Nädal välismeedias - laienemise eri, aprill - mai 2004

EESTI LIITUMINE EL-iga
Poliitika, Majandus, Varia

EESTI LIITUMINE EL-iga

Poliitika

USA ajakirjandus

Uued liikmed loodavad ELilt jõukust ja rahu, mida poole sajandi pikkune lõimumine on toonud Lääne-Euroopale. ELiga ühinemise päeval avaldasid mitmed uute liikmesriikide juhid mõtteid EList ja selle mõjust. Eesti peaminister Juhan Parts: "Pöördume tagasi sinna, kuhu kuulume - ühendusse, mis jagab samu väärtusi ja visioone". Paljude ekspertide arvates on EL oma eesmärgiks seadnud majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse lõpetamise idapoolsetes maades ning soovib selles piirkonnas tõsta üldist elukvaliteeti. Ekspertide hinnangute kohaselt pühendub EL senisest enam pigem sisemistele majandusteemadele kui välistele küsimustele nagu ühine välispoliitika. (Keith B. Richburg, The Washington Post, 1.05)

ELi laienemine muudab Euroopat tundmatuseni bürokraatlikust struktuurist kuni rahanduspoliitika ning ideoloogilise enesemääratluseni. Kui vana Euroopa tahab uuega edukalt võistelda, peab ta makse langetama ja ümber vaatama sotsiaalse heaolu süsteemid, mida kõrged maksud toetavad. Kümme aastat tagasi oli Eesti esimene riik Euroopas, kus võeti kasutusele üksikisiku ühtlustatud tulumaks. Eestile järgnesid Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina ja nüüd Slovakkia. Sellised arengud tegid vana Euroopa närviliseks, sotsiaalse heaolu eest võitlejad näevad laienemises tõsist ohtu Euroopa tsivilisatsioonile. Uute riikide liitumine peaks aga saama muutuste katalüsaatoriks, sest Euroopa kontinent vajab 21. sajandil selget nägemust ja uut tegevuskava. (Mart Laar, The Wall Street Journal, 3.05)

Simon Wiesenthali Keskus Los Angeleses alustas kaks aastat tagasi kampaaniat “Viimased natsid,” leidmaks viimaseid elusolevaid idaeurooplasi, kes osalesid juutide hukkamises Teise maailmasõja ajal. Ühe Miami ärimehe välja pandud 10 000 dollari suurune preemia info eest, mis viiks kriminaalsüüdistuse esitamiseni ootab seni uut omanikku. Enamus inimesi Baltimaades suhtub aktsiooni ükskõiksusega. Pärast hiljutist NATOga liitumist ootavad Leedu, Läti ja Eesti pingsalt ELiga ühinemist, soovides edasi liikuda ning saada lõpuks ometi ja lõplikult eurooplasteks. Nendest meeleoludest on kantud ka soovimatus süveneda minevikku. Operatsioon “Viimased natsid” algas Baltimaades, liikus Poola, Austriasse ja Rumeeniasse ning lõppeb sel varasuvel Saksamaal. (Frank Brown, Newsweek, 12.04)

Suurbritannia ajakirjandus

Suurbritannia väljaanne tsiteerib 30. aprilli Postimehe juhtkirja: "Kuigi eestlastele on eufooria võõras... ei saa ometi ka kõige kriitilisem kaaskodanik jätta tunnistamata seda, et homne päev kirjutatakse eesti rahva ajalukku... EL pole loomulikult maine paradiis ja pettuma peavad need, kes sealt hõlpedu ja -õnne loodavad. Aga et Eestil avaneb sisuliselt esimest korda ajaloos võimalus suurema süsteemi kaudu mõjutada oma tulevikku - see on saamas faktiks." (The Guardian, 1.05)

Kui rahvusvahelisi institutsioone hinnata skaalal igav-aga-auväärne, koguks Strasbourgis asuv EN tosin punkti. 1949. aastal asutatud ENi ülesanne on kaitsta inimõigusi, seaduslikkust ja demokraatiat. Selleks, et oma eesmärke paremini täita, vajab organisatsioon, Euroopa valvekoer värsket verd. ENi peasekretäri koha kolm kandidaati on kõik väärikad persoonid, kuid põnev on neist vaid 37-aastane Eesti välisminister Kristiina Ojuland. Kristiina Ojulandi tugevuseks peetakse tema tulekut riigist, mis suutis postkommunistlikust kaosest liikuda edukalt turumajandusse. Seetõttu suudab ta paremini mõista ja aidata neid Lõuna- ja Ida-Euroopa maid, kes üritavad Läänega lõimuda. Kristiina Ojuland on karmikäeline liberaal, kes suudaks ENi tegevuse efektiivsemaks muuta, sellega ei tuleks toime tema kaks vastaskandidaati, ENi praegune peasekretär Walter Schwimmer ning assamblee sotsiaaldemokraatide juht Terry Davis. "Tähtsusetu pole ka seik, et Kristiina Ojuland ei ole keskealine mees Lääne-Euroopast," leiab ajakiri. (The Economist, 14.05)

Mõnele uuele EK volinikule on ette heidetud kommunistlikku minevikku ning väheseid kogemusi. Samas oodatakse, et nad toovad Brüsselisse teotahtelisust, reformimeelsust ning arusaamise Euroopa asjadest, millest nende eelkäijatel on vajaka jäänud. Tegelikult on paljud värsked volinikud Brüsseli müstiliste radadega tuttavad juba pikka aega. Enamik neist on viimase kümnendi veetnud ELi seadusandlust täpselt jälgides, kuna seljataga on läbirääkimiskõnelused ELiga. Kauaaegne kompartei liige Siim Kallas on Eesti taasiseseisvumise järel töötanud enamikel võtmepositsioonidel. Tema juhtimisel võeti 1992. aastal vastu otsus loobuda rublast. (Raphael Minder, FT, 28.04)

ELiga ühineva Eesti majandus on alates 1995. aastast kasvanud keskmiselt 5% aastas, taasiseseisvusaja jooksul on uutel alustel üles ehitatud välisministeerium, toll, kohtusüsteem ning politsei. Eesti peaminister Juhan Partsi sõnul on olulisim võimekus muutuda. Muutumisprotsessi võtmesõnaks on Eesti jaoks olnud administratiivne võimekus, vaid 20 000 teenistujaga avalikus sektoris saavutati Eesti seadusandluse ühtlustamine ELi dokumentidega. Eesti taastab oma õigusliku positsiooni Euroopas pärast 50 aasta pikkust okupatsiooni, sest Euroopasse kuuludes jagab ta Euroopaga samu väärtusi ning kultuuritausta. (Joseph McHugh, Public Finance, 2.04)

Kui kasvõi üks kümnest uuest ELi liikmest apelleerib solidaarsusklauslile ning palub ELi abi viisaküsimuses USAga (valdav osa senistest liikmesmaadest naudib hetkel USAga vastastikust viisavabadust), võib see ka ülejäänuid sundida kehtestama vastuabinõuna viisarežiimi USA kodanike suhtes. Eesti välisminister Kristiina Ojuland ütles eelmisel kuul olukorda kommenteerides: "Tegemist on Eesti ja USA kahepoolse küsimusega, kuid me eeldame, et siis, kui Eestist on saanud ELi liige, kohtleb USA Eestit samamoodi kui teisi ELi maid". (Raphael Minder, FT, 26.04)

EPil võib olla teenitult igava paiga reputatsioon, kuid oma ebatavalise töötasu ja mitmesuguste hüvede ning suureneva võimu tõttu meelitab ta ligi Euroopa kõige värvikamaid persoone. Brüsselis on enim tolmu üles keerutatud 25-aastase Eesti modelli Carmen Kassi väljavaadete ümber saada keskealiste meeste kõrval EPi valituks. Carmen Kass, 2000. aasta Vogue´i modell ning hilisem Diori, Prada, DKNY ja Calvin Kleini "nägu" on ennast kirjeldanud kui Eesti kõige rikkamat naist. Tema on üks väheseid, kes parlamentäärina kaotaks sissetulekus, kuid eeldatavasti jätkab ta kõrvaltööna modellikarjääri. C. Kass on rahva saadikuna lubanud seista ettevõtluse ja madalate maksude eest. (Andrew Browne, Rory Watson, The Times, 27.05)

Suurbritannia peaminister Tony Blair korraldas vastuvõtu kümnele uuele ELi liikmesmaale. Eestit esindasid Suurbritannia parlamendiliige liberaaldemokraat Lembit Öpik ja supermodell Carmen Kass. (Greg Hurst, The Times, 29.04)

Kanada ajakirjandus

Supermodell Carmen Kass võib vahetada moelavad poliitikaareeni vastu. Väidetavalt tuntuim ja jõukaim eestlane maailmas, osaleb siniste silmadega blondiin 13. juunil toimuvatel EPi valimistel. Ta on kaks kuud kuulunud erakonda nimega Res Publica, mille liidrid loodavad Carmen Kassi abiga tuua valima senisest rohkem noori ning äratada huvi Eesti vastu. Res Publica vastased aga rõhutavad, et Kassil puudub ettevalmistus avalikus sektoris töötamiseks ning kritiseerivad tema poliitilist kogenematust. (AP, Toronto Star, 12.04)

Iirimaa ajakirjandus

Balti riikide silmnähtav enesekindlus on sündinud Lääne-Euroopa aina kasvavatest investeeringutest, kammitsate lõdvenemisest endise isanda Moskvaga, ja peatsest tagasipöördumisest kontinentaalsete demokraatiate perre. Täna patrullivad NATO lennukid kolme uue liikmesriigi taevas, Venemaa ja ELi vahel on sõlmitud Partnerlus- ja koostöölepe (PCA). Diplomaatilisest tormilisusest hoolimata (Leedu presidendiskandaal, Balti riikide ning Venemaa vastastikune diplomaatide riigist väljasaatmine) on Baltimaad püsinud ELi kursil, julgustatuna majandusreformist ja rahvusvaluuta stabiilsusest. Riigijuhid ning valitsused on Eestis, Lätis ja Leedus tulnud ja läinud, kuid kinnistunud on demokraatlikud põhimõtted ning ELiga liitumise ettevalmistused on ladusalt sujunud. (Juhtkiri, The Irish Times, 29.04)

Prantsusmaa ajakirjandus

Paljud eestlased tähistasid ELiga liitumist labidas käes. Tähistamaks olulist sündmust, olid selle kõige pisema Balti riigi ametivõimud kutsunud rahvast üles miljoni puu istutamisele mai esimese kahe nädala jooksul. Maa, mis pole kunagi tundnud puudust ei mändidest ega kaskedest, on viimase kümnendi jooksul seoses maade privatiseerimisega näinud osa oma metsast kadumas. Mitmedki metsaomanikud on oma igapäevaelu parandamiseks müünud suure hulga metsa. "Eesti istutas end euroliitu" kirjutas 3. mail sümboolselt päevaleht Postimees. Liitumisest annab esimesena märku algav Põhjamaade turistide, kuid eelkõige soomlaste, viinaralli Eestisse. (Antoine Jacob, Le Monde, 15.05)

Ta on 38-aastane eestlane, jurist, ta tunneb end ühtmoodi kodus rääkides Shakespeare'i, Molière'i või Puškini keeles. Kui lisada, et ta on blond ning erakordselt ilus, ei eksiks ükski eurokraat, et jutt käib Eesti väga populaarsest välisministrist Kristiina Ojulandist, kel on juba olemas suur kogemustepagas Euroopa institutsioonidest. Ojuland kogus tuntust eelkõige ENis töötades. Ta oli kuus aastat Parlamentaarse Assamblee asepresident, kuni oma nimetamiseni Eesti diplomaatia esinumbriks 2002. aastal. ENis juhtis ta ka kolme aasta vältel liberaalide fraktsiooni. Selle kõrvalt oli ta Eesti parlamendi ja Tallinna linnavolikogu liige. Pole midagi imestada, et sellise pagasiga on Ojulandil oma visioon uuenenud EList. Ojuland on ainus naiskandidaat EN peasekretäri kohale, omades kõiki võimalusi valituks saada. Isegi kui tööpost Strasbourg’is ähvardab ta edaspidi kiskuda kaugemale mereäärsest külast Ihasalust, kus, nii vähe diplomaatiliselt kui see ka ei kõlaks, kasvatab Ojuland lambaid. (Courrier International, nr. 704, 29.04-5.05)

Kui liita kokku küüditatud, läände põgenenud ning peale taasiseseisvumist lahkunud venelased, siis on Eesti elanikkond alates Teisest maailmasõjast vähenenud 20%. Eesti rahvastiku taastootlus, 1,2 last naise kohta on üks maailma madalamaid. Juba nõukogude ajal, kui kortereid said peamiselt vene rahvuse esindajad, ei julgustanud see eestlasi sünnitama. Peale taasiseseisvumist seisab Eesti silmitsi tõsise demograafilise probleemi ning suure hulga pensionäridega. Kui midagi ei muutu, võib Eesti elanikkond 2050. aastaks väheneda veel kuni poole võrra ning sajandi lõpuks võib see rahvas sootuks kaduda. (Marie-Laure Le Foulon, Le Figaro Economie, 21.04)

Toimusid vaid üksikud protsessid, mis süüdistasid Stalini režiimi aegseid juhte kuritegudes. Balti riikides olid need süüdistused tunduvalt rängemad, kui Kesk-Euroopas. Viimane mälestus nõukogude ajast on aga iseseisvatesse Eestisse ja Lätisse jäänud vene vähemus. Pärast mõningast pingeteküllast aega on suhted nüüd paranenud. Kuid Balti rahvaste tundlik rahvuslikkus ja Moskva püüdlused kasutada omade “diskrimineerimist” surve avaldamise vahendina, võib Brüsselile ühel päeval tublisti tüli teha. (Véronique Soulé, Libération, 26.04)

Mida teha Venemaaga nüüd, kus EL on laienemas kuni Venemaa piirini. Kuidas organiseerida ELi suhteid Venemaaga, mis võitleb endiselt oma kommunistliku minevikuga ning mille poliitiline suund on küllalt ebakindel. "Vene küsimus" pole mitte midagi uut. Juba 19. sajandil arutleti suure naabri poliitika ning tema ühest küljest lääneliku ning teisalt idamaise olemuse üle. Kuid seoses ELi laienemisega kümne uue riigi võrra, millest viis olid Vene mõjusfääris ning kolm Nõukogude Liidu liiduvabariigid, väljub vene-küsimus teooria tasandilt ning vaja oleks konkreetseid vastuseid. Tundub, et Brüsselis on kõige rohkem raskusi ühe strateegia kindlaksmääramisega. Kui aasta tagasi olid suhted Venemaaga roosilised, siis praegu on lääneriigid hakanud muutma skeptilisemaks. Igasuguse opositsiooni vaigistamine, piiratud meediavabadus, Hodorkovski vangistamine ning olukord Tšetšeenias on märgid sellest, et Venemaast on saamas autoritaarne režiim. (Laure Mandeville, Le Figaro, 21.04)

Mida kaugemale EL laieneb, seda laiemaks muutub ka ameeriklaste naeratus. Vastupidiselt Marokole või Makedooniale pole USA kunagi esitanud taotlust ELi liikmeks saamiseks ning sellest hoolimata on neil Atlandi teiselt kaldalt vanale mandrile väga tugev mõju. Nad mõjutavad Euroopa poliitikat, mobiliseerides riike, kes on USA suhtes hästi meelestatud. Kümne uue riigi liitumine paneb USAd veelgi rohkem rõõmustama. "Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on juba tõestanud oma üldist ameerikat pooldavat hoiakut," leiab John Hulsman Heritage Foundationi uurimisinstituudist Washingtonis. "Need riigid soovivad kasutada oma tihedaid sidemeid USAga, et tasakaalustada ELi sisest raskuskeset, mis kaldub Prantsusmaa ja Saksamaa poole,” leiab Hulsman. Niisiis võib Washington ELi sees edaspidi veelgi tugevamalt oma lobitööd teha. (Luc de Barochez, Le Figaro, 19.04)

Eestlasest tippmodell Carmen Kass taotleb 13. juuni Europarlamendi valimistel saadikumandaati. Ta valiti üheks kaheteistkümnest parempoolse peaministri partei Res Publica saadikukandidaadiks. Kui Kass osutub valituks, soovib ta aktiivselt osa võtta parlamentaarsest tööst ning eelkõige tegeleda uimasti- ja töötuseprobleemidega noorte hulgas. (Libération, 10.05)

Itaalia ajakirjandus

Itaalia presidendi Carlo Azeglio Ciampi riigivisiit 20.-21.04.2004 Eestisse andis kahe riigi vaheliste suhete tulevikku kindlust ja suurt optimismi. Mõlemad presidendid kinnitasid riikide vahelisi häid poliitilisi-, kultuurilisi ning majanduslikke sidemeid. Nagu kõiki noore demokraatiaga Kesk- ja Ida-Euroopa riike, nii ootab ka Eestit ees poliitiline ja majanduslik kasv. Tänu geograafiliselt strateegilisele positsioonile, on Eesti olnud mitmeid kordi võõrvõimude valitseda – Rootsi, Venemaa, aga ka Taani ja Saksamaa on olnud siin vallutajad. Eestlased on sajandeid olnud põlluharija rahvas ning lähedalt seotud loodusega, seetõttu sisaldavad ka enamus eesti perekonnanimesid mõnda looduslikku elementi. (Carlo Cantini, il Congresso, 4/2004)

Eesti ja EL tulevik: intervjuu suursaadik Jüri Seilenthaliga. Suursaadiku sõnul nähakse Eestis tihti veel võrdusmärki ELi ja NSVLi vahel ning paljud elanikud usuvad, et oleme astumas ühest liidust teise. Selline suhtumine on kindlasti vale. Kuid tõsiasi on ka see, et 14. septembril toimunud rahvahääletusel hääletas 2/3 elanikkonnast EL-iga liitumise poolt. Eestist rääkides mainitakse tihti ka Lätit-Leedut. 50 aastat on meil olnud nende riikidega ühine ajalugu. Ka peale iseseisvumist oleme teinud tihedat koostööd, nii Balti Assamblees, Balti Ministrite Nõukogus kui sõjalises struktuuris Baltbat. Keel ja kultuur on siiski riikidel erinev, samuti peamised religioonid. Eestis on väga liberaalne majanduskeskkond juba aastast 1992, vabakaubandusleping EL-ga juba aastast 1995. 2/3 kaubavahetusest on EL riikidega, pärast liitumist juba üle 80%. Itaalia on Eestile väga oluline kaubanduspartner ning investor, kaubavahetus bilanss on kahjuks 1:4 Itaalia kasuks, st Eesti ekspordil on suur perspektiiv. Mis Eesti tulevikuplaanidesse puutub, siis 2007. aastal loodame ühineda EURO-ga, tuleb arendada turismi, kultuurisidemeid Eesti ja Itaalia vahel. (il Congresso, 4/2004)

Hispaania ajakirjandus

Eestlased, lätlased ja leedulased on väga rõõmsad, sest lõpuks on jõudnud kätte 1. mai, mil need riigid jätavad lõplikult hüvasti oma nõukogude minevikuga ning moodustavad osa Läänest. Kuid tegelikkusest on nende riikide jaoks veelgi olulisem liitumine NATOga. Hoolimata sellest, et need kolm riiki on ELi kümne uue liikmesriigi hulgas ühed kõige vaesemad, ei huvita neid mitte niivõrd Brüsselist voolama hakkavad miljonid, vaid pigem julgeolek, mida neile pakub NATO. Ning kas pole mitte nende riikide liitumine nende kahe organisatsiooniga mitte püüd jätta lõplikult seljataha halvad kogemused Venemaaga? Lisaks on liitumine ka ainus viis, kuidas vältida tulevasi võimalikke annekteerimispüüdeid Moskva poolt. Asi, mis nende kolme riigi puhul Brüsselile muret valmistab, on seal elava venekeelse vähemuse olukord. Vene keelt kõnelev vähemus moodustab Läti elanikkonnast kolmandiku ning Eestis veerandi. Paljudel neist puudub kodakondsus ning seetõttu ei saa nad valimistel ka hääletada. (Alvaro Nieto, La Gaceta, 29.04)

Eesti on kümnest ELiga liituvast riigist kõige põhjapoolsem. Eesti on väike riik ning elanikke on seal vaid 1.4 miljonit. Eesti liitub Euroopaga vaid selleks, et olla kaugel Venemaast. Nii EL kui NATO on Eesti jaoks viis jätta seljataha oma nõukogude minevik. Sellel eesmärgil tegi see balti tiiger läbi ka ambitsioonika majandusreformide protsessi, jättes seljataha plaanimajanduse ning keskendudes uutele tehnoloogiatele. Oma internetiühenduste arvu poolest elanikkonna kohta on Eesti maailmas esirinnas ning ka Eesti valitsus koguneb korra nädalas e-istungile. Eesti majanduslik olukord on kadestamisväärne. Majanduskasvuks ennustatakse sel aastal 5.4% ning eelarve ülejäägiks oli 0.7%. Kaks probleemi, mis Brüsselile Eesti puhul kõige enam muret tekitavad, on Eesti venekeelse vähemuse olukord ning nõukogude ajast siia jäänud radioaktiivsed jäätmed. (La Gaceta, 29.04)

Tänasel Tallinnal on palju rohkem ühist Helsingiga kui kunagise ähvardava Moskvaga Liitumine ELiga tähendab ka seda, et lõplikult jääb seljataha kunagine kõikvõimas Kreml, kelle suhtes see Balti riik on kaotanud lugupidamise - märtsis saatis Eesti valitsus riigist välja kaks Vene diplomaati. Nõukogude aja mõjud on silmnähtavad, kuna mitte terve Eesti elanikkond ei ole riigi üldise kiire arenguga kaasa läinud. Erinevused ilmnesid kõige selgemalt just ELiga liitumise eel, mille suhtes vanemad inimesed ning maa elanikkond on palju skeptilisemad. (Xurxo Fernandez, Voz de Galicia, 22.04)

Portugali ajakirjandus

Endine väike liiduvabariik Eesti on saanud NATO ja ELi liikmeks. Ühtlasi on riik läbinud tee plaanimajandusest vabamajandusse ning üks tulutoovamaid ettevõtmisi praeguses Eestis on kinnisvaraäri. Esmakordset toimuvad Eestis ka Europarlamendi valimised, EPsse kandideerivad tippmodell Carmen Kass ja ka tippsportlane Erki Nool. Lisaks on Eestis ka erakordselt noor valitsus ning kirjaoskuselt on Eesti maailmas esimesel kohal. (Visão, 29.04)

Ekspressriik Eesti on Balti riikidest arenenuim. Eesti on keeranud selja Moskvale ning unistab pigem sellest, kuidas saada uueks Soomeks. Eestlaste arvates on nende tulevik Elis seotud kõige rohkem Põhjamaadega sest vaid sel viisil saaks balti regioon laienenud 25 liimesriigiga ELis mõju avaldada. (Publico, 01.05)

Eesti on riik, kus panustatakse tugevalt uutele tehnoloogiatele, et raputada maha endise liiduvabariigi mainet. Eesti on ka riik, kus töötab e-valitus. Oluliseks põhjuseks, miks Eesti ELiga liitus, olid kindlasti ka sellega kaasneva toetused, mis võimaldavad luua puuduvad infrastruktuurid ning jõuda samale arengutasemele ja isegi määduda Soomest. (Jornal de Notícias, 05.05)

Eesti on riik, kus on hästi arenenud sellised teadusharud nagu informaatika ja biotehnoloogia. Eestlastel on isegi olemas oma geenipank. Ajaleht loodab, et peale Eesti liitumist ELiga muutuvad Portugali ja Eesti vahelised suhted tihedamaks. (Correio da Manhã, 02.05)

Rootsi ajakirjandus

Vaid viis päeva enne 10 uue riigi liitumist ELiga külastas Stockholmi Tallinna Linnavolikogu esimees Maret Maripuu. Tallinna vägev naine ei muretse eestlaste massilise väljarände pärast Rootsi, pigem valmistab talle peavalu võimalik sisserändevoog Eestisse. Maripuu ei usu, et eestlased pakiksid välismaale töölemineku ootuses kohvreid . "Need, kes soovivad välismaal töötada, on selleks võimaluse juba leidnud," leiab Maripuu ja lisab: "Eelkõige puudutab see akadeemikuid ja eksperte. Eestlased on hoopis murelikud, sest turistid rikuvad meie randu ning välismaalased ostavad kokku mereäärse maa." Tallinna ja Stockholmi vaheliseks tihedamaks suhtluseks annab ELi laienemine hea võimaluse. Maripuu arvates tuleks koostööd süvendada. "Mis puutub biotehnoloogiasse, oleme me Rootsist kaugelt ees ja meil oleks Rootsiga palju teineteisele õpetada ja üksteiselt õppida," leiab Tallinna linnavolikogu esimees. Küsimusele, kuidas on ELi nõudmised inimõiguste osas mõjutanud vene vähemuse olukorda, kes Eesti iseseisvudes kaotas kodakondsuse, vastab Maripuu, et venelastel on kõik võimalused kodakondsuse taotlemiseks. "Keele-, ajaloo- ja kultuuritesti sooritamine tagab neile kõik õigused. Täna võivad muulased hääletada kohalikel valimistel, nad ei saa aga osa võtta üleriiklikest valimistest. Eesti täidab kõiki ELi nõudmisi," lisab Maret Maripuu. (Teresa Lindstedt, City, 28.04)

Soome ajakirjandus

Eesti ajalugu alates Teise maailmasõja lõpust kuni aastani 1991 oli väikese riigi võitlus oma olemasolu eest. Seda tähelepanuväärsem on tõsiasi, et viimastel tormilistel aastatel on Eesti soovinud olla ning on ka olnud kõige parem uue olukorraga kohaneja, klassi kõige parem õpilane nii NATO kui ELi kandidaatriikide hulgas. Kui NATO liikmekssaamise tingimusi ei vaadatud pedantse täpsusega, vaid olulisem oli siiski poliitiline meelestatud, siis ELi puhul eelnes liikmeks saamisele mitmeid aastaid väldanud ettevalmistav protsess. Eesti pidi toime tulema kriitikaga oma kodakondsuspoliitika suunal. Tallinnas asuvasse OSCE esindusse ei suhtunud eestlased just suure poolehoiuga. Paljud eestlased ei suutnud mõista ka seda, miks pidi Eesti, olles äsja vabanenud NLi ikkest, kohe astuma teise liitu. Kuid Eesti valitsused teadsid juba algusest saadik, mida Eesti tegema peab. Oli vaja pääseda võimalikult kiiresti NATOsse ja ELi. Ning oli vaja kohaneda kõigega, mida sinna pääsemine eeldas. (Erkki Pennanen, Helsingin Sanomat, 07.05)

Tegelikkuses on uute liitujate puhul tegemist väga eriilmeliste riikidega. (Heikki Aittokoski, Helsingin Sanomat, 21.05)

Jaapani ajakirjandus

Jaapanis resideerivad kümne uue ELi riigi diplomaadid annavad edasi oma nägemuse EList. Eesti ajutine asjur Jaapanis Argo Kangro ütleb, et Euroopa unikaalsus seisneb liikmesmaade võimekuses edukalt koos eksisteerida, samas säilitades rahvusliku identiteedi ja eripära. 2004. aasta on Eesti jaoks kahekordse laienemise aeg. ELi ja NATO liikmelisus tagavad Eesti rahvusliku julgeoleku, stabiilsuse ning arengu, mis aitab hoida ja tugevdada meie kultuuri. Eestile tähendab ELi kuulumine uusi kohustusi ja nende kaudu uusi võimalusi, mis põimituna ajaloolise vastutusega võimaldavad aktiivselt kaasa rääkida kontinendi tuleviku kujundamisel. (Argo Kangro, The Daily Yomiuri, 9.05)

Venemaa ajakirjandus

Moskva nõustus ELi ja Venemaa vahelise partnerluse- ja koostööleppe (PCA) kõigi soodustuste laiendamisega ELi uutele liikmetele peale 1. maid. Nüüd on läbirääkimiste teemaks kõigest ELi kompensatsioonid Venemaale. EK pressiesindaja Diego de Oheda sõnul jõuti suulisele kokkuleppele Venemaaga, et paralleelselt PCA laienemisega esitab EL lahendused Venemaa ELi laienemisega kaasnevatele muredele. Sellealased kõnelused jätkuvad Komisjoni rahandusvolinik Pascal Lamy ja Vene majandusminister German Grefi vahel Moskvas. Veel kahe nädala eest oli Venemaa nõus vaid PCA "ajutise" laienemisega, kuniks pole arvestatud kõigi Venemaa nõudmistega. (Jekaterina Kudaškina, Vedomosti, 24.03)

ELi laienemine on tektooniline muutus maailmapoliitikas. Maailma majanduse ja poliitiliste uuringute instituudi asejuhataja Svetlana Glinkina sõnul on ELi laienemine suurim väljakutse Venemaale. Läänepiirile kerkiva gigandi poolt tekitavate probleemide lahendamine nõuab kogu rahva pingutust, mis ongi Venemaa rahvuslik idee. Laienenud ELi rahvaarvust ja majandusvõimsusest johtub, et EL saab ka ilma Venemaata hakkama, kuid mitte vastupidi. Siit ka ELi enesekindlus nõuda Venemaalt ELi standarditele kohaldumist, inimõiguste järgimist Tšetšeenias ning kritiseerida Vene-Ukraina Ühtse majandusruumi loomist. Majandus-kaubandussõja alustamine ELiga Vene huvide kaitseks on välistatud, sest Venemaa kannaks suuremaid kahjusid kui EL. Venemaa võimalus ELi mõjutada on ligipääsu kontrollimine SRÜ turule: ELi laienemisega SRÜ turu tähtsus kasvab, sest paljud uusliikmed pole Läänes konkurentsivõimelised - neile jääb üle vaid SRÜ turg. Vastutasuks on Venemaal ELilt õigus nõuda mittesekkumist SRÜ integratsiooni. Siinkohal võib Venemaa liitlasteks meelitada Lääne euroskeptikuid, kes esindavad inimesi, kelle heaolu Euroopa ühinemise läbi kannatab. (Dmitri Babitš, Vremja Novostei, 29.04)

ELi ja Venemaa vahel allkirjastatud PCA protokolli kohaselt alanevad imporditariifid Vene eksportijatele seniselt 9%lt ELi liikmesriikide tasemele - 4%le. Seal, kus tariife ei muudeta, nähakse ette kompensatsioonid - täpselt nagu ELi liikmesriikidele. Lisaks tegi EL mööndusi Vene metallurgiale, tühistas antidumpingu meetmed, andis üleminekuaega veterinaarkontrolli kohaldamiseks Vene toiduainetele ning lihtsustas Kaliningradi tarnsiidi protseduure. Samuti võib Venemaa jätkata tuumakütuse eksporti ELi ning vene mürarikkad lennukid said loa jätkata lende ELi vastastikusel kokkuleppel liikmesriikidega. Samuti lepiti kokku läbirääkimiste alustamises sel aastal ELi-Venemaa viisavaba režiimi üle. Kõige keerulisemaks osutus poliitiline punkt venelaste olukorrast Balti riikides, mis protokollis siiski üldsõnaliseks jäi. Dmitri Rogozini sõnul on "peamine pretensioon Lätile haridusreform ning vene koolide sulgemine, Eestile aga mittekodanike ligipääs kohalikesse omavalitsustesse". (Svetlana Borozdina, Rustjom Faljahhov, Gazeta, 28.04)

Ühinenud Euroopa pole pelgalt idee ühisturust, vaid suveräniteedist loobumine ühiste väärtuste kasuks. Aga Venemaa, nagu näitasid duuma- ja presidendivalimised, valis rahvusriigi - Suur-Vene idee, millel pole kohta Euroopa projektis. Paistab, et Vene diplomaadid tõrjuvad sihilikult Euroopa väärtusi - las eurooplased mõtlevad vaid terasest, naftast, kvootidest. Peaminister Mihhail Fradkovi esindaja ELi Ministrite Nõukogus hingas kergendatult: kommünikees Tšetšeeniat ei mainita ja inimõigustest on vaid üks lõik - diplomaatiline võit! Eurobürokraat erineb vene omast seetõttu, et esimene vallandatakse seaduste ja reeglite rikkumise pärast, teine aga ebalojaalsusest peremehele. Kreml ei mõista näotut Euroopat: üks püüab jõustada seadust läbi põhiseaduse, teine teeb poliitikat läbi isikliku "sõpruse". EK pressiesindaja Diego de Oheda laidab venekeelse elanikkonna olukorda Balti riikides, kuid Brüssel ei näe seal Tšetšeeniaga võrreldavaid rikkumisi ning aitab baltlastel venekeelseid integreerida venelasi säästmata. Kuigi partnerlus- ja koostööleping võimaldab Venemaal ELiga kaubelda viimase väärtusi tunnistamata, oleks kõik kordi lihtsam, kui Venemaa võtaks omaks Euroopa väärtushinnangud. (Aleksandr Minejev, Novaja Gazeta, 6.05)

Majandus

USA ajakirjandus

Kuigi Baltimaadest räägitakse tihti koos, on tegemist omanäoliste eri riikidega. Eesti, Läti ja Leedu soovivad hoida häid (majandus)suhteid Venemaaga ning ühtlasi näevad end tulevikus tihedalt seotuna Euroopa ja USAga. Seni on Eesti peamised kaubanduspartnerid olnud Rootsi, Soome ja USA. Eestis on Baltimaadest kõige vähem bürokraatiat, valitseb soodne ettevõtluskliima, seepärast on siia investeerinud enam kui 100 USA ettevõtet. Rahvusvahelist koostööd tehakse keskkonna-, geeni- ja infotehnoloogia valdkonnas. Eesti meelitab investoreid efektiivsuse, asjatundlikkuse, innovatiivsuse, samuti soodsa asukohaga Venemaale laieneda soovivatele ettevõtetele. (Forbes, 29.03)

Valdavalt näitavad prognoosid ELiga liitumisest tõuget uusliikmete majanduse arengule, elavnevat kaubavahetust, tootlikkuse kasvu ning investeeringute suurenemist. Konsultatsioonifirma MCKinsey & Co hinnangul suurendab ühinemine ELiga uute liikmete majanduskasvu 1-1,8% aastas. Nii võivad riigid nagu Tšehhimaa saavutada sama SKP taseme Kreeka ja Portugaliga 15 aasta jooksul. Selleni jõudmiseks peab eelkõige kasvama majanduse avatus rahvusvahelisele konkurentsile. Uutel liikmetel pole kasutada ELi külluslikke abirahasid nagu kunagi Hispaanial, Portugalil ja Kreekal. Vaatamata sellele läheb kesk- ja idaeurooplastel ning baltlastel praegu palju paremini kui kümnend tagasi. SKP on enamikes maades tõusnud rohkem kui 50 %, Eestis ja Leedus aga kahekordistunud. (Peter Gumbel, Time, 12.04)

Laienenud ELis on juba alanud uute liikmete võidujooks euroga ühinemiseks. Eesti ja Leedu tahavad esimesed sammud sel teel astuda juulikuus. Eesti esinduse pressiesindaja Brüsselis Jana Vanamöldri sõnul on Eestil kavatsus Euroopa ühisrahaga liituda niipea kui võimalik, kuna Eesti on juba praegu selleks valmis. Eesti rahvuslik valuuta on 1992. aastast seotud Saksa marga ja hiljem euroga. Bank of America esindaja Holger Schmiedingi arvates on Eesti liikumine euro suunas midagi enamat kui valuuta värvivahetus. Kuid Eesti võib sellega minetada teoreetilise võimaluse krooni devalveerida. Jana Vanamöldri väitel poleks see kaotus: "Meie eesmärk pole oma raha devalveerida või revalveerida”. Valuutakomitee süsteem on olnud üks Eesti majanduse nurgakividest. Eesti majanduskasv on olnud pidev - eelmisel aastal 4,75%. (Thomas Fuller, International Herald Tribune, 4.05.)

Eesti ja Leedu ei raisanud aega, teatades sellel nädalal oma soovist ühineda eurotsooniga. Sloveenia ning Küprose puhul eeldatakse peatset liitumist vahetuskursimehhanismiga ERM2, mida kutsutakse ka euro liikmelisuse ooteruumiks. Neil riikidel on “Euromaaga” haakimisest palju võita ja vähe kaotada. Nende jaoks on rahvusvaluuta suveräänsus pigem miraaž või albatross kui tegelikkus. Innustav on ka Iirimaa näide: valuuta stabiilsus kombineerituna majanduskasvule orienteeritud rahanduspoliitikaga. Mitte keegi eurotsoonist ei kiirusta uusliikmeid tervitama euroga ühinema, mõnel juhul on see lihtsalt tingitud šovinismist vaeste uustulnukate pürgimise suhtes rikaste klubisse. Uusliikmed ei õõnesta millegagi eurotsooni jalgealust, vaid mõjuvad hästi kõikide majanduslikule stabiilsusele ja arenguperspektiividele. (Juhtkiri, The Wall Street Journal, 5.05)

ELiga ühinemise esivõitlejad Eesti, Leedu ja Sloveenia tahavad 2007. aastal rahvusvaluutad euro vastu vahetada. "Meie poolt on kõik ettevalmistused tehtud," ütles Eesti Rahandusministeeriumi osakonnajuhataja Andrus Säälik. Tema sõnul saab Eesti tehniliselt eurotsooniga ühineda 2006. aasta keskel. Eesti riigieelarve ülelaekumine on 2,6%, nii Leedu kui Sloveenia eelarvedefitsiit on 1,8%. Trigon Capitali esindaja Toomas Reisenbuki väitel pole Eesti liitumisel euroga negatiivset külge, majandusliiduga ühinemine eemaldab hoopis Eesti kroonilt spekulatiivse surve. Ka Küpros loodab 2007. aastal euroga ühineda, kuid majandusteadlased kahtlevad, kas selleks ajaks on Küpros võimeline esitatud nõuded täitma. Malta, Slovakkia ja Läti soovivad liikmestaatust 2008. aastast, suurimad uustulnukad Poola, Ungari ning Tšehhi on lükanud eurotsooniga liitumise edasi kümnendi lõppu. (The New York Times/ AP, 11.05)

Ida-Euroopa riigid pakuvad Ladina-Ameerikale huvi eelkõige investeerimiskeskkonnana. Teiselt poolt maakera pärit firmad näevad Ida-Euroopat ideaalse lähtekohana sisenemisel ELi turule. Tõepoolest, ELi idapoolsete maade maksud on madalamad kui Saksamaal, Prantsusmaal või Ühendkuningriikides, samuti leidub siin palju oskustöölisi. 180-kraadine entusiastlik muutus kommunismist turumajandusse on need maad muutnud maailma majanduse pailasteks. Näiteks Eestis suurenesid välisinvesteeringud Eesti Panga hinnangul 150lt miljonilt dollarilt 1996. aastal 853le miljonile dollarile eelmisel aastal. The Heritage Foundationi majandusvabaduse indeksi järgi on Eesti 2004. aastal majandusvabaduse poolest maailmas kuuendal kohal, eespool kõikidest Ladina-Ameerika maadest. (Andres Oppenheimer, The Miami Herald, 16.05)

Kui uusi ELi liikmeid tõmbab poliitiliselt Läände, siis majandus ja geograafia dikteerivad tähelepanu vastassuunda. Eesti riigile kuuluv Eesti Energia tahab neis tingimustes luua Baltimaade oma elektrituru, mis võistleks Venemaa energiahindadega. Ettevõte loodab end siduda Soomega, et vähendada sõltuvust idanaabrist ning avada ekspordiliin läänesuunal. Plaan pole aga seni õnnestunud, sest teised Balti riigid ei taha sõltuda Eestist. (Alexei Barrionuevo, The Wall Street Journal, 16.04)

Suurbritannia ajakirjandus

ELiga ühinevatest endistest sovetimaadest on Eesti kõige väiksem, kuid tehnoloogiliselt enim arenenud. Juhtmeta internetipunkte (ligi 300) võib leida kõikjalt - bensiinijaamadest, raamatukogudest ja kohvikutest. Tööjõu haritus on välisinvestorite (eriti põhjanaabrite Soome ja Rootsi) silmis Eesti peamine eelis. Liberaalne majanduspoliitika, madalad maksud ning madalad palgad - ainult viiendik võrreldes Soomega - hüüavad muutusi. Soome elektroonikatööstuse liidri Elcoteqi kohalolek on märk usaldusest, mida Eesti taolised uued riigid ELile pakkuda võivad. Eesti üks uuendusi on ID-kaart, mis on hetkel veerandil eestlastest. Lisaks isiku tõendamisele saab selle abil jälgida tulumaksu tagasilaekumist, suhelda pangaga, osaleda valimistel ning isegi osta soodsamalt bussipilet. (Oana Lungescu, BBC News, 7.04)

Regiooni kõige radikaalsemad majandusreformid on toonud riigile edu: Eestil praktiliselt puudub riigivõlg, pensionireformiga ühines üllatuslikult peaaegu kogu töötav elanikkond, maksukärbete-eelsele tasemele maksulaekumises jõuti prognoositud nelja aasta asemel 18 kuuga. Hiljutisim samm on Euroopa kõige liberaalsemate investeerimistingimuste kasutuselevõtt lootuses saada investeerimisparadiisiks. Mõne aastaga on Eesti üle läinud elektroonilisele asjaajamisele nii valitsusasutustes kui ettevõtluses. Seaduseelnõud on üleval internetis, igaüks, kel muudatusettepanekuid, saab seal oma arvamust avaldada. Uuendused tahavad demokraatia viia kodanikeni, et kõigil oleks võimalus seadusloome protsessis osaleda. Pangad on pidanud kontoreid sulgema, sest paljud kliendid eelistavad ise arvuti teel makseid sooritada. Probleemidest tõstab Ben Aris esile suhteid eestlaste ja okupatsiooni pärandina Eestisse jäänud muulaste vahel. (Ben Aris, The Guardian, 22.04)

“Eesti on väga erinev. Ta näib olevat rahanduslik eeskuju,” seisab Briti majanduslehe juhtkirjas, mis analüüsib uute ELi riikide võimalusi ühisraha kasutuselevõtul. Eesti ja Leedu on esimesed, kes plaanivad euro suunas liikuma hakata. Mõlemad paistavad olevat väga sobivad teerajajad riskantsel, aga tublit tasu tõotaval teel. Kahtlemata seisab nii Eestil kui Leedul ees keerulisi kohandumisi, samas võivad varased liitujad ligi tõmmata rohkem välisinvesteeringuid ning seeläbi luua rohkem töökohti ja kiirendada majanduskasvu. (Juhtkiri, FT, 5.05)

Kui teie äri laieneb, kolige Tallinna. Eestis on reinvesteeritud kasum tulumaksuvaba. (The Economist, 8.04)

ELiga maikuus ühinevad riigid kordavad refräänina: "Me tahame olla nagu Iirimaa". Iirimaa on ELi liikmeksoleku aja jooksul Briti regionaalmajandusega lagunevast, seiskunud riigist transformeerunud kaasaegseks jõukaks Euroopa maaks. Kuid ELi astumine ei toimi imeteona, Iirimaagi saavutas oma tänased majandusnäitajad aastakümnete vältel. Uued liikmed on Iirimaa õppetunnid hoolikalt omandanud: kasutusel on madalad maksud ja väikesearvuline valitsusaparaat. Üks esimesi riike uuendusi sisse viima oli 1990ndate keskel Eesti. Iirlaste jaoks polnud eduretsept pelgalt maksude alandamine ega kulutuste kärpimine, nad oskasid välisinvestoritele pakkuda poliitilist stabiilsust. (The Economist, 16.04)

Eesti, ELi südikas värske liige õpetab Saksamaa ja Prantsusmaa raskesti liikuvatele majandustele kapitalismi. See väike Balti riik loodab peagi vastu võtta ettevõtete voolu, mis kasutaks ülisoodsat - 0%list tulumaksu ettevõtte reinvesteeritud kasumilt. Eesti Londoni saatkonna diplomaadi Jaap Ora sõnul oli see Eesti valitsuse vapper otsus, mille põhiidee oli julgustada siseinvesteeringuid ning luua soodne ettevõtluskeskkond. Saksamaa kantsler Gerhard Shcröder näeb aga olukorda teisiti: hiljutises esinemises toonitas ta, et uute liitunud riikide ettevõtte madal tulumaks on vastuvõetamatu ning pole edasiviiv tee. Saksa rahandusministri Hans Eicheli arvates on tegemist "maksude dumpinguga" Ida-Euroopa riikide poolt, mida subsideerivad Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Peter Cussons PriceWaterhouseCoopersist toob esile veel ühe lisanüansi: UK seaduste kohaselt võidakse UK firma Eesti tütarettevõtte kasumit lugeda siiski emaettevõtte omaks ning seda maksustada. (Edward Simpkins, The Daily Telegraph, 16.05)

Poliitikauuringute Keskuse direktori Ruth Lea sõnul ei tohiks EL uutele liikmesriikidele konkurentsivõimes takistusi teha. On lihtne mõtelda, et laienemine mõjutab kõigi seniste ELi riikide majanduslikku olukorda, siiski on ka "vanadel" uutelt kohati palju õppida. ELi uustulnukatele on ette heidetud osalemist "ebaausas" maksukonkurentsis, mis tähendab, et neil kehtestatud maksud on võrreldes muu Euroopaga oluliselt madalamad. Tõelises maailmas väljaspool ELi on aga ammu selgunud, et majanduskonkurentsis püsimiseks tuleb ettevõtte tulumaks hoida võimalikult madal. Siin on eeskujuks Eesti, kus juba aastaid eksisteerib nullprotsendiline ettevõtte tulumaks, juhul kui saadud tulu reinvesteeritakse. Saksamaa kantsler Gerhard Schröder on Eesti käitumist vastuvõetamatuks nimetanud, väites, et madalat tulumaksu subsideerivad Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa maksumaksjad. (Ruth Lea, The Daily Telegraph, 24.05)

Põhjamaade suurim telekommunikatsiooni operaatorfirma TeliaSonera tegi Eesti Telekomile 7,82 miljoni krooni suuruse aktsiate ülevõtmispakkumise. Praegu kuulub TeliaSonerale 48,9% Eesti Telekomist. Samm on osa TeliaSonera plaanist võtta enda valdusse aktsiate kontrollpakk Baltimaade kõigis teleoperaatorite firmades, kus ettevõttel on juba osalus. (Christopher Brown-Humes, FT, 15.04)

Saksamaa ajakirjandus

Mõned päevad enne ELi laienemist sattus Eesti mitmete ELi liikmesmaade valitsuste terava kriitikatule alla. “Maksudumpingu süüdistused võiks ju ka Iirimaale või Hollandile esitada, kus maksud on samuti madalamad kui Saksamaal või Rootsis”, märgib Juhan Parts kriitikale. Kui mitte arvestada maksuvabastust reinvesteeritud tuludele, siis on Eesti maksud, võrreldes teiste liituvate riikidega, pigem kõrged. “Me peaksime mõtlema pigem sellele, kuidas Euroopa majandusele uut hoogu anda”, rõhutab Parts. “ELi arenguks on konkurents hädavajalik.” Saksa-Balti Kaubanduskoja juht Ralph-Georg Tischer märgib, et ühtlane tulumaks on viinud maksupettuste vähenemiseni. Erinevalt Saksamaast on Soome juba reageerinud maksuparadiisi tekkimisele oma koduukse ees ning alandanud ettevõtete tulumaksu. Eestis on aga päevakorral konkurentsivõitluse järgmine ring – tulumaksu tahetakse alandada kuni 20%-ni. (Helmut Steuer, Handelsblatt, 20.04)

“Meie maksupoliitika on parim – lihtne maksusüsteem ning madalad maksumäärad”, ütleb Tõnis Palts, Eesti endine rahandusminister. Palts arvab, et see ongi see, miks paljud “vana Euroopa” rahandustegelased ELi laienemisesse skeptiliselt suhtuvad. See on seotud kapitaliturgude laialdase avanemisega lääne ettevõtetele. Mitte kõikjal pole maksudealased raamtingimused nõnda ettevõtjasõbralikud kui Eestis. Kuid ettevõtluse maksumäär on reeglina kõikides uutes liitujariikides madal. Lääneriikides räägitakse üha enam “ruineerivast võidujooksust maksude alal”. Kas aga idaeurooplaste maksupoliitika ei võiks olla hoopis eeskujuks Lääne-Euroopa maksureformijatele? (Werner Mussler, FAZ, 2.04)

Vahetult enne liidu laienemist avastab saksa Gulliver, et tema uued naabrid pakuvad talle oma madalate maksudega tõsist konkurentsi ning ähvardab toetuste kärpimisega. 2002. aasta detsembris Kopenhaagenis kõlanud paatosest pole jäänud midagi järele. “Kes toetustest kasu lõikab, ei tohi alatult maksude alandamise võidujooksu alustada”, märgib Bundestagi SPD fraktsiooni esimees Joachim Poss, toetades liidukantsler Schröderi ning CSU juhi Edmund Stoiberi seisukohti. Veidi mõõdukamalt on meelestatud CDU: “Me ei tohiks maksude küsimuses teistele näpuga osutada”, arvab Matthias Wissman (CDU), Bundestagi Euroopa asjade komisjoni esimees, “hoopis Saksamaa peaks reformid ette võtma.” Ikkagi nii võimas riik nagu Saksamaa ei tohiks, tema sõnul, selliseid riike nagu Eesti hirmust tardunult jõllitada. Werner Langen, EP saadik (CDU), arvab samuti, et puhkenud diskussioon on mõttetu: “Kui seni on kõik katsed maksundust ühtlustada luhtunud, siis kuidas saaks see laienenud Euroopas õnnestuda?” Ida-Euroopa riikide madalate maksude üle kaebamine olevat puhtalt paanika õhutamine. Nad on kogu möödunud aastakümne vältel makse pidevalt alandanud ning investeerijad on seda ammu märganud. Sellisel arvamusel on ka Berliinis asuv majandusuuringute instituut DIW. Pealegi sai ju näiteks Iirimaa ELi liikmena suuri dotatsioone, kuid rakendas samas ülimadalaid maksumäärasid. Nüüd on Iirimaa majanduslikult sedavõrd tugev, et muutub varsti ise ELi netomaksjaks. Hea väljavaade Ida-Euroopa riikidelegi. (Andreas Middel, Die Welt, 20.04)

ELi uute liikmesriikide poolt leiab leiget vastuvõttu sakslaste ja prantslaste eurošovinistlik idee EList kui USAga konkureerivast maailmavõimust. Kardetakse tsentristlike tendentside tugevnemist ning äsja kättevõidetud vabaduse piiramist. Idaeurooplased teavad, et võivad loota ainult NATOle ja USAle. Kõikidel on meeles ELi piinlikud lüüasaamised ning saamatus Bosnias, Kosovos, Iraagis. Seetõttu pole nende jaoks raske teha valikut transsatlantilise solidaarsuse ning Euroopa iseolemise vahel. Mart Laari võib pidada üheks targimaks peaks ELi uute kodanike seas. Laar tervitas ELi astumist ning demokraatiat ja turumajandust, kuid kardab, et vana Euroopa võib nüüd peale jääda, mistõttu uued riigid liidetakse vana ja igava süsteemiga, mille tähtsus maailmas kindlalt ja pidevalt väheneb. Hirm, et võit võib muutuda kaotuseks, on Ida-Euroopas laialt levinud. Eeskätt seetõttu, et uued liikmed pole mitte ainult vanast süsteemist jagu saanud, vaid oma uuendustega juba vanadestki ette jõudnud. Madalad maksud, toetuste kärpimine, tööjõuturu liberaliseerimine ning sotsiaalsüsteemi reformid – nendes küsimustes on nad korda saatnud seda, mida Saksa ja Prantsuse poliitikud ei ole julgenud eesmärgina sõnastadagi. See mida Balti riikide ja Slovakkia parempoolsed valitsused teevad, leiab järgimist ka teiste riikide vasakvalitsuste poolt. Esimesena andis eeskuju Eesti. Lääne-Euroopa ei tohiks seda käsitleda ohuna, vaid suure võimalusena. “Barbarite” tungimine impeeriumisse (nagu ütleb Laar) peaks andma impeeriumile tõuke juba ammu hädavajalikeks muutusteks. (Karl- Peter Schwarz, FAZ, 23.05)

Tuleviku-Euroopas kirjutatakse uued reeglid, mille järgi areneb heaolu ja majanduskasv. Tekivad uued majandusliku kontsentratsiooni ja tööstuspiirkonnad. Juba täna on äärealadel asuvad Oulu või Bilbao IT alal kuumaks sõnaks. Praha on – anna andeks, Viin – tõusmas Euroopa tegelikuks energeetiliseks keskuseks. Sakslased arutlevad kui vaimuhaiged Saksamaast kui ühtsest majandusruumist (Standort), samas kui tegelikult on Saksamaa juba ammu mitmeks eri piirkonnaks jagunenud. Nõnda on, näiteks, švaabidel Põhja-Itaalia või Ülem-Austriaga majanduslikult rohkem ühist kui Brandenburgi liidumaaga. Mitte niivõrd globaliseerumine, kuivõrd “(g)lokaliseerumine” on aja märk. Tuleviku konkurentsis on peakohal kolm “T-d”: tehnoloogia – Eesti ja Läti teevad ülejäänutele juba silmad ette; talendid – ülikoolide ja teaduskeskuste ümber koonduv inimkapital; tolerants – teadusmahukas tootmine vajab erisusi ja mitmekesisust, et kreatiivsust mitte kaotada. (Matthias Horx, Die Presse, 8.05)

Baltimaadel on selja taga eriti rasked ajad. Sissetulek elaniku kohta on seal liituvatest riikidest kõige väiksem. Samas muude näitajate poolest on nad kõige konkurentsivõimelisemad. Tööturu ja sotsiaalsüsteemi reformimisel orienteeruvad nad Skandinaaviale, kuid võtavad üle vaid majanduskasvu soosivaid reeglid. Soomlaste sotsiaalpartnerluse toob eeskujuks Tiit Kaadu Eesti sotsiaalministeeriumist. Sirkka Potila Soome tööministeeriumist märgib, et soomlased ei taha olla eestlastele õpetajaiks, vaid vahendavad kõigest oma kogemusi. Rootslased on aidanud üles ehitada tervishoiu ja pensionikindlustuse süsteemi Lätis. Pensionikindlustust plaanib Rootsi eeskujul reformida ka Leedu. Sellega on baltlased tulevasteks demograafilisteks protsessideks paremini ette valmistatud kui nii mõnigi senine ELi liikmesriik. Baltlaste konkurentsivõime, mida skandinaavlased ise on aidanud edendada, on aga hakanud viimastes ka hirmu tekitama. Selgeks märgiks sellest on Göran Perssoni avalik rahulolematus liberaalse maksasüsteemiga Baltimaades. (Clemens Bomsdorf, FTD, 17.04)

Inimestevahelised suhted ja ärikultuur on Eestis sarnane sellele, mida me tunneme Rootsist või Saksamaalt. Need on asjaolud, mida statistika ei kajasta, kuid mida investeerimisel arvestatakse. Saksa investorid imestavad ka eestlaste tohutu auahnuse üle. Wolfgang Richterile, kes ühes endises Eesti kolhoosis juustu valmistab ning seda ostukeskustele ja restoranidele müüb, tundub nagu tahaksid eestlased venelastele ja kogu maailmale näidata: “Näete, me oleme elujõulised, me pole vaid mingi suurriikide ripats.” ELi toetuste jagamisel on eestlased jällegi esireas. Erinevalt mõnedest teistest liitujatest on siin kõik juba ammu paigas, jagatud, täpselt ELi reeglite järgi. ”Inspektorid kontrollivad euronormide täitmist põhjalikult ning rikkumiste korral on nad halastamatud”, märgib Richter. Hoolimata usinusest eurodirektiivide täitmisel, on eestlased osanud liigsest bürokraatiast mööda minna. Kuigi Eesti asus kõige varem vaba konkurentsi teele, on siin praegugi veel mõned majandusharud, milles konkurentsi on vähe (näiteks panganduses). Üks kullaauk on aga eestlastel veel lahti kaevamata – kauplemine Venemaaga. Eesti suurim probleem on negatiivne iive, sisseränne Venemaalt võiks seda probleemi aidata lahendada. (Jan Pallokat, Die Welt, 26.04)

Eesti autokaupmees Tiit Arge ei karda ELi astumisega kaasnevat konkurentsi. Pigem tunneb ta EK toetust, kes seisab igati Euroopa autoturu liberaliseerimise eest. See avab automüüjatele uusi võimalusi. “Alates juunist oleme 22 Hummeri maasturit müünud,” juubeldab Arge. Sellega olevat Eesti Hummerite levikult ühe elaniku kohta teisel kohal maailmas pärast Iraaki. Vaid üks asi teeb talle muret - ELis tõuseb uute autode maksustamine. Seni võisid eestlased endale mõnevõrra paremaidki autosid soetada kui lääneeurooplased. (Jan Pallokat, Die Welt, 7.04)

Prantsusmaa ajakirjandus

Pärast ELi laienemist algab uutes liikmesriikides taas võidujooks. Kümnel liiduga liitunud riigil on võimalus euroga ühinemiseks niipea, kui nad selleks valmis on. Neli riiki - Eesti, Leedu, Küpros ja Sloveenia - loodavad ühisrahaga liituda juba 2007. aastal. Ülejäänutel tuleb aga erinevatel hinnangutel oodata kuni kümnendi lõpuni, enne kui nad täidavad liitumiskriteeriumid. Ühisvaluutaga liitumise esimese etapina tuleb kandidaatidel ühineda vähemalt kaheks aastaks euro vahetuskursi mehhanismiga. See on raamistik, mille alusel europiirkonnaga liituda sooviva riigi rahvusvaluuta kurss seotakse mitmepoolsete läbirääkimiste käigus euroga. Eesti ja Leedu valitsused soovivad liituda selle üleminekumehhanismiga enne suve, Küpros ja Sloveenia loodavad samasse etappi jõuda käesoleva aasta lõpus või 2005. aasta alguses. Euro vahetuskursi mehhanismi perioodi jooksul peab iga europiirkonnaga liituda sooviv riik hoidma oma rahvusvaluuta euro suhtes stabiilsena ning täitma Maastrichti kriteeriumid, mis puudutavad eelkõige riigivõla kriteeriumi, inflatsioonikriteeriumi ja eelarve tasakaalu kriteeriumit. Just viimase kriteeriumi osas on euroga liituda soovivad maad veel kaugel ELi ambitsioonidest. Eesti, Leedu ja Sloveenia näitasid möödunud aastal eelarvedefitsiiti, mis lähenes kurikuulsale 3% piirile SKPst. (Philippe Ricard, Le Monde, 5.05)

Vastab tõele, et seal lokkas kommunism, et vaesed olid väga vaesed ja kaitsetud, et bürokraatia on läbipaistmatu ja maffiad tugevad. Kuid on ka tõsi, et vaatamata oma ebaõnnele liituvad kaheksa Kesk- ja Ida Euroopa riiki ELiga ning seetõttu peaksid ka läänes hakkama puhuma uued tuuled. Nende riikide jaoks on kapitalism kõige rohkem 15 aastat vana. Kapitalism on nende jaoks täiesti uus nähtus ning nagu kõik uued ühiskonnad, on ka neis rohkem dünaamikat ning paindlikkust, kui Pariisis ja Berliinis, kus see juba ammu unustatud on. Idas pole lühendatud töönädalat, seal tehakse palju tööd, töötatakse tihti ka kahel või kolmel kohal korraga. Oma ettevõtte loomine pole utoopiline, vaid tihti hoopis vajadus. Idaeurooplased võtsid entusiasmiga vastu majandusliku liberalismi selle kõige äärmuslikumas vormis, järgides peamiselt anglo-saksi majandusmudelit ning mitte prantsuse või skandinaavia tüüpi heaoluriigi mudelit. (Laure Mandeville, Le Figaro, 27.04)

Kõrge majanduskasv ja odav, kuid koolitatud tööjõud – kolm Balti riiki, kes kuulusid veel vähem kui 15 aastat tagasi Nõukogude Liitu, tunnevad end valmis olevat Euroopa Liitu astumiseks. Peale nimetatud trumpide asuvad Balti riigid Poola, Saksamaa, Skandinaaviamaade ja Venemaa kaubandusteede ristteel. Lisaks on need riigid valinud liberaalse majandussüsteemi koos massiliste privatiseerimisprogrammidega, mis tänaseks on lõpule jõudmas nii Lätis kui Leedus ja on juba lõpetatud Eestis. Unustada ei tohi ka kaubavahetust ja investeeringuid soodustavat seadusandlust. Kõige selle tulemusena on nende riikide majandused juba laialdaselt avatud ELi riikidele. Eestis on Rootsi ja Soome ettevõtted teinud kaks kolmandikku otsestest välisinvesteeringutest ning kontrollivad olulist osa Eesti majandusest näiteks pangandussektoris. (Éric Helque, Les Echos, 28.04)

Lennukist vaadatuna tundub Tallinna sadam kui kiirtee meres. Tallinna sadam on Eesti majanduse arter. Eestis elab 1.4 miljonit inimest, kuid pindalalt on Eesti suurem kui Šveits. Koos Läti ja Leeduga on Eesti alati olnud kaubanduslik risttee Põhja-Euroopa, Saksamaa ja Venemaa vahel. Transiit moodustab Balti riikide SKPst 12-16%. Tallinna Sadama turundusjuhi Erik Sakkovi sõnul on sadam "meie ainus suur infrastruktuur, ehk kokkuvõttes meie loodusressurss." Tallinna sadamat on tema hea loodusliku asukoha tõttu kasutatud sadamana juba üle 2000 aasta. Eestlased, kes peale taasiseseisvumist on rakendanud ultraliberaalset majanduspoliitikat, on ka sadama privatiseerinud. (Marie-Laure Le Foulon, Le Figaro, 20.04)

Vaid mõne päeva pärast toimub ELi viies laienemine, mis teeb lõpu Euroopa jagatusele. ELiga liitub kümme endist sotsialistlikku riiki. ELi rahvastikuarv kasvab 20%, kuid SKP kõigest 5%. Üks uusliikmetest on Eesti, kuhu mõni aeg tagasi soovis oma peakorterit kolida maailma mobiiltelefonitootmise hiiglane Nokia. Eesti pealinn Tallinn asub Helsingist vaid umbes saja kilomeetri kaugusel ning plaani takistamiseks oli vaja Soome peaministri sekkumist. (Georges Quioc, Le Figaro économie, 19.04)

Eestlased meenutavad meelsasti, et enne Teist maailmasõda oli Eesti SKP Soome omast suurem ning lätlastele meeldib rõhutada seda, et nende pealinn Riia oli tähtsam kui Stockholm. Balti- ja Põhjamaade suhted on olnud keerulised juba viimased tuhat aastat tänu rivaalitsemistele ja erinevate liitude sõlmimistele. Kuid peale taasiseseisvumist võtsid baltlased entusiastlikult vastu skandinaavlaste sajad miljonid dollarid. Kui kõndida Riia või Tallinna tänavatel, siis on võimatu vältida põhjamaise päritoluga ettevõtet. Eestlased käivad poes suurtes soomlastele kuuluvates ostukeskustes. Taavi Vahermäe, Eesti Stockholmis resideeriva majandusesindaja sõnul on Soome Eesti esimene kaubanduspartner ning Rootsi suurim välisinvestor. Eesti välisinvesteeringutest on üle kahe kolmandiku tulnud Põhjamaadest. (Marie-Laure Foulon, Le Figaro, 14.04)

Hispaania ajakirjandus

Eesti elab läbi tõelist digitaalset revolutsiooni. Alates riigi taasiseseisvumisest 1991. aasta augustis on Eesti ühiskond moderniseerunud lausa jooksusammul. Täna meelitab Eesti majanduslik potentsiaal ligi välisinvestoreid ning Eesti on muutunud üheks eredamaks tõelise infoühiskonna näiteks. Uute tehnoloogiate uskumatult kiire kasutuselevõtt avaldub kõigis valdkondades. Valitsus on üks selle suuna peamistest teenäitajatest, olles pigem elektrooniline valitsus kui administratsioon selle klassikalises mõistes. Eestlased on ajalukku läinud ka oma eriliselt elujõulise kultuuriga. Kui Eesti 1940 aastal NSVLi annekteeriti, küüditati Siberisse ka 60 000 eestlast. Kuid eestlaste visa vaim pidas sellele kõigele vastu ning 1998. aastal pälvisid eestlased maailma tähelepanu oma patsifistliku protestiga, kui suur hulk eestlasi laulis oma rahvuslikke laule. Eestlased ise kutsuvad seda sündmust laulvaks revolutsiooniks. (David Cuen, Expansion, 28.04)

ELiga liituvatel 10 uuel liikmesriigil on mitmeid sarnaseid jooni, kuid ometi on neil ka probleeme, mis üksteisest täiesti erinevad. Alates hiiglaslikult Poolast ning lõpetades miniatuurse Maltaga, piirnevad uued liikmes nii Venemaa kui Vahemerega. EL saab juurde 75 miljonit uut kodanikku ning üheksa uut ametlikku keelt. Eestis elab poolteist miljonit elanikku ning riiki peetakse "Balti tiigriks" tänu seal toimuvatele kiiretele majandusreformidele. Eestil on üks parimaid stardipositsioone ühinemaks euroga. Kuid siiski ei moodusta Eesti SKP veel mitte poolt praeguse 15 liikmesriigi SKPst ning vaja on lahendada ka 60 0000 mittekodanikust venelase küsimus. (Javier Jimenez, La Razon, 1.05)

Eesti asub Läänemere kirdeosas, piirnedes Soome lahega põhjas, Venemaaga idas ning Lätiga lõunas. Tööstusest on Eestis oluline kalatööstus. Eesti alustas oma majandusreformidega 80-ndatel aastatel, olles siis veel NSVLi osa. Riigis tegutsevad aktiivselt ka välisettevõtted, seda tänu liberaalsele majanduspoliitikale, mis toetas erastamist, tollitariifide kaotamist ning liberaalset sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat. (Huella, 04, 2004)

Portugali ajakirjandus

Eesti ja Leedu on ELi uued liikmesriigid, kes juba praegu täidavad kõiki Maastrichti leppes sätestatud kriteeriume Majandus- ja Rahaliiduga liitumiseks. Kuid Eesti on valmis liituma juba 2006. aastal samas kui Vilniuses on liitumiskuupäevana rõhutatud rohkem 2007. aastat. (Diário Económico, 30.04)

Eesti on ahvatlevaks sihtpunktiks välisinvestoritele, sest selles riigis puudub ettevõtte tulumaks, juhul kui saadav kasum reinvesteeritakse. Lisaks on Eestis ka odav tööjõud ning kõrge kvalifikatsioon. Moskvaga on Tallinnal konfliktsed suhted, seda tänu siin elavale venekeelsele elanikkonnale ning rangele viisarežiimile. (Semanário Económico, 30.04)

Rootsi ajakirjandus

Rootsi kaubandusesindaja Eestis Petra Martinssoni sõnul pole eestlased kuigi liikuv rahvas. Kui mõni usub, et pärast ELiga liitumist pakivad paljud eestlased seljakotid ning suunduvad välismaale, pole ta kunagi avanud Eesti ajaloo õpikut. Emigreerumissoove vähendab ka pidev Eesti elatustaseme kasv. Martinsson kutsub rootslasi üles Eestisse investeerima, viidates statistikale, mille kohaselt kuritegevus ja korruptsioon on Eestis hakanud oluliselt vähenema. (Petra Martinsson, Svenska Dagbladet, 10.05)

„Ma tunnen üht rootslast, kes alustas 12 aastat tagasi Eestis äritegevust. Kohtasin teda hiljuti ja küsisin, kas ta teeks praegu sama. Ta vastas, et mitte mingil juhul, sest Eestis on äri ajamine muutunud sama igavaks kui Skandinaavias. Nüüd rajab ta ettevõtet Venemaale, kus põnevust palju enam. Tõsi, Eestis ei ole enam metsiku vesterni põnevust. 1. mail saab Eestist ELi liige. Mitmel moel elame nüüd samas rütmis kui vana Euroopa. Ja me oleme kiiresti üle võtnud nii Euroopa pluss- kui miinusküljed. Ma usun siiski, et Eesti saab oma ettevõtlust soosiva rolliga hakkama ELiski ning et Eestiga on ka edaspidi huvitav äri teha,“ kirjutab rootsi Dagens Industri tütarlehe Äripäev peatoimetaja Igor Rõtov ELi laienemisele pühendatud ajalehenumbris. (Igor Rotov, Dagens Industri, 23.04)

Eesti näol saab EL endale ühe vägagi tehnika arengu suunas vaatava liikme. Infotehnoloogia, telekommunikatsioon ja internet iseloomustavad Eesti ühiskonda. Paljud noored edukad majandusinimesed tahaksid IT-toodangut eksportida. Nad on kärsitud ja loodavad, et koostöö ELi turgudega läheb Eesti kasvava tuntuse tõttu sujuvamaks. Sadama- ja kaubanduslinnas Tallinnas käib kõikjal kibe ehitustegevus – rajatakse elamuid, kontoreid ja uusi teid. ELiga liitumine jõuab üha lähemale ning seda on näha ja kuulda. Ettevõtjad on ELi suhtes mõõdukalt optimistlikud. Eraisikute mure tõusvate hindade pärast on seevastu suurem ning nad koguvad hamstrite kombel kaupa, näiteks suhkrut. Et Eesti ei satuks kõrgtehnoloogiliste riikide alltöövõtja rolli, on valitsus keskendunud IT-sektori, telekommunikatsiooniettevõtete, bio- ja geenitehnoloogia arendamisele tulevikusuundadena, mis peaksid andma Eestile “tiivad”. Täna on Eesti uute tehnoloogiate arengu poolest kõige eesrindlikum endine sovetimaa. Mobiiltelefonide ja internetiühenduste arvu poolest seisab Eesti eespool ka sellistest riikidest nagu Itaalia ja Prantsusmaa. Internetipõhiste pangateenuste poolest peetakse Eestit edumeelsemaks Soomest ja Rootsistki. (Reet Waikla, Dagens Industri, 23.04)

Taani ajakirjandus

Eesti on nagu miniformaadis Taani. Majandusstruktuurid on kahel riigil märkimisväärselt sarnased ja mõlemad maad mahuvad mõiste alla "väike avatud majandus" ekspordi osakaaluga SKPst üle 50%. Eesti hoiab niisamuti kui Taanigi kindlat kurssi eurole üleminekuks. Erinevus on rahvaarvus - Eestis on 1.4 miljonit inimest, Taanis 5 miljonit. ELi uusliige Eesti on Taani äri ja tööandjate organisatsiooni Dansk Industri uue raporti kohaselt eeskujuks ülejäänud 9 liitujale ja paljudele vanadelegi ELi liikmetele. Eesti valitsuse arengukava aastani 2014 on inspireeritud ELi Lissaboni strateegiast ning selles seatakse ambitsioonikas eesmärk kahekordistada Eesti majanduse konkurentsivõimet. Dokument näeb ette ka investeeringud teadmistepõhisesse majandusse, innovaatilistesse tehnoloogiatesse ja praktilisse arendustegevusse. (Børsen, 23.04)

Soome ajakirjandus

Soome tööturg vajab lühikest üleminekuperioodi enne tööturu täielikku avamist uute ELi maade tööjõule. On iseloomulik, et Soomes peetakse võõrtööjõu all peaaegu alati silmas eestlasi. Eesti ja Soome suhted on aga klass omaette tänu sugulaskeeltele ja geograafilisele lähedusele. Ühise Euroopa tööturu tekkimine ei ole aga kerge - Soome tugevaid ametiühinguid ja Eesti sirgjoonelist kapitalismi on keeruline kokku sobitada. (Juhtkiri, Kaleva, 09.04.)

Eesti ja Soome palgatase ühtlustub 10 aastaga, mistõttu mõned ülioptimistlikud investeeringud madalamate kuludega Eestisse võivad lõppkokkuvõttes kahju kanda. Eestit oodatakse ELi toetusi sama efektiivselt ära kasutavat kui seda on teinud senine kasvuime Iirimaa. (Ursula Lehtivuori, Etelä-Suomen Sanomat, 14.04)

Enne 80ndaid oli Eesti ja kogu Baltikum soomlastele kaugemal kui Siber. Kui Soome laht jäätus, sai 80 km kaugusele ainult läbi Leningradi või Moskva. Gorbatšovi uuendused läksid Baltimaades kiiresti käima ja nüüd, vaid paarkümmend aastat hiljem on Eesti üliliberaalset majanduspoliitikat viljelev riik. Eesti kiire edenemine perestroika ajal ja lisaks majanduslikele ka poliitiliste nõudmiste kasv hirmutas Soome juhtkonda, aga tagasihoidlikum hoiak poleks neil võimaldanud oma ajaloolist võimalust iseseisvus taastada ära kasutada. Ka iseseisvudes ei võetud hoolimata Soome ja Rootsi peavangutamsest ja osutamisest poliitilistele realiteetidele tempot maha. Eesti juhtimisel võeti prioriteediks NATO liikmelisus ja uskumatu sai teoks, 13 aastat hiljem on Balti riigid nii ELi kui NATO liikmed. (Erkki Pennanen, Helsingin Sanomat, 29.04)

Kui paar aastat tagasi kardeti ELiga liitunud eestlaste tulva Soome, siis nüüd Soome ettevõtete kolimist soodsama ettevõtluskliimaga Eestisse. (Juhtkiri, Etelä-Suomen Sanomat, 13.04)

Mitte kõik eestlased ei suhtuv ELiga liitumisse positiivselt. Kardetakse bürokraatia kasvu ja kohalike ametnike vastutuse vähenemist. Osa rahvast hääletab ostukorviga, millesse varutakse soola, suhkrut ja äädikat. (Ivo Laks, Etelä-Suomen Sanomat, 30.04)

Vahest peaks Soome võtma eeskuju Iirimaast, nagu seda teeb äsja ELiga liitunud Eesti. Soomes ja Iirimaal on selge erinevus meelelaadides - Iirimaal usutakse riskivõtmisse, ettevõtlikkusse ja planeerimisse, Soomes töötegemisse ja säästmisse. Avatum hoiak tähendaks rohkem välisinvesteeringuid, muidu napsab Eesti nad endale. Eesti näol on Iirimaal ka liitlane maksupoliitika osas, Iirimaa nõuab kindlalt maksupoliitika üle otsustamise püsimist rahvusriikide käes. (Pirjo Kukko-Liedes, Kaleva, 05.05)

ELi laienemisega on Soome kaupluselettidele ilmunud Eesti toidukaup, peamiselt piimatooted. Poole võrra väiksemad tootmiskulud kajastuvad ka hinnas ja sunnivad Soome toiduainetetööstust reageerima kulutuste vähendamisega ja investeerimisega tootmise tõhustamisse. Sarnane olukord järgnes Soome enda liitumisele 1995. aastal, mil turule saabunud tooted EList põhjustasid 11% hinnalangusele. Tootmise moderniseerimine on samas tähendanud u 100 töökoha kaotust aastas. Samas on tänu turu avanemisele ka Eestis oodata survet kohalikule tööstusele. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 17.05)

Soome mõjukas ametiühing "Metalliliitto" kardab kahemõõtmelise Euroopa tekkimist, kus uued liikmesriigid jäävad odava tööjõu aladeks. Eriti Eesti toob ELi kaasa turuliberaalse värvingu. Sotsiaalselt orienteeritud Euroopa mõjutab ekspertide arvates siiski rohkem Eestit kui vastupidi. Eesti eliit elab juba praegu hästi, kuna neile ollakse sunnitud maksma, vältimaks kvalifitseeritud tööjõu äravoolu. Samal ajal on osa elanikkonnast tõsiselt hädas äraelamisega. Samas ei saa Soome oma ametühingu-alast teavet otse Eestisse üle kanda, Metalliliit on seda tehes põrkunud üllatavalt suurte kultuuri- ja käitumise erinevustega. Ametiühingute-vaenulikkusega paistavad silma Eestis tegutsevad Soome firmad, millede tegevjuhtkonnad koosnevad küll enamasti eestlastest. Soome firmad peaksid siiski arvestama, et seoses ELi liikmestaatusega võib ka Eestis peagi tekkida vajadus ametiühingutega läbirääkimistesse asuda. (Tarja Ranta-Ala-aho, Kaleva, 17.05)

Liberaalse alkoholipoliitikaga odava viina maa Eesti saamine ELi liikmeks tingib vajaduse kardinaalselt muuta Soome senist alkoholipoliitikat. ELi maade vahelt kadunud piirmäärad alkoholi sissetoomiseks sundisid juba märtsis alandama alkoholimakse. Kuid ka odavnenud hinnad ei ole võimelised konkureerima Eesti omadega, siit tuleb ka otsida põhjust Tallinna-reiside heale minekule sellel kevadel ja suvel. Tervishoiu seisukohast pole suundumusest midagi head oodata, vahepealne maksupoliitikaga teostatud suunamine lahja alkoholi tarbimisele kaldub arvatavasti peagi jälle kangemate jookide poole. Samas on selge, et rahva joomisharjumusi on raske ühel või teisel viisil muuta, kui ollakse harjunud ennast purju jooma. Euroopa peaks liikuma alkoholi hinnataseme võrdsustamise poole, kuna erinev hind tingib alkoholiturismi ja kokkuostmist. (Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 04.05)

ELiga liitumine tõi kaasa topelttollide kadumise Venemaale eksporditavatele Eesti kaupadele. Rakvere Lihakombinaadi omanik Soome kontsern HK Ruokatalo loodab nüüd oluliselt suurendada sealse toodangu müüki Vene turule. (Juha Kaihlanen, Turun Sanomat, 12.05)

Laienenud ELis peavad soomlased hakkama harjuma tõsiasjaga, et üha enam nende toidulauast on välismaist päritolu. On loomulik, et suureneb Eesti osa, kaup on soomlastele juba tuttav ja lähedus annab võimaluse efektiivseks kvaliteedikontrolliks. Ohtu kodumaisele toiduainetetööstusele ei maksa üle hinnata, kuhugi ei kao maitse-eelistused, samuti on suundumus tulus Eestis tegutsevatele Soome ettevõtjatele. (Juhtkiri, Turun Sanomat, 24.05)

Eesti astumine ELi pole esialgu suuri mullistusi Soome ettevõtlusmaastikul esile kutsunud. Kardetud madalamate tootmiskuludega Eesti ettevõtete maaletulekut pole veel märgata. Ka vastassuunas pole veel erilist tunglemist, sest Soome ettevõtjad on nagunii juba eelmisel kümnendil Eestis tegutsenud, enamasti edukalt. Eestis on lihtne ettevõtet rajada, samas on seadusandluses veel vasturääkivusi, nt FIE`de ja töölubade kestvusega. (Etelä-Suomen Sanomat, 25.05)

Eestisse odavat viina ostma tõtanud inimeste hulk on jäänud oodatust väiksemaks. Soomes visiidil viibinud Eesti peaminister Juhan Parts andis ettevaatliku lubaduse tõsta alkoholimaksu, et vähendada viina kokkuostmist. Viimast ei saa siiski järsku teha, tuleb silmas pidada eeldatavast musta alkoholi osakaalu tõusust tingitud probleeme. Eesmärgiks on mõistlik seada alkoholimaksude ühtlustamine kogu EL`is. (Juhtkiri, Kaleva, 28.05)

Poola ajakirjandus

Uus EL ühendab küllaltki erineva arengutempoga riike. Mõneti erineva tempoga teostatakse nii majandus- kui sotsiaalreforme. Kiire tempoga teostatud reformidel on nii häid kui halbu külgi: ühest küljest kasvab ühiskonda edasiviiv konkurents, teisalt pole täpselt teada, mida see endaga kaasa toob. Võib kõneleda mitmetest edukatest, kiireid reforme teostavatest riikidest, mille imponeerivaks näiteks on Eesti, Sloveenia ja Ungari. Eesti pidi enne ELiga ühinemist alustama oma põllumajanduse doteerimisega, et kohalduda ELi ühtse põllumajanduspoliitika normidega. Juba ammu igasugusest väliskaubanduse maksustamisest loobunud riik pidi ühise poliitika nimel kehtestama ka imporditollid. (Augusto Lopez-Claros, Rzeczpospolita, 26.04.2004)

Venemaa ajakirjandus

ELi laienemisjärgselt teravnev maksukonkurents võib kasvada maksusõjaks, kus võitjateks osutuvad tõenäoliselt kõrgeimate maksudega Euroopa suurriigid. Mitte juhuslikult pole peatsete ELi uusliikmete summaarne maksumäär 7% madalam "vana" Euroopa keskmisest - see on radikaalsete maksureformide tulemus. Musternäidiseks kõigile parempoolsetele liberaalidele üle maailma on Eesti, kus puudub ettevõtete tulumaks ja ühtlustatud tulumaksumäär fikseeriti 26%-le juba 90ndatel aastatel. Füüsilise isiku ühtlustatud tulumaksumäära idee on tõsine oht sotsialistide XX sajandi saavutustele ning on unistustepiiriks isegi USA neoliberaalidele. Sisepingete vältimiseks räägitakse üha enam maksude harmoniseerimisest Euroopas - mõistmatuks jääb ainult, mis suunas see toimuma hakkab. Kriitikute arvates maksude tõstmise suunas. Kuigi EKl pole hetkel reaalseid lahendusi maksude harmoniseerimiseks, ei võimalda kujunenud olukord rahulikku kooseksisteerimist ühtses Euroopas - finantsvahendid voolavad ikka madalamate maksudega riikidesse, kuid suurriigid ei saa sotsiaalsetel põhjustel makse alandada. (Aleksandr Bezlepkin, Aleksei Tihhonov, Finansovõje Izvestija, 13.04)

Varia

Suurbritannia ajakirjandus

Isegi pärast ELiga liitumist jääme me väikeseks ja marginaalseks, isegi eksootiliseks oma sidemetega Aasia, Siberi, metsade, soode ja šamaanidega. Enamik eestlasi eitab praegusel ajal ägedalt neid seoseid, soovides saada keskmisteks eurooplasteks. Eesti on ikka veel madalate hindade ja palkade maa, mis tõmbab ligi šoppajate masse Soomest. Kuid mitte kõik eestlased pole majandusbuumist võitnud. Me räägime tihti kahest Eestist, rikaste Eestist ja vaeste Eestist. Kui esimene areneb ja läänestub kiiresti, siis teine jääb maha, vaeveldes töötuse, prostitutsiooni, alkoholismi, narkomaania ja HIVi käes. Paistab et nüüd on võitjate kord maksta kinni osa oma edust, mille eest nii sageli on maksnud üksnes kaotajad. (Jaan Kaplinski, The Guardian, 26.04)

Eestit iseloomustavalt inforikkalt leheküljelt saab lisaks ajalooülevaatele (1227-2004) ja strateegilistele andmetele (rahvaarv, pindala, SKP) teada viiest kuulsast eestlasest. Nendeks on Kalevipoeg: hiiglane eesti folkloorist, tema poolt laialiloobitud esemetest on vormitud Eesti maastik. Lennart Meri: kirjanik, filmimees, diplomaat ja poliitik. Eesti president aastail 1992-2001. Välisministrina seadis sisse suhted Läänega ning oli esimene idaeurooplane, kes NATO peakorteris sõna võttis. Lembit Öpik: Suurbritannia poliitik, liberaaldemokraat. Tema vanaisa oli astronoom Ernst Julius Öpik, ta ise on võlutud ideest, et Maad võib riivata asteroid. Mart Poom: Sunderlandi AFC väravavaht, mängis enne Derby County ja Portsmouthi ridades. Carmen Kass: supermodell, kes astus 2004. aasta veebruaris valitsusparteisse Res Publica ning kandideerib pärast Eesti ühinemist ELiga EPsse. (Jukka Viskari, The Guardian, 21.04)

Alates Eestist põhjas kuni Sloveeniani lõunas on igas ELiga liituvas riigis probleeme etniliste vähemuste integreerimisega. Nüüd saab sellest ka ELi mure, sest paljudele rahvusvähemustele on Lääne-Euroopasse suundumine ainuke väljapääs. Baltimaades elab rohkem kui miljon venelast, moodustades 28% Eesti elanikkonnast, Lätis 30%, Leedus 8,7%. Nad saavad kodakondsuse, kui sooritavad keele-ja rahvuskultuuri tundmise eksami. Eesti keelt näiteks peetakse aga väga raskesti omandatavaks. Seetõttu pole paljudel baltivenelastel ei Venemaa ega kohalikku kodakondsust: nad on passideta, hääleõiguseta ja peavad tegema kõige viletsamaid töid. (Roger Boyes, The Times, 23.04)

Euroopa on harjunud endast mõtlema kui vananevast kontinendist. Nüüd paistab kaugest loodenurgast väike lootusekiir, Eestis on beebibuum. Vanematoetuste suurenemine on sel aastal sünde suurendanud 10-15%. Emad või isad saavad 12 kuu vältel oma senise töötasu, mis võib maksimaalselt ulatuda kolm korda suuremaks riigi keskmisest kuupalgast. Arstide hinnangul võib sündivus tõusta 20% ehk 2400 lisabeebini sellel aastal. Eesti vajab oma vastsündinuid. Madal iive on Eestit iseloomustanud alates tsentraalmajanduse kokkuvarisemisest kümmekond aastat tagasi. Võrreldes 1989. aastaga on Eesti rahvaarv langenud 1,56 miljonilt 1,37 miljonile. (FT, 14.05)

ELiga ühinevates riikides on kokku umbes 432 000 meditsiiniõde, kellest 80 000 võivad otsustada Inglismaale tööle tulla. Üks suuremaid probleeme meditsiiniõdedega, kes pärit riikidest nagu Eesti, Poola, Sloveenia ja Slovakkia, on nende vilets ettevalmistus, mis ilmselt ei vasta ELi direktiividele. EKi sõltumatu tervishoiukonsultant Tom Keighley hinnangul ei võeta liituvate riikide õdesid ELi maadesse tööle enne, kui neis riikides on seadused paigas ning töötavad meditsiiniõdedele mõeldud koolitusprogrammid. Viimase viie aasta jooksul on Inglismaale tööle tulnud üle 61 000 meditsiiniõe. (Hélène Mulholland, The Guardian, 20.04)

ELi uusliikmete kirjandus on tähelepanuväärne tunnistus meie ühisest pärandist. Tänapäeva eesti ilukirjanduse meistriteos on kahtlemata Jaan Krossi ebatavaline “Keisri hull”. Baltisaksa parun sooritab poliitilise enesetapu öeldes tsaar Aleksander Il-le, mis on impeeriumis valesti, ning minevikukonflikt toonitab imelise kergusega Eesti kommunismiajastut. Tõnu Õnnepalu “Piiririik” on romaan elatud elust Euroopa äärealadel, keskendudes sihitusele ja pidetusele. Õnnepalu järgneb kajana Krossi veendumusele, et ruumis on võimalik asjade juurde tagasi pöörduda, ajas me seda aga teha ei saa. (Julian Evans, The Guardian, 1.05)

Lühiülevaates ELi uusliikmetest toob artikkel esile kõigi maade tugevad ja nõrgad küljed. Eesti puhul on parim raugelt kaunis pealinn Tallinn; halvim aga eesti keel, mis isegi soome ja ungari keele kõrval näib triviaalne. Kirjatükk soovitab enda jaoks avastada tüüne Läänemere kaldapealse, mis seotud 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatiga. (Simon Calder, The Independent, 1.05)

Mitu juudiorganisatsiooni süüdistab Eestit kolonel Alfons Rebasele maikuus püstitatud monumendi tõttu antisemiitlike meeleolude õhutamises. Venemaa Juudi Kongressi president Jevgeni Satanovski nimetab Alfons Rebast Briti ajalehele antud usutluses naiste ja laste mõrtsukaks ning tsiteerib Venemaa ülemrabi Berl Lazari, kes peab SS Standartenführeri auastet kandnud A. Rebast natslikuks kurjategijaks. Ajaleht esitab ka vastaspoole seisukohad - paljude eestlaste arvates olid Rebane ja tuhanded temasugused vabadusvõitlejad, kes soovisid kätte maksta nõukogude võimu eest. "Alfons Rebane oli meie ajaloolaste kinnitusel tubli sõdur," ütles ajalehele Virumaa Teataja peatoimetaja Rein Sikk. "Teda pole kunagi sõjakuritegude eest süüdi mõistetud ning kõik sellesarnased katsed on vaid poliitiline mäng, mis püüab näidata, et Eestis on arvukalt fashiste". A. Rebane suri 1976. aastal Saksamaal, 1999. aaastal maeti ta sõjaväeliste auavalduste saatel kodumaa mulda. (Andrew Osborne, The Independent, 26.05)

Äri sisseseadmine odavamates välisriikides kas tootmise, tarkvara või broneeringukeskusena on levinud. Nüüd tungib odavamatesse paikadesse ka isiklikumat laadi teenindussfäär - poissmeesteõhtud. Eesti pealinn Tallinn jõuab siin järele Prahale, endisele kuumale kohale. Tom Kenyon, kes korraldab poissmeesteõhtuid mitmes Ida-Euroopa pealinnas, ütleb, et võrreldes eelmise aastaga on Tallinnasse tehtud reserveeringute arv tänavu kolmekordistunud, jõudes 1500ni. (The Economist, 14.05)

Kanada ajakirjandus

Kui tõstsin klaasi Eesti ja teiste endise idabloki maade ELi astumise puhul, oli toost mõeldud ka eestlastele Kanadas, kes on viiekümne aasta jooksul korda saatnud suuri tegusid. Maguskibe tunne seejuures ütleb, et isegi kui Eesti õitseb, kahaneb Kanada eestlaste kogukond. Esimesel ESTOl 1972. aastal sai Torontos kokku 20 000 inimest, 2000. aastal kujunes selleks arvuks 4000. Küsimus pole pelgalt statistikas. Seoses sündmuste arenguga Euroopas on meie tähelepanu Eestil. Paljudel meist on seal isiklikud kokkupuutepunktid, suvereisid Eestisse on iseenesestmõistetavad; mitmed Kanada eestlased on püsivalt sinna kolinud. Samaaegselt toimub liikumine ka vastassuunas, meie Toronto kooli noorte õpetajate seas leidub neid, kes Eestis sündinud. Kas nüüd oleme muutumas ühe väikese riigi 10 000 km kaugusel asuvaks provintsiks? Eestiga toimuvale kaasa elades oleme unustamas oma saavutusi Kanadas. Ehkki mälestused on valikulised, ei saa me lasta minevikul unustusehõlma vajuda. (Peeter Kopvillem, Macleans.ca, 10.05)

Saksamaa ajakirjandus

Tallinna vanalinn sarnaneb automessiga – uusimad mudelid igal sammul, näha on isegi Saksamaa teedel harulduseks peetavad Porsched, Maseratid ja Lamborghinid. Ja seda kõike hästi restaureeritud keskaegse linna taustal. Euroopa noorima valitsusjuhi Juhan Partsi käe all on väike Balti riik teistest agaramalt liberaliseerinud, privatiseerinud ning hingematva kiirusega plaanimajanduse selja taha jätnud. Ülikiirelt on Eesti edasi liikunud ka IT-alal. Narva poole sõites näeb aga teist Eestit: venelastega asustatud paneelmajad, metsade vahele eksinud üksikud talud, kus inimesed mõne krooni eest rasket tööd rügavad. Siiski on paljud Eesti poliitikud juba aru saanud, et majandusbuumist ei tohiks kasu lõigata ainult vähemus. Ehk on Tallinna tänavail varsti vähem luksuslimusiine. Eriline kaotus see küll poleks. (Helmut Steuer, Der Tagesspiegel, 22.04)

Siim Kallas on oma kodumaal saavutanud peaaegu kõik, mis üldse võimalik, nii erialaselt kui ka perekonnaelus. Nüüd peab aga 55-aastane taas madalalt alustama. “Tunnen end nagu tudeng, kel mägede kaupa kirjandust laual,” ütleb Kallas. Nüüd peab ta 1.4 miljoni asemel 450 miljoni inimese eest vastutama. Eesti oli nii tsaaririigis kui ka punaimpeeriumis alati üks eesrindlikemaid piirkondi. Nüüd on olukord sootuks vastupidine. Kallas loodab, et küllap eestlased end üles töötavad, nagu soomlasedki pärast sõda. Terve rida olemasolevaid probleeme on eestlaste jaoks vaid nõukogude aja pärand, mis küllap iseenesest kunagi lahenevad. Kuid nii lihtne see pole. Näiteks elab riigis 100 000 kodakondsuseta isikut, kelle enda poole meelitamiseks pole muidu nii reformialtid eestlased piisavalt vaeva näinud. Ebameeldivatele küsimustele, nagu näiteks Kallase kommunistlik minevik, tuleb nüüd sagedamini vastata. Kuni Eesti veel üksi oli, kuulus lääne sümpaatia jäägitult eestlastele. Nüüd saab ELi poolne surve suurem olema. (Jan Pallokat, Die Welt, 10.04)

Värske tuulepuhang Läänemerelt... Siim Kallas esineb Brüsselis liberaalina, kes armastab selgeid sõnu. Tema pretensioonitu esinemisstiil ning jutu sisu on Brüsseli jaoks seni harjumatud. Paljud EP saadikud ei ole seetõttu temast eriti vaimustuses. Ei vaimusta paljusid ka tema seisukohad maksupoliitika ja finantsdistsipliini küsimustes. Lissaboni strateegia luhtumises või stabiilsuspakti ohustamises süüdistab Kallas pigem liikmesriike kui ELi. (Werner Musser, FAZ, 16.04)

Eestlased esitlevad end edumeelsete ja moodsatena. Võimalik, et europarlamendis esindavad neid varsti muskliline Erki Nool ja tippmodell Carmen Kass. Atraktiivne on Eesti nii investorile kui ka turistile. Eesti elanikud olid juba NLis ühed kõige valgustatumad. Olles ise “aken Euroopasse”, vaatasid nad Soome TVd ja kuulasid Soome raadiot. Varem kui teised NLi kodanikud, teadsid nad, kuidas elu olla võib ja olema peaks. Kui tuli vabadus, teadsid nad kohe, mida tahta ja mida mitte. Nüüd on Eesti saavutanud edu mitmes vallas, eelkõige infotehnoloogias. Enesestmõistetavaks peab valitsus ELi tulevase IT-agentuuri peakorteri loomist Eestisse. (Hannes Gamillscheg, Die Presse, 17.04)

Eesti tunneb end Balti tiigri rollis hästi. Majanduslik edukus on see, mis maksab. Juba aastaid meelitab kõrge majanduskasv ja tehnoloogiavaimustus välisinvesteerinuid. Nõnda on eestlastel õnnestunud lahti saada nõukogulikust plaanimajandusest ja minna üle suurepäraselt toimivale turumajandusele. Kusagil mujal pole igapäevane internetikasutus nõnda levinud kui Eestis, see õigus on isegi põhiseaduses kirjas. Eestlasi loetakse oma naabritest pragmaatilisemateks. Värsked ideed muudetakse sageli vaid mõne nädalaga seadusteks ning viiakse ellu. Samas on viimasel ajal ilmnenud laiaulatuslikud riigivarguse juhtumid. See on paljuski tingitud Eesti ühiskonna korporatiivsusest. Kuid põhimõte igaüks-tunneb-igaüht toimib ka positiivses võtmes: parlamendis käib võitlus argumentide, mitte parteide vahel. “Kui aus olla, oleme kõik üks suur perekond”, arvab Lennart Meri. Õiguslik julgeolek ja võitlus korruptsiooniga on Eestis samuti eeskujulik. (Hilmar Pfister, Stuttgarter Nachrichten, 22.04.)

Eestlaste puudeistutamise aktsioon on žest. Mitte et Eestis metsast puudus oleks. Sellega tähistab Eesti liitumist ELiga, kes on siinseid keskkonnahoiu projekte heldelt rahastanud. Teine suuraktsioon on suhkrukogumine, millest jätkub nüüd vist küll kahele järgnevale põlvkonnale. (Hannes Gamillscheg, Frankfurter Rundschau, 16.04)

Eesti paneb suurt rõhku teadusele, et üle 70 aasta vanused teadlased lõpuks pensionile jääda saaksid. Alates taasiseseisvumisest on Eesti kasvatanud oma investeeringuid teadusesse kahekordseks, kuni aastani 2006 on oodata veel sama suurt tõusu. 1,5% SKTst teadusele on täiesti ELi keskmine näitaja. Tartu tahab olla säravaks eeskujuks teadusmaailmas. Ülikool on seda juba praegu. Pimestavalt valgeks võõbatud klassitsistlik peahoone kerkib esile muidu nõukogulikult hallis ja igavas linnas. Ülikool on juba 400 aastane. Kuna nõukogude ajal ei tohtinud ükski ülikool olla vanem kui Moskva Lomonossovi nimeline ülikool, siis muudeti TÜ mõneks ajaks 150 aastaseks. Praegu on ainult 400 tudengit 18 000-st välismaalased, kurdab Jaak Aaviksoo. Füüsika Instituudi teadur Vladimir Hiznjakov nendib, et välissidemetest rääkides vaatavad Eesti teadlased eeskätt lääne suunas. Sidemed Venemaaga on peaaegu katkenud. “Ma tunnen rohkem USAs kui Venemaal töötavaid vene füüsikuid.” Kõikides teadusvaldkondades ei suuda Eesti maailmakonkurentsis püsida, kuid infotehnoloogias, füüsikas ja biotehnoloogias kindlasti. Eesti kultuurist ja ajaloost rääkimata. Infotehnoloogias on Eesti koguni maailma ulatuses esirinnas, 90% pangatehingutest sooritatakse interneti kaudu, samuti suurem osa ametlikke toiminguid. Tasuta internetipunktid üle kogu riigi ning võimalus mobiiltelefoniga arveid maksta on parimaks tõendiks sellest, et valitsus ei liialda, kui ta “tiigrihüppest” räägib. (Christina Berndt, Süddeutsche Zeitung, 2.05)

Prantsusmaa ajakirjandus

29. märts, Tallinn. Äkitselt oleme Eestis ja siin ... on Skandinaavia hõngu! Šikid autod, wifi tsoon. "Ma olen käinud sada korda Helsingis ja kõigest kaks korda Riias," jutustab oma soome-ugri ja mitte slaavi keelte hulka kuuluvas emakeeles Café Anglais' pianist. Tallinn asub vaid 18-minutilise helikopteritee kaugusel Helsingist. Mõeldakse ka kaht linna ühendava merealuse tunneli ehitamisele - nõnda sünniks Talsinki. Eesti vallatu pealinn näib mini-Peterburina, mis vöötatud linnamüüri ning talvel ümbritsetud jääs merest. Eestis on 1,5 miljonit elanikku, elav majandus, kuid HIV-viiruse kandjate hulga poolest sarnaneb riik kõige hullemas seisus olevate Aafrika riikidega. Päikese õrn puudutus, härmatis ja viin. Puhas disain. Meil on õnne näha Tallinnat enne soome ja inglise vodkaturistide saabumist. Baltimaade tõeline uhkus on aga rahvalaulud, mis on olnud ainsaks neid taanlaste, sakslaste, rootslaste ja venelaste võimu alla elanud rahvaid ühendavaks elemendiks. Eesti viis muide 1991. aastal läbi oma "laulva revolutsiooni". Teiste arvamuse pärast eneste kohta muretsevad eestlased andsid ka 20 miljonit eurot ühele inglise firmale, mis meisterdas neile rahvusliku slogani. Tulemus oli hiilgav: "Welcome to Estonia". Võib-olla eesti keeles on selle väärtuseks tõepoolest 20 miljonit eurot. Ja võttes vastu sadu miljoneid eurooplasi tasub see end ehk äragi. (Marion Rugieri, Philippe Trétiack, Elle, 3.05 nr. 3044)

Praha kevadest osavõtjad ei sünnitanud palju lapsi. Juba kümme aastat on Kesk-ja Ida-Euroopa riikide rahvaarv järjes kahanenud. Rahvastikuarv väheneb ka Balti riikides, kuid demograafiliselt kõige hullem olukord seisab alles ees. ÜRO andmetel võib nende riikide rahvastik aastaks 2050 väheneda 20% võrra. Kuid seesugune väikeriik nagu Eesti, kus praegu on 1.3 miljonit elanikku, võib oma rahvaarvust kaotada kuni poole. Olukord Lätis pole kadestamisväärsem. Kuidas aga takistada nende riikide demograafilist allakäiku? Tuleks lihtsalt julgustada nende kodanikke rohkem lapsi saama. Üleminekuperioodi algul, kaksteist aastat tagasi, tuli iga naise kohta keskmiselt 2 last, nüüdseks on see kukkunud aga 1,2 lapsele ühe naise kohta, mis on väga madal näitaja. (Georges Quioc, Le Figaro, 21.04)

Päevaleht Libération kirjeldas Eestit ja teisi ELiga liitunud riike märksõnadega. Äramärkimist leidsid olulisim ajalooline sündmus: iseseisvuse deklareerimine 24. veebruaril 1918. aastal pärast Vene impeeriumi kukkumist; isik: frankofoonist kirjanik Lennart Meri, kes pärast iseseisvuse taastamist oli kahe mandaatperioodi vältel 1992-2000 Eesti president; koht: Toompea küngas, millele on ehitatud Tallinna vanalinn; teos: “saksa kunstniku Bernt Notke viis meertit lai maal “Surmatants”, mida eksponeeritakse Tallinnas Oleviste kirikus; boonus: šarmantne blond väliminister Kristiina Ojuland, kes on vaid 33-aastane ning kel on ambitsioon saada Euroopa Parlamendi esimeheks!; halb: ülitundlikkus kõige suhtes, mis puudutab rakvuslikku suveräänsust või Venemaad; eksiil: nüüdismuusika helilooja Aroi Pärt, kes emigreerus Austriasse ning kes alates 1980. aastat elab Berliinis; saadik: supermodell Carmen Kass; sportlane: maletaja Paul Keres, kelle töödele viidatakse siiani; sõimusõna: Kurat! (Libération, 30.04-02.05)

Sageli mugavusest ühte patta pandud 7 miljonit baltlast ei moodusta paraku monoliitset blokki. Eestlased tunnistavad kõige enam tõmmet väljast. Sel 1,4 miljoni elanikuga maal on tavaline kuulda öeldavat, et kuulutakse põhjarahvaste hulka, mida sümboliseerivad kõige sagedamini soomlased, põhjanaabrid teispool lahte. Kuuludes samasse keelegruppi, mõistavad need kaks rahvas enam-vähem teineteise keelt. Nõukogude ajal oli Soome televisioon eestlaste jaoks aknaks Läände. Pärast 1991. aastat juhendas Helsingi oma naabrit turumajanduse suunas, lõigates samas kasu naabrite odavast tööjõust. Isegi kui soomlaste isalik suhtumine ärritab eestlasi, on nad soomlastele tänulikud jagades põhjanaabritega sarnast tagasihoidlikku, kuid kangekaelset iseloomu ning kirge uute tehnoloogiate järele. (Antoine Jacob, Le Monde, 29.04)

Eesti on esimene e-valitsuse süsteemiga riik, kusjuures taasiseseisvumisest on möödunud vaid 13 aastat. Eesti peaminister Juhan Parts on vaid 38-aastane ning Eesti valitsuse istungitesaal on üks maailma moodsamaid ,kus ümber peaministri laua asetsevad viimase mudeli arvutid, üks igale ministrile ning pabereid pole kusagil. Õigupoolest on selle toa ainsad traditsioonilised asjad peaministri kass ning vanaaegne puust haamer. Esimene e-valitsuse istung peeti 8. augustil 2000. aastal. Sellest ajast saadik on valitsuse istungite kestvus keskmiselt tund aega, lühim istung kestis 14. minutit. Süsteem maksis 2 miljonit krooni, kuid aitab igal aastal säästa umbes miljon koori, peamiselt tänu kokkuhoiule paberi pealt lõppdokumentide kopeerimisel! Nii on ka väike Eesti sattunud uute tehnoloogiate kuradikeste võrku, nagu ka tema põhjanaaber teiselpool lahte. Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja direktori Siim Raie sõnul on 70% Eesti elanikest mobiiltelefon, 45% elanikkonnast kasutab regulaarselt internetti, 90% pangatehingutest toimub elektrooniliselt ning internetipanga teenuseid kasutab üle 812 000 elaniku. Eesti kroon on alates 1. jaanuarist 2002 seotud euroga ning riik jälgis Maastrichti kriteeriume juba 2003. aastal. (Alain Baron, La Tribune, 9.04)

Nagu igal neljapäevahommikul, kui algab kabineti istung, tuleb kõigepealt koosolekutesaalist kätte saada peaministri kass Kiisu Miisu. Peale seda, kui kass lõpuks kinni püütud, võib istung alata. Ministrid, kelle laudadel pole ühtegi paberit, istuvad oma ultramodernsete arvutiekraanide taha ning istungitesaali seinal on istungi päevakord. Kogu istungi info asub terminalis, kuhu saavad sisse kõik ministrid sõltumata kellaajast. Seaduseelnõud on internetis olemas, mis võimaldab ministritel enne istungeid mõelda võimalike parandusettepanekute peale. Tulemuseks on suur kokkuhoid paberi osas (keskmiselt umbes miljon krooni aastas) ning istungite lühenenud pikkus. Keskmine valituse istung kestab u. 40 minutit. Peale selle 85% Eesti SKPst tuleb eraettevõtetelt, kõik koolid on ühendatud internetiga ning vanuritele korraldatakse tasuta arvutikursusi. (Afafe Ghechoua, Christophe Doré, Le Figaro, 24.04)

Kõige väiksem Balti riik on hetkel üks maailma internetiseeritumaid maid. Kuidas on üks riik, mis alles 1991. aastal väljus nõukogude impeeriumi mõjusfäärist ja mille rahvaarv ulatub vaid 1.4 miljonini, suutnud trügida tehnoloogiamaailma tippu? Eelkõige on see olnud võimalik tänu riigi tahtele. “Peamine erinevus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel seisnebki selles, et kui läänes arendasid interneti võimalusi ja levikut eraettevõtted, et sellest kasu lõigata, siis idas investeeris inimeste hüvanguks interneti populariseerimisse ja arendamisse riigisektor,” selgitab Forresteri analüütik Jaap Favier. Eesti kasutas ära ka soodsaid tingimusi: “näiteks valitsus toetas telekommunikatsiooni turu liberaliseerimist juba 90ndate alguses”, selgitab Linnar Viik, praegune IT Kolledži õppejõud ja endine peaministri nõunik uute tehnoloogiate alal. Eestis viidi läbi rida internetiõppe projekte, millest tuntum on ehk koolide internetiseerimise kava “Tiigrihüpe”. Paljusid neist projektidest rahastati Sorose fondide, Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja ELi rahadest. Täna on Eesti kõikides raamatukogudes tasuta ligipääs internetile. Mööda maad reisides on võimatu jätta kahe silma vahele mõnd avalikku internetipunkti või siis erilist internetitähisega liiklusmärki, mis lähima internetti ühendumise võimaluseni juhatab. (Tristan de Bourbon, La Tribune, 4.05)

Ei ole mõtet unistada, Euroopa ei muutu neoromantiliseks. Kuid siiski tõusevad üles mõningad osad minevikust, näiteks mõni lõhn. Baltimaades käies meenuvad ajad, mil Riia ja Tallinn kuulusid Hansaliidu 80 linna hulka, kui Leedu ja Poola moodustasid ühe riigi ning kui Rootsi võimu Eesti ja Lätis peeti "kuldajastuks". (Irina de Chikoff, Le Figaro, 14.04)

Raske on ette kujutada, et seda halli hingetut hoonet Narvas, mis praegu täidab Eesti ja Venemaa vahelise piiripunkti ülesandeid, kutsuti „Punaseks täheks“ ja selles toimis linnas asunud kahest kinost ilusam. Kummalgi pool piiripunkti laiub kaks gigantset keskaegset kindlust, millest ühe jõulisus ja teise graniidist lihtsus seisavad silm silma vastas teine teisel pool jõge. Muutumatutena, meenutavad nad, et need kaks linna, mis asuvad Balti mõjusfääri piiril Skandinaavia ja Venemaa vahel, on olnud sajandeid lahinguväljaks. Täna on Narva elanikkonnast 98% venelased. Umbes kahekümnesed vene rahvusest Denis ja Maria tähistavad ühes Narva restoranis oma abiellumist. Peig selgitab: “Eesti liitumisel ELiga on suurim saadav kasu see, et teiste Euroopa riikide piirid avanevad. Samas võib Venemaale pääsemine keerulisemaks muutuda”. Pea viiskümmend kevadet rohkem näinud Vitali ja Evelina, rahvuselt venelased nemadki, suhtuvad muutustesse rahulikult: “On väga hea, et Eesti pöördub tagasi sellesse Euroopasse, mille osa ta loomulikult on”. Kas ka nemad kardavad, et eraldusjoon Venemaaga, muutub senisest raskemini ületatavaks? “Ei, see ei sobiks ELi printsiipidega,” sõnab endine arst Evelina. Ta näitab näpuga koduküla ranna tippu: “See seal on Venemaa. Mõnikord pärast vihma me vaatame liigutatult uhkeid vikerkaari, mis toetudes üht otsa pidi Venemaale ja teist pidi Eesti pinnale näivad justkui kaht riiki ühendavat”. (José-Alain Fralon, Le Monde, 29.04)

Ekraanil paremal on Peeter Oja, ümmarguse näoga, halvasti raseeritud ja ülevoolavalt rõõmus, vasakul Mart Juur, nägu kogu pikkuses hästi raseeritud ning ilme kivistunud. Igal esmaspäeva õhtul viskab see duo nalja poliitikute ja rahvuspressi äparduste ja eksisammude üle. Igal nädalal kogub “Ärapanija” 15% Eesti televaatajatest. “Ärapanija” on suuresti improvisatsiooni vili. Igal reedel pannakse paika nimekiri teemadest, mis pressis lõppeval nädalal kajastunud ning esmaspäeva ennelõunal salvestatakse saade ilma pikema ettevalmistuseta. Olles välja monteerinud sageli poole, läheb saada sama päeva õhtul eetrisse. (Véronique Soulé, Libération, 30.04-02.05)

Georges De Merkouloff sündis küll Põhja-Prantsusmaal, aga oma isa poolt on ta eestlane. Eestiga seob teda vereside, lisaks on see Balti riik Merkouloffile südamelähedane. 1989. aastal Berliini müüri langemise aegu viisid eestlased oma vabadusepüüdlusi lauludesse pannes läbi "laulva revolutsiooni". Teise vabaduseaja algusest peale on Eesti püüelnud ELi liikmeks saamise poole ning nüüd on see teoks tehtud. Georges De Merkouloff selgitab, et liitumine ELiga on Eesti jaoks väga hea, seda vaatamata liitumisega kaasnevale peamisele halvale küljele - otsustuspaiga kaugenemisele Eestist. "Uute tehnoloogiate kasutuselevõtu poolest on Eesti väga edumeelne. Eestlased üllatavad maailma oma vitaalsusega. Samuti nagu ka tõsiasjaga, et valitsusliikmete keskmine iga on kolmekümne eluaasta ringis. Ilus erinevus võrreldes Prantsusmaaga," kiidab nii Eesti kui Prantsusmaa kodakondsust omav Georges De Merkouloff. (Jean-Pierre Amarger, Midi Libre, 12.05)

Heivi Kalbre ja Meelis Kohl on tavalised Eesti noored, nad töötavad päeval ja õpivad öösiti. See on raske, aga just see on vabaduse hind. Kõigest enam hoolivad nad oma riigi iseseisvusest ja on õnnelikud ELiga ühinedes, see hoiab väikest Eestit suure naabri Venemaa eest varjus. Septembris 2003 hääletasid nad mõlemad ELiga ühinemise poolt, just sellepärast, et see annab turvatunde suure naabri suhtes. Ülejäänu osas ei usu nad, et midagi väga muutuks. Kohalike venelaste suhtes on nad umbusklikud. Noored selgitavad, et näiteks ülikoolis eksisteeriks justkui kaks eraldi maailma. “Nende kahe vahel ei ole küll viha ja omavahel suheldakse, kuid näiteks ei ole noortel ühtegi venelasest sõpra. Venelased seltsivad omavahel ja eestlased omavahel, kultuurid on liiga erinevad”. (Véronique Soulé, Libération, 27.04)

Portugali ajakirjandus

Piret Lepikult Perino sattus Portugali tänu internetile, sest just seal tutvus ta oma praeguse abikaasa Antónioga. Praeguseks on Piret Portugalis elanud juba kolm aastat. Eestlaste kohta ei teata Portugalis just palju, tihti aetakse Eestit segi Balkanimaadega ning esitatakse küsimusi Kosovo sõja kohta. Samuti ei tehta olulist vahet Eesti ja Ukraina vahel – üks ida kõik. (Expresso, 01.05)

Hispaania ajakirjandus

Eesti valitsus ei kasuta oma töös paberit ning on muutnud interneti kättesaadavaks kõigile. Neli aastat tagasi otsustas Eesti valitsus lõpetada töö paberdokumentidega. Sest saadik toimub suurem osa valitsuse ja erinevate ministeeriumide tööst ning ka osa avalikest teenustest elektrooniliste kanalite vahendusel. Nii säästetakse paberi ja koopiate tegemise pealt aastas kuni 192 000 eurot. Lisaks sellele loodi 2001. aastal ka internetiportaal nimega "Täna otsustan mina", mida peaministri IT nõuniku Tex Vertmanni sõnul külastab kuni 100 000 inimest kuus. Kuid nagu kõigi revolutsioonideta, nii on ka Eesti internetirevolutsioonil oma varjukülg. Jorge Hernandes on kuubalane, kes on Eestis elanud juba üheksa aastat. Hernandezi sõnul on Eesti vanem elanikkond segaduses, neile tundub, et kõik asjad on muutunud keerukaks ning et kõigi asjadega käib kaasas ka instruktsioon. Enn Soosaare sõnul, ei saa need, kelle noorus on möödunud nõukogude perioodil, sellest internetiseerimisest lihtsalt aru. (Luis Prados, El Pais, 16.04)

Olles jõudnud Tallinnast 100 kilomeetrit eemale Narva suunas, mis asub Vene piirile väga lähedal, hakkate nägema sümpaatseid silte, kuhu on märgitud, et läheduses asub radioaktiivseid jäätmeid. Varsti näete silti, millel on ELi sümboolika ning mis tervitab teid saabumise puhul Sillamäele. Sillemäe on koht, mis oli kunagise NLi tuumatööstuse üks tooraine allikaid. Nõukogude esimese aatompommi, mida katsetati Kasahstanis 1949. aastal, tooraine on pärit just Sillamäelt. (Daniel Utrilla, El Mundo, 27.04)

Rootsi ajakirjandus

Rootsis avaldatud raporti kohaselt kaasneb ELi laienemisega risk, et mõne aasta jooksul jõuab Poolast, Leedust ja Eestist üha rohkem organiseeritud kuritegevust ka Rootsi. Laienemise järel muutub kuritegevuse liikumise kontrollimine keerulisemaks. (Bosse Brink, Svenska Dagbladet, 5.05)

Tallinn, Stockholmile lähim pealinn, pakub külastades toreda elamuse. Seal asuvad spordipoed kõrvuti eesti käsitööpoodidega. Vähem avaldavad muljet Stockmann ja Tallinna Kaubamaja. Viru Keskus on uus ostukompleks, mis keskendub kvaliteetrõivastele, kuigi valik on igav ning hinnad sarnanevad naabermaadele. Lisaks üldiselt madalatele hindadele ja keskaegsele Tallinna vanalinnale võib Eestit külastada ka tervisekeskuste pärast. Tallinnas jalutades on aga võimatu vältida reklaame, mis kutsuvad möödujaid nonstop-stiptiisile. Uhkete autode ja kuldkettidega mehi peavad turistid tihti mafioosodeks, kuid Eesti on viimasel ajal võtnud karmi hoiaku kuritegevuse ja prostitutsiooni suhtes. Eesti Välisministeeriumi ja Turismibüroo hinnangul on Tallinn tänapäeval turvaline reisisihtpunkt. (Agneta Ullenius, Svenska Dagbladet, 28.05)

Taani ajakirjandus

Tallinnasse jõudes tunned end kohe sajanditetaguses ajas. Kergesti võib kujutleda tänavaid ja vanu torne kantuna keskaegsetes rõivastes inimeste siginast-saginast. Tegelikult on Eesti viimastel aastatel tuntust kogunud tulevikku kiirustamisega. Eesti on nimelt teinud mõned suured sammud IT-valdkonna arengus. Üle 75 000 eestlase on käinud internetikursustel. Lapsed õpivad arvutit ja internetti kasutama koolis. Eesti valitsuse istungid toimuvad nüüd arvutiekraani ees. 26-aastane Riigikogu liige Silver Meikar arvates soovivad paljud ELi liikmed soovivad tulevikus Eesti infotehnoloogia alastest kogemustest õppida. Eestis ei ole noored poliitikud mingi haruldus. (Charlotte Harder, DR, 14.04)

Eesti on suurte purjetamistraditsioonidega riik. Kuigi paljud sadamad ei vasta lääne standarditele, on Eesti tore koht purjetamiseks oma ilusate rannikualadega. (Ann Nissen, Jyllands-Posten, 1.05)

Norra ajakirjandus

Eesti keskaegne pealinn Tallinn, täis norralaste "jälgi", on tulnud Norrale lähemale. Tallinn on sihtpunkt, mis viimasel ajal norralaste seas kõige enam populaarsust kogunud. Kolme aastaga on norra turistide hulk Tallinnas kahekordistunud, seda suuresti ka tänu uuele odavale otselennule, mis kestab vaid poolteist tundi. "Vanalinn on meie uhkus. Vanalinn on Tallinna pärl," kinnitab Kristiina Ojamaa Eesti Turismiametist. Tegu on ühe Euroopa paremini säilinud keskaegse linnaga. Märke norralaste kunagisest kohalolust leiab Tallinnas mitmeid. Norra ühendaja Olav Tryggvarson olevat noorena kaubelnud Tallinna turul ning rääkinud eesti keelt sama hästi kui norra keelt. Samuti olevat Tryggvarsoni usureformide jätkaja Püha Olav Tallinnast teel Novgorodist Gotlandile läbi sõitnud. Sellest visiidist jutustab Islandi kroonik Snorre: arvatavasti palus just kuningas linna kiriku ehitada. Mõnede arvates ehitati Oleviste kirik samale kohale, kus kunagi seisis Püha Olavi kirik, teised jälle usuvad, et kirik sai nime oma ehitaja järgi. Sel suvel toimuvatel pidustustel Tallinna raekoja 600. juubeli puhul tasub meenutada, et Tallinn sai 600 aastat tagasi oma linnaõigused taanlastelt. Eesti ja Tallinn on olnud unustatud ja rõhutud läbi ajaloo. Eesti asub ju päris Norra lähedal, on lihtsalt ligipääsetav ning kui mõelda norralaste jäetud jälgedele Tallinnas, siis miks mitte sõita järgmine korda nädalavahetust veetma just sinna. (Dag Fonbæk, Verdens Gang, 28.04)

Kui ELi laienemisega taasühendatakse nii mõnedki linnad, siis kaks linna Eesti kirdenurgas muutuvad ühinemise järel senisest veelgi eraldatumaks. Nõukogude ajal moodustasid Narva ja Ivangorod tegelikult ühe linna, vaatamata seigale, et nad asetsesid erinevates nõukogude liiduvabariikides. Kahel linnal olid ühised koolid, ühine transpordisüsteem ning mõlemal pool Narva jõge elasid suuremalt jaolt etnilised venelased. Just nagu praegugi. Narvalaste meelest ei ole nad ülejäänud Eesti heaolukasvust osa saanud. Nad ütlevad, et lähevad Eestisse, kui sõidavad Narvast veidi välja läänepoole või Tallinna. Piiriületuspunktis Narva ja Ivangorodi vahel kohtub Verdens Gangi ajakirjanik perekonnaga, kus ema Olgal on Eesti kodakondsus ja isa Mihhailil Vene oma. Seetõttu ei saa 3-aastase Aleksandra isast 1. mail ELi kodanikku ning Narvas pere juures saab Mihhail viibida vaid ajutise elamisloa alusel. Olga leiab, et pärast ELiga liitumist hakkab elu paremuse poole minema, Mihhail jälle, et pigem kehvemaks. Igal juhul on selle pisikese perekonna tulevik tume. Võib-olla peavad nad koguni Venemaale kolima, kui EL Mihhailile elamisluba ei anna. (Ole Kristian Strøm, Verdens Gang, 26.04)

Kui keegi paluks mul nõu anda, kus linnas saaks kevadel mõnusalt veeta ühe pika nädalavahetuse, soovitan ma Eesti pealinna Tallinna. Seal pole Pariisi, Rooma, Praha või Barcelonaga võrreldavaid vaatamisväärsusi, arvukaid kalleid riidebutiike ega tormilist suurlinnapulssi, kuid see just võlubki. Tallinnas on imetlemiseks täpselt sobiv kogus väikeseid ilusaid asju. See on linn, kus sa lõpetad jooksmise muuseumist muuseumisse, muretsedes, et midagi jääb nägemata. Lisaks kõigele võib Tallinnas veeta ühe odavama suurlinnapuhkuse Euroopas. (Christine Baglo, Dagsavisen, 31.03)

Norrasse prostituutidena tööle suunduvate eesti naiste hulk kasvab pärast ELiga liitumist plahvatuslikult. Sotsiaalministeeriumi projektikoordinaator Kristiina Luht sõnas Põhjamaade Nõukogu korraldatud kohtumisel Helsingis, et juba praegu on tüdrukutel lihtne läände reisida, kuid ELiga liitudes muutub see veelgi lihtsamaks ja ahvatlevamaks. Lääs tuleb lähemale ning võimalused asuda tööle mõnes riigis, kus palgad on tunduvalt kõrgemad, nagu näiteks Norras, köidab üha enam tähelepanu. Eestis on kõrge töötuse protsent. Tütarlaste hulgas läbiviidud küsitluste tulemuste kohaselt sooviksid kõik neiud läände reisida. Juba praegu on noorte naiste väljavool Eestis suureks probleemiks. Rahvusvaheliste organisatsioonide arvates suundub igal aastal inimkaubitsejate vahendusel Eestist läände umbes 500 naist, kuid nende tegelik hulk võib Luha sõnul olla poole suurem. Kristiina Luha arvates on olukord murettekitav, sest vaatamata kõigele peidavad paljud Eesti poliitikud pea probleemide eest liiva alla. Alates 2002. aastast on Eesti saanud Põhjamaade Nõukogult majanduslikku abi. Nende vahenditega on läbi viidud ulatuslik teavituskampaania, mis suunatud just eelkõige noortele neidudele. Kampaania eesmärgiks oli levitada teadmisi inimkaubitsemisest seksuaalsetel eesmärkidel ning anda tüdrukutele konkreetset informatsiooni, mille suhtes nad peaksid eriti tähelepanelikud olema, enne kui vastavad jaatavalt mõnele lääne tööpakkumisele. (Reidun J. Samuelsen, Aftenposten, 16.04; Erik Sagflaat, Dagsavisen, 15.04)

Soome ajakirjandus

Laupäevast alates võib Eestisse tuua odavat prantsuse veini ning Eestlased pääsevad õppima Briti ülikoolidesse, makstes teistega võrdset õppemaksu. Soome ja Rootsi passikontrolli läbivad eestlased nüüd koos teiste ELi kodanikega. Eestlaste elus toimub esimesel ELis olemise päeval palju muudatusi. Eestlased võivad minna Rootsi, Suurbritanniasse ja Iirimaale tööd otsima. Autoga reisimine Euroopas muutub odavamaks, sest kehtivad Eesti autojuhiload ja autokindlustus. On ka negatiivseid külgi, suhkru ja bensiinihind tõuseb. Laienemist tähistatakse Eestis üleriigilise puudeistutamisega, millest võtavad osa nii poliitiline eliit kui ka 20 000 vabatahtlikku. Maikuu jooksul istutatakse kokku miljon puud. Pidustused algavad Toompeal, kui Pikka Hermanni heisatakse Eesti lipp ning esinevad sümfooniaorkester ja Riigikogu segakoor. (Kaja Kunnas, Helsingin Sanomat, 03.05)

Tallinna minejatel on nüüdsest elu veelgi lihtsam. ELi kodanikele tehakse piiril minimaalne kontroll, kui pole põhjust teha põhjalikumat kontrolli, siis vaadatakse ainult passi. Aega säästab ka see, et eestlased ei registreeri enam Soomest tulnud reisijaid. Ainus ajakulu võib tekkida sellest, et Tallinna laevadele peaks nüüd tulema endisest veelgi rohkem reisijaid. (Anna-Riitta Sippola, Helsingin Sanomat, 3.05)

On vaid kokkusattumus, et rahvusvahelise komisjoni poolt tehtud uurimus nõukogude okupatsiooni kahjudest valmis just siis, kui ELi ja Venemaa vahelistes läbirääkimistes PCA üle tekkisid erimeelsused Eestis ja Lätis elava venekeelse vähemuse osas. Kuid EL hoidis oma positsioonidest kinni ning aprilli lõpul allakirjutatud lepingus ei mainitud venekeelset vähemust. Ning meenutused traagilisest minevikus ei häirinud eestlaste rõõmu NATO ja ELiga liitumisel. Nõukogude võimu kuriteod pole Eestis mitte mingisugune sensatsioon, igaüks on neist viimase 15. aasta jooksul lugenud. Peaminister Juhan Parts aga leiab, et uurimus on vajalik selleks, et ka teised Euroopa rahvad mõistaksid eestlaste kannatusi. Vähesed inimesed tunnevad Eesti ajalugu ja minevikku. (Max Jakobson, Helsingin Sanomat, 05.05)

Eesti tähistas ELi astumist tagasihoidlike ametlike üritustega. Pidumeeleolu lõi Eesti liitumine pigem Soomes, kus nüüd mõeldakse viinaimpordi uute perspektiivide peale. Moskva haardest pääsenud Eesti on edenenud kõrvaltvaatajatele kohati suisa hirmuäratava kiirusega, soomlaste suure venna hoiakusse suhtutakse Tallinnas hämmeldusega või lausa ärritunult. Olles saanud NATO ja ELi liikmeks, on Eesti läänestumises Soomest ette jõudnud, soomlased on eestlaste arusaamas jäänud veel Kekkose-aegsetesse kaevikutesse. Samas tundub, et läänestumistuhinas eestlased, kellele meeldib toonitada oma sajanditepikkust kuulumist lääne mõjusfääri, unustavad ära oma alati mitte just sõbraliku suhtumise läänest tulnusse. Mõõga ja tulega toodud kristlus pole siin tegelikult kunagi sügavalt juurdunud, viha läänest tulnud vallutajate vastu purskus veel eelmise sajandi alguses nende järeltulijate mõisate põletamiseks ja vastuhakkudeks. Eesti on teinud tohutu hüppe, samas on selleks viljeletud äärmusliberaalne liin nõudnud oma osa, aga kitsaskohtade olemasolu ei taheta isegi tunnistada ja rühitakse edasi nagu silmaklappidega.(Markku Peltonen, Etelä-Suomen Sanomat, 06.05)