannias. Taani ajakirjandus leiab, et Blairi võit tähendab Suurbritannia majanduselule kergendust, sest ükskõik kui armastatud või vihatud Blair ka on, on ta siiski suutnud Briti majanduselu edukalt juhtida. Suurbritannia on hetkelt nimelt EL majanduslikult kõige paremini toimiv riik: töötuse määr on madal, majanduskasv kõrge ning inflatsioon kontrolli all. Rootsi ajakirjandus leiab, et Blairi ei armasta Suurbritannias eriti keegi. Kuigi Blairi reformid on olnud küllaltki edukad, eriti avaliku sektori reformimise osas, siis Iraagi sõjaga on ta endale vaid vastaseid soetanud. Samas ei olnud Blairil Iraagi sõja alguses ka erilist valikut – kas Venemaa ja Prantsusmaaga maailma võimsaima riigi vastu opositsioonis olla või siis USA-ga sõtta minna. Valik ei olnud Blairi jaoks raske. Blairi valitsemisperiood on olnud siiski eelkõige üks suur show. Rootsi ajakirjanduse arvates tuli võit Blairile vägagi napilt ning nüüd on küsimus ainult selles, kui kaua Blair suudab nii peaministri kui parteijuhina võimul püsida.
USA ja Suurbritannia ajakirjandus
Teise maailmasõja lõpu Euroopas tähistamine Moskvas 9. mail osutus läbivaks teemaks nii Suurbritannia kui ka USA ajakirjanduses. Pea kõigis artiklites käsitleti ajalugu, Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolle, nõukogudeaegse ajalookäsitluse vildakust.
USA ajakirjandus
USA ajakirjanduse tähelepanu keskmes oli eelkõige president George W. Bushi viiepäevane visiit, mille jooksul USA riigipea külastas Lätit, Hollandit, Venemaad ja Gruusiat. Analüüsivate artiklite kaudu kajastati peamiselt Läti, Venemaa ning Gruusia kohtumisi.
Paljude maade jaoks tähendas 9. mai 1945. aastal lühiajalist vabanemist, sest Natsi-Saksamaa asemel okupeeris Ida-Euroopa Punaarmee. Eesti Välisministeeriumi pressiesindaja Ehtel Halliste: “Me soovime kuulda Putinit vabandamas. Pärast vabandust võiksime võib-olla mineviku seljataha jätta ning suhetes Venemaaga tulevikku vaadata.” Kremli Euroopa asjade nõunik Sergei Jastržembski väidab aga uudisteagentuuride teatel, et mingit okupatsiooni pole olnud: “Tollased lepingud sõlmiti Balti riikide seaduslike võimuesindajatega.” (Judy Dempsey, International Herald Tribune, 6.05) Päevaks, mil N. Liit otsustas tähistada võitu Suures Isamaasõjas, kutsus Venemaa president kokku ligi 50 riigi juhid, et sõjaväeparaadiga Moskva Punasel väljakul tähistada võitu ja leppimist. Kunagi võimatuna näiv stseen leiab nüüd Moskvas aset: kõrvuti seisavad Kremli peremees, USA president ning Saksamaa, Jaapani ja Itaalia juhid, et olla tunnistajateks sõjaväeparaadile, mis on märgiks fundamentaalsetest geopoliitilistest muutustest. Leedu ja Eesti presidendid lükkasid Putini kutse pidustustest osa võtta tagasi, kuna Moskva pole tunnistanud nende riikide annekteerimist nii enne kui pärast Teist maailmasõda Nõukogude vägede poolt. Nad tõlgendavad 9. maid kui päeva, millele järgnes 46 aasta pikkune Nõukogude okupatsioon. Läti president nõustus Moskvasse tulema, vürtsitades oma “jah”-sõna teravate fraasidega venelaste aadressil, mistõttu Venemaa rahvuslased andsid märku, et Vaira Vike-Freiberga pole tegelikult Moskvas teretulnud. (Steven Lee Myers, The New York Times, 4.05) USA ametnike väitel on Balti riikide esindajad üritanud eraviisiliselt veenda president Putinit kasutama pidustusi Molotov-Ribbentropi pakti hukkamõistmiseks, kuid tulutult. (Peter Baker, The Washington Post, 6.05) Läti president Vaira Vike-Freiberga selgitab enda artiklis oma Moskvasse-mineku otsuse tagamaid, toonitades, et Venemaa oleks suurim moraalne võitja, kui soostuks Nõukogude režiimi ajal toimepandud kuritegude eest vabandama. Seni, kuni Venemaa jätkab praegust paindumatut poliitikat, on ta ise hirmutatud minevikuvarjude poolt ning Venemaa suhted oma lähinaabritega jäävad parimal juhul ebamugavateks mõlemale poolele. Pikaajalised riikidevahelised suhted saavad aga baseeruda üksnes tänapäeva maailma põhiväärtustel, milleks on demokraatlikkus, inimelu ja -väärikuse austamine, seadusekuulekus. (Vaira Vike-Freiberga, The Washington Post, 7.05) President Bushi jaoks tähendab seekordne reis delikaatset diplomaatiat, kui ta kavatseb toetada demokraatiat riikides, mis on USA strateegilised või majanduspartnerid. Lisaks Poola, Eesti ja Leedu presidendile on ka Gruusia president Mihhail Saakašvili lubanud Moskva pidustustele mitte minna. (Alan Cullison, Christopher Cooper, The Wall Street Journal, 6.05) George W. Bush jätkab selle visiidiga Clintoni administratsiooni otsust liikuda NATO uusliikmete leidmisel idapoole. See samm oli riskantne, sest pani proovile USA suhted Venemaaga. Tegelikult lõi tookordne NATO laienemine pretsedendi, mis hõlbustas järgmist laienemisvooru Baltimaadesse, hoides sellega ära Venemaa sekkumise “lähivälismaa” asjadesse nagu juhtus Ukrainaga. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 10.05) Mida tegelikult Moskvas Punasel väljakul tähistatakse? Vastuvõtjamaa eelistab esitada üksnes enda nägemuse ajaloost. Kaheksa riigi jaoks tähendas 9. maile 1945. aastal järgnenud sündmusteahel vangistust Nõukogude blokis kuni Berliini müüri langemiseni – seni polnud neil võimalik ühineda ei ELi ega NATOga. President Bush avaldas oma Lätis peetud kõnes toetust regiooni vabadele ja demokraatlikele riikidele, leides olevat paradoksaalse tõsiasja, et kaotus sõjas viis Saksamaa vabadusele, kuid Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele tõi võit langemise ühe teise impeeriumi raudsesse haardesse - võidupäev tähistas küll fašismi lõppu, kuid mitte rõhumise lõppemist. Miks kaitseb Venemaa president Vladimir Putin endiselt Stalinit ja Nõukogude versiooni ajaloost? WSJ pakub välja kaks varianti: Putin tahab toita nostalgiat N. Liidust kui üliriigist, mille Stalin lõi pärast võidukat sõda oma kõvakäelise poliitikaga. Või siis Putin ise usub müüte, mida esitab. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 9.05)
Suurbritannia ajakirjandus
Suurbritannia ajakirjanduse vaatepunkt ei erine oluliselt USAs avaldatud kirjutiste laadist. Kui USA ajakirjandus tegeleb aktiivselt president Bushi visiidi kajastamisega, on Inglismaa kirjalik meedia märksa tagasihoidlikum. PM Blair ise Moskvasse ei sõitnud, saates esindama SBd John Prescotti. The Daily Telegraph küsib retooriliselt kus on Suurbritannia ajalootunnetus ning arusaam Suurbritannia huvidest tänases maailmas. (Juhtkiri, The Daily Telegraph, 10.05) Briti juhtivaid ajalehti FT avaldas avaliku kirja riigipeadele ja valitsusjuhtidele, kes 9. mai pidustustest osa võtavad. Esitledes end kodanikena, kes usuvad demokraatiasse, kutsuvad allakirjutanud (juhtivad ühiskonnategelased nii Euroopast kui ka USAst) üles Venemaa demokratiseerimisele. Teiste seas on autorite nimistus Eesti ekspeaminister Mart Laar, EP liikmed Toomas Hendrik Ilves, Tunne Kelam, Vytautas Landsbergis, Ari Vatanen, inimõiguste eest võitleja Jelena Bonner jt. (Financial Times, 9.05) Ilmunud artiklid avavad reeglina 9. mai 1945 taustu. Ka siin toonitatakse, et Lääne-Euroopas järgnes Teisele maailmasõjale rahu ja õitsenguperiood, kulmineerudes ELi loomisega, Ida-Euroopas asendus natslik türannia aastakümneteks kommunismi võidukäiguga, mis lõppes alles 1991. aastal N. Liidu lagunemisega. Pole midagi imelikku, kui ajalookäsitlustes toimub arvamuste kokkupõrge: eri seisukohad on tingitud väga erinevast minevikukogemusest. Ent Lääne-, Ida-Euroopa ja Venemaa arusaamised on nõnda erinevad, et komplitseerivad normaalseid poliitilisi suhteid. Kui Euroopa, Venemaa kaasa arvatud, tahab üles ehitada paremat tulevikku, on mineviku ühene tõlgendamine hädavajalik. On ootuspärane, et 1945. aasta sündmuste meenutamisel on keskseks Venemaa, kes kaotas Teises maailmasõjas 27 miljonit inimelu, kuid samas peab Venemaa tunnistama koostööd ja kokkuleppeid hitlerliku Saksamaaga aastatel 1939-1940. Venemaal on raske tunnistada, et Punaarmee sõdureid ei nähtud sugugi vabastajatena. Kuid eeskätt ausus saadaks korda imesid Moskva suhetes endiste satelliitriikidega, eriti Balti riikidega. (Juhtkiri, Financial Times, 9.05) Timothy Garton Ash seab samuti kahtluse alla mineviku ühtemoodi mõistmise, öeldes, et mälusõjad algasid kohe pärast Teise maailmasõja lõppu ning kestavad tänaseni. Ida-ja Kesk-Euroopa riikide ELi ja NATOga liitumine esitleb ajalugu taas uue nurga alt. Mainitud maad suhestavad end nüüd Läänega. George W. Bush, külastades Moskva paraadile eelnevalt Lätit ning pärast Gruusiat, aktsepteeris oma visiidiga nimetatud riikide ajaloonägemust, mitte Putini tõlgendust minevikust. Isegi tavaliselt tagasihoidlik EK üllitas avalduse, kus lisaks Venemaa presidendi jaoks mõeldud viisakaid fraase leidub ka lause:” Mäletame… miljoneid, kelle jaoks Teise maailmasõja lõpp polnud diktaatuuri lõppemine, neile miljonitele saabus vabadus alles Berliini müüri langemisega”. Selliselt õiendatud minevikuarvetele rajatakse tulevik. (Timothy Garton Ash, The Guardian, 12.05) Putin peab end demokraadiks. Samas esines ta hiljuti avaldusega, milles märkis, et N. Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurimaid geopoliitilisi katastroofe. Ta on ka õigustanud 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti, mis viis Balti riikide annekteerimiseni ja Poola alade jagamiseni. Sellest tulenevalt pole imestada, miks poolakad, eestlased, lätlased ja leedulased suhtuvad väga skeptiliselt riiki, mille kontrolli all oldi kuni 1989. aastani. (The Economist, 6.05) Enne pidulikku aastapäeva Moskvas on Ida-Euroopa maades käinud häälekas vaidlus küsimuse ümber, kas võtta vastu president Putini kutse või mitte. Kui Eesti ja Leedu riigipead on teatanud mitteosalemisest, leiab jõuline Läti president, et 9. mail Moskvas viibimine annab võimaluse küsida Venemaalt vabandamist Molotovi-Ribbentropi pakti pärast, mis viis Nõukogude okupatsioonini neis riikides. Paljude baltlaste meelest oli Saksa okupatsioon vähem julm kui N. Liidu valitsemisaeg, mil tuhandeid inimesi, terveid põlvkondi küüditati Siberisse. Endised KGB hooned on Balti riikides muutunud okupatsioonimuuseumideks, mis peegeldavad rahvaste kannatusi nõukogulike metsikuste ajastul. Maailmasõjas Saksa poolel võidelnutesse suhtutakse paljude poolt kui patriootidesse. (Roger Boyes, The Times, 3.05) President Bushi Gruusia visiit on riigile olulise tähendusega, maailma üliriigi juht tunnustas Rooside revolutsiooni, tervitas Gruusia pühendumist vabaduse ja demokraatia aadetele ning hoiatas Venemaad sekkumast Gruusia siseasjadesse. Moskvale näisid Bushi lausutud sõnad Gruusia õigusest suveräänsusele päev pärast 9.maid provokatsioonina. Gruusia on seadnud Vene vägedele lahkumistähtajaks 2008.aasta alguse, Venemaa tahab venitad 2011.aastani. (Juhtkiri, The Times, 11.05)
Saksamaa ajakirjandus
Läti president Freiberga märgib, et sõda käis tema kodumaast üle täie brutaalsusega. Natsid ja nende sabarakud sooritasid Lätis jõledaid kuritegusid. Peab olema julgust, et toimunut tunnistada ja kahetseda. Läti rõõmustab vihatud Natsi-Saksamaa hävingu üle, kuid mäletab ka järgnenud totalitaarse Nõukogude impeeriumi brutaalset okupatsiooni. Balti rahvad on üle elanud nii küüditamised, massimõrvad kui ka miljonite venekeelsete kolonistide sisserändamise. "Ma avaldan hukkunutele austust lootuses, et saabub kord päev, mil Venemaa võtab julguse kokku ning suudab lõpuks eristada oma kangelased türannidest, vaadata oma ajaloole näkku. Kui Venemaa mõistaks kommunistlikud kuriteod inimsuse vastu hukka, tugevdaks see Venemaa strateegilist partnerlust ELi ja USAga”, rõhutab Freiberga. (Vaira Vike-Freiberga, Der Tagesspiegel, 6.05)
CDU/CSU fraktsiooni välispoliitika eestkõneleja Friedbert Pflüger märgib, et Putin plaanib ajaloo ilustamist, ei tunnista Ida-Euroopa okupeerimist ja Baltimaade annekteerimist, eliidi hävitamist ning pruuni diktatuuri asendamist punasega. "Kantsleri Moskvasse sõit on õige, me vajame rahulikku Euroopat, kuid see tuleks ühendada visiidiga Tallinnasse, Riiga või Vilniusse", ütles Pflüger. (A.G., Die Welt, 6.05)
Bush avaldab respekti baltlaste Moskva pidustuste boikoti suhtes ning lubas Putiniga sel teemal rääkida. Bushi julgeolekunõunik Stephen Hadley kinnitas, et Bushi visiidid ei ole nimme Venemaale signaaliks mõeldud. Venemaa ametivõimud on ärritunud ka Verheugeni avalduste peale, et Venemaa peaks okupatsiooni tunnistama. Visiidi ajal Tallinnasse lubas Verheugen tõstatada küsimuse 10. mail Moskvas. Venemaa väitel pole konstruktiivne kanda mõnede uute liikmesriikide foobiaid ja eelarvamusi üle ELi-Venemaa suhetesse. Venemaa peab baltlaste kahjunõudeid sadade tuhandete küüditatute ja kümnete tuhandete tapetute eest põhjendamatuks. Poola välisminister Rotfeld tunnustab Verheugeni avaldust ning peab seda vastava diskussiooni alguseks ELis. (M.L./rve., FAZ, 6.05)
Moskva eitab kuritegusid, Lääne-Euroopa ignoreerib. Baltlaste kannatuste rada viis Stalini ja Hitleri hiigelfotodest mööda otse GULAGi. Okupatsioonimuuseumi laagribarakk sümboliseerib eestlaste, lätlaste ja leedulaste keskset kogemust 20. sajandil. Üksnes Lätist deporteeriti 1940ndatel aastatel ligi 100 000 inimest. Raudse eesriidest vabal poolel ei teatud nendest kuritegudest suurt midagi, nüüd tungivad need eurooplaste teadvusesse. "Meie rahvaid on jagatud ning vägistatud kahel korral, Jaltas ka lääneliitlaste heakskiidul", kurdab üks Läti diplomaat. Venemaal on okupatsiooni raske tunnistada, sest siis kaoksid õigustused pidevalt vene vähemuse küsimuses Lätile survet avaldada. Toomas-Hendrik Ilves märgib, et Venemaa püüab Baltikumi ja Poolat ELis marginaliseerida. Venemaa rõhub kahepoolsetele suhetele. Baltlased aga tuletavad Euroopale Jaltat ning Münchenit meelde. Ilvese jaoks oli Chiraci, Schröderi, Zapatero und Putini nelikkohtumine märgiks vanast Lääne-Euroopa ignorantsust. Kohtumisel võtsid lääneeurooplased küll Baltikumi teemaks, kuid ei konsulteerinud vahetult enne seda baltlastega. Nõnda tekibki baltlastel ja ka poolakatel soov tugineda üksnes USAle, kellelt loodetakse tõelist abi ja solidaarsust. (Johannes Voswinkel, Die Zeit, 5.05)
Sõda lõppes mitmel pool Ida-Euroopas varem kui 9 mail. Kuid milline oli see lõpp? Näiteks Poolas, kus Londoni eksiilvalitsus käskis Poola vastupanuarmeel (Armia Krajowa) Nõukogude vägesid tervitada ning koostöös tulevikuplaane arutada ,ei läinud nii, nagu poolakad tahtsid. Eksiilvalitsuse esindajad Poolas ning vastupanuarmee ladvik vahistati, saadeti koonduslaagrisse või mõrvati. Tuntud Poola kirjanik ja esseist Andrzej Bobkowski kirjutas juba 1943. aastal: "Varsti tulevad nad meid "vabastama"... ning nad vabastavad meid järgnevaks 50 aastaks." Veel hullemini käis Balti riikide käsi. Ka nende jaoks tähendasid Jalta lepped Molotovi-Ribbentropi pakti sisulist kinnistamist. kümned tuhanded Leedu partisanid osutasid vastupanu. Sõjajärgsetel aastatel oli hukkunud Nõukogude sõjaväelaste hulk koguni suurem kui tapetud Leedu partisanide arv. Kahemiljonilisest rahvast läks 140 000 inimest koonduslaagritesse. Balti riigid võivad end trööstida sellega, et USA pole okupatsiooni ei faktiliselt ega juriidiliselt kunagi tunnustanud. Venemaad on raske süüd tunnistama panna. Siin on tegemist kontinentaalimperialismi juhtumiga. Gruusia iseseisvuse verine allasurumine 1921. aastal ning küüditamised ja organiseeritud näljahäda Ukrainas osutavad selgelt imperialistlikule koloniaalpoliitikale Peeter Suurest Nõukogude Liidu hiigelaegadeni. Kalmõkkide, tšetšeenide ja krimmitatarlaste massiküüditamine 1943.-1944. aastal oli ajaloolaste hinnangul üks perfektsemalt organiseeritud küüditamisi ajaloos üldse (osales üle 100 000 NKVD ohvitseri ja sõduri). Demokraatia on raske ettevõtmine, mis eeldab vaidlus- ja kompromissikultuuri, millega homo soveticus pole harjunud. (Karol Sauerland, FAZ, 4.05)
Baltimaad on käimasolevas propagandasõjas Venemaaga saavutanud suurvõidu - Bush tuleb Läti presidendile külla, et oma mõistmist ja toetust demonstreerida. Läti polegi Baltimaade "nõrgim lüli", pigem targim. Oleks ka Läti vaikides kõrvale jäänud, poleks baltlasi tähelegi pandud. Oma lugematutes kirjades, kõnedes ja intervjuudes murendab agar daam nõukogulikku võidumüüti. (Hannes Gamillscheg, Frankfurter Rundschau, 4.05)
Venemaa provotseerib Baltikumi. Nii Balti riikide kui ka Poola päevalehtede esikülgedele ilmus värske avaldus Venemaa välisministeeriumilt, milles viimane kuulutab Baltimaade annekteerimise seaduslikuks. Ka sissemarss Poola olevat vastanud rahvusvahelisele õigusele. Sellega sattus Venemaa vastuollu ka president Bushiga, kes oli saatnud Balti riigipeadele kirja, milles rõhutas, et USA pole kunagi Balti riikide okupeerimist seaduslikuks tunnistanud. Tapeti tuhandeid baltlasi, küüditati kümneid tuhandeid. Venestamise tulemusel on tekkinud arvukas vene vähemus. (Thomas Urban, Süddeutsche Zeitung, 6.05)
Schröderi ja Putini ühises ajaleheusutluses märgib Putin, et tema ei ole nõus Stalinit ja Hitlerit ühele pulgale seadma, “kuna Stalin ei olnud nats”. Putinit olevat väga liigutatud, kui sai teada, et Schröderi isa oli idarindel hukkunud. Putini enda vend hukkus Leningradi blokaadi ajal. Kuid viha ta sakslaste vastu ei pea. Putini vanemad olla alati öelnud, et süüdi pole üksikud sõdurid, vaid režiim, kes nad sõtta ajas. Punaarmee oli loomulikult vabastaja, ka Saksamaa vabastaja. Schröder arvab, et sõja lõpp tõi endaga kaasa ka uue vabaduse allasurumise ja küüditatute tohutud kannatused. Putin: “Eeskätt olid need nõukogude inimesed, kes leidsid endas jõudu andeks anda. Jõuda leppimisele. Te teate väga hästi, et mitmete riikide kodanikud pole siiamaani selleks veel küpsed. /.../ Stalini ajal oli piiramatu diktatuuri tingimustes ohtralt võimu kuritarvitusi, tervete rahvaste küüditamisi, poliitilisi repressioone. See on osa meie keerulisest ajaloost. See tuleb printsipiaalselt hukka mõista. (Kai Diekmann, Bild, 6.05)
Prantsusmaa ajakirjandus
Venemaale ei meeldinud George W. Bushi teekond Moskvasse II maailmasõja lõpu 60. aastapäeva pidustustele. Le Monde’i Washingtoni korrespondent meenutab, et Venemaa välisminister Sergei Lavrov olevat kirjutanud President Bushi Euroopa-visiidi eel oma USA kolleegile, avaldades imestust, et Moskvasse oodatud president peatub kõigepealt Lätis, riigis, mille suhted Venemaaga on “äikeselised”. Condoleezza Rice vastanud, et president ei pea oma sõitude kohta kellelegi aru andma. Viidates Washington Postile märgib ajakirjanik, et ameeriklased olevat tagajärjetult püüdnud panna Putinit hukka mõistma 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakti. Bush andis visiidi eel ka väga tasakaalustatud intervjuusid: Vene meediale oli president meenutanud, kui oluline on säilitada lugupidavad suhted Venemaa-taolise suuriigiga; Leedu televisioonile kinnitas Bush aga, et on proovinud Putinit veenda, et vabad ja demokraatlikud riigid Venemaa piiril on Venemaa huvides. (Corine Lesnes, Le Monde, 07.05)
Kui 1995. aastal keeldus toonane USA president Bill Clinton Vene armee uhkuse ülevaatusest Punasel väljakul, boikoteerides Boriss Jeltsini Tšetšeenia sõda, siis kümme aastat hiljem otsustas George W. Bush austada 27 miljonit II maailmasõjas hukkunud venelast ning paraadi jälgida, kuid raamib oma Moskva-sõidu visiitidega Riiga ja Tbilisisse - fakt, mis on Moskval pinnuks silmas. Bushi julgeolekunõunik Stephen Hadley sõnas enne visiidi algust, et kõikjal püüab president rõhutada sõnumit, mille kohaselt “ei koosne demokraatia pelgalt valmimistest, demokraatia tähendab ka vaba ühiskonna ülesehitamist, mis hoolitseb oma vähemuste eest ning kaitseb üksikisikute õigusi”. Selle diplomaatilise, kuid keeruka sõnumiga kutsub Bush Putinit koostööle Balti riikidega sõlmimata piirilepete ja vene vähemuse temaatika osas, samuti Gruusiaga Vene baaside tuleviku ning Põhja-Osseetia vene-meelsete separatistide küsimuses. (Philippe Gélie, Le Figaro, 6.05)
George Bushi jaoks on peatumine Riias suure sümboolse tähendusega. Kolm Balti riiki on olnud uue kommunismist vabanenud Euroopa musterõpilased: majandusliku liberaalsuse tõttu kuulub neile Washingtoni tingimusteta poolehoid. Balti riigid näevad Washingtonis kaitsjat Venemaalt lähtuva „ohu“ korral. (Véronique Soule, Libération, 07.05)
9. mail Moskvas kavatses Vladimir Putin demonstreerida Venemaa võimsust, kutsudes kohale 60 riigijuhti 1945.aasta võitu meenutama. See ülesanne muutus raskeks Eesti, Läti ja Gruusia riigipeade boikoti tõttu. Neist esimesed kaks soovivad, et Moskva mõistaks hukka Molotov-Ribbentropi pakti, viimane näitas tulematajätmisega oma ärritust Vene baaside viibimise suhtes Gruusia territooriumil. Kõige tugevama hoobi Kremli kavatsustele andis aga George W. Bush, kutsudes Moskvasse sõidu eelõhtul Venemaa võime üles 1939. aasta augustis Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud pakti ümber hindama. Väline surve pakti hukkamõistmiseks sattus Venemaal tugeva kriitika alla. Venemaa presidendi eriesindaja suhetes ELiga Sergei Jastržembski sõnul on Molotov-Ribbentropi pakti hukkamõistmise nõue kohatu ja vastuvõetamatu nii mälestusväärse ajaloolise päeva meenutamise eel. Nõukogude vägede sisenemist Balti riikidesse ei saa tema arvates mingil juhul käsitleda okupatsioonina. Prantsusmaa positsioon on senini olnud Venemaa “tundlike küsimuste” vältimine. Erinevalt Bushist, kes kohtumisel Putiniga meenutas, et sõja lõpp Euroopas ei toonud mitte kõigile rõhumise lõppu, vältis Jacques Chirac mistahes vihjet selle teemale ja avaldas taas rahulolu positiivsete reformide üle Venemaal. (Natalie Nougayrède, Le Monde, 08.05)
Venemaa president Vladimir Putin kutsub Le Figaro veergudel üles õpetama uusi põlvkondi, kes ei ole tundnud natsismivastase sõja koledusi, arendama sisemist vastumeelsust totalitaarsuse, propaganda ning etniliste ja usuliste erinevuste suhtes. Ühtlasi meenutab ta Balti naabritele, et NSVLi rahvasaadikute kongress andis 1989. aastal täpse juriidilise ja moraalse hinnangu Molotov-Ribbentropi paktile. Ta kirjutab: „Meie Balti naabrid teavad seda, kuid jätkavad siiski Venemaalt teatava „kahetsuse“ nõudmist“. Putin rõhutab, et sellised pretensioonid kannavad spekulatiivset iseloomu. Tema arvates on Balti riikide eesmärgiks tõmmata enesele tähelepanu, õigustada oma valitsuste diskrimineerivat ja repressiivset poliitikat neis riikides elava venekeelse elanikkonna suhtes ning varjata häbi minevikus natsidega tehtud koostöö pärast. “Iga normaalne inimene peaks tundma ärritust konstateerides, et neis riikides püstitatakse SSlaste austamiseks mälestusmärke ning et viimastele on lubatud avalikud kogunemised.” Putini sõnul on Venemaa näidanud korduvalt üles tahet konstruktiivseks dialoogiks oma Balti naabritega, arendamaks sõbralikke suhteid kõigis valdkondades. Ta kirjutab: “Me oleme valmis ootama ja loodame, et meie partnerid mitmetest ELi riikidest toetuvad oma poliitikates mitte eilsetele kompleksidele, vaid tänase päeva reaalsustele”. (Vladimir Putin, Le Figaro, 09.05)
Venemaa lükkas järsult tagasi läänest tuleva surve tunnistada Balti riikide okupeerimist II maailmasõja ajal. Venemaa välisminister Sergei Lavrovi sõnul „ei saa kasutada mõistet okupatsioon“, kuna Venemaa ei olnud nende riikidega sõjas. (Le Télégramme, 09.05)
Riias 4. mail toimunud meeleavaldusel kandsid ühed loosungeid „Häbi Lätile!“ ja teised “Minge tagasi Leningradi!” või “Rääkige läti keelt!”. See näitab kuivõrd tuntavad on veel II maailmasõja tagajärjed Baltimaades. Artikli autor, Le Monde’i Balti- ja Põhjamaade erikirjasaatja Antoine Jacob, viitab, et vene vähemuse probleem Eestis ja Lätis, mida Moskva väsimatult tõstatab, on üheks põhjuseks, miks Moskva on siiani keeldunud alla kirjutamast piirilepinguid Eesti ja Lätiga. Ometi on lepingud tehniliselt valmis juba üle viie aasta. Siiski on Eesti saanud Moskvast kutse tulla 18.05 piirilepet allkirjastama. (Antoine Jacob, Le Monde, 8.05)
Punasel väljakul toimuv armeeparaad tõotab tulla grandioosne, meenutamaks, et Punaarmee mängis natsismi alistamisel määravat rolli. Kahjuks tähendab Vladimir Putini jaoks vene pärand nii Punaarmee, mis kandis kohutavaid kaotusi, kangelaslikkust, kui ka Jossif Stalini poolt sisse viidud mõrvarlikku südametunnistuseta totalitarismi. NL ei kõhelnud, sõlmides 23. augustil 1939 Hitleri Saksamaaga mittekallaletungi pakti. Selle tulemusena jäi Prantsusmaa Saksamaa vastu peaaegu üksi, samuti lubas see NSV Liidul rünnata Soomet ja annekteerida Balti riigid. Hiljem NL „vabastas“ Ida-Euroopa, kuid tegi neist „vennasvabariigid“, kel polnud mingeid õigusi. (Jacques Rouil, Ouest France, 9.05)
Läti “raudne leedi” Vaira Vike-Freiberga ja tema Poola kolleeg Aleksander Kwasniewski sõitsid Moskvasse samadel põhjustel, miks Arnolt Rüütel ja Valdas Adamkus koju jäävad: ütlemaks selgesõnaliselt, et NSVLi võit 1945. aastal tähistab Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa maade orjastamist. Kuigi EK ja ÜVJP juht veensid Rüütlit ja Adamkust Moskvasse minema, jäid viimased oma keeldumisele kindlaks. ELi uute liikmete ajalugu ei ole vanade liikmete oma. EK volinik Günter Verheugen ja Taani PM Rasmussen on end avalikult reastanud eestlaste, lätlaste, leedulaste ja poolakate kõrvale, mõistes hukka nõukogude okupatsiooni. Kas Lääne-Euroopa on viimaks mõistnud, et peab oma ajaloo Ida-Euroopa omaga sobitama? (Anne-Marie Le Gloannec, Le Figaro, 9.05)
Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen meenutab, et gigantlikule peole Moskvas ei kogune mitte kõik kutsutud riigipead. Ellemann-Jensen imetleb Läti president Vaira Vike-Freibergat, kes erinevalt oma Eesti ja Leedu kolleegidest otsustas siiski Moskvasse sõita. “Freiberga näitab selle žestiga oma riigi tugevat positsiooni NATO ja ELi liikmena ja võtab omaks moraalse hoiaku, mis inspireerib respektile”. Ellemann-Jensen kahetseb, et Venemaa on otsustanud mitte hukka mõista Molotov-Robbentropi pakti, mis ometigi nii pikkade aastate vältel pärssis kogu Läänemere ümbruse arengut ning mis on naaberriikidega suhete rikkumise allikaks. (Uffe Ellemann-Jensen, Le Figaro, 9.05)
Juba pikka aega soovis Putin tähistada suurejooneliselt II maailmasõja lõpu 60. aastapäeva. Ta soovis näidata, et ta ei unusta neid 27 miljonit NLi kodanikku, kes andsid oma elu Läänerindel ning ilma kelledeta liitlased poleks võitnud. Selles osas pole vastuväiteid. Venemaa prestiiž oleks täielik, kui Putin vabandaks ja avaldaks kahetsust, et NL okupeeris 50 aastaks poole Euroopast, surudes peale kommunistliku diktatuuri. Aga ta ei teinud seda. Et Euroopas rahu tagada, tunnistas Saksamaa mineviku kuritegusid, ja ka Jaapan tegi seda alles hiljuti Hiina ees. Miks Venemaal on nõnda raske hukka mõista Stalini kuritöid? Tendents on Venemaal pigem vastupidine. Esitades 25. aprillil NLi kokkuvarisemist kui “sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi”, näitab Putin oma nostalgia tegelikku suurust. Kas endine KGB aparatšik igatseb Stalini režiimi järele? Tuleb loota, et mitte. Kuid nähes autokraatia võidukäiku Venemaal, võib selle küsimuse esitada. Muidugi tuleb arvestada, et Venemaa on tuumariik ning USA ja ELi priviligeeritud strateegiline partner. Tuleb vältida seda, et Venemaa tunneks ennast lõksu aetuna. Selleks peavad kõik Moskvasse kogunevad riigipead püüdma Venemaale selgeks teha, et Venemaa enda huvides on demokraatia arendamine nii riigi sees kui väljaspool selle piire. Vaid nõnda taasleiab Venemaa oma mineviku suuruse. (Juhtkiri, Pierre Rousselin’ilt, Le Figaro, 9.05)
Kas Balti küsimus rikub 60. aastapäeva pidustused? Putin soovib iga hinna eest päästa, mis annab, olgu see või pelgalt välisilme. Venemaa ei “kahetse”; ta võib tunnistada, et Leedu, Eesti ja Läti annekteerimine vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile oli tragöödia nende maade rahvaste jaoks, kuid ta ei lähe kaugemale. Putini meelest vabandas NSVL juba 1989. aastal. Venemaa president ei soovi seda uuesti teha. (Irina de Chikoff, Le Figaro, 9.05)
Pidustustega Punasel väljakul püüab Putin parandada oma imidžit ning näidata oma rahvale, et Venemaa on taas võimas ja vägev. Samas soovib ta väljuda isolatsioonist, kuhu Ukraina kriis ta paiskas. /.../ Bush ja Putin ei varja enam oma vastastikust pettumust. Seetõttu leiab EL end Venemaa vastas esimesest reast. ELi jaoks on suhted Venemaaga elutähtsad. Eelkõige seetõttu, et Venemaa on vaieldamatult strateegiline majanduspartner. Kolmandik ELis tarbitavast gaasist tuleb Venemaalt. Kuid Euroopa on lõhenenud oma suhtumises Venemaasse. Venemaa parimad sõbrad Saksamaa ja Prantsusmaa on alati olnud veendumusel, et Venemaale tuleb sõbrakäsi ulatada. Soovimata Venemaad isoleerida, on ELi uued liikmed, nagu ka Põhjamaad, hoopis jäigemal positsioonil Putini võimu autoritaarsete tendentside ja Tšetšeenia sõja suhtes. See lahkheli paralüseerib teataval määral Euroopat. Putin oskab vastutasuks toetusele oma Euroopa sõpru hästi kohelda. Näiteks toetab Venemaa Saksamaa saamist ÜRO JNi alaliseks liikmeks. Bush, kes 2001. aastal pärast esmakordset kohtumist Putiniga arvas “nägevat Putini hinge tema silmades”, ei ole oma Vene ametivennaga enam nii õrn. Kirjas Läti presidendile räägib ta Baltimaade anneksioonist ning soovib, et Venemaa tunnistaks seda illegaalset “okupatsiooni”. Putinile see ei meeldinud. Intervjuus telekanalile CBS soovitas ta Bushil enne teiste õpetamist oma uksealust vaadata ning kritiseeris Ameerika demokraatiat. Washington ja Moskva jäävad üksteisele vajalikeks strateegilisteks partneriteks, kuid Bush ei kavatse Putinile enam kingitusi teha. (Véronique Soule, Libération, 9.05)
Vene sõjaväe uhkuse ja au vaatlemiselt Punasel väljakul puudus Euroopa suurriikide juhtidest vaid Tony Blair, kes vabandas end erakordselt suure töö hulgaga pärast Suurbritannia parlamendivalimisi. Ühe Euroopa diplomaadi sõnul võis aga tegelik põhjus peituda soovis hoida vähemalt üht Lääne mõjuka riigi juhti Moskva kritiseerimise tarvis tagavaraks. (Lorraine Millot, Libération, 10.05)
Vaatamata kõigile takistustele, eriti USA ja Balti riikide kriitikale NSVLi poliitika osas pärast II maailmasõda, õnnestus Vladimir Putinil teha natsismi alistamise 60. aastapäevast ülemaailmse tähtsusega sündmus oma riigi ülistamiseks, samas hoidis ta oma kõnes ära igasuguse poleemikat tekitava rõhuasetuse. (Afp, Le Monde, 10.05; Les Echos,10.05)
Mälestusüritusi korraldatakse ajalooliste müütide tähistamiseks, mitte südametunnistuse puhtuse uurimiseks. Nõnda oleks olnud ka 60 aasta möödumise tähistamisega II maailmasõja lõpust, kui Moskvasse kogunenud riigipeade kõrval oleks ka Balti riikide presidendid käitunud poliitiliselt korrektselt. Eesti ja Leedu presidendid jäid koju, Läti president sõitis Moskvasse. Kõik kolm soovivad aga protestida Venemaa ametliku ajalookäsitluse vastu. Venelased ei ole aga kindlasti ainsad, kes peavad järele mõtlema oma ajalookäsitluste üle. Ka Balti riigid ei ole kõigist etteheidetest priid. Võib-olla selgitab deporteerimine Siberisse seda, et 1941. aastal tervitasid paljud baltlased sakslasi kui vabastajaid, mida nood ei olnud. Samuti ei oska eestlased, lätlased ja leedulased õigustada oma territooriumil elanud juutide tagakiusamist. Seda osa nende riikide ajaloost tuleb uurida sama kriitiliselt kui nad nõuavad ajaloo uurimist venelastelt. (Juhtkiri, Le Monde, 10.05)
Rootsi ajakirjandus
Baltlastel ei ole midagi tähistada. President Bush tuleb Riiga visiidile. Ta tuleb riiki, kes mäletab oma ajalugu Venemaa naabruses. Läti president on erinevalt oma Eesti ja Leedu kolleegidest otsustanud Moskvas toimuvatele pidustustele minna. Tegelikult ei ole aga ühelgi Ida- ega Kesk-Euroopa riigil pidutsemiseks põhjust, sest kuigi see päev tähistab osadele riikidele võitu, tähistab see teistele kannatuste ja okupatsiooni algust. (Juhtkiri, DN, 06.05)
Taani ajakirjandus
Moskva eitab ajalugu. Ükski venelane ei osalenud ametlikult konverentsil Kopenhaagenis, mis käsitles Balti regiooni koostöövõimalusi. Konverentsi “Ajalooga leppimine” korraldajateks olid Taani Välispoliitika Selts ja Läti Suursaatkond. Paljud baltlased tervitasid Eesti ja Leedu otsust mitte minna 9. mail Moskvasse Teise Maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistama. “Balti riikide jaoks sõda jätkus. Üle 30 000 mehe osutas vastupanu Leedu metsades,” sõnas Arunas Streikus, Leedu Massimõrvakeskuse ajaloolane. “ Eesti endine välisminister Toomas Henrik Ilves oli aga täiesti vastu Moskva-sõidust keeldumisele. “Oleme 12-15 aastat öelnud, et sarnaneme Lääne-Euroopale. Me ei tohiks teha samme, mis näitavad, et oleme teistsugused. Me peaksime Moskvasse minema ja rääkima oma lääne kolleegidega, näiteks sellest, et pidustused meenutavad mineviku propagandat,” sõnas Ilves Politikenile. (Vibeke Sperling, Politiken, 29.04)
60. aastapäev fašistliku Saksamaa üle saavutatud võidust jaotab Ida-Euroopa põhjaosa kahte leeri. Eesti ja Leedu ei soovi osaleda Moskva 9. mai pidustustel, Läti ja Poola aga osalevad. Eesti president Arnold Rüütel ja tema Leedu kolleeg Valdams Adamkus ei pea vajalikuks tähistada 60 aasta möödumist liitlaste võidust fašistliku Saksamaa üle. “Võit Saksamaa üle ei toonud vabadust Balti riikidele. Pole mingit põhjust seda võitu tähistada,” kõlas nende kahe presidendi hiljutises pressiteates. Fašistlikust Saksamaast vabanemisele järgnes Balti riikides üle nelja aastakümne kestev nõukogude okupatsioon, kus iga kümnes Balti kodanik lõpetas elu nõukogude Gulagi laagrites. Läti president Vaira Vike-Freiberga on siiski otsustanud Moskva kutse vastu võtta. (Jørgen Staun, Berlingske Tidende, 29.04)
Peaminister kutsub Venemaad vabandama Nõukogude Liidu 50 aasta pikkuse okupatsiooni eest Balti riikides. See ei leia Moskvas kindlast sõbralikku vastukaja, kinnitavad eksperdid, kelle ennustuste kohaselt on oodata Taani ja Venemaa niigi halbades suhetes järjekordset madalseisu. “Me teame oma kogemustest, et leppimise saavutamiseks on vaja mineviku vigu tunnistada ja kogu rahvuse nimel vabandada,” kinnitas Anders Fogh Rasmussen oma ringsõidul Eestis, Lätis ja Leedus, kommenteerides oma avaldust, et Balti riikidel on õigus venelaste vabandusele. Taani ja Venemaa suhted on olnud pingestatud 2002. aastast saadik, kui Taani valitsus ei nõustunud endist eksiilis elavat tšetšeeni Ahmed Zakajevit, keda venelased terroristiks peavad, välja andma. Kuid ka käesolev avaldus võib probleeme tekitada. Taani Rahvusvaheliste Uurimuste Instituudi (DIIS) Venemaa-eksperdi, vanemteadur Lars Poulsen-Hanseni sõnul on tegemist esmakordse juhtumiga, kus EL riigipea toetab avalikult baltlaste nõuet vabanduse järele. (Jesper Larsen, Ole Damkjær, Jørgen Staun, Berlingske Tidende, 03.05)
Fogh: Balti riikidel on õigus Venemaa vabandusele. Venelased peaksid Eesti, Läti ja leedu okupeerimist kahetsema. Eksperdid toetavad Taani peaministrit. Århusi Ülikooli vene julgeolekupoliitika ekspert Mette Skak arvab, et Anders Fogh tegi õige valiku, esitades oma avalduse Teise Maailmasõja lõpu juubeliaastapäeva paiku: “Venelased võivad seda avaldust küll väga vaieldavana võtta, kuid nad peaksid vaatama tõele näkku ja tunnistama, et nad ei saa jääda igaveseks Balti riikidega ajaloo suhtes pimesikku mängima.” Seda hinnangut toetab ka Välispoliitika Seltsi esimees Klaus Carsten Pedersen: “Naabrite jaoks oleks igati tore, kui Venemaa otsustaks nendega võimalikult head suhted luua.” Vene saatkonnast Kopenhaagenis ei olnud võimalik kommentaari saada. (Jakob Nielsen, Niels-Peter Granzow Bush, Politiken, 03.05)
Anders Fogh Rasmussen kogeb oma Venemaa-liini suhtes tuge ootamatust kandist.
“Venemaa peab tunnistama Balti riikide illegaalset okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. ELi jaoks on tähtis, et meie suhted põhineksid tõele,” sõnas EL Komisjoni aseesi-mees ja tööstusvolinik Günther Verheugen esmaspäeval Eesti pealinna Tallinna külastusel. Günther Verheugeni sõnad vallandasid segaduse. ELil on käsil keerulised läbirääkimised Venemaa tihedamaks sidumiseks ELiga. Günther Verheugeni esindaja kinnitas Verheugeni avaldust, kuid rõhutas, et see väljendab komisjoni aseesimehe isiklikku hoiakut. Ta rõhutas ka seda et erinevalt Taani peaministrist ei kutsu Verheugen Venemaad üles Balti riikide ees vabandama. (Niels-Peter Granzow Busch, Politiken, 04.05)
Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen jääb oma arvamuse juurde, et Venemaa peab Balti riikide ees vabandama. Venemaa loobus Rasmusseni üleskutse kommenteerimisest. Venemaa Välisministeerium aga avaldas päev peale Rasmusseni avaldust välisminister Sergei Lavrovi artikli, kus ta hoiatas kasutamast Teise Maailmasõja 60. aastapäeva “konfrontatsiooniks, vanade arvete klaarimiseks või vastastikusteks süüdistusteks.” Taani peaminister lõpetas eile oma Baltimaade ringsõidu külastusega Lätis, kus ta kinnitas, et kui tema märkused Venemaale haiget tegid, on sellest ainult kasu. “Ma ei usu, et üheski riigis on võimalik kommenteerida Teise Maailmasõja sündmusi kellegi varvastele astumata. Kuid selguse saavutamiseks on see vajalik,” sõnas ta. (Jakob Nielsen, Politiken, 04.05)
Venemaa-eksperdid ei usu, et Venemaa peaministri üleskutse peale Balti riikidelt vabandust palub. “Venemaa ei jaga Taani seisukohti Balti riikide suhtes ja seetõttu on venelased Taani peale üsna ärritunud. Siinjuures tuleb aga teada, et Venemaa arvates käib nende au pihta konstruktiivne suhtlemine selliste väikeriikidega nagu Taani, rääkimata veel Balti riikidest,” sõnab Claus Carsten Pedersen, Venemaa-asjatundja ja Välispoliitilise Seltsi direktor. Samas ta ei usu, et Anders Fogh Rasmussen suudaks oma üleskutsesse kaasata teisi EL riike. “EL ei ole näidanud erilist tugevust üksmeele saavutamisel väärtuspõhistes küsimustes,” sõnab Pedersen. Taani Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi Venemaa-ekspert Lars Poulsen Hansen ei usu samuti, et Fogh oma üleskutsega kaugele jõuab. Ta arvab ka, et Fogh on läinud “liiga kaugele”. (Niles-Peter Granzow Busch, Politiken, 04.05)
Peaminister Anders Fogh Rasmusseni avaldust toetatakse, kuid opositsiooni poolt on kuulda ka kriitilisi märkusi. Endine välisminister ja Venstre esimees Uffe Ellemann-Jensen peab peaministri reageeringut väga täpseks ja korrektseks. “Ma ei kahtle, et venelased solvuvad, kuid kui tahame lähtuda sedalaadi kaalutlustest, keerame ajalugu tagasi. Balti riikide jaoks tähendab EL ja NATO-partneri selline avaldus tohutult palju,” sõnab ta. Endine välisminister Mogens Lykketoft (S) aga ei jaga seda arvamust: “Peaminister oleks pidanud täpsemalt lähtuma baltlaste enda soovist, et Venemaa tunnistaks nende okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.“ Ka radikaalide endine välisminister Niels Helveg Pedersen on kriitiline: “Minu arvates ei ole poliitikute ülesanne mängida ajaloolasi ja anda sündmustele tagasiulatuva mõjuga hinnanguid. See on üsna kasutu ettevõtmine.” Paljude Venemaa- ja Baltimaade-ekspertide hinnangul halvendab peaministri üleskutse niigi jahedaid suhteid Taani ja Venemaa vahel. (Niels Jürgensen, Knud Brix, Anne Mette Svane, JP, 04.05)
Anders Fogh Rasmusseni üleskutse võib meie riikide vahelisi suhteid uuesti teravdada. Juhtum tšetšeeni poliitiku Sakajeviga, keda Taani keeldus välja andmast, kummitab senini. Just siis, kui kõige hullemad vastuolud Venemaa ja Taani vahel tšetšeeni küsimuses lahenema hakkasid, tekkis uus “külmahoovus” Anders Fogh Rasmusseni Balti riikides tehtud avalduse pärast. Taani peaministri avaldust võetakse loomulikult “ebasõbraliku sammuna”. Venemaa on viimastel kuudel teinud Läänele Tšetšeenia-hoiakute tõttu juba kolm peapesu ja poliitilise kommentaatori Sergei Strokani sõnul on Taani üks kõige rohkem kritiseeritud riike.(Niels Jürgensen, JP, 04.05)
Anders Fogh Rasmusseni avaldus võeti Balti riikide valitsuste poolt soojalt vastu. Hiljuti võtsid nende kolme riigi parlamendid vastu resolutsiooni, kus nad kutsusid Venemaad üles “tunnistama nõukogude okupatsiooni, hukka mõistma balti rahvastele osaks saanud ebaõiglust ja kannatusi ja kompenseerima tekitatud kahju”. Taani peaministri ja ELi voliniku Günther Verheugeni avaldusi võetakse väga teretulnud toetusena: “Me oleme tänulikud. Sellised avaldused, nagu härra Rasmusseni omad, näitavad, et ka Euroopa juhid mõistavad meie probleeme,” sõnab Atis Lotis, Läti VMi pressiesindaja. Ka eestlased ja leedulased on väljendanud rõõmu peaministri avalduse üle. (Louise With, JP, 04.05)
Peaminister oleks pidanud oma avalduse esitama 2004. a. septembris, kui möödus 60 aastat nõukogude vägede sissetungist Balti riikidesse, arvab Taani Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi vanemteadur Hans Mouritzen. Ta ennustab Venemaa väga jõulist reageeringut, kuid eile vaikisid nii Venemaa välisministeerium kui ka suursaatkond Kopenhaagenis. Anders Fogh Rasmussen osaleb esmaspäeval Moskva pidustustel. Århusi Ülikooli lektor Vene julgeolekupoliitikas Mette Skaki sõnul ei tunne venelased, et oleksid baltlastele vabanduse võlgu. “Pärast Boriss Jeltsinit ei ole venelased oma stalinistliku ja kommunistliku ajaloo traagelniite lähemalt uurinud. Balti riikidel on raske Venemaa vastu välja astuda, neil on selleks vaja ümbritseva maailma tuge,” sõnab ta ja osutab, et Putin on Jeltsini teest kõrvale kaldunud, too olla okupatsiooni ebaseaduslikkust tunnistanud. (Knud Brix, Anne Mette Svane, JP, 04.05)
Taani peaminister Anders Fogh Rasmusseni avaldus kohtab poliitilist toetust, muuhulgas radikaalidelt - endiselt välisministrilt Niels Helveg Pedersenilt, kes samas hoiatab tagajärgede eest: “See on täiesti omal kohal, et peaminister avaldab Balti riikide anastamise suhtes Taani nimel sügavat hukkamõistu /…/ Kuid minu arvates on peaminister hakanud perioodiliselt ja tagasiulatuva mõjuga ajaloo ülekohut mõistma./…/.” Seda hoiakut jagab Lars Poulsen Hansen, Taani Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi vanemteadur ja Venemaa spetsialist: “Minu arvates ei peaks peaminister Euroopa laval oma ajaloolist maitset väljendama. Ta peaks selle jätma Balti riikide eneste asjaks.” “Sotsiaaldemokraatide endine esimees ja välisminister Mogens Lykketoft on samuti peaministri suhtes kriitiline: “Ta oleks pidanud täpsemalt järgima Balti riikide enda soovi – nimelt okupatsiooni tunnistamist ning seda, et nad ei astunud Nõukogude Liitu vabatahtlikult,” Peaministrit toetavad ka kaks valitsusparteid ja Taani Rahvapartei ning Sotsialistliku Rahvapartei uus juht Villy Søvndal, kes lisab oma toetusele suure “aga”: “Aga kuidas on lood Hispaania-vabatahtlikega, kes võitlesid Euroopa totalitaarsete jõudude vastu, kuid sattusid Taani tagasi tulles vanglasse?“ sõnab Villy Søvndal, ja arvab ka, et Anders Fogh peaks nõudma vabandust ka USA presidendilt Vietnami sõja pärast. (Ole Damkjær, Jesper Larsen, Berlingske Tidende, 04.05)
Venemaa on kõigutamatult kindel, et nad ei pea esitama Balti riikidele ametlikku vabandust peaaegu viiskümmend aastat kestnud ”niinimetatud” nõukogude okupatsiooni eest. “Viimasel ajal on mõned riigid püüdnud heita tõsist varju võidupüha 60. aastapäeva tähistamisele, kujutades Euroopa fašismist vabastajaid okupantide ja Hitleri käsilastena, endisi SSlasi aga vaata et vabadusvõitlejatena,” sõnas Vene välisminister Sergei Lavrov Venemaa VMi kodulehel toodud intervjuus. Venemaa Suursaatkonnas Kopenhaagenis ei kommenteeritud Anders Fogh Rasmusseni avaldust Putinile. Ühe allika andmeil ei soovita üritust tülitsemisega rikkuda. (Jørgen Staun, Ole Damkjær, Berlingske Tidende, 05.05)
Venemaa lükkab tagasi kõik Euroopa nõuded tunnistada Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist või selle eest ametlikult vabandada. “See ei olnud mingi okupatsioon, vaid leping Balti riikides seaduslikult valitud juhtkonnaga,” sõnas Sergei Jastrzhembski vihaselt. Venemaa viha on pälvinud ka EK aseesimehe Günther Verheugeni avaldus. Anders Fogh Rasmusseni üleskutset on Venemaa juhtkond senini hoidunud kommenteerimast, kuid Günther Verheugeni avaldus oli nende jaoks nähtavasti liig. (Niels-Peter Granzow Busch, Politiken, 06.05)
USA president George Bush toetab baltlasi selles, et nad olid NL poolt okupeeritud, kuid ei kavatse nähtavasti otseselt toetada nõuet, et Venemaa vabandaks või vähemalt okupatsiooni asetleidmist tunnistaks. Teel Moskvasse kohtub Bush Läti pealinnas Riias Balti presidentidega, kes on teinud viimasel ajal tõsist tööd oma päevakorra kehtestamiseks enne Moskva pidustusi ja on oodanud põnevusega USA hoiakut selles ajaloolises tüliküsimuses. USA president vihjas siiski järgnenud TV-intervjuus, et ei kavatse Venemaale otseseid nõudmisi esitada, küll aga Putiniga okupatsiooni teemadel diskuteerida. Seda tegi ta ka juba veebruarikuisel kohtumisel Putiniga. Bush mõistab kahe Balti presidendi otsust Moskvasse mitte sõita, kuid arvab, et aeg on vaadata tulevikku: “Me ei tohiks püüda süüd nende sündmuste eest kellegi kaela ajada, vaid peaksime tulevikule keskenduma,” sõnas ta Vene meedia teatel Eesti TV-le. (Louise With, JP, 06.05)
NL ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, vaid liitu astumine toimus vastastikuse leppe kohaselt, teatas Putini nõustaja Sergei Jastrsjembski pressikonverentsil vihaselt, vastates EK aseesimehe Verheugeni ja Taani peaministri avaldustele. USA president andis mõista, et kavatseb Putiniga vesteldes okupeerimise küsimuse tõstatada. Jastrzhembski teatas pressikonverentsil, et kolm Balti riiki lubasid ise nõukogude väed oma riiki ning astusid liitu vabatahtlikult, mistõttu juhtunu kohta ei saa kasutada sõna “okupatsioon”. (Niels Jürgensen, JP, 06.05)
USA kiidab Foghi üleskutset Venemaale. Peaminister Anders Fogh Rasmusseni üleskutse Venemaale saab USA analüüsikeskuste tingimusteta heakskiidu osaliseks. “See on väga tark ja julge riigimees, kes julgeb nii tundlikus ja olulises küsimuses esirinnas olla,” sõnab Radek Sikorski, analüüsikeskuse American Enterprise Institute transatlantilise osakonna direktor. “Suur osa balti rahvastest hävitati nõukogude okupatsiooni tulemusena. Kui see ei ole vabandust väärt, siis ei ole seda miski.” Analüüsikeskuse Heritage Foundation välispoliitika osakonna direktor Helle C. Dale sõnul tekitab Foghi avaldus arvatavasti raskusi Taani ja Venemaa suhetes: “Kuid seda enam imetlen tema vaatekohta. Toetan täielikult soovi, et Venemaa tunnistaks Balti riikide 50-aastast anastamist.” (Karl Erik Nielsen, Berlingske Tidende, 06.05)
Soome ajakirjandus
Teise maailmasõja 60.aastapäeva tähistamine Moskvas leidis oodatult rohket kajastamist Soome ajakirjanduses nii enne pidustusi kui ka selle ajal ja järel. Eesti ja Leedu presidentide otsus mitte osaleda Moskva pidustustel leidis kajastamist pea igas avaldatud artiklis, samuti avaldati arvamusi Venemaa ja Balti riikide erinevate ajalootõlgenduste üle ning arutleti, kas Venemaa peaks Balti riikide okupatsiooni eest vabandama või mitte. Soomlased arutlesid ka selle üle, kas nende presidendi otsus pidustustel osaleda oli õige ja mis seda õigustab. Võidupäeva pidustusi peeti vastuolulisi tundeid äratavateks ja samas märkimisväärseks rahvusvaheliseks sündmuseks.
Kuna Venemaa on kuulutanud end N. Liidu õigusjärglaseks, on Balti riikidel täielik õigus oodata Moskvalt andekspalumist okupatsiooni eest. Kuid kuna maailma ajalugu on teadupärast võitjate ajalugu, ei tasu Venemaalt seda siiski oodata. Soovimatus vabandada on seotud Venemaa ja Balti riikide suhete üldise seisuga, mida mõjutab Venemaa rahulolematus Balti riikides elava venekeelse vähemuse olukorraga. Putin tõdes küll, et Balti riigid olid maailmapoliitikas vahetuskaubaks ja et see oli tragöödia nendele riikidele, kuid meenutas samas, et Balti riikide kodanikud ei olnud Venemaa kodanikud, vaid N. Liidu kodanikud, ning N. Liit on juba kord hukka mõistnud Stalini ja Hitleri kokkuleppe. Venemaa ja Balti riikide suhteid häirib mineviku koorem. Oleks võinud arvata, et hiljemalt 60 aastat pärast sõja lõppemist oleks Moskva olnud valmis tunnistama Balti sündmuste ajaloolisi fakte ja mõistnud nende tähtsust Balti riikidele. Moskva pidustustel osalevad nii võitjariikide kui kaotajate juhid. Tähelepanu äratab Eesti ja Leedu presidentide puudumine. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 08.05)
9.mai ei ole rõõmus võidupüha ei soomlastele, Balti riikidele, poolakatele ega kellelegi teisele raudse eesriide valele poole jäänule. Eesti ja Leedu presidendid ei osale Võidupäeva tähistamisel Moskvas, kuid nad tunnustavad N. Liidu teeneid Natsi-Saksamaa kukutamisel ja soovivad mitteosalemisega Venemaale meelde tuletada N. Liidu okupatsiooni. Läti president on otsustanud osaliselt Tarja Haloneni julgustusel pidustustel osaleda. Venelased ei tunnista Balti riikide okupeerimist, kuid riikide suhted ei saa normaliseeruda enne, kui ajaloo põhitõdede suhtes ollakse enam-vähem samal arvamusel. Sellest eesmärgist ollakse aga veel väga kaugel. (Esko Ollila, Turun Sanomat, 04.05)
Natsi-Saksamaa kukutamine on nii tähtis ajaloosündmus, et selle tähistamine on põhjendatud. Samas on kahju, et Venemaa ei ole suutnud õigesti hinnata oma ajalugu ning esitab alusetuid tõlgendusi Balti riikide okupeerimise kohta. On mõistetav, et Eesti ja Leedu presidendid ei osale Moskva pidustustel. Läti presidendi otsust osaleda ei saa samuti hukka mõista. Suhted Venemaaga on endiselt problemaatilised ja põhivastutus selle eest langeb Venemaale. (Juhtkiri, Kaleva, 09.05)
Venemaa püüab ära kasutada suurt rahvusvahelist tähelepanu, et õigustada oma tõlgendusi Teise maailmasõja kohta. Venemaa on üha rangemalt hukka mõistnud „katsed kirjutada uuesti ajalugu ja alahinnata N. Liidu osa natsismi kukutamisel”. Eriti Läti on saanud kaela mudalaviini Venemaalt. Ilmselt oli Läti presidendi tulek Moskva pidustustele ainsa Balti riigi juhina mõningane üllatus Venemaale. (Kalle Schönberg, Turun Sanomat, 05.05)
Venemaa ärritumist võib selgitada suurriigi positsiooni kaotamisega. Putin tõdes, et N. Liidu kokkuvarisemine oli viimase sajandi suurim geopoliitiline katastroof. (Kaius Niemi, Helsingin Sanomat, 10.05)
Kuigi mõnedes Euroopa riikides, nagu Balti riikides, tuntakse Venemaa vastu endiselt ajaloost tulenevat kibedust, sisaldab tasakaalukam arusaam Teisest maailmasõjast tõsiasja, et selle algatas Saksamaa, mitte Venemaa, ega isegi mitte selle eelkäija N. Liit. On arusaamatu, miks Teise maailmasõja sündmustele tuginedes üritatakse Venemaa ja muu Euroopa vahele tekitada uut lõhet. Hitleri kaotus oli kogu Euroopa võit ja seda poleks saavutatud ilma venelaste panuseta. Ebaloomulikud ja tagantjärele silmakirjalikud on nõudmised, mille kohaselt ehitataks 21. sajandi Euroopa tulevikku mingisuguste andekspalumistega. Suhete parim edendaja on hea tahte näitamine tänapäeva probleemide lahendamisel, mitte ajaloo kahetsemine. Ühtset ja terviklikku Euroopat ei teki, kui Venemaa tembeldatakse tõsiasju unustades patuoinaks ja eristatakse teistest riikidest. Luukeresid leidub ka teiste kappides ja seetõttu on põhjust suunata pilgud ajaloo asemel tänapäeva ja tulevikku. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 09.05)
Soome presidendi Tarja Haloneni arvates peegeldus Eesti ja Leedu presidentide mitteosalemine Moskva pidustustel rohkem pidustuste ettevalmistamise kui peo ajal. (Ilkka Lappalainen, Kaleva, 10.05)
Võidupüha on kõige püham pidu Venemaal. Seda tähistatakse, kuna Venemaa rahvas suutis tõrjuda vaenlase, kes tahtis hävitada tema riigi. Venelased on uhked selle üle, et suutsid üksi vastu seista selle aja suurimale armeele, mis N. Liitu rünnates oli juba neelanud poole Euroopast. (Vladimir Grinin, Helsingin Sanomat, 09.05)
Venelased on teenitult uhked ennastsalgava ja vapra võitluse üle Saksa armee vastu ja Hitleri kukutamise üle. Ei saa siiski jätta tähelepanuta seda, mis toimus enne Saksamaa rünnakut N. Liidu vastu ja seda, mis järgnes pärast sõja lõppemist. Kõik eurooplased ei tähista 9.maid. Moskva võidupühal on kahemõtteline tähendus. Kui teemaks on minevik, jäävad rõhumisest vabanenud rahvaste esindajad koju või toovad esile oma rasked kogemused. Moskva pidustuste tähtsaim küsimus on siiski see, mis on Venemaa tulevik. Sellele oodatakse president Putini vastust. (Max Jakobson, Helsingin Sanomat, 07.05)
Võidupäeva tähistamine tekitab vastandlikke tundeid, fašismi kukutamine ei tähendanud kõigile demokraatiat. Balti riikide jaoks on 9.mai tähistamine kõike muud kui iseenesest mõistetavus. Ollakse kibestunud, et venelaste jaoks on endiselt mõeldamatu tunnistada Balti riikide okupeerimist. Venelaste seisukohast on Suur Isamaasõda Nõukogude rahva suur saavutus, mille eest maksti kõrget hinda. Seda ei keeldu ka keegi tunnistamast. (Jaakko Iloniemi, Turun Sanomat, 09.05)
N. Liidul oli keskne roll Hitleri-Saksamaa kukutamises ja N. Liit kandis suurimaid kaotusi. Suurt sõda ei taheta Venemaal unustada ja samas meenutatakse kadunud vägevust. Stalin võitis sõja, kuid tema järglased kaotasid lõpuks rahu. Venemaa ei ole suutnud kriitiliselt hinnata oma minevikku. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 09.05)
Sõja lõppemisest saadik on Võidupüha kasutatud propagandavahendina. Pärast N. Liidu lagunemist on see muutunud veelgi tähtsamaks. Vana nõukogude impeerium tahetakse ühendada võidu abil. Seepärast peetakse Balti riikide külma suhtumist Suure Isamaasõja traditsioonidesse ja võidu tähistamisse eriti vastumeelseks. Oma väärtuse säilitamiseks vajab iga maa ajalugu, milles on suurmehi ja suuri sündmusi. (Alpo Juntunen, Turun Sanomat, 06.05)
Venemaa eitab Balti riikide okupeerimist pärast Teist maailmasõda ning väidab, et Punaarmee läks Balti riikidesse vastavalt kehtivatele lepingutele ja nende nõusolekul, nende ajalooliste sündmuste kirjeldamisel ei saavat kasutada väljendit „okupatsioon”. Venemaa positsiooni selles küsimuses määratles Vladimir Putini eriesindaja ELi küsimustes Sergei Jastrzhembski. Ta süüdistas Balti riike selles, et nende nõudmised tunnistada N. Liidu okupatsiooni nõrgendavad Moskva ja Brüsseli vahelisi suhteid. Kremlis medalite jagamise tseremoonial viitas Putin erandlikult Josif Stalini julmustele, nime siiski nimetamata. Putin lausus, et maa, rahvas ja ühiskond olid 1941 aastal teovõimelised „hoolimata selle aja juhtkonna kõigist püüdlustest hävitada see võime tagakiusamistega”. (Mika Parkkonen, Helsingin Sanomat, 06.05)
Moskva pidustuste probleemsus ei seisne Teise maailmasõja määratlemises, vaid selles, millise sisu Venemaa annab tähistatavale võidule. Venemaa arvates on see demokraatia, inimõiguste ja vabaduse võit. Paljudele Venemaa piiririikidele oli see kõige selle vastand. N. Liidu ohvrid ja kannatused annavad talle õiguse pidada end sõja võitjaks, kuid see oli diktatuuri võit teise samasuguse üle. Demokraatia ja vabadus said võimaluse Euroopas siis, kui Nõukogude diktatuur oli hävitatud. Alles see oli demokraatia, vabaduse ja inimõiguste võidu päev. On arusaadav, et kõigi Balti riikide juhid ei osale pidustustel. (Jukka Tarkka, Turun Sanomat, 04.05)
Lääne juhid on võtnud pragmaatilise seisukoha, mille kohaselt Venemaa praeguse juhtkonna toetamine on tähtsam kui tegelikkuse tunnistamine - Moskva ja Lääs pidasid kaht moraalselt ja idealistlikult täiesti vastupidist sõda. Venemaa soovib tunnustust sellele, et N. Liit mitte ainult ei vabastanud Euroopa, vaid tegutses kõiges moraalselt õigesti. (Turun Sanomat, 05.05)
Vaevalt, et Venemaal igatsetakse tagasi sotsialismi ja vana ideoloogiat, küll aga riigi suuri aegu. Sellega seondub tihedalt mitte ainult keisrivõimu ja impeeriumi periood, vaid ka Teises maailmasõjas mõõtmatute ohvrite hinnaga saavutatud võit. (Arto Mansala, Kaleva, 10.05)
Soome presidendi osalemisele 9. mai pidustustel on head põhjendused. Venemaa on Soome hea naaber. Soomlased võivad heaks kiita selle, et Moskvas tähistatakse võitu Natsi-Saksamaa üle ja tunnistavad Venemaa rahva suuri kannatusi. Soome võitles edukalt ellujäämise pärast, Balti riigid jäid sõja jalgu ja kaotasid iseseisvuse. Kõiki kannatusi tuleb mälestada ja austada, ka sakslaste omi. On aeg leppida. Ajalugu võib kirjutada ja tõlgendada eri vaatevinklist. Suurriikides valitsev ajalookäsitlus üllitab tihti natsionalistlikke seisukohti. Väikesele maale on ajaloosündmused osa rahvuslikust identiteedist. (Paavo Lipponen, Turun Sanomat, 05.05)
Soome presidendi otsus osaleda Moskva pidustustel ei tekitanud Soomes kuigi suuri emotsioone. Soomlased võivad minna Moskvasse püstipäi, ilma vajaduseta muuta pidustust ajaloo õppetunniks. Piisab kui oma ajalookäsitlus vastab oma tõekspidamistele. (Jaakko Iloniemi, Turun Sanomat, 09.05)
Soome presidendi otsus osaleda Moskva pidustustel on tõenäoliselt õige, kuigi päris valutult ei suuda ka tema puna-armee võitu tähistada, nagu ka paljud teised soomlased. (Esko Ollila, Turun Sanomat, 04.05)
Pidustuste tekitatud vastuolulised tundeid johtuvad sellest, et Soome oli kaotaja poolel. Soomlased kaotasid sõja ja tähistavad nüüd teiste võitu. Tarja Haloneni osalemist on arvustatud, kuid ka mitteosalemisest ei oleks mingit kasu olnud. Halonen tegi nii, nagu riigipeale sellises olukorras kohane. (Ilkka Lappalainen, Kaleva, 10.05)
Soome on Moskva pidustustel kahes rollis, nagu tihtipeale varemgi. Soome saavutas sõja põhieesmärgi - iseseisvuse, kuigi oli kaotaja poolel. On mõistlikum osaleda pidustustel kui mitte osaleda. Tuleb näidata, et soomlaste võit oli hoopis teine asi kui N. Liidu võit. (Jukka Tarkka, Turun Sanomat, 04.05)
Soome ei olnud Teises maailmasõjas ei N. Liidu ega lääneriikide liitlane. Vaevalt lääneriigid ei mõistaks, kui Soome ei nõustuks osalema Moskva pidustustel. Moskvale oleks see meeldetuletuseks, et Soome ei kiida heaks Venemaa tõlgendusi Teise maailmasõja kohta. (Turun Sanomat, 05.05)
Soome presidendi sõnul võib pidustustesse suhtuda kaheselt: see oli suur võidupäev Venemaa siseseks kasutuseks ja samas märkimisväärne rahvusvaheline sündmus. Pidustustele kogunenud riikide juhid leidsid ühise keele ning lõpuks moodustus sellest mitmerahvuseline „leppimise päev keset argipäeva”. Soomlaste jaoks oli tähelepanuväärne viis, kuidas RTR televisioon kommenteeris Soomet, märkides, et Soome armee võitles algul natside poolel piirkondlike intresside huvides, kuid pöördus fašistide vastu ja hävitas 1945 aastal Lapis natside väeüksuse. Tarja Haloneni arvates näitab see, et Venemaal hakkab tekkima valmisolek tunnustada, et Talvesõda algas N. Liidu rünnakuga Soome vastu ehk Talvesõja algust hakatakse tõlgendama samamoodi kui Soomes. (Mika Parkkonen, Helsingin Sanomat, 10.05)
Võidupäeva tähistamine sujus hoolimata eelarvamustest leppimise tähe all. Enne võidupüha toimunud rahvusvaheline riid Teise maailmasõja tähenduse üle, eriti Balti riikide jaoks, oli nagu minema pühitud. (Kalle Schönberg, Turun Sanomat, 10.05)
Võidupäeva tähistamist kajastades rõhutati endiste vaenlaste - Saksamaa ja Jaapani juhtide - osalemist pidustustel. Peokõnes rõhutas Venemaa president Vladimir Putin N. Liidu massilisi ohvreid Teises maailmasõjas ning kiitis liitlasi toetuse eest. Putin kutsus nii endisi vaenlasi kui praegusi liitlasi tugevdama sidemeid uute ohtude ees. (Mika Parkkonen, Helsingin Sanomat, 10.05)
Venemaa ajalookäsitlus ei saa leia mõistmist ka USA poolt. Professor Zbigniew Brzezinski arvates kannatab Venemaa mälulünkade all. Kreml eitab stalinismi pärandit. Venemaal oli oma osa Hitleri valla päästmisel. Mõistmist ei leia ka Venemaa väited, nagu oleks Balti riigid vabatahtlikult liitunud N. Liiduga. Venemaa äkiline reaktsioon president Bushi visiidile Lätti ja Gruusiasse on äratanud vähemalt sama äkilise reaktsiooni Washingtonis. Venemaa välisministri kirjale, vastas USA välisminister, et USA president reisib sinna, kuhu iganes soovib. (Jyri Raivio, Helsingin Sanomat, 07.05)
Itaalia ajakirjandus
9. Mai pidustuste väliskülaliste seas võtab maad hämmeldus, mida ei põhjusta mitte üksnes Moskva soovimatus Balti riikide ees vabandust paluda 1945. aasta anneksiooni ja kommunistlike repressioonide pärast. Osalejal võib tekkida küsimus, kas ta on kutsutud mälestama võitu Hitleri Saksamaa üle või kasutatakse teda putinliku NSVLi vägevuse taastamise legitimeerimisel. Kreml keeldub ka pärast Bushi ja ELi kriitikat ajalugu ümber hindamast. Eitatakse Leedu, Eesti ja Läti okupeerimist: ” Tol ajal sõlmiti Balti riikide võimuorganitega kokkulepe”. (Giampaolo Visetti, La Repubblica, 06.05)
Kuigi Teine maailmasõda lõppes kõikide jaoks 8. mail, otsustas Stalin, et Nõukogude Liidus saab natsismi üle võidu tähistamise päevaks 9.mai, et sel viisil tuua esile Punaarmee unikaalset rolli. Nüüd saab diktaator taas tunnustuse osaliseks, kui peaaegu kõigi maailma juhtriikide liidrid Punasel väljakul Lenini mausoleumi ees paraadi vaatavad. Suurelt peolt puuduvad vähesed, kuid kohal pole kahe Balti riigi - Leedu ja Eesti - presidendid, kelle jaoks 9. mail 1945 sai alguse nõukogude okupatsiooni painajalikkus. Bush saatis neile kirja, meenutades, et sõja lõpp tähendas Ida-Euroopa jaoks nõukogude okupatsiooni, Balti riikide annekteerimist ja kommunistlikku diktatuuri.
Samal ajal elab Stalin oma Kremli müüris asuvas urnis kaasa oma tegude rehabiliteerimisele. Üha enam meenutatakse Stalini rolli sõja võitjana. Ei sõnagi miljonitest väljasaadetutest, NKVD piinamistest, 20 miljonist stalinismi ohvrist Venemaal. Leedulased ja eestlased said kõrvakiilu Putini partei saadikult Valeri Gebennikovilt, kes ütles, et nende riikide okupeerimine olevat toimunud rahvusvaheliste lepete alusel. (Fabrizio Dragosei, Corriere della sera, 05.05)
Tšehhi ajakirjandus
Tänane päev peaks olema Putini jaoks suur triumfipäev – sõja lõpu pidustused toimusid Moskvas kümnete maade esipoliitikute osavõtul. Kuid arvatavasti paljudele venelastele ja ka Putinile jätab Punasel Väljakul toimuv ülevaatus veidi mõru maitse. Kuuskümmend ja enam aastaid vanad sõjahaavad avanevad uuesti - president Bush tuletas pidustuste eelõhtul eriti jõuliselt Venemaale meelde, et võit Hitleri üle tähendas Balti riikidele ühtlasi totalitaristliku rõhumise jätkumist. Laupäeval Lätit külastades ütles Bush :”Enamikule Ida-ja Kesk-Euroopast tõi võit kaasa ühe teise impeeriumi ülemvõimu. Võidupäev tähendas fašismi lõppu, kuid mitte rõhumise lõppu.” Bushi sõnade äkilisus pani nii mõndagi imestama - samas vaimus väljendasid USA esindajad ennast juba mõnelgi korral, kuid selle sõnavõtu ajastatust ja kohta võib võtta kui “kinda heitmist”. Tema sõnadest tuleb võtta kui Venemaale suunatud “diplomaatilise rünnaku” osa, mille raames tahab USA märku anda, et pole täiesti rahul Venemaa demokraatia puudujääkidega. Kuigi diplomaatidele on selline asi mõistetav, siis tavalisi venelasi see lausa ärritab ja teeb viha, et keegi julgeb kahelda nende ajaloolises võidus. V. Ancigin, endine veteran, nimetab ameeriklasi jultunud lollpeadeks, lisades, et reeturid Balti riikidest tegid pakti Hitleriga ning tänapäevani teevad SS-lased seal oma rongkäike, lihtsalt õudne! Balti riikide elanikke selline ajaloo nägemus solvab ja teeb rahutuks. Esialgselt langesid Balti riigid Molotov-Rippentropi pakti ohvriks: aastal 1940 vastavalt Saksa-Vene lepingule annekteeris nad Nõukogude Liit ja algasid repressioonid. Aasta hiljem vallutas Balti riigid Hitler ja tuhanded juudid saadeti surma. Sõja lõpul võttis võimu jälle Nõukogude Liit. Sõja ajal valisid paljud neist väiksema kurja, seetõttu võitlesid paljud punaarmee vastu. Üks neist oli ka praegune Leedu president Valdas Adamkus, kelle eluloos seisab, et “ sõja ajal ühines ta Leedu vastupanuorganisatsiooniga”. Sellest polnud midagi kasu ja nagu paljud tema kaasmaalased, pidi temagi emigreeruma. Täna on ta kodus, nii nagu ka Eesti president, kes ei võtnud vastu kutset Moskva pidustustele, sest Moskva ei suvatse ka edaspidi Balti riikide okupeerimist tunnistada. Läti president Vaira Vike-Freiberga, kes samuti elas suurima aja oma elust välismaal, otsustas lõpuks Moskvasse sõita, kuna soovib Putinile öelda silmast silma , et ajalugu tuleb selgeks rääkida. (Jan Rybar, Mlada Fronta Dnes, 9.05)
Venemaa metropolis Moskvas toimuv suurepärane üritus peaks olema II Maailmasõja lõpu 60. aastapäeva tähistavate pidustuste kulminatsiooniks. Sel puhul sõitsid Moskvasse kokku paljude riikide esindajaid, nende hulgas ka George W. Bush, kes enne seda jõudis venelasi tugevalt ärritada. Peale juba oodatud kriitikat nõukogude okupatsiooni kohta Balti riikides 50 aasta vältel, tõi Bush oma neljapäevasel Euroopa reisil Putini Venemaale eeskujuks Leedu, Läti ja Eesti. “Kolm Balti riiki võivad aidata Venemaal ja teistel selle maailmaosa riikidel aru saada elust vabas ühiskonnas,” ütles Bush enne Lätist lahkumist. Putin, kes märkis hiljuti, et “NSVL-i lagunemine oli eelmise sajandi suurimaks geopoliitiliseks tragöödiaks”, ja kes toetub Bushiga varasem loodud sõbralikele sidemetele, võis valida, milline viimase aja Bushi ütlus puudutab teda kõige enam. Laupäeval ütles Bush Riias, et Nõukogude okupatsioon Kesk-ja Ida-Euroopas oli ajaloos üks suurimaid ebaõigusi. Bush tunnistas ka USA süüd selles, mida pidi Ida-Euroopa pärast sõda läbi elama. “Suurriigid tegid lepinguid ja väikeste riikide vabadus polnud tähtis”, ütles Bush, viidates Jalta kohtumisele. Bush kiitis hellalt Balti riike. Seadis neid eeskujuks maadele, kes püüavad “ väljuda rõhumise alt”. Moskva tõrksuse pärast vabandada Balti riikide ees ignoreerivad Leedu ja Eesti presidendid Moskva pidustusi. (Tomaš Jenik, Lidove Noviny, 9.05)
Kui Balti riigid ühinesid ELga, kuulusid nende poliitikud pigem euroskeptikute leeri. Julgeolekueksperdid, nagu näiteks Läti rahvusvaheliste suhete instituudi šeff Atis Lejinš, rõhutasid, et kolme väikest maad kaitseb suure naabermaa nõudmiste eest pigem liit USA-ga ja NATO-s osalemine kui ELi liikmelisus. Sellise seisukoha õigsust kinnitas eelmisel nädalal USA presidendi George Bush. Alles pärast Bushi avaldas EK teksti, kus teatas: “ Saame aru, et mitmele miljonile inimesele ei tähendanud sõja lõpp diktatuuri lõppu ja et täielik vabadus saabus alles Berliini müüri langemisega”. Balti riikidel on Venemaaga veel lähiminevikust klaarimata arveid, kuid olles moraalselt tugevamal positsioonil, nõuavad Balti riigid Venemaalt pigem poliitilist žesti – kinnitust, et nõukogude ajajärk tähendas okupatsiooni. Uued liikmesriigid ei saanud enne 60. sõja lõpu aastapäeva “vanadelt riikidelt” selles suhtes erilist poolehoidu. EL ja tema suurimad liikmesmaad ei soovi eriti suurt naabrit idas ärritada. 40% Saksamaal kasutatavat maagaasi tuleb Venemaalt ning Moskva toetas kahe aasta eest Berliini ja Pariisi vaidluses Washingtoniga Iraagi sõja küsimuses. Peale selle soovivad Eesti ja Läti, et Kreml kirjutaks alla kaua ettevalmistatud lepingutele, mis kinnitaksid praeguseid riigipiire. Moskva tahtis seda teha juba täna - ELi-Venemaa tippkohtumise raames, kuid lätlased soovisid lepingule lisa, mille kohaselt peaks tulevikus Nõukogude okupatsiooni Läti ohvritele kompensatsiooni makstama. Läti sammu mõistlikkuse üle võib diskuteerida, kuna Läti valitsustel ja parteidel on juba kaua olnud püüdlus lepingule alla kirjutada. Moskva ei üllatanud ja reageeris omamoodi. Eestiga lepingule allakirjutamise lükkas ta edasi 18.maile, Lätile ei antud esialgu teist aega üldse. ELi komissar Benita Ferrer-Waldner teatas oma pressiesindaja kaudu, et EKd ei puuduta piirikokkulepped ja see on kahe maa vaheline asi. Ent EL pesi oma käed liiga vara puhtaks. Kui me ei vaata seda, et praegune riigipiir ei vasta piirile enne Nõukogude anneksiooni aastal 1940 ja et Venemaa jätab omale endiste iseseisvate riikide osasid, siis on see peamiselt terve ELi praegune ja ka tulevane probleem, kuna Läti ja Eesti piirid on ühtlasi ELi välispiirideks. Seega on need piirid praegu lepingutega kinnitamata ja tehniliselt nõrgalt kaitstud. Balti riike küll enam Vene okupatsioon ei ohusta, kuid nad ei vabane niisama lihtsalt Moskva mõjust, ehkki on juba NATO ja ELi liikmed. Nende probleem saab õigustatult kogu Euroopa probleemiks, kes seni kartis konflikti Kremliga . (Martin Ehl, Hospodarske Noviny, 10.05)
Portugali ajakirjandus
Eesti ja Leedu otsustasid Moskva pidustustele mitte minna, surumaks läbi oma nõuet, et Venemaa vabandaks Nõukogude okupatsiooni eest. Nõuet, mida Moskva kuidagi kuulda võtta ei taha ja mida USA ka omalt poolt peale surub ning mida Bush ka Lätit külastades nõudis. Ilmselt püüab Moskva peale pidustusi kiirelt oma diplomaatilisi suhteid USAga parandada. (Diario de Noticias, 10.05)
Intervjuu Eesti suursaadikuga Portugalis, Aino Lepik von Wireniga. Põhjustest, miks president Rüütel Moskvasse ei sõitnud ning miks paljud eestlased 1944. aastal läände põgenesid. Eesti jaoks tähendab Teise maailmasõja lõpp ühest küljest küll võitu natsismi üle, teisalt aga tähistas see ka Nõukogude okupatsiooni algust. (José Milhazes , Público, 9. 05)
Uudisteagentuurid
Tallinna okupatsioonimuuseumis toimus “Valge raamatu”, mis võtab kokku 1940-1991. a. Eestile põhjustatud kahju, esitlus. Raamat on okupatsioonivõimude repressiivse poliitika uurimiseks ellu kutsutud riikliku komisjoni töö kokkuvõte. Raamatu koostaja Vello Salo sõnul peavad raamatu peamisteks levitajateks saama Eesti välisesindused, seda eriti Venemaal. (Interfax, 2.05)
Kohtumisel Eesti president Arnold Rüütliga ütles Taani peamister Anders Rasmussen, et II MS lõpp tõi Balti riikidele teistkordse okupatsiooni ning seetõttu mõistab ta Eesti presidendi otsust Võidu 60. aastapäeva pidustustele Moskvasse mitte sõita. (Interfax, 2.05)
Tallinnas Eesti president Arnold Rüütliga kohtunud EK asepresident Günther Verheugen ütles, et IIMS lõpp tähendas Balti riikidele uue okupatsiooni algust. (Interfax, 3.05)
Vastates agentuuri “Interfax” küsimusele, ütles Eesti suursaadik Moskvas Karin Jaani, et peab õigeaegseks ja õigustatuks EK asepresident Günther Verheugeni avaldust, mis soovitab Venemaal tunnistada Balti riikidele okupeerimise fakti. “Kogu demokraatlik maailm teab, et see oli okupatsioon, seda teatakse ka Venemaal”, ütles suursaadik. (Interfax, 3.05)
Eesti suurim venekeelsete elanike huve esindav partei EÜRP esines protestiga peaminister Andrus Ansipi plaani suhtes asetada 8. mail lilled 1944. a. Nõukogude armee vastu sõdinute ausambale Tallinnas Maarjamäel. (Interfax, 3.05)
Tallinna linnavalitsus vastas eitavalt veteranide palvele lubada süüdata Tõnismäel vabastaja monumendi juures 9. mail igavene tuli. Linnapea Tõnis Palts ütles, et see võib riivata teiste inimeste tundeid ning on ohtlik ka tehnilisest küljest. (Interfax, 4.05)
Balti riikide nõukogudeaegsete võimuorganite legitiimsuses kahtlemine on samaväärne nende riikide iseseisvuse väljakuulutamise seaduslikkuse eitamisega, öeldakse Vene VMi kommentaaris rea Euroopa poliitikute avaldustele “okupatsiooni” ja Venemaalt selle hukkamõistmise nõudmise suhtes. (Interfax, 4.05)
Venemaa presidendi eriesindaja Serge Jasyržembski ütles, et peab kohatuks EK asepresident Günther Verheugeni avaldust, milles viimane peab hädavajalikuks Venemaa poolt Balti riikide okupeerimise tunnistamist. “Verheugeni avaldus kõlas ebasobival ajal, enne ajaloolist tähtpäeva, ning paistis silma ebakõlaga teiste ELi liidrite Venemaaga suhete arendamist pooldavate avalduste suhtes”. (Interfax, 5.05)
Eesti välisminister Urmas Paet võttis vastu Sergei Lavrovi kutse tulla 18. mail Moskvasse piirilepingule alla kirjutama. (Interfax, 5.05)
Üleskutsed Venemaale denonsseerida MRP on mõttetud ja kontraproduktiivsed, kuivõrd need protokollid on juba hukka mõistetud NL rahvasaadikute kongressi määrusega, öeldakse Vene VMi kommentaaris USA presidendi abi Steven Hadley avaldusele, milles ta soovitas Venemaal tühistada MRP. “On ilmselgelt kontraproduktiivne taolisele traagilisele, ent ajalukku kuuluvale sündmusele hinnangu andmise küsimuse toomine kaasaegsete rahvusvaheliste sündmuste päevakorda”, arvatakse Venemaa välisministeeriumis. (Interfax, 5.05)
Eesti valitsuse avalduses leitakse, et II MS lõppes Eesti jaoks iseseisvuse taastamisega 1991. a ning mõistetakse hukka kõik Eesti territooriumil tegutsenud totalitaarsed režiimid. Eesti mälestab 8. mail neid, kes hukkusid maailmasõjas, lootes taastada vaba ja demokraatlikku Eesti Vabariiki ning kõiki okupatsioonivõimude poolt sõja ajal sooritatud repressioonide ja kuritegude ohvreid. (Interfax, 6.05)
Minskis Võidu 60. aastapäevale pühendatud pidulikul kogunemisel esinenud Valgevene president Aleksandr Lukašenka hoiatas mõningaid Euroopa riike fašismi taassünni eest. “Lätis kaitseb politsei SSlaste marsse ja Eestis pole 9. mai pidupäev”. (Interfax, 7.05)
Vene VM on hämmeldunud avalduste üle, mis ütlevad, et lääneriigid eesotsas USAga ei tunnistanud Balti riike N- Liidu osana. Taolised väited on kummalised, öeldakse VMi kommentaaris ning tuletatakse meelde 1975. a Helsingi kohtumise lõppakti, mille keskseks elemendiks oli riikide territoriaalse terviklikkuse tunnistamine ja piiride puutumatuse põhimõte Euroopas. (Interfax, 7.05)
Eesti peaminister Andrus Ansip asetas Tallinnas Maarjamäe memoriaalil pärjad siin asunud Saksa sõdurite kalmistu mälestusmärgile, 1944. a koos sakslastega pealetungiva Punaarmee eest Eestit kaitsnud eestlaste mälestusmärgile ning 1941. a Eestit sakslaste eest kaitsnud Nõukogude sõdurite mälestusmärgile. Kõikide monumentide juures oli väljas auvahtkond, kaitsejõudude poolt asetas pärjad relvajõudude ülemjuhataja Tarmo Kõuts. Oma kõnes tänas peaminister neid, kes püüdsid taastada Eesti iseseisvust, mõistis hukka kõik totalitaarsed režiimid ning kutsus endiseid vaenupooli leppimisele. (Interfax, 8.05)
Eesti riigijuhid ignoreerisid Vene Föderatsiooni saatkonnas toimunud Venemaa, Ukraina ja Valgevene esinduste ühist vastuvõttu Võidu 60. aastapäeva auks. Pressiesindajate sõnul olid president, peaminister ja parlamendi spiiker hõivatud Euroopa Päeva tähistamisega. (Interfax, 9.05)
Riigiduuma välisasjade komitee esimees Konstantin Kossatšev nimetas pühaduseteotuseks Tallinna Vabastaja monumendi punase värviga määrimist ning nõudis Eesti võimudelt intsidendi uurimist ning süüdlaste karistamist. “Taoline rahvuslik häbi on võimalik ainult juhul, kui võimud tunnevad kaasa natsionalistlikele elementidele, kes lähevad natsismi heroiseerimise teed”. (Interfax, 9.05)
Eesti parlamendi hoone ees toimus õigeuskliku rahvusvähemuse setude meeleavaldus Venemaaga piirilepingu sõlmimise vastu. Ligi 200 osalejat nõudsid 1920. a Tartu rahu järgse piiri taastamist ning välisminister Urmas Paeti tagasiastumist. (Interfax, 9.05)
USA ajakirjandus
Kolm Balti riiki annekteeriti 1940. aastal N. Liiidu poolt “tollase rahvusvahelise õiguse järgi”, seejärel vallutasid Eesti, Lätja Leedu alad natsid, 1945.aastal asendus Saksa okupatsioon Punaarmee tulekul Nõukogude okupatsiooniga. Eesti taastas iseseisvuse 1991.aastal – see oli juhuste kokkulangemine. Baltimaad soovivad, et Venemaa käituks nagu Saksamaa – vabandaks ning maksaks totalitarismi ohvritele hüvitist. Venemaa on aga N. Liidu suhtes nostalgiline, seega tundub idee utoopiline. Venemaa eelistab hoopis kaevata nõukogudeaegsete vene keelt kõnelevate migrantide õiguste rikkumise üle, kuna viimased peavad Eesti kodakondsuse saamiseks läbima eesti keele eksami. Kõik eelpool öeldu on pärssivaks teguriks Eesti ning Läti piirilepete allkirjastamisel Venemaaga. Ehkki kokkuleppele jõuti juba aastate eest, jõuavad Eesti ja Venemaa allkirjastamiseni tänavu 18. mail, Lätiga leppe sõlmimine lükkus teadmata ajaks edasi, kuna Läti esitas Venemaale lisatingimusena deklaratsiooni, milles sooviti kunagistele GULAGis viibinuile kompensatsiooni, mida Venemaa keeldub rahuldamast. (The Economist, 6.05)
Prantsusmaa ajakirjandus
Pärast pikki arutelusid Euroopa põhiseadusliku leppe ratifitseerimise korra üle, kinnitas Eesti valitsus lõpuks, et otsuse langetab Riigikogu. Seega ei tule Eestis leppe ratifitseerimiseks rahvahääletust. Parlament peaks oma otsuse langetama enne suve. Arvamusuuringud näitavad aga, et 39% eestlastest ei ole Euroopa põhiseaduslikust leppest kunagi midagi kuulnud. (Dernières Nouvelles d’Alsace, 6.05)
Soome ajakirjandus
Soome ja Eesti peaministrid tõdesid Eesti uue peaministri Andrus Ansipi esimesel välisvisiidil Soome, et riikide suhted on head ja lähedased ning suuri probleeme ei ole. Arenemisruumi läbikäimises siiski veel on. Peaministrid leppisid kokku, et lähiajal vaadatakse üle, kui hästi on „tarkade meeste” raporti (Esko Ollila ja Jaak Jõerüüdi selgitused koostöö süvendamisest) soovitused kasutusele võetud. Ansip tõstatas Eesti tööjõu vaba liikumist piirava üleminekuaja küsimuse. Peaministrid vestlesid ka Kotka ja Sillamäe vahelise laevaliikluse avamisest ja riikidevahelisest teaduskoostööst. Ansip ei usu, et Eesti presidendi otsus mitte osaleda Moskvas peetaval 9.mai üritusel võiks kahjustada Eesti ja Venemaa suhteid või mõjutada piirilepingu sõlmimist. Ansipi sõnul on Teise maailmasõja lõppemine ja natsismi lüüasaamine pidutsemist väärt, kuid tuleb mõista ka Balti riikide tundeid pärast sõda alanud okupatsiooni suhtes. (Jussi Niemeläinen, Helsingin Sanomat, 04.05)
Eest uus peaminister ei usu, et Eesti presidendi otsus mitte osaleda 9. mai pidustustel Moskvas võiks kahjustada Eesti-Vene suhteid. Suhteid häirib pigem see, et Venemaa ei ole ikka veel valmis alla kirjutama Eesti-Vene piirilepingule. Kohtumisel Soome peaministri Matti Vanhaneniga räägiti keskkonnapoliitikast, koolitusest ja energiapoliitikast. Võidupüha tähistamisega seoses tuletas Ansip meelde, et okupatsioon rikkus eestlaste inimõigusi ning eestlastele meeldiks, et Venemaa paluks andeks. Andekspalumise suhtes ei olnud Ansip kuigi lootusrikas. Piirileping on samuti allakirjutamata ning see tähendab, et Eesti idapiir, mis on ühtlasi ka EL ja Venemaa piir, on hetkel juriidiliselt määratlemata. (Helsingin Sanomat, 04.05)
Eesti võtab välisminister Urmas Paeti sõnul vastu Venemaa esitatud kutse allkirjastada Eesti-Venemaa piirileping 18.mail Moskvas. Paeti sõnul aitab see samm edendada Eesti ja Venemaa kahepoolseid suhteid ja on teetähiseks ELi ja Venemaa vaheliste strateegiliste partnerlussuhete arengus. Eesti valitsus on rõhutanud, et piirileping puudutab ka ELi ja NATO ning Venemaa piiri määratlemist. Uue piirilepinguga kaotab Eesti osa Tartu rahulepinguga 1920 aastal talle kuulunud alasid. Läti ja Venemaa piirilepingu allkirjastamisele heidab varju erimeelsus Läti nõudel piirilepingule lisatava deklaratsiooni formuleering. (Kaija Virta, Helsingin Sanomat, 05.05)
Balti riikide iseseisvudes 1991 aastal muutus aktuaalseks piiri määratlemine. Lepingu sõlmimist pidurdas Venemaa soov seostada lepingu allakirjutamine Baltimaade venekeelse elanikkonna olukorraga. Eesti oli juba 1990. aastatel valmis leppima sellega, et piir hakkab kulgema N. Liidu poolt määratletud kohast ehk siis sellega, et Eesti kaotab Tartu rahuga talle kuulunuid alasid. 1999. a märtsis kinnitasid Eesti ja Venemaa lepingu teksti ja leping on olnud allkirjastamiseks valmis. (Helsingin Sanomat, 05.05)
Venemaa esitas Eesti välisministrile kutse allkirjastada piirileping 18.mail Moskvas. Eesti on oodanud lepingu allakirjutamist aastaid. Lepinguga kaotab Eesti talle 1920 aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga kuuluvaid alasid. Isamaaliit kritiseeris lepingut ning kutsus rahvast selle vastu protesteerima. Isamaaliidu arvates ei ole lepinguga enam kiire, Venemaa peaks enne ausalt tunnistama 1940 aasta sündmusi. USA president ja üha rohkem EL juhte on avalikult toetanud Eesti jt. Balti riikide juhtide soovi, et Moskva tunnistaks N. Liidu okupatsiooni Balti riikides seadusevastaseks. (Anneli Reigas, Turun Sanomat, 05.05)
Norra ajakirjandus
“Kasvava hämmastusega loen Aftenpostenis ilmuvat diplomaatilist diskussiooni Venemaa saatkonna sekretäri Andrei Rusakovi ja Eesti suursaadiku Juhan Haravee vahel”, märgib kartikli autor. Venemaa saadik kinnitab vanu NLi aegseid seisukohti: NL tuli ja päästis Eesti sakslaste käest ning eestlased ühinesid NLiga vabatahtlikult. Tegelikult ju sõlmis Venemaa salalepingu, et saaks rahulikult Balti riikidesse marssida ning korraldas ”vabad valimised”, kus NL astumise poolt hääletas 99% inimestest. Seda diskussiooni lugedes tekkis mul küsimus, et miks Vene riigi esindaja selle diskussiooni vanade NL-aegsete väidetega just praegu tõstatab? Miks seda diskussiooni peetakse sellisel tasemel? Kas tegemist on Venemaa ametliku seisukohaga? Ja mis on selle kõige eesmärk? (Enel Melberg, Aftenposten, 03.05)
Uudisteagentuurid
Leningradi oblasti kuberner Valeri Serdjukovi sõnul on Eesti-Vene piiri äärsete territooriumite teenindamine piirilepingu puudumisel raskendatud ning see asjaolu takistab ka Narva jõge ületava silla rekonstrueerimist. (Interfax, 4.05)
Prantsusmaa ajakirjandus
Kuigi ELiga mullu liitunud riigid peavad ootama veel neli-viis aastat, enne kui euro nende rahvusliku valuuta välja vahetab, on ühisraha kasutamine muutunud neis riikides üha sagedasemaks. Eestis, kus ametlikult on käibel Eesti kroon, aktsepteerivad kaupmehed ja kohvikud meelsasti naabrite soomlaste eurosid ning paljud Tallinna kauplused praktiseerivad juba hinna afišeerimist kahes valuutas. Eesti koos ülejäänud kahe Balti riigi ning Sloveeniaga on eurole üleminekuks uutest liikmetest kõige paremini ette valmistatud. Need riigid, välja arvatud Läti, tahavad euro kasutusele võtta juba 1. jaanuarist aastal 2007. (Dernières Nouvelles d’Alsace, 2.05)
Skandinaavia ajakirjandus
Skandinaavia ja eriti just Taani ajakirjanduses arutatakse endiselt maksumäära vähendamise küsimust. Eestit tuuakse esile kui reformidele väga aldist riiki ning Eesti on saanud vanadele ettevaatlikele Euroopa riikide reformimeelsete eeskujuks. Eesti edu saladus ongi Taani ajalehtede sõnul just kiire otsustamine ja armastus muutuste vastu. Tähelepanuväärseks peetakse Eesti maksusüsteemi, mis on tekitanud rahvusvahelist huvi ja mida on variatsioonidega kopeeritud reas Ida- ja Kesk-Euroopa riikides: Eesti oli maailmas esimene riik, mis radikaalselt loobus traditsioonilist progressiivsest skaalast. Täna maksavad kõik 23% tulumaksu nii esimese kui ka viimase krooni pealt ja maksumäär langeb 1% võrra aastas. Eesmärgiks on 20%-ne flat tax rate. Ettevõtte tulumaks on 0%, kui kasum jääb ettevõttesse. Sellise maksusüsteemi eeliseks on asjaolu, et see innustab inimesi rohkem tööd tegema ja ettevõtteid agaramalt investeerima. Kõigi Eesti reformide tulemusena on saavutatud majanduslik kasv, mis juba aastaid on olnud üle 6%. Ka rikkad maksavad sellise süsteemi korral rohkem makse, sest läbipaistva maksusüsteemi puhul on keerulisem maksudest kõrvale hiilida ning nn musti auke on vähem. Taani maksueksperdid arvavad, et Taani võiks samuti ühtsele maksumäärale üle minna, makse oleks võimalik langetada 36,6%-ni. Peale maksusüsteemi võiks Eestilt õppida, kuidas riiki konkurentsivõimelisemaks muuta – Eestis on edukalt investeeritud teaduse ja tehnoloogia arengusse, pensionireformi tagajärjel vastutavad oma pensionikogumise eest eelkõige inimesed ise.
Taani ajakirjandus
Eestlaste jaoks tähendavad muutused suuremat vabadust ja heaolu ning seetõttu on neil ka tahe radikaalsete reformide läbiviimiseks. See noor Balti riik on saanud vana, kangejalgse Euroopa reformimeelsete eeskujuks. “Meie edu põhjuseks on see, et armastame muutusi,” sõnab Linnar Viik, noor professor, võtmeisik IT sektori ülikiires arengus. “Vanas” Euroopas, kus ka kõige vajalikumad ja õigemad reformid tänapäeval kibedat vastupanu kohtavad, räägivad mitmed poliitilised kommentaatorid, et eestlased ja teatud määral ka teised ida- ja keskeurooplased on leiutanud julgeid lahendusi, mis võivad aidata kontinendil praegusest seisvast veest väljuda. Sõnumist ei ole võimalik valesti aru saada: õpi Eestilt! Tallinnas võib näha Balti ime: kõikjal on traadita interneti punkte, mis on tasuta ja ei nõua eelnevat registreerimist. Eestis on 471 tasuta (!) hotspot’i bensiinijaamades, hotellides ja kohvikutes üle terve Eesti.. Ainuüksi Tallinnas on praegu 212 hotspot’i. 80% eestlastest esitab oma tuludeklaratsiooni interneti teel. Päev pärast deklaratsiooni esitamist seisab maksuametist tagasimakstav raha juba pangakontol. Analüüsikeskuse The Heritage Foundation väljatöötatud majandusliku vabaduse indeksi edetabelis on Eesti roninud neljandale kohale, kus teda edestavad vaid Hong Kong, Singapur ja Luksemburg. Taani on nimekirjas kaheksandal kohal. World Economic Forum on nimetanud Eestit kõige konkurentsivõimelisemaks uute EL-riikide seas. Tähelepanuväärne on ka maksusüsteem, mis on tekitanud rahvusvahelist huvi ja mida on variatsioonidega kopeeritud reas Ida- ja Kesk-Euroopa riikides (Kim Hundevadt, JP, 02.05)
„Oleme palju õppinud soomlastelt, kuid samas on meil ka vedanud, et õigetel ametikohtadel on olnud õiged inimesed, kes iseseisvuse saavutamisest saadik on langetanud palju õigeid otsuseid.“ JP kohtub Teet Jagomäega Tallinnas trendikas restoranis City Gourmet, kus ta maksab parajasti oma café latte eest mobiiltelefoniga. Meetod on lihtne: ta saadab lihtsalt sms-i restorani konto numbri ja caffé latte hinnaga. Jagomägi, kes on Eesti suuruselt 13. IT-firma Regio omanik ja üks tehnoloogilise tiigrihüppe eestvedajaid, ennustab uuele maksesüsteemile suurt tulevikku. Regio teeb muuhulgas digitaalseid kaarte, kuid kuulub ka rahvusvahelisse eliiti geograafiliste infosüsteemide ja GPS-tehnoloogia väljaarendamises. Jagomägi leiab, et Saksamaal ja Taanis müügiesinduste avamine ei ole Regio jaoks realistlik, pigem on mõistlik valida Ericssoni-taolised levitajad ja teha nendega koostööd. Eesti firmadega tasub Regiol aga koostööd teha mitte ainult odavuse tõttu, vaid seetõttu, et nad suudavad klientidele uusi väärtusi luua. (Kim Hundevadt, JP, 02.05)
Viigem sisse ühtne tulumaks. Selline süsteem toimib edukalt Ida-Euroopas ja Taani võiks sellest õppida Mitmed juhtivad maksueksperdid soovitavad Ida-Euroopast saadud inspiratsiooni põhjal viia Taanis sisse täiesti uus, ilma mahaarvamisteta ja ühtne, praegusest marginaalmaksust palju väiksema tulumaksuga süsteem. Eesti võttis 1994. aastal esimese riigina maailmas kasutusele ühtse 26%-lise tulumaksu, mille edukus tõi kaasa Ida-Euroopa maksurevolutsiooni ja mis ELi maksuvoliniku ungarlase Laszlo Kovacsi ennustuse kohaselt laieneb ka Lääne-Euroopasse. „See tooks kaasa maksusüsteemi kolossaalse lihtsustamise. Ettevõtte juhtimine Taanis muutuks lihtsamaks ja töövõtjad oleksid äärmiselt motiveeritud lisatöid tegema ja lisaraha teenima,“ sõnab professor Erik Werlauff. (Kim Hundevadt, Jesper Høberg, JP, 04.05)
Ida-Euroopa maksurevolutsioon äratab Taani maksuekspertide seas imetlust, kuid nad kahtlevad poliitikute toetuses. Eestist alguse saanud maksusüsteem on levinud kogu Ida-Euroopas. Ei mingit A-tulu ega B-tulu. Ei mingit kapitalitulu. Ei mingit personaalset mahaarvamist, intressimahaarvamist, ametiühingusoodustust ega kilomeetrikompensatsiooni. Süsteem on nii lihtne, et maksude sissenõudmise võiks jätta pankade ülesandeks. Ka Taanis on märgatud, et see, mida enne peeti õhku ehitatud teooriaks, tegelikult ka praktikas toimib. „Eelised on ilmselged: administreerimine muutub lihtsamaks ja maksutulud tõusevad, sest töötahe kasvab, mis omakorda lubab makse veelgi alandada,“ märgib Copenhagen Business School’i majandusprofessor Søren Bo Nielsen. Taanis võiks maksuministeeriumi andmetel ühtset maksumäära lausa 36,6%-ni vähendada. Selle lihtsa mudeli kriitikud aga nimetavad seda “miinusmärgiga Robin Hoodiks”, kuna see toetab kõrgepalgalisi ja raskendab madalapalgaliste elu. (Kim Hundevadt, Jesper Høberg, JP, 04.05)
Pioneer: Eesti on oma ühtse 22% tulumaksuga maksupioneer. See revolutsiooniline mudel levib üle kogu Ida-Euroopa ja on võibolla ka teel Läände. Kõik algas sellest, et üks noor peaminister Mart Laar laenas kord Milton Friedmani raamatu, kust luges soovitusi flat-tax-system’i kohta, mille kohaselt kõik maksavad ühetaolise protsendiga tulumaksu, olenemata sissetulekutest. See oli aga täiesti piisav maksurevolutsiooni läbiviimiseks, mis lükkas elu sisse Eesti majandusele, levis poolde tosinasse Euroopa riiki ja jõuab võibolla varsti ka teie lähedal asuvasse riiki! Oma teisel valitsusperioodil viis ta läbi ka ettevõtte tulumaksu reformi, mis on äratanud rahvusvahelist tähelepanu. ELi kohta arvab Laar: “ Me räägime liiga palju ja teeme liiga vähe. See on absurdne, et EK ei saa uut teenustedirektiivi sisse viia, kuigi see on niigi kompromissidega lahjendatud. Poliitilises debatis räägitakse vaid sellest, mis võib eurooplasi kahjustada, jättes puudutamata asjaolu, et kui me Euroopa turgu vabale konkurentsile ei ava, teeb see tulevikus palju rohkem kahju.” (Kim Hundevadt, JP, 04.05)
Võimalik, et Euroopal ei õnnestu 2010. aastaks maailma kõige dünaamilisemaks majanduseks tõusta, kuid Eesti annab igal juhul oma panuse nn. Lissaboni eesmärkide täitmiseks, lubab endine peaminister Mart Laar. Ta ei muretse ka naabrite pärast: “Rääkides sellest, et Euroopa ei suuda USA ja Aasiaga sammu pidada, unustatakse tihti, et ka Euroopas eksisteerib rida edukaid riike. Eriti just Balti ja Põhjamaa riikidel on kindel kurss Lissaboni poole. Meie oleme Euroopa konkurentsivõimelisem osa,” sõnab Laar. Ka EK tõstab Lissaboni protsessist rääkides esile Eestit kui musterriiki. Eesti on jõudnud “kübereliidi” hulka, kuid teadusele kulutas Eesti 2001. a. vaid 0,78% SKT-st, võrreldes Taani 2,4%-ga. 2006. aastaks tahavad eestlased investeeringud kahekordistada 1,5%-ni ja Euroopa ühine eesmärk - 3% - tuleb kavakohaselt saavutada 2014. aastaks. (Kim Hundevadt, JP, 04.05)
Uudisteagentuurid
Maardus toimub 9. mail tseremoonia, kus maetakse ümber 21 Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõduri jäänused. Ajaloolis-sõjalise ühenduse Vironia juht Juri Silmanson ütles agentuurile Interfax, et Maardu linnakalmistule maetavate sõdurite jäänused leiti aastatel 2003-2004. Sõdurid langesid mitmel pool Eestis toimunud lahinguis, sealhulgas Ida-Virumaal, Saaremaal ja Harju maakonnas. (Interfax, 2.05)
USA ajakirjandus
Jaan Ehlvest - pärast legendaarset Paul Kerest Eesti tugevaim maletaja, kes, olles küll Nõukogude malesüsteemi produkt, on suutnud edu säilitada professionaalse sportlasena tänaseni. 1981.aastal sai ta N. Liidu noortemeistriks, hiljem kuulus mõnda aega viie kõige paremaks hinnatud maletaja hulka. Oma 228-leheküljelises autobiograafias “The Story of a Chess Player” - “Maletaja lugu” seab Ehlvest kiretult ritta oma karjääri tippsaavutused ja tagasilöögid ning illustreerib oma teost 40 partii kirjeldusega – teiste seas kohtumised tipptalentide Garri Kasparovi, Vladimir Kramniku, Boris Spassky ja Viswanathan Anandiga. Teos sarnaneb ülesehituselt Mihhail Tali klassikaks muutunud elulookirjeldusele, intrigeerivaim osa selles on sissevaade sovetiaegsesse malemaailma, millele lisavad värvi autori portreed rivaalidest – vaatluse all on Mihhail Botvinnik, Valeri Salov, Alex Wojtkiewitcz, Garri Kasparov. (David R. Sands, The Washington Times, 30.04)
Prantsusmaa ajakirjandus
Tema loomulik tagasihoidlikkus, ta sinise pilgu lõputu inimlikkus, tema teravad mõttekäigud ja huumor, mis ei tee kunagi relvituks. Austatud Eestis, kus hiljuti haarati poelettidelt tema ”Mälestused”, on Jaan Kross üks Euroopa suurimaid kirjanikke, Nobeli kirjanduspreemia potentsiaalseid laureaate. Sündinud vabas Eestis 1920. aastal, vahistati ta natside poolt ning kommunistid saatsid ta Siberisse. Tema saatus on äravahetamiseni sarnane Balti riikide omaga – Stalini poolt okupeeritud ja annekteeritud (1940-1941), ründas neid riike Hitler (1941-1944) ning seejärel aheldati nad pooleks sajandiks NSV Liidu külge. Moskvas 9. mail toimuvate pidustuste eelõhtul, millest Eesti ja Leedu presidendid keeldusid osa võtmast, meenutab Jaan Kross intervjuus L’Expressile, et totalitarismil oli kaks palet, mõlema sooritatud kuriteod tuleb hukka mõista. (Sylvaine Pasquier, L’Express, 2.05)
Samal ajal kui Moskvas valmistutakse 1945. aasta võidu 60. aastapäeva tähistamiseks, ei aktsepteeri Eesti, Läti ja Leedu Putini katseid ajalugu ümber kirjutada ning kutsuvad üles nõukogude režiimile uut hinnangut andma. Isa Vello Salo meenutab Pirita kloostri varemetel, mis hävitati Ivan Julma poolt, et Saksamaa kaotas II maailmasõjas 8 protsenti elanikkonnast, aga Eesti 25. ”Kes huvitub meie ajaloost?”, küsib Salo. Ükskord oli ta kuulnud sellele ajalootõele vastuseks, et ”teid on liiga vähe”. /.../ Suure naabri hinnangul, kus ajaloo ametlik tõlgendus püsib nõukogudeaegse propaganda tasemel, astusid Balti riigid NSVLi ”vabatahtlikult”. Moskva haarab siiani kinni igast võimalusest, et näidata neid endiseid liiduvabariike ”fašismilembestena”. (Sylvaine Pasquier, L’Express, 2.05)
Asetsedes teine teisel poolt piiri, mis lahutab Eestit ja Lätit, ootab kaksiklinn Valga/Valka kannatamatult Schengeni ruumiga liitumist, et kunagi ühe linna elanikud võiksid tagasi pöörduda oma normaalse elukorralduse juurde. Aasta pärast ELiga liitumist on juba mõndagi muutunud. Laupäevahommikune sisseostude tegemine Valga turul ei ole valkalaste jaoks enam probleem. Eestlased seevastu on harjunud ostma ravimeid, suitsu ja alkoholi Läti poole pealt, sest see on odavam. Iga päev ületab piiri neli kuni viis tuhat inimest ning peaaegu sama palju autosid. Pärast Eesti ja Läti taasiseseisvumist, tuli 13 aasta vältel ühelt poolt teisele minnes iga kord passi näidata ning kõik andmed sisestati piinliku täpsusega. See aga võttis aega ja sageli tuli kannatada mitu tundi järjekorras. Elu pole siiski lihtsamaks läinud mitte kõigi jaoks. Suur osa venekeelsest elanikkonnast, mis moodustab kummagi linna elanikest 30%, ei oma Eesti või Läti kodakondsust ning nemad võivad üle piiri käia 90 korda aastas. Lisaks sellele, tuleb neil ka luba soetada, mis on aga võimatu väga väikese sissetulekuga inimestele. Kohalikud võimud tahaksid asja korraldada, aga Riias ja Tallinnas ei mõista ametnikud, miks kaksiklinnas oleks erirežiimi vaja. Valga ja Valka elanike arvates kujuneb linna elu normaliseerimise järgmiseks etapiks Schengeni ruumiga ühinemine. Nad soovivad, et piiripostid kaoksid, ja seda kõigi linnaelanike jaoks. (Odile Weiss, Dernières Nouvelles d’Alsace, 3.05)
Taani ajakirjandus
Taani Tööandjate Ühendus Dansk Industri osutab EL laienemist puudutavas raportis viiele punktile, kus Taani ja teised ELi riigid võiksid Eestilt õppides konkurentsivõimelisemaks muutuda: 1. Panusega interneti- ja kommunikatsioonitehnoloogiale võib ka väike ja suhteliselt vaene riik kiiresti maailmaeliidi hulka tõusta ning tehnoloogiline koostöö valitsuse ja eraettevõtete vahel võib eeskujulikult toimida. 2. Teadus ja haridus on saanud kõrgeima prioriteedi. Juba täna on Eesti elanikkonnast kõrgharidus suuremal osal elanikkonnast kui Taanis, ja kuigi investeeringud teadusesse jäävad veel ELi keskmisest tunduvalt maha, on valitsus otsustanud neid viie aasta jooksul kahekordistada. 3. Eesti maksusüsteem – ühtne 22-23%-line tulumaks ja 0%-line ettevõtte tulumaks, kui kasum jääb ettevõttesse. See innustab inimesi rohkem tööd tegema ja ettevõtteid agaramalt investeerima. Lihtne ja madalate maksudega süsteem stimuleerib ka uusi ettevõtteid käivitama. 4. Eesti on jõudnud kaugele avaliku sektori digitaliseerimisel ja neil on õnnestunud luua odav, kuid samas efektiivne avalik süsteem. Digitaalallkirjad on rohkem levinud kui teistes riikides. 5. Eesti seisab vananeva elanikkonna tõttu demograafilise väljakutse ees, mis on veelgi problemaatilisem kui Taanis, kuid nad on näidanud pensionisüsteemi reformimisel üles suuremat julgust, nii et üksikisikud vastutavad suuremal määral oma pensionikogumise eest ning tööturule kauemaks jäämise eest premeeritakse. (Kim Hundevadt, JP, 02.05)
Skype, maailma juhtiv ip-telefonifirma, mille 32,6 miljonit kasutajat saavad tasuta internetis rääkida, on pooled oma 70 töötajast palganud Eesti pealinnas Tallinnas. 29-aastane taanlane Janus Friis, kes koos rootslase Niklas Zennströmiga Skype lõi, räägib, et eestlased tegelevad muuhulgas programmeerimise, tarkvara arendamise ja testimisega ning web-arendusega. Eestlased valiti, kuna Eestis oli haritud tööjõudu, ka tehnoloogilises vallas. Eestist valitud meeskond demonstreeris väga häid ideid ja programmeerimislahendusi. Oluline on, et oleks motiveeritud töötajad, loovad mõtlejad, parimad tarkvaraarendajad ja hea meeskonnatunne. Lisaks räägivad eestlased üldiselt vabalt inglise keelt ja neil on suurepärane huumorimeel. (Kim Hundevadt, JP, 02.05)
Norra ajakirjandus
Stockholmi Meremuuseumis avati näitus Estonia katastroofi kohta. Muuseumi direktor Klas Helmerson ütleb, et ”tegemist on tõesti äärmiselt delikaatse teemaga. Õnnetusest on nüüdseks möödunud 10 aastat ning varem või hiljem oleks me pidanud seda teemat siin muuseumis käsitlema.” Näitus on avatud kuni järgmise aasta septembrikuuni. (Atle Syvertsen, Aftenposten, 02.05)
Soome ajakirjandus
Soome Toll kahtlustab, et Eesti väikelennufirma Avies tüürimees on salaja viinud Soome üle 4500 ecstasy-tableti ja 3 kilo amfetamiini. Juhtumit peetakse äärmiselt haruldaseks seetõttu, et lennukimeeskonna liige on sellises juhtumis süüdlane. (Kimmo Norokorpi, Helsingin Sanomat, 04.05)
Välispoliitika
- Välispoliitika eesmärgid
- Julgeolekupoliitika
- Suhted teiste riikidega
- Äridiplomaatia
- Euroopa Liit
- Inimõigused
- Regionaalne koostöö
- Suhted rahvusvaheliste organisatsioonidega
- Välismajandussuhted
- Arengukoostöö ja humanitaarabi
- Strateegiliste kaupade kontroll
- Välislepingud
- Euroopa Inimõiguste Kohus
- Euroopa Liidu Kohus
© Välisministeerium
- Islandi väljak 1
- 15049 Tallinn
- TEL (+372) 6 377 000
- Üldinfo: vminfo@vm.ee
- Ametlikud dokumendid: post@vm.ee
- Konsulaar-ja viisaküsimused:: konsul@vm.ee
