Nädal välismeedias: 17. -23. veebruar 2003

JULGEOLEK

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES
Poliitika, Majandus, Varia

EUROOPA LIIT

Laienemine

Uudisteagentuurid

With less than three months left to a referendum on membership of the EU, support in Lithuania slipped to 63.9 percent in February, down by 3.8 percentage points from the previous month. Only 14.7 percent of respondents said they would vote "no", up by 0.7 percentage points compared to January, according to the poll of 1,068 people. (Reuters, 17.02)

There will be no nepotism in the filling of EC jobs when the EU expands eastwards next year, commission vice president Neil Kinnock vowed. Kinnock, who is responsible for administrative reform at the EU's executive arm, also said there was no question of the 10 mostly ex-Soviet bloc countries in line to join the EU swamping Brussels with mediocre bureaucrats. The EC has routinely identified corruption as one of the most pressing concerns in the candidate countries as they battle to get in shape for EU membership. (Afp, 19.02)

Croatian leaders signed the country's formal application for membership of the EU, hoping to join the political and economic bloc in 2007. The application, to be signed by President Stipe Mesic and PM Ivica Racan, was submitted to Prime Minister Costas Simitis of Greece, the current holder of the EU rotating presidency. Croatia hopes it can catch up years lost by the 1990s war for independence from the former Yugoslavia and nearly a decade of authoritarian rule, which pushed the country further into international isolation. (Afp, 20.02)

USA ajakirjandus

8 märtsil korraldab Malta esimese liitujana rahvaküsitluse, mille tulemus pole aga kaugeltki selge. Üks keeruline küsimus on linnupüüdmine. ELi keskkonnakaitse reeglid oleks keelanud maltalastel püüda seitset liiki vinte (laululindudena müümiseks) nende rändel Euroopast Aafrikasse. Samamoodi keelaks see lätlastel küttida ilveseid ja eestlastel räime püüda. Kuigi liitumisläbirääkimiste tulemusena lubas Brüssel teatud määral ja vähemalt mõnede aastate vältel pärast ELiga ühinemist neid elukaid edasi küttida ja püüda, ei kindlusta see Malta 14 000 inimese suuruse linnupüüdmist pooldava rühma toetushäält. See on oluline number 380 000-lise elanikkonnaga riigi kohta, kus niigi oodatakse rahvaküsitlusel üsna tasavägist tulemust. Kindlasti ei taha me maltalastele ette kirjutada, kuidas hääletada, aga ei tohiks tekitada erilist üllatust, et mõned inimesed suhtuvad murelikult liitu, mille bürokraatia käsi ulatub isegi tagasihoidlike linnupüüdjateni. (The Wall Street Journal, 18.02)

Pärast EL laienemist on Ungari "teise" Euroopa piiril. Serblased, horvaadid ja bosnialased lõunas, ukrainlased idas ja rumeenlased kagus ei näe niipea oma ELi-unistuste täitumist, mõni neist ei näe seda võib-olla üldse. Miks? Brüsselist ei maksa küsida. Uus impeerium ei taha väga oma piire laiendada. Esimene 10-ne ring osutus piisavalt kurnavaks. Rumeenia ja Bulgaaria peaks liituma 2007 (eeldades, et selleks ajaks on Chirac oma pahast tujust üle saanud). Pärast aastat 2007 puudub igasugune strateegia Ukraina, Valgevene ja Balkani jaoks. See on puuduv lüli suures Euroopa ühendamise kavas, ja keegi ei võta seda tõsiselt. Ega see kaua nii olla ei saa, sest ELil tuleb need riigid ühel või teisel moel Euroopasse hõlmata. (Matthew Kaminski, The Wall Street Journal, 20.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Kontrastina juubeldavale õhkkonnale möödunud aasta detsembris Kopenhaagenis, kui lõpetati liitumisläbirääkimised ELi kandidaatriikidega, on ELi laienemisprotsessiga seonduv sel aastal kantud negatiivsetest emotsioonidest. Selles on suuresti süüdi Jacques Chiraci hoiak ja tema hiljutine avaldus. Kuigi veel mitte ELi liikmed, tuleks kandidaatriike siiski kohelda võrdsetena võrdsete seas. (Juhtkiri, Le Monde, 20.02)

Jacques Chiraci kriitika Ida-Euroopa aadressil asetub Prantsusmaa üldise ELi laienemisele vastuseisu konteksti. Prantsusmaa kardab, et ELi laienemine muudab uniooni igatsetud poliitilisest jõust lihtsalt skeletita ühisturuks, ning "lahjendab euroopalikku Euroopat." (Luc de Barochez, Le Figaro, 19.02)

Taani ajakirjandus

Horvaatia on nüüd küll ametlikult soovi avaldanud ELi astumiseks, kuid ELis tahetakse näha nii serblaste olukorra paranemist, õigussüsteemi täiustamist kui ka tõhusamat koostööd sõjakuritegude kohtuga enne, kui liitumisläbirääkimisteni jõutakse. Horvaatia poliitikud loodavad, et maa võiks ELiga liituda juba järgmises laienemisvoorus ühes Bulgaaria ja Rumeeniaga, kuid Brüsselis ei peeta 2007. aastat kuigi tõenäolise liitumisajana Horvaatia jaoks. Vaatamata erinevatele poliitilistele probleemidele, mis ootavad lahendust enne liitumisläbirääkimiste alustamist, räägib Horvaatia kasuks tema hea majanduslik seisukord, eriti võrreldes Bulgaaria ja Rumeeniaga. (Ole Bang Nielsen, Berlingske Tidende, 23.02)

Venemaa ajakirjandus

Üks ELi liikmesriigi Moskva saatkonna diplomaat ütles, et Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci avalduses oli vihje: ida-eurooplased eksivad kui arvavad, et otsus nende ELi võtmisest on juba lõplik, väljakutsuva käitumise jätkudes võib nende liitumisteel ilmneda ootamatuid takistusi. Pole ju saladus, et kandidaadid ei vasta veel mitte kaugelt kõigile nõutud kriteeriumitele. Soovi korral võib leida sobiva ajendi blokeerimaks nende liitu astumise, eriti käivat see riikide kohta, mis ei kuulu ELi laienemise esimesse gruppi. (Maksim Jussin, Izvestija, 19.02)

Siseareng

Uudisteagentuurid

European Parliament head Pat Cox implicitly rebuked French President Jacques Chirac over his criticism of EU candidates' pro-US stance over Iraq. While declining to respond directly on Chirac's outburst, he said the EU should not "threaten" any new conditions for EU membership, implicitly or explicity. (Afp, 18.02)

The EU was facing fresh turmoil after French President Jacques Chirac fired off a fierce attack on candidates states from Eastern Europe for backing the US campaign for an Iraq war. Asked why he was rounding on the members-in-waiting and not on existing member states which back the United States, such as Britain, Italy and Spain, Chirac said the EU hopefuls had less rights. "When you're in the family, you have more rights than when you're knocking on the door," the French president said. Chirac also singled out Romania and Bulgaria, saying their position with the EU was "very delicate." (Afp, 18.02)

Britain's Tony Blair delivered an implied rebuke to Jacques Chirac for the French President's attack on east European states waiting to join the EU. Blair said he would have liked east European accession candidates to have been at EU’s emergency summit. "I hope that no one is suggesting that they should be anything other than full members of the EU and perfectly entitled to express their views," he told a news conference in his Downing Street home. (Reuters. 18.02)

East European politicians accused French President Jacques Chirac of bully-boy tactics and rejected his demand to mute their strong backing for U.S. policy on Iraq. Politicians said they found it particularly unsettling that France appeared to be threatening candidate states who have yet to receive entry invites and telling members-in-waiting that they were not partners but supplicants still outside the family. (Reuters, 18.02)

Media and officials in Eastern and Central Europe Wednesday slammed French officials for saying that "childish" and "dangerous" countries that voice support for US policy on Iraq jeopardize their EU prospects and should "shut up." "We should ask whether France really wants to recreate lines of division in Europe and strip itself of potential allies in central and eastern Europe," wrote Estonia's Postimees daily. (Afp, 19.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Jacques Chirac süüdistas Brüsseli tippkohtumisel 17. veebruaril ELi Ida-Euroopa kandidaatriike "lapsikuses" ja USA-meelsuses. Chirac tuletas kandidaatriikidele meelde, et praegused liikmesriigid peavad uute liikmete vastuvõtu alles ratifitseerima, ja seda võib teha ka referendumi alusel. (Ph.G., Le Figaro, 18.02)

Intervjuus ajalehele Le Monde leiab EPi saadik Jean-Louis Bourlanges, et Euroopa poliitiline ühtsus sõltub eelkõige Prantsusmaast ja Saksamaast. Teda ei tee murelikuks "kaheksa kiri" ja selle mõju Euroopa ühtsusele, vaid pigem Prantsusmaa ja Saksamaa tegelikud erinevused, mida praegune näiliselt ühine seisukoht Iraagi küsimuses maskeerib. Tegelikkuses on Saksamaa tunduvalt patsifistlikum ja eurotsentrilisem, kuna Prantsusmaa seisab lähemal USAle, omades sellega vaid erinevat strateegilist nägemust. (Arnaud Leparmentier, Le Monde, 19.02)

Jacques Chiraci kriitika Ida-Euroopa aadressil on põhjustanud teravaid vastureaktsioone. Rumeenia president Ion Iliescu lootis, et Chirac kahetseb oma "ebademokraatlikku" avaldust. Euroopa Parlamendi president Pat Cox ironiseeris "prantsuse meetodi" üle. Euroopa välissuhete komissar Chris Patten rõhutas, et EL ei ole Varssavi Pakt. Kreeka peaminister Costas Simitis üritas olukorda dedramatiseerida, väites kandidaatriikidel võtab lihtsalt aega EL "meetoditega" harjumine. (
Nathalie Dubois, Jean Quatremer, Libération, 19.02)

Mitte Ida-Euroopa riigid, kirjutades alla V-10 kirjale, vaid just Jacques Chirac jättis kasutamata võimaluse "vait olla." Chiraci kriitiline märkus oli samasugune diplomaatiline viga, nagu Rumsfeldi kommentaar "vana Euroopa" aadressil. Arrogantsus ei ole kunagi poliitiliselt kasulik. Halvem veel, Chirac ei näe ka vajadust oma sõnade pärast vabandada, vaid ähvardab blokeerida kandidaatriikidele nende USA-meelsuse pärast tee "püha Euroliidu" liikmeks. (Patrick Sabatier, Libération, 19.02)

Poola kritiseerib Euroopa tulevikukonvendi otsust jätta ELi konstitutsioonist välja viide religioonile. Kardinal Josef Glempi arvates ignoreerib Valéry Giscard d'Estaing tõsiasja, et 90% eurooplastest usuvad jumalasse. Selle faktiga arvestamata jätmise vea tegi Glempi sõnul juba Lenin. (
Thomas Ferenczi, Le Monde, 21.02)

Belgia ajakirjandus

Kreeka poolt kokkukutsutud ELi riigi- ja valitsusjuhtide tippkohtumine on ühtaegu psühhoteraapia ja uniooni "viimane võimalus." Eesmärgiks on ühisele seisukohale jõudmine Iraagi küsimuses pärast relvastusinspektorite raportit möödunud nädalal ning nädalavahetuse sõjavastaseid massimeeleavaldusi Euroopa suurlinnades. Kui üksmeelele ei jõuta, on oht, et idee ühisest euroopa välispoliitikast jääbki pelgaks unistuseks. (Martine Dubuisson, Le Soir, 17.02)

Soome ajakirjandus

ELil õnnestus jälle kord saavutada kompromisslahendus välispoliitikas ning seda just sellisel hetkel, kui arvati, et lahendust ei leita ning tulemas on sügav kriis. Selles pole küll midagi uut. Liikmesriigid on võimelised suurteks saavutusteks, ent seda vaid olukorras, kus nad on sundseisukorras. See aga ei tohiks tavaks saada, et välispoliitilised otsused sünnivad vaid kriisiolukorras. Lisaks sellele dikteerib lõppotsuse vaid kõikide riikide väikseim ühine nimetaja, mistõttu lõpptulemus pole kunagi nii kaalukas, nagu ta seda tegelikkuses olla võiks. Iraagi küsimuses tehtud otsus on kui ELi diplomaatia käsiraamatust maha kirjutatud. EL soovib rahumeelset lahendust, mis toetuks ÜRO Julgeolekunõukogu otsusele. ELi joaks on väga keeruline rääkida ühel häälel, kui vastanduvad erinevate liikmesriikide huvid. (Esko Antola, Turun Sanomat, 19.02)

Välis- ja julgeolekupoliitika

Uudisteagentuurid

European Enlargement Commissioner Günter Verheugen welcomed a EU declaration on Iraq and said it would help the EU exert pressure in the region in a more concerted way. "We have now a European position with which we can really exert influence... Europe wants to give diplomacy a chance and to allow war only as a last resort," Verheugen told. (Afp, 18.02)

EU discord over Iraq remains despite a common position drawn up at an emergency summit in Brussels, current EU president Greece said. In a report to the EP on the summit aimed at healing a deep rift over Iraq, Greek PM Costas Simitis said the common EU position was a "great success... despite the persistence of a large number of differences." (Afp, 18.02)

The EC announced targets to earmark 3,441 jobs for staff from 10 new member states due to join the EU next year while insisting appointments would be strictly on merit. More than one-third of the jobs will go to Poles (1,341), because Poland is by far the biggest acceding country. The Czech Republic and Hungary will get 492 and 489 respectively. The recruitment drive means the Commission's permanent civil service will increase by 13 percent to just under 24,000 by 2011. (Reuters, 19.02)

EP President Pat Cox called on EU leaders to "cool it" over Iraq, notably by seeking to voice a more coherent EU message over the crisis. "I suggested to the heads of state and government that, following some weeks now of the propensity to express themselves outside the normal procedures of the presidency, that they might choose to cool it a little bit with each other," he said. (Afp, 17.02)

EU foreign policy chief Javier Solana said he expected EU leaders to agree that war may be necessary against Iraq but only after all peaceful options are exhausted. Speaking before the 15 leaders were due to hold an emergency summit on the crisis, he sought to bridge the widely divergent positions between pro-American nations led by Britain and Spain, and states led by France and Germany that oppose a rush to war. (Reuters, 17.02)

USA ajakirjandus

Viimased nädalad on Euroopat muutnud. NATO ja ELi tulevased liikmed mandri idaosast on näidanud, et nad pole mitte lihtsalt huvitatud klubidega ühinemisest, vaid ka nende mõjutamisest. Samal ajal, kui Uus Euroopa on oma ootuste, mõtete ja lootustega saabunud, on kõigile ilmnenud selged lõhed Vanas Euroopas. Chirac käskis nagu Moskvagi omal ajal oma sõltlastel vait olla. Aga meie ei taha vait olla ja ei ole. Meie ettekujutuses Euroopast on ka väikestel riikidel sama palju õigust rääkida, kui ükskõik millisel teisel riigil. Me ei oska kujutada ette Euroopat, kus mõni riik on teistest võrdsem. Mõned eurooplased, Jacques Chirac vahest nende hulgas, näevad võib-olla Ida-Euroopas Ameerika vandenõud, teised arvavad, et uus Euroopa toetab Washingtoni sellepärast, et ainult USA saab nende julgeolekut kindlustada. Olukord on keerukam. Need riigid toovad ELi ja NATOsse ajaloolise kogemuse. Nad on talunud nii natside kui palju pikemat kommunistlikku okupatsiooni. Sõnadel nagu "vabadus" ja "demokraatia" on tõeline tähendus sealkandis, kust ma pärit olen. Uus Euroopa ei pöördu aga kunagi Vana Euroopa vastu. Vastupidi, uus Euroopa tahab Euroopale hoogu juurde anda. ELi laienemine sunnib Euroopat suuresti ennast ümber korraldama, kas ta seda tahab või mitte. Euroopa vajab tõelist koostööd ning mitte jagamist esimese ja teise järgu riikideks. See nõuab Euroopat, kus riikidel ei kästa vait olla, vaid nad on vabad oma arvamust avaldama. Kahjuks tuleb mõnel EL liikmel see sõnum veel omaks võtta, nagu näitas esmaspäevane tippkohtumine ja Chiraci suur vihapurse. Me kõik peame Euroopa üle uhked olema, aga enne tuleb meil kogu Euroopa uueks teha. (Mart Laar, The Wall Street Journal, 19.02)

Valge Maja suutis sissesõiduteelt piisavalt lund ära rookida, et võtta esmaspäeval vastu Läti president ja nädalalõpul võõrustab USA president George Bush Texase rantšos Hispaania peaministrit. Viimastel nädalatel on Bush tervitanud ka Itaalia ja Inglismaa peaministreid. Kogu selle külalislahkuse eesmärk on näidata, et USA ei ole üksi oma otsuses Iraak relvitustada. Bushi koondatavat koalitsiooni ei tohi aga segi ajada ÜRO Julgeolekunõukoguga. Niikaua, kui Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina on sõjategevuse vastu ja teised nõukogu liikmed vedu ei võta, jätkab Bagdad ÜRO resolutsioonide ümber veiderdamist. Mitte ükski koalitsioon, kui teotahteline see ka poleks, ei suudaks Bagdadile avaldada sellist survet nagu Julgeoleknõukogu selge heakskiit sõjale. (International Herald Tribune, 20.02)

Chiraci plahvatus jõudis uudiste pealkirjadesse. See oli kohmakas, taktitu ja paljastav. Uue Euroopa türanniseerimises Vana Euroopa poolt pole aga midagi uut. Euroopa ei korraldanud proteste Ameerika vastu, ainult Lääne-Euroopa tegi nii. Ida-Euroopa linnade tänavad olid vaiksed. Idaeurooplastel on türannia all elamise kogemus ja see kogemus määrab lõhe poliitikas. Prantsusmaa avastab oma raevuks, et Uus Euroopa on Ameerika "viies kolonn". Maailm ei ole küll muutunud kahepooluseliseks, ent me oleme just näinud esimest lõhet külma sõja järgses üksmeelsuses. Selle korraldajad ei ole Venemaa või Hiina, nagu oleks võinud oodata, vaid Prantsusmaa, kes tahab saada mitte ainult Euroopa juhtivaks jõuks, vaid ka uue Ameerikale vastukaaluks moodustuva maailmavõimu juhiks. Pole paha riigi kohta, mille tänase päeva lähim kokkupuude impeeriumi ja hiilgusega tähendab Elevandiluuranniku soodes patrullimist. (Charles Krauthammer, The Washington Post, 21.02)

Suurbritannia ajakirjandus

Avaliku arvamuse silmis on rahvusvahelises üldsuses lõhe ja kaks kõige tõsisemat lahkarvamust usutakse olevat esiteks, et osad riigid tahavad sõda ja teised mitte, ning teiseks, et osad riigid kisuvad Euroopat lõhki ja teised toetavad Euroopat - praegusel juhul Euroopat, mis põhineb vastasseisul USAga. Kuigi mõlemad arvamused on valed, näitavad poliitikud neid meelsasti avalikkusele, et võita punkte oma vastaste ees. See aga mitte ainult ei vaesesta arutelu, vaid näitab ka põlgust avaliku arvamuse vastu. Veel enam, selline tunnete kuumaks kütmine võib viia euroskeptilisuse võiduni ja Atlandi-ülese koostöö läbikukkumiseni ning veelgi üldisemalt selle mitmepooluselisuse purunemiseni, mida me 50 aastat oleme ehitanud. Selline lõhe eurooplaste vahel peab meile selgeks tegema, kuivõrd on vaja tõhustada ühise välis- ja kaitsepoliitika ajamist. (Ana Palacio, Financial Times, 17.02)

Jacques Chirac tegi endast eile Euroopa kõige vähem populaarse riigijuhi. Õhtusöögi järel pahvatas ta välja varjatud ähvarduse takistada karistuseks Prantsusmaa ja Saksamaaga ühel meelel mitte olemise eest endiste kommunistlike riikide liitumist ELiga. Chiraci suust väljunud jutt tekitas ärevust 13 kandidaatriigi seas, kes niigi juba keesid vihast, kuna neid ei kutsutud Iraagi küsimust arutavale õhtusöögile. Chiraci kõnepruuk aga peegeldas tema pettumust kohtumise tulemustes, kuna enamik Euroopa riigijuhte olid kukutanud läbi ta püüdlused võtta sündmused oma kontrolli alla ja dikteerida üle-Euroopaline poliitika, mis venitanuks relvainspektsioonidega ja võimaldanuks Husseinil ajaga mängida. (Ambrose Evans-Pritchard, The Daily Telegraph, 18.02)

"Uus Euroopa" andis tagasilöögi Chiraci ja Prantsusmaa kaitseministri ähvardustele olla ettevaatlik Prantsusmaa-suguste riikide arvamusega vastuollu minemisega. Tony Blair ütles, et ELiga liituvatel riikidel on samasugune õigus oma arvamust avaldada, nagu Prantsusmaal või Inglismaal. Brüsselis, kus 13 liituvat riiki EL uue Iraaki puudutava deklaratsiooni arutamiseks kohtusid, ulatusid meeleolud vihast halvakspanuni. Kristiina Ojuland, Eesti välisminister ütles, et tema riik ei lase end käsitleda "peksukotina" ja rõhutas, et Eesti otsused lähtuvad rahvuslikest huvidest. (Rory Watson, The Times, 19.02)

Arvestades ELi läbistavaid lahkarvamusi, oli ELi riigijuhtide kokkulepe Iraagi küsimuses ühtse sõnastuse saavutamise osas tõsine saavutus. Ajal, kui ÜRO ja NATO usaldusväärsus ja olemasolu mõttekus on küsimuse alla seatud, peaks Euroopa suutma rääkida ühel häälel ja leidma midagi olulist, mida öelda. Pole vast vaja korrata, et üks EL edukuse põhjusi oli võimalus, mida ta pakkus nii suurtele kui väikestele riikidele ühendada oma jõud ja mõjutada ühtse blokina maailma tugevamini, kui nad suudaksid keskmise või väikese jõuga riikidena. Viimase Euroopa Ülemkogu avalduse põhjal otsustades on tugev Euroopa välis- ja kaitsepoliitika sama kauge eesmärk, kui ta alati on olnud. Samal ajal on vajadus ta järele suurem kui kunagi varem. Vana ja Uus Euroopa peaksid suutma selles küsimuses kokku leppida. (The Independent, 19.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Euroopa jõudis Iraagi küsimuses kokkuleppele ja seab end lahinguvalmis. Erimeelsustest suudeti üle olla ning Euroopa riigipead ja valitsusjuhid jõudsid üheskoos kokkuleppele, et relvastusinspektoritele antakse viimane võimalus, mis ei välista sõjalise jõu rakendamist "äärmisel võimalusel." (Pierre Bocev, Philippe Gélie, Le Figaro, 18.02)

Euroopal on küllalt õigust ja põhjust USA-ga eriarvamusel olla. Igal riigil on õigus oma arvamusele, eriti olukorras, kus vastuseta küsimusi USA käitumisele on liialt palju. Miks on Bin Ladeni jaht asendunud Husseini jahiga? Miks on märklauaks just Hussein kui diktaatoreid on maailmas palju? Miks Põhja-Koreaga suheldakse leebemalt kui Iraagiga? Mis sünnib pärast sõda? (Jean-François Deniau, Le Figaro, 18.02)

ELi 17. veebruari Iraagi kriisi teemat käsitleva tippkohtumise ajal loodud müüt "ühel häälel kõnelevast Euroopast" purunes kiiresti. Chiraci Ida-Euroopat kritiseeriva avalduse järel esitas Tony Blair kandidaatriikidele kiiresti omapoolse tõlgenduse 15 liikmesriigi kohtumisel saavutatud kokkuleppest. (Pierre Bocev, Philippe Gélie, Le Figaro, 19.02)

Põhiprobleemiks praeguses transatlantilises kriisis ei ole mitte niivõrd vastastikune sõnasõda, kuivõrd see, et Ameerikal puudub "mälu" ja Euroopal puudub "visioon." See on viinud ÜRO, NATO ja ELi nende ajaloo suurimasse eksistentsiaalse kriisini. (Nicole Gnesotto, Libération, 17.02)

11. septembri sündmused taaselustasid USA püüdlused olla maailma hegemooniks. "Kartaago ehk Bagdad tuleb hävitada," on Bushi kinnisidee, sest Iraak on vaenlane, kes võib saada ühel päeval saada ka ohtlikuks. Selline preventiivne toimimine tähendab aga uue maailmakorra jaluleseadmist, Pax romana asendamist Pax americanaga. (Patrick Sabatier, Libération, 17.02)

Võib-olla lasevad eurooplased end liialt mõjutada ajaloo õppetundidest, ent Vietnami, Liibanoni ja Somaalia sõja näited annavad Euroopa hetkel põhjuse olla skeptiline Iraagi ründamise ja seal demokraatliku korra jaluleseadmise suhtes. (Renaud Girard, Le Figaro, 17.02)

NATO suutis 16. veebruari õhtul kriisiolukorrast välja tulla ning lahendada erimeelsused Türgi toetamise küsimuses. Paraku on oht, et see üksmeel on vaid pindmine ja sellisenagi ajutine. (P. B., Le Figaro, 18.02)

Kuigi avalik arvamus tõrgub omaks võtmast vandenõuteooriaid ning väidet, et Iraagi nafta on USA agressiivsuse peapõhjus, ei saa ometi eitada, et nafta on suuremal või vähemal määral kriisi keskmes. Veel enam, Iraagi naftaväljad on motiiv, mis võimendab kõiki muid põhjuseid sõja alustamiseks. (Sadek Boussena, Le Monde, 21.02)

Mida teeb Washington Saddami-järgse Iraagiga? Bushi administratsiooni mõnede allikate sõnul seatakse mudeliteks Jaapan ja Saksmaa, millel on demokratisatsiooni ja sõjajärgse ülesehitustöö kogemus. Paljud ajaloolased aga kahtlevad, et Iraagi demokratiseerimine võiks toimuda nõnda, nagu see toimus pärast Teist Maailmasõda Saksmaal ja Jaapanis. (Philippe Pons, Daniel Vernet, Le Monde, 21.02)

Sõda Iraagi ja terrorismi vastu on kaks eri asja. Esimest on kerge ellu viia, ent see ei tõkesta globaalset terrorismi. Teise teostamine on keerulisem, ent just see, mida President Bush pidevalt lubab. Tal oleks aga aeg mõista, et rünnates Iraaki, murrab ta oma lubaduse ning sõda Iraagiga ei tee USA-st enesekindlamat riiki, vaid pigem vastupidi. (Benjamin Barber, Libération, 20.02)

Nn V10 kiri ei sündinud spontaanselt, vaid selle oli USA lobigrupp eesotsas Iraagi Vabastamise Komitee presidendi Bruce K. Jacksoniga. Moskva ülemvõimu alt vabanenud Ida-Euroopa riikide näol on USA leidnud pühendunud liitlased Iraagi Vabastamise Komiteesse kuuluvad muuhulgas Vytautas Landsbergis ja Toomas Hendrik Ilves. (Jacques Duplouich, Libération, 20.02)

Taani ajakirjandus

Prantsusmaa reageeris väga teravalt, kui ida-eurooplased otsustasid väljendada toetust USA plaanidele Iraagi jõuga relvitustamiseks. Ent Ida-Euroopast kostub vastus: "Te võiksite tekkinud olukorraga harjuda. Ja üldse, ärge sundige meid Vana Euroopa ja USA vahel valima, sest me valiksime USA." Taoliselt võib piltlikult kokku võtta Ida-Eurooplaste reaktsioonid Prantsusmaa president Jacques Chiraci avaldusele, mille sisus ei olda siiani üksmeelt saavutatud, ent enamus ida-eurooplasi mõistis selle üleolevat tooni. (Anna Libak, Berlingske Tidende, 23.02)

Debüüt ‘Euroopa-laval’ on juba paljude uute ja tulevaste ELi ja NATO liikmesriikide jaoks olnud suhteliselt valulik. Vaevu olid endised Idabloki maad saanud kutse sellesse Lääne kaitseliitu, kui Iraagi-küsimusest sai organisatsiooni kõige tõsisema kriisi põhjus ning EL valas Prantsusmaa president Jacques Chiraci näol Ida-Euroopa riikide peale välja oma pahameele selle eest, et nood USAd toetasid. Läti esindaja NATO juures, Imans Liegis teatas, nutt kurgus, et paljud tema kaasmaalased ei saa enam üldsegi aru, millisesse sõjalisse liitu nende riik asub. Tema arvates on täiesti mõistmatu, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia-taolised riigid võiksid USA soovid kahtluse alla seada. "Ent mis parata," leiab ajakirjanik. "Selline Euroopa tegelikkus juba on!" (Jespen Larsen, Ole Bang Nielsen, Berlingske Tidende, 19.02)

Venemaa ajakirjandus

ELis, mis teoreetiliselt peaks omama ühist välispoliitikat, pole praegu ühtsuse jälgegi. Liit on lõhenenud tinglikult pro-ameerika ja ameerikavastaseks koalitsiooniks. Tulevased ELi liikmed: Ida-Euroopa ja Balti riigid õigustasid Washingtoni ootusi 100 %liselt. Endised Varssavi lepingu riigid kasutasid Iraagi kriisi, et veelkord demonstreerida oma vankumatut truudust ookeanitagusele liitlasele ja kaitsjale. Omaaegne sotslaagrisse kuulumine teisejärgulistes rollides ei möödunud jälgi jätmata poliitilistele tõekspidamistele ja rahvuslikule psühholoogiale. (Maksim Jussin, Izvestija, 18.02)

EMU, majanduspoliitika

Uudisteagentuurid

Britain, mulling whether to hold a referendum on joining the euro, warned that the EU needs to step up the pace of economic reforms if the single European currency is to be a success. "Europe's weakness in the face of a global slowdown has underlined the need for structural reform," the Treasury said, in a paper endorsed by PM Tony Blair. The study, entitled "Meeting the Challenge: Economic Reform in Europe", argued that European Economic and Monetary Union (EMU), of which Britain is not a member, had increased the urgency of economic reform. (Afp, 17.02)

Britain has become the lightning rod for European differences over how to manage economies, prompting an unusually public disagreement between finance ministers and the EC. A day after the 12 euro-zone finance ministers said they had found "one voice" on ways to revive their slumping economies, a meeting of all 15 EU financial ministers failed to still a debate over flexibility in the pact underpinning the euro. In an unusual move, the EC issued a statement on the council opinion, saying that Britain could be allowed to have a "small deviation" from balanced budget rules. (Afp, 18.02)

The euro-zone trade surplus more than doubled in 2002, with a sharp drop in imports outweighing almost stagnant export growth, figures released by the EU’s statistics arm Eurostat showed. The 12-nation zone posted a full-year trade surplus of 102.3 billion euros (109.6 billion dollars), compared to a surplus of 49.5 billion in 2001. For the full 15-member EU, the trade surplus came to 6.1 billion euros in 2002, against a deficit of 42.7 billion one year earlier. (Afp, 19.02)

Economies of post-communist EU candidates in eastern Europe have bucked a global economic slump thanks to productivity gains, but unemployment should not diminish much in the near future, a study shows. The average growth rate of five EU candidates expected to join in 2004 - Czech Republic, Hungary, Poland, Slovakia and Slovenia - should rise to 2.7 percent this year from 2.3 percent in 2002, according to the Vienna Institute for International Economic Studies (WIIW). This year will mark the end of those countries' economic independence, the study stressed. Before joining the EU, all will enact economic reforms likely to hinder short-term growth. (Afp, 20.02)

European economic policymakers tried Saturday to put a brave face on their slumping economies at meeting of the Group of Seven finance ministers and central bankers as the US delegation trumpeted forecasts for firm growth this year despite the threat of war in Iraq. ECB President Wim Duisenberg cast a pall over the euro zone's growth outlook by saying there was no prospect of reaching growth of 2.0-2.5 percent this year. But Duisenberg signalled the ECB would do its part to stimulate growth in the euro zone. "We won't hesitate to act" if economic uncertainty persists and inflation remains tame, Duisenberg told reporters, a sign that the ECB could cut its interest rates if the economic situation continued to deteriorate. (Afp, 22.02)

JULGEOLEK

Uudisteagentuurid

The US and Britain worked on a new U.N. resolution authorizing the use of force against Iraq if it fails to heed disarmament demands while Washington pressed ahead with its military build-up despite widespread opposition to war. "Evidently some in the world don't view (Iraqi President Saddam Hussein) as a risk to peace. I respectfully disagree," Bush told reporters as Washington ordered 28,000 more troops to the Gulf region, where it has assembled a force of about 250,000. (Reuters, 19.02)

UN General Secretary Kofi Annan voiced concern at transatlantic tensions over the Iraq crisis, saying the legitimacy of any action would be impaired without a united international position. He said the focus must remain on forcing Iraq to disarm. "It is important that we focus on that principle task and avoid the tendency of turning on each other," he said. (Afp, 17.02)

The US declared it had massed a big enough force in the Gulf to attack Iraq at any time and senior U.S. officials said Washington would seek U.N. approval next week for a possible war. An administration official traveling with President George W. Bush on a visit to Georgia said Washington would present a new resolution on Iraq - which the U.N. has ordered to scrap any weapons of mass destruction in its arsenal - to the Security Council next week. (Reuters, 20.02)

NATO emerged from one of its gravest crises after hammering out a face-saving accord to boost Turkey's defences to prepare for a possible Iraq war, ending a week-long trans-Atlantic standoff in a deal which bypassed key holdout France. NATO chief George Robertson hailed the accord, struck late Sunday by 18 of the alliance's 19 members after one of the worst crises in its history, saying it showed NATO "will stand by an ally if that ally is under threat." (Afp, 17.02)

NATO Secretary General George Robertson called on future new members from Eastern Europe to build unity within the alliance, a day after NATO reached a difficult deal on defending Turkey in case of war on Iraq. "New members must play a constructive role within the NATO Council, helping the alliance to arrive at consensus," he said in an address to the Bulgarian parliament. (Afp, 17.02)

A spat among NATO members over the defense of Turkey arose as much from the structure of the alliance itself as from philosophical views over war and peace, experts said. "We're trying to fit a square peg in a round hole," Georgetown University professor Erik Pages said. "NATO wasn't really designed for this kind of threat," Pages added. NATO has also grown from its original 12 members to 19 -- a challenge to any group that operates on consensus. David Calleo, a professor at Johns Hopkins University's School of Advanced International Studies, however, argues that the inclusion of Hungary and the Czech Republic tilted NATO toward the United States' position. (Afp, 18.02)

NATO Secretary-General George Robertson admited that a bitter row over Iraq has damaged the 19-nation alliance's credibility. "Damage has been done to some extent to our credibility, to relations between the United States and the other countries," Robertson said. But the British official argued that NATO could recover. "I think we can rebuild the faith in the alliance and the speed at which it can take decisions," he said. (Afp, 19.02)

24. märtsil saabub Eestisse visiidile NATO peasekretär George Robertson. Kaitseministeeriumist öeldi, et tegemist on Robertsoni n.ö. lahkumisvisiidiga. (RIA Novosti, 18.02)

NATO peasekretär George Robertson sõidab 17. veebruaril ühepäevasele visiidile Sofiasse, et arutada Bulgaaria ettevalmistusi NATOga liitumiseks ning Baghdadi probleemi. (RIA Novosti, 17.02)

Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko ütles, et Eesti ei näe võimalust USA baaside paiknemiseks Eesti territooriumil. Suurbritannia ajaleht The Observer kirjutas, et USA kavandab oma vägede ümberpaigutamist Saksamaalt Ida-Euroopasse, sh. ka Eestisse. Mikko kommenteeris nimetatud väidet järgmiselt: “See on nonsenss.” (Interfax, 18.02)

Poola suursaadik Venemaal Stefan Meller teatas, et USA baaside paigutamine Poola territooriumile ei ole vastuolus Vene-NATO suhete põhiaktiga. (Interfax, 18.02)

Venemaa peaminister Mihhail Kasjanov ütles Poola ajakirjanikele, et ei näe alust NATO sõjaliste baaside paigutamiseks Poola territooriumile. “Aga ennekõike peaks sellele küsimusele vastuse andma Poola rahvas.” (RIA Novosti, 22.02)

NATO peasekretäri nõunik Chris Donnelli ütles, et NATOs toimuv evolutsiooniprotsess on vajalik uutele julgeolekualastele väljakutsetele vastuseismiseks. “Praegusel ajal on julgeoleku tagamiseks ja uutele ohtudele vastuseismiseks vajalikud uued mehhanismid. Seniajani on aga mõnedes riikides julgeolekusüsteemid säilinud sellistena, nagu nad olid “külma sõja” ajal.” (Interfax, 19.02)

Chris Donnelli teatas, et NATO vägede paigutamisel Euroopas järgitakse Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut (CFE). “Kõik, mida tehakse NATO vägede arendamisel, muuhulgas Balti riikides, tehakse CFE raames.” (Interfax, 19.02)

Peale NATO laienemist säilib alliansis senine “konsensuse põhimõttel otsuste vastuvõtmise poliitiline mehhanism”, teatas Chris Donnelli. (Interfax, 19.02)

USA ajakirjandus

Nähes, kuidas iga Iraagi-vastane liigutus sumbub kahes rahvusvahelises organisatsioonis, ÜROs ja NATOs, tuleb meeles pidada, et need organisatsioonid ei ole pühad asutised, mille muutmiseks on vaja revolutsiooni. Need on lihtsalt institutsioonid, milles USA osaleb, kuna see tuleb kasuks tema huvidele ning nad ei erine suurest hulgast julgeolekuorganisatsioonidest, mis on tulnud ja läinud. Seega ei ole mingit põhjust, miks ei peaks USA taotlema uute ohtudega silmitsi olles uute liitude moodustamist. NATOst ja ÜROst loobumine oleks liiga drastiline ja poleks vajalik. Lõppude lõpuks ei loobunud USA NATOt luues ÜRO Julgeolekunõukogust. Samamoodi ei sega praegustes liitudes osalemine USAl loomast uut rahvusvahelist liitu, seekord rahvusvahelise terrorismi vastu. Mõned arvavad, et sellel liidul ei oleks Julgeolekunõukogu usutavust ja ilmselt arvataks ka, et uus liit õõnestaks NATOt. Ent uus liit, nimetagem seda näiteks AATO (Anti-terror Alliance Treaty Organization), kindlustaks, et terrorismiga võitlemine ei jääks ühepoolseks. Ja kes teab, võib-olla räägime mõne aastakümne pärast, kui AATO on oma eesmärgi saavutanud ja terrorismi võitnud, selle laialisaatmisest. (Duncan DeVille, The Washington Times 17.02)

Lääne liidu mõranemine Iraagi küsimuses ja hiiglaslikud sõjavastased meeleavaldused tuletavad meelde, et maailmas võib ikkagi olla kaks supervõimu: USA ja avalik arvamus. Kuigi Bushi nõuandjad soovitavad meeleavaldused tähelepanuta jätta, ripub mitte ainult USA sõjakavadele vastuseisvate riikide, vaid ka avalikkuse jaoks õhus küsimus: miks peab sõda pidama just nüüd? Bushi administratsiooni sõjaõhutamine sai eelmisel nädalal tugeva tagasilöögi. Igal juhul on praegu maailma linnade tänavatel ilmnenud erakordne nähtus. See ei pruugi olla nii mõjuv kui 1989. a. Ida-Euroopa meeleavaldused või Euroopa revolutsioonid 1848. a., aga poliitikud ja riigijuhid ei saa seda tõenäoliselt eirata. (Patrick E. Tyler, International Herald Tribune 18.02)

Palju on arutletud selle üle, miks on Ameerika ja Euroopa järsku sedavõrd vastasseisus. Kas asi on kultuuris? Ajaloos? Ühte ilmselget põhjust ei paista aga olevat märgatud: vaated lahknevad, kuna loetakse erinevaid uudiseid. Prantsusmaa vastuseis USA tegutsemisele pole erandlik, nagu näitasid möödunud laupäeva hiiglaslikud meeleavaldused kõigis suuremates Euroopa riikides. Eric Alterman näitab oma raamatus "What Liberal Media?", et USA ja Euroopa uudised samast asjast erinevad tugevasti. Ajalehtede veergudel isegi mitte niivõrd, aga teles on erinevus hiigelsuur. USA kaabeltelevisioon käsitles meeleavaldusi kas "tavaliste protestijate" või Iraagi toetamise võtmes, uudise taustapilt CNNis näitas marssijaid Bagdadis, mitte Londonis või New Yorgis. Ülejäänud maailma meedia näitas üsna teistsugustpilti. Kuna USA meedia on juba kuid käitunud nii, nagu oleks sõda Iraagis praktiliselt otsustatud, siis tõlgendavad ameeriklased eurooplasi - kes ei saa aru, miks on just Iraak, mitte Põhja-Korea või Al Qaida saanud USA poliitika tulipunktiks - argpükstena. Atlandi kahe kalda meedia erineval käitumisel on kaks võimalikku seletust. Esimene: Euroopa ajakirjandus lähtub püsivast Ameerika-vastasest hoiakust, mis ajendab neid uudiseid moonutama. Teine: mõned USA meediakanalid on võtnud oma ülesandeks sõda "müüa", mitte pakkuda info mitmekesisust, mis võiks tõsta küsimuse sõja õigustatuse kohta. (Paul Krugman, The New York Times, 18.02)

Veidi rohkem kui aasta tagasi sai USA nautida 11.09.2001 kuriteo tekitatud rahvusvahelist solidaarsust. Aasta hiljem on maailmas vahest üksainus riik, mille avalik arvamus toetab ühemõtteliselt võimalikku USA sõda Iraagi vastu. Atlandi kahe kalda salvavad märkused üksteise aadressil on ennekuulmatud ja NATO ühtsus tõsiselt ohtu sattunud. On mitmeid põhjuseid, miks isegi lähedaste liitlaste vahel on sellised lahkarvamused, miks avalikkus üle maailma (isegi "uues Euroopas", Inglismaast rääkimata) on sedavõrd sõja vastu ja miks ka USAs on selles küsimuses selline ebakindlus. Millised need põhjused ka ei oleks, ei tohi Iraaki konksu otsast ära lasta ja maharelvastumise saavutamiseks võib tarvis minna jõudu. Aga see, kuidas jõudu kasutatakse, peab olema osa laialdasemast strateegiast ja kaalukalt arvestama riski, et Husseini võimult kõrvaldamine võib olla Ameerika ülemaailmse rolli jaoks liiga kalli hinnaga. (Zbigniew Brzezinski, The Washington Post, 19.02)

Mis juhtus õieti Hansaliiduga? Põhja-Euroopa linnade kaubandusliku liiduna õitses see kuini olud ja huvid muutusid ning ilma kunagi ametlikult laiali minemata ta kadus. Kas Prantsusmaa on mõelnud tulemustele, mille annaks ÜRO ja NATO muutmine organisatsioonide surelikkuse näideteks. NATO peamine ülesanne ei ole enam julgeoleku tagamine, vaid Euroopa riikidele Ameerikaga tegelemisel kaalu andmine. ÜRO peamine ülesanne on USA põimimine takistavasse tegevusreeglistikku. Nii kasvab Ameerika eneseteadvus edasi, samal ajal kui kaks areeni, millel Prantsusmaa tegutseb, muutuvad aina vähem oluliseks. See, et ÜRO võttis kirkal meelel vastu Blixi viimase ettekande, vähendas veelgi ÜRO kõikuvat usaldusväärsust. Veel ühe sellise raporti säärane vastuvõtt viib ÜRO Hansaliidu seltsi. (George F. Will, The Washington Post, 20.02)

Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci "tunnetepurse" ei kõiguta Läti toetust Bushi administratsiooni Iraagi-vastasele karmile liinile, ütles Läti president Vaira Vike-Freiberga eilses usutluses. Läti, mis iseseisvus alles kaksteist aastat tagasi NL kokkuvarisemise järel, näeb oma jugeoleku tagatisena tugevat NATOt, mis seob USA kindlalt Euroopaga.' "Me ei taha liituda lõhenenud Euroopaga," ütleb Vike-Freiberga. President Freiberga avaldas lootust, et Euroopa erimeelsused Iraagi küsimuses saab ületada. Aga lisas, et Balti riikide ja teiste kommunismist vabanenud Euroopa riikide kogemus on andnud neile veendumuse seista türanniale vastu enne kui on hilja. "Ma ei usu, et me kindlustame varjendisse pugedes enda jugeolekut. Me oleme oma ajaloost õppinud, et ainus tõeline võimalus julgeolekut tagada on toetada liitlasi ja loota, et nemad toetavad meid." (David R. Sands, The Washington Times, 20.02)

Analüütikud mõlemal pool Atlandit on püüdnud näha, millised põhjused on Chiraci suure USAle vastu seismise strateegia taga. Miks riskivad prantslased ÜRO ja EL ühtsuse ja NATO olemasoluga? Mõned pakuvad, et asi on rahas, teised, et põhimõttes ja kolmandad, et USA väheses tänulikkuses Prantsusmaa vastu, et viimane aitas ÜRO Julgeolekunõukogus ühehäälselt resolutsiooni 1441 vastu võtta. Prantsusmaa saab üle-Atlandilisest pingest ainult võita, kuna Prantsusmaa seisukohalt paistab sõnum olevat, et "uus Euroopa" kas saab aru, kes on boss ja nõtkutab Elysée palee ees põlvi või arvestab EList väljajäämisega. USA jaoks on selge, mida see tähendab: uut ÜRO resolutsiooni ei tasu oodata enne kui "uus Euroopa" "vanale" järele annab. Vaja on kiiret sõda ja kiiret võitu. Ainus lootus on, et pärast sõja lõppu ja pingete mahajahtumist tuleb Euroopa riikidel mõistus koju tagasi. Lõppude lõpuks pole neil USA ja Euroopa-vahelisest lõhest mingit kasu. (Jacek Rostowski, The Wall Street Journal, 21.02)

USA paistab takerduvat ÜRO silmustesse, sattudes Julgeolekunõukogus ühelt tagasilöögilt teisele. Venemaa, Prantsusmaa ja Saksamaa juhid on ilmselt otsustanud kasutada Iraagi kriisi USA ülemaailmse võimu õõnestamiseks. Mõnes mõttes kujundavad nad Euroopas omamoodi uut telge. Praegu aga ei taha valdav enamus Euroopa riike, et neid juhiks Pariisi-Berliini tandem ja sama vähe tahavad nad, et katkeks sidemed Ameerikaga. See kehtib nii vanade kui uute demokraatiate puhul. Viimased näevad USAs ainsat usaldusväärset julgeoleku tagajat ja Pariisi-Berliini-Moskva lähenemine üksnes tugevdab seda arvamust. (Vladimir Socor, The Wall Street Journal, 21.02)

Suurbritannia ajakirjandus

NATO jaoks oli möödunud nädal põrgulik. Chiraci poolt juhitud Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia trio väitis, et Türgi aitamine võimaliku Iraagi rünnaku puhuks tähendaks "sõja loogika" järgimist ning oli sellele jäigalt vastu. Ülejäänud 16 liitlast leidsid, et Türgi aitamine tähendab lepingust tulenevate kohustuste täitmist. New Yorki kaksiktornide järgses maailmas on tehtud hiiglaslikke jõupingutusi, et NATOt "uueks luua". Praha tippkohtumine kuulutas, et liidu uueks ülesandeks saab paariariikide ja terroristidega tegelemine ja kutsus liitu ka seitse uut riiki. Vinge, ainult et otsuseid tehakse ikka konsensuse põhimõttel ja varsti osaleb selles 26 riiki. Tulemuseks on tunne, et NATO on organisatsioon, mille juured on külmas sõjas ja mille tulevik on hämar. (Ian Black, The Guardian, 17.02)

Kui maailma võimsaim riik sulle silma vaatab ja ütleb, et sina oled tulevik, on raske ennast mitte meelitatuna tunda. Aga samal ajal kui õnnelik puna palgeil lahtub, tulevad pähe küsimused. Näiteks kahtlus: kas meid siin lihtsalt ära ei taheta kasutada? Ameerika on valentininädala jooksul osutanud Kesk-ja Ida-Euroopale romantilist tähelepanu. Me oleme kaua aega olnud kõrvalseisjad ja nüüd öeldakse, et meie loeme ka. See on hea tunne. Samal ajal teame, et tegelikult tahab Rumsfeld lõhestada Euroopat oma eesmärkidel. Kummal poolel me siis oleme? Kui aus olla, siis ei tea. Idaeurooplaste hulgas ei ole ühest seisukohta. Lõppude lõpuks ei ole aga Iraagi küsimus üleval igavesti ja pärast ükskõik millise lahenduse saabumist tuleb eurooplastel elluviia Euroopa uuesti kokkupanemine. Möödunud nädal on näidanud, et see võib osutuda üsna raskeks. (Jana Ciglerova, The Observer, 16.02)

Miks ei toeta mõned Euroopa riigid kindlalt USAd, nagu nad tavaliselt kriisi ajal teevad? Kuna tõelist ohtu ei ole. Ja tõelise ohu tunnet on vaja, et sõjast tüdinud eurooplased relvad haaraksid. Ilma selle tundeta on avanenud Atlandi kahte kallast lahutav eraldusjoon ja kardetavasti see ainult süveneb. Niikaua kui Nõukogude üksused olid suutelised jõudma 48 tunniga Reini äärde, oli meil Atlandi-taguste sugulastega vereside. Nüüd on külm sõda läbi ja me saame oma arvamusi vabamalt väljendada. Üks erimeelsustest on põhimõtteline küsimus sõja kasutamisest välispoliitika pikendusena. Aastaid on mõlemalt poolt Atlandit kostnud, et NATOs ei saa rajada tugevat Euroopa sammast, kuna see oleks NATO lõpu algus. Tegelikult on asi hoopis vastupidi: niikaua, kui NATOs pole tugevat Euroopa sammast, on ta ühtsus ohus. Liit pole tasakaalus: seal on üks supervõim ja 18 põhiliselt Euroopa liitlast, kelle kaitse on mõranenud. Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika pole suunatud Ameerika ülemvõimu vastu maailmas. Euroopa kaitsevõimekuse loomine ei tähenda NATOle haua kaevamist. See tähendab uue Atlandi liidu loomist, mis põhineb külma sõja järgse muutunud maailma oludel. (Guy Verhofstadt, Financial Times, 20.02)

Otsides minevikust õppetunde, kuidas Husseiniga käituda, tuleb vaadata seda, kuidas suhtus maailma Abessiinia vallutamisse Mussolini poolt 1935. Siis oli kaalukausil Rahvasteliidu usaldatavus, praegu ÜRO oma. Siis, nagu ka praegu, ei tahtnud paljud ohtliku diktaatori vastu midagi ette võtta, kui see viiks sõjani. Siis, nagu ka praegu, suurendas raskusi prantslaste kahepalgeline käitumine. Kogu Abessiinia afäär näitab seda, mis juhtub, kui riigid üritavad agressorit tagasi hoida ja samas jääda kindlaks kahele põhimõttele: esiteks, et kõik on tegevusega ühtmoodi nõus ja teiseks, et miski, mida nad ette võtavad, ei ajendaks agressorit nende vastu lööki andma. On muidugi üks oluline vahe 1935 ja praeguse hetke vahel: USA siis ei osalenud. Asjaga tegeles Euroopa. Praegu juhib mängu USA, mis võib olla sama hea. (W F Deedes, The Daily Telegraph, 21.02)

Venemaa ajakirjandus

Endiste NL vabariikide ja sotslaagri riikide kiri USA positsiooni toetuseks oli parimate nõukogude traditsioonide vaimus tingimusteta toetus "suurele vennale", lojaalsuse vektor lihtsalt oli pöördunud 180 kraadi Moskvalt Washingtoni suunas. (Andrei Zlobin, Vremja Novostei, 19.02)

EESTI VÄLISAJAKIRJANDUSES

Poliitika

Uudisteagentuurid

Eesti ühines ELi Brüsseli tippkohtumisel vastu võetud Iraagi-teemalise avaldusega. Välisministeeriumi pressitalituse teatel ütles välisminister Kristiina Ojuland, et “Eesti ühinemine dokumendiga vastab meie põhimõttelistele väärtustele ning on kooskõlas meie rahvuslike huvidega.” (Interfax, 18.02)

Peaminister Siim Kallasega kohtunud suuremate erakondade liidrid toetasid ELi Iraagi-teemalist avaldust. “Erakondade juhid kiitsid heaks valitsuse seisukoha selle avaldusega ühinemise suhtes,” teatas Siim Kallas. (RIA Novosti, 19.02)

Peaminister Siim Kallas ütles, et Eestis on palju inimesi, kes kardavad Venemaad kritiseerida. (Interfax, 23.02)

OSCE ei saada oma vaatlejaid 2. märtsil Eestis toimuvatele parlamendivalimistele. (Interfax, 23.02)

Estonia's leftists extended their lead in an opinion poll. A survey by independent pollster EMOR showed the Centre Party gaining three percentage points to 31 percent, suggesting the party had not suffered from a scandal that forced the interior minister to step down two weeks ago. Reform Party support in the poll ahead of the March 2 election jumped seven percentage points to 20 percent, rallying from a pledge to cut income tax and attacks on the Centre Party's economic credentials. The poll showed right-wing newcomer Res Publica with 14 percent support, down 10 percentage points since January, while conservative Pro Patria fell four points to six percent. Political analysts say EU support in Estonia could slip with Savisaar at the helm and possible lead voters to reject entry in the referendum, with Savisaar turning East instead to strengthen the ex-Soviet republic's ties with Russia. (Reuters, 17.02)

Emori küsitluse tulemuste kohaselt on kaks nädalat enne Riigikogu valimisi populaarseimateks erakondadeks koalitsiooniparteid – Keskerakond (toetajaid 31% küsitletutest) ning Reformierakond (20%). (Interfax, 17.02)

Faktumi avaliku arvamuse küsitluse tulemuste kohaselt peaks parlamenti pääsema kuus erakonda, enim kohti (35) saaks Riigikogus Keskerakond. (Interfax, 19.02)

ES Turu-Uuringute küsitluse kohaselt on kõrgeim reiting Keskerakonnal. (Interfax, 22.02)

Eesti valitsus kiitis heaks Eesti piirivalve arenguprogrammi aastateks 2003-2007, mille kohaselt ametkonna prioriteediks on idapiiri tugevdamine. (Interfax, 18.02)

Kaitseliit autasustas president Arnold Rüütlit kõrgeima autasuga – Valgetähe ordeniga. (Interfax, 17.02)

Peaminister Siim Kallas tegi ettepaneku, mille kohaselt võiksid ühiskondliku leppe patroonideks olla president Arnold Rüütel ja ekspresident Lennart Meri. (Interfax, 19.02)

Eesti president Arnold Rüütel loobus ühiskondliku kokkuleppe patrooniks olemisest. (Interfax, 19.02)

Tallinnas toimub “hea tahte” memorandumi allkirjastamine, millel osalevad Eesti president Arnold Rüütel ning poliitiliste ja ühiskondlike organisatsioonide liidrid. (Interfax, 19.02, 20.02)

Moskva ootab, et Balti riigid lähtuvad Suure Isamaasõja ning NL õiguskaitseorganite veteranide üle peetavatel kohtuprotsessidel Euroopa Inimõiguste kohtu seisukohtadest, teatas Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Aleksandr Jakovenko. (Interfax, 17.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Usutluses ajalehele Le Figaro ütles välisminister Kristiina Ojuland, et Jacques Chiraci kriitikast Ida-Euroopa aadressil on mõlema poolel õppida. Kui EL kujutab end ette ühtse perekonnana, mis püüdleb ühise välispoliitika poole, tuleks suuremat rõhku pöörata informatsioonivahetusele riikide vahel. (P. B., Ph. G., Le Figaro, 19.02)

Soome ajakirjandus

Reedel helistas Eesti peaminister Siim Kallasele USA president George Bush ning rõhutas, et USA teeb koostööd Julgeolekunõukoguga, et leida Iraagi konfliktile üksmeelne lahendus. Eestis tekkis kära nn Vilniuse kirja ümber, kus kümme riiki, nende hulgas ka Eesti, andis oma toetuse USA Iraagi-poliitikale. Kirjanik Jaan Kaplinski heitis Eesti Välisministeeriumile ette seda, et riik kiitis kiirustades heaks USA surve Euroopale ja ühepoolse soovi Iraaki rünnata. Enne Bushi kõnet olid Eesti parteide liidrid Kallasega kohtumas, et selgitada, kuidas Eesti Ameerika toetajate hulka sattus. Parteid peavad Julgeolekunõukogu rolli küsimuse lahendamisel ülimalt oluliseks. (Leena Hietanen, Turun Sanomat, 17.02)

Paides pensionäridele esinev Res Publica esimees Juhan Parts on raskustes. Partei püüab pigem noorte hääli ja see paistab välja ka partei programmist. Pensionärid ei ole samas kuigi huvitatud noorte perede toimetulekutoetusest või koolitusküsimustest. Partsilt küsitakse hoopis, kas tema peaministrina tõstaks pensione ja toovad näiteks Tallinna, kus Keskerakonna juhtimise all jagati pensionäridele 500 krooni jõuluraha. Kas te olete siis nii kergesti äraostetavad, küsib Juhan Parts, kelle eelmiseks ametiks oli riigikontrolöriks olemine. Pensionärid karjuvad kooris, et neid saaks osta ka 200 krooni eest. Partsil on probleeme ka küsimustega, mis puudutavad minevikku. Parts pooldab siseminister Seppiku vallandamist kuna Seppik unustas, et töötas okupatsiooniajajärgul kohtunikuna ning ei kahetsenud oma tehtud tegusid. Pensionäride parv sumiseb selle vastuse peale erutatult. (Leena Hietanen, Turun Sanomat, 17.02)

Eestis 2. märtsil toimuvatel parlamendivalimistel otsustatakse Eesti tulumaksu saatus. Valimiste kindlaks võitjaks peetud Keskerakond teeb kampaaniat astmelise tulumaksu poolt. Keskerakonna mudeli kohaselt alandataks madalapalgaliste tulumaksu 15 protsendile, keskmise suurusega tulude puhul oleks protsent sama, mis praegu, 26% ja suurepalgaliste tulumaks oleks 33%. Hetkel on Eestis kasutusel proportsionaalne tulumaks, kõigile võrdselt 26%. Keskerakonna suurima võistleja, Reformierakonna valimislubadus on alandada tulumaksu praeguselt 26 protsendilt 20 protsendini. Selle kohta arvatakse, et seda lubadust ellu viia on raske sellest tekkiva eelarvedefitsiidi tõttu. Res Publica ei ole astmeliste tulumaks poolt kuid nemad tõstaks tulumaksuvaba miinimumi ning säilitaksid praeguse maksusüsteemi. Eesti valimisi ennetava traditsioonilise mudaloopimise esimeseks ohvriks oli siseminister Ain Seppik, kes pidi tagasi astuma tänu otsustele, mida ta langetas kohtunikuna 1985 aastal Nõukogude ajal. Seppiku tagasiastumine kasvatas Keskerakonna populaarsust veelgi. Keskerakond ja Rahvaliit on parteid, kes suhtuvad nõukogudeaegsesse minevikku sallivamalt kui teised erakonnad. Eestlaste nõukogude aja hukkamõist on vähenenud ka sellega seoses, et nii president Rüütel kui peaminister Kallas on endisaegsed tippkommunistid. Teiseks oluliseks teemaks valimistel on suhted Venemaaga. Isamaalit kaotas vahetult enne valimisi kaks oma märkimisväärset toetajat, kuna ärimehed Endel Siff ja Jüri Mõis leidsid, et Isamaaliidu halb maine Venemaal mõjub kahjulikult nende äritegevusele. Eesti poliitiline olukord on praegu teelahkmel. Kümne aasta jooksul on Eestis püütud takistada Edgar Savisaare tagasitulekut võimu juurde. Praegu tundub aga, et selle takistamine on võimatu sest praegune president Rüütel annab valitsuse moodustamise ülesande kahtlemata valimiste võitjale, samas kui endine president Lennart Meri ei andnud Savisaarele luba valitsuse moodustamiseks hoolimata Keskerakonna selgest valimisvõidust neli aastat tagasi. (Leena Hietanen, Turun Sanomat, 23.02)

Venemaa ajakirjandus

Venemaa diplomaadid reageerisid väga valulikult Siim Kallase artiklile Postimehes (Eesti toetab USA seisukohta Iraagi kriisis, kuna eestlastele on ka kaitset vaja juhul, kui Euroopast idapool kerkib esile näiteks Stalin II) ning nägid selles põhjenduses soovimatust arendada heanaaberlikke suhteid. Ajakirjanik leiab, et Eesti kartused on põhjendatud ning toob mitu näidet ajaloost. Samuti peab Venemaa saavutama Eesti usalduse, sest see on väike riik negatiivse ajaloolise kogemusega. Mõne aastakümne pärast on Eestis uus põlvkond, ELi kodanikud, kes teevad edukalt Venemaaga koostööd ning Eesti president võib endale lubada uue Venemaa parlamendi ees esineda vene keeles (paralleel Putiniga Bundestagis). Seni peaks aga Moskva mõtlema, mida ta on teinud selleks, et Tallinn teda usaldaks. (Vitali Portnikov, Politcom.ru, 14.02)

Eelmisel aastal aktiveerunud Eesti-Vene suhted on taas maha jahtunud. Selle üheks põhjuseks on Postimehe andmeil vaidlus välisministrite visiidi üle. Rea eesti ekspertide arvates ootab Moskva kõigepealt ära märtsis toimuvate parlamendivalimiste tulemused, enne kui teeb mingeid konkreetseid edasisi samme. Peale selle on Moskva eelistatuim partner Eestis Savisaare partei. Venemaa valitsus- ja äriringkondi häirisid ka välisminister Kristiina Ojulandi viimased avaldused, milles nõutakse Venemaalt kahjutasu nõukogude okupatsiooni ajal Eestile tekitatud kahju eest. (Rosbalt.ru, 19.02)

Pihkva eestlased on poliitiliselt väheaktiivsed, arvab konsul Urve Nõu - Riigikogu valimistel käis Pihkva konsulaadis väga vähe inimesi. (Regions.ru, 17.02)

20. jaanuar on Tallinna jaoks üks kõige ebameeldivamaid kuupäevi - 20. jaanuaril 1942 kuulutati Eesti pidulikult juudivabaks. Artikkel E. Zuroffi reklaamikampaaniast ning Eesti võimude tegevusest. Eesti Kaitsepolitsei Wiesenthali keskuse aktsioonidest demonstratiivse eemalhoidmisega tõestanud, et riik ei kavatse tegeleda sõjakurjategijate otsimisega. (Aleksei Smirnov, Novõje Izvestija, 19.02)

Kohtulik kättemaks sõjaveteranide suhtes, kes kasvõi kaudselt olid seotud sõjajärgsete väljasaatmistega, on Balti riikidele iseloomulik. Erilise küünilisuse ja julmusega torkab silma aga Eesti kohtusüsteem. Selle probleemi lahendamisel pole abi olnud ei Eesti-Vene valitsustevahelisest komisjonist ega ka Euroopa Liidust. (Nikolai Mihhailov, Pravda, 21.02)

Majandus

Uudisteagentuurid

Eestis ei ole enam telefoni paigaldamiseks järjekordi. 1993. aastal ootas iga kümnes Eesti elanik telefonijärjekorras, kümne aastaga on paigaldatud 200 000 uut telefoniliini, viidud rahvusvahelised telefonikaablid Soome, Rootsi, Venemaale ja Lätisse, digitaalside osakaal on tõusnud 5%lt 77%le. (Interfax, 20.02)

Norra ajakirjandus

Siiani Nærbøs tegutsenud firma AS Reime jagatakse Reime Agriks ja Reime Protechiks. Osa Reime Agri tootmisest tuuakse üle Eestisse. AS Reimel on hetkel 50 töötegijat Nærbøs. Aasta käive oli 54 miljonit Norra krooni. Ettevõtte peamiseks tegutsemisvaldkonnaks on teraskonstruktsioonide tootmine, ning nende tootmist tahetakse ka tulevikus jätkata. Samas tahab ettevõte konkurentsivõime parandamiseks laieneda ka põllumajandustoodete turule. (
Odd Pihlstrøm, Stavanger Aftenbladet, 22.02)

Varia

Uudisteagentuurid

Kultuurkapital nimetas kirjanduse aastapreemia kandidaadid vene keeles kirjutavate autorite seas. Teet Kallase sõnul on “Eestis alati olnud vene kirjandus ning selle esindajate seas on olnud kirjanikud, keda tuntakse hästi ka Venemaal.” Kirjanduspreemia suuruseks on 15 000 krooni. (RIA Novosti, 17.02)

Enimexi allakukkunud An-28 mustad kastid saadetakse uurimise läbiviimiseks Moskvasse. (RIA Novosti, 20.02)

Eestis tegutsevad Slaavi seltsid ja ühingud tähistavad oma asutamise 80. aastapäeva. (RIA Novosti, 22.02)

Tallinna linnavolikogu andis loa pealinna õigeusu kiriku ehitamiseks. Kirik ehitatakse Lasnamäele, mille elanikkonna moodustavad enamikus venekeelsed inimesed. (Interfax, 22.02)

Prantsusmaa ajakirjandus

Ajalehes Le Figaro ilmus 18. veebruaril sissejuhatav ülevaade samal õhtul kanalis "Arte" näidatud Eestit kajastavale dokumentaalfilmile, mis keskendus eelkõige Eesti arengule Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse suunas. Muuhulgas toodi esile euroskeptikute kõrget protsenti Eestis üldiselt ning maaelanike ja venekeelse elanikkonna seas eriti. (Justine Ducharne, Le Figaro, 18.02)

Taani ajakirjandus

Hollandi sotsiaalteadlase Ruut Veenhoveni poolt läbi viidud uurimuse järgi on 67 uurimuses osalenud riigi rahvastikust taanlased šveitslast järel õnnelikkuse osas teisel kohal maailmas. Selle sama uurimuse, The European Values Survey, kohaselt on eestlased üsna õnnetud jagades leedulastega 58ndat kohta. (Helen H. Heidemann, Berlingske Tidende, 23.02)

Norra ajakirjandus

Kristina Šmigun Eestist võitis suusatamise MMi skiatloni. Pärast võitlust ütles Šmigun, et ta loodab, et seda võistlusala tulevikus enam võistluskavva ei võeta. "Ma mõistan küll, et pealtvaatajate jaoks on see sõitu huvitav jälgida, ent klassikalisele tehnikale mõjub see väga halvasti," leiab Šmigun. Samuti pidas Šmigun selleks võistluseks valmistumist oma tiimile väga raskeks. Oma kuldmedali kohta ütles Šmigun, "mul on väga hea meel, et ma võitsin, kuid see võistlusala mulle ei meeldi." (
Øyvind Lein, Adresseavisen, 23.02)

Kristina Šmigunil on hõbemedali üle väga hea meel ning tema hinge ei kriibigi Bente Skari kuldmedal. Šmigun ütles: "olen hõbedaga rahul. Meie eesmärk oli MMilt üks medal võita, kuid nüüd on mul juba kaks hõbedat." Šmigun ei kurvasta eriti ka selle üle, et ta Bente Skarile kaotama pidi. Šmigun tõdeb, et on "olukorraga rahul. Bente on lihtsalt liiga tugev minu jaoks. Ma pean veel rohkem treenima." (
Gorm Andersen, Dagbladet, 21.02)

Ta teenib 3 miljonit aastas, räägib vaikselt ja harva, hingab tundide kaupa klaaskuplis ning sõidab ringi 'viimase peale' Mercedesega. Sellest hoolimata on Andrus Veerpalu Eestis rahvuskangelane. Jaan Martinson SLÕhtulehest teab rääkida, et "ta ei ütle kunagi kuigi palju. Eestis on see tavaline. Kahel viimasel aastal on ta valitud aasta sportlaseks. Õigemini on ta Eesti kuningas." Paljusid ärritas pilt Veerpalust, kelle pea oli klaaskuulis, kus võidi tekitada kõrgmäestiku õhurõhutingimused. Ent Andrus ei häbene oma erilisest treeningustrateegisast rääkida. Pärast võitu Asiagos pidi Veerpalu vastama ajakirjanike kiuslikele küsimustele, ja nii ta vastaski tasase häälega, veidi pobisedes, pilk maha naelutatud. Küsimusele, kuidas suudab ta iga meistrivõistluse jaoks vormi taastada vastab Veerpalu, et "mängu tulevad paljud pisiasjad." "Kontsentratsioon, vaimne ettevalmistatus ja kõrgustreening on mõningad nendest, kuid kõige tähtsam on treeningu dünaamika," leiab ta. Veerpalu hindavad ka konkurendid, ning näiteks Frode Estili arvates on Veerpalul kõige parem klassikaline tehnika. Tartu maratonist võtsid osa nii Veerpalu ühes oma pojaga kui ka Bjørn Dæhlie oma poja Sivertiga. Adruse sõnule ei heidutanud tema poega kolmas koht põrmugi. "Kõige olulisem on, et ta võitis Sivertit," kuulutab uhke isa oma poja saavutust. (
Per Angell Berntsen, Dagbladet, 19.02)

Soome ajakirjandus

Eesti endine peaminister Mart Laar asus toetama Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi otsuseid aastatel 1939-40. Laari arvates on soomlase Matti Turtola nägemus Pätsist kui nõrgast ja salakavalast presidendist on pinnapealne ja kahetsusväärne. Laar esines Eestis toimunud Turtola raamatu esitlusel, öeldes, et Pätsi pidamine petlikuks on meelevaldne. Päts jagas Eesti rahva saatust ning tema ainsaks tegutsemismotiiviks oli Eesti rahvale võimalikult vähe kahju teha. Laar kritiseeris Turtola raamatut selle algmaterjali nõrga kasutuse ning tendentslike tõlgendamiste pärast. Laari arvates oli Eestil 1939 aastal võitlustahe olemas. Rahvas ei olnud alistatud ega elanud pimeduses. Laari arvates ei tohiks aga Eesti ajaloolased vaid Turtola raamatut kritiseerida vaid peaksid ise ajaolusid põhjalikumalt uurima. Varemalt on Turtola raamatut kritiseerinud ka president Lennart Meri, kelle arvates seisnes raamatu nõrkus paljudes faktivigades. Pätsi pojapoeg Mati Päts leidis, et kahetsusväärseks ajaoluks on ka see, et Turtola ei vaevunud fakte veel elusolevate inimeste käest kontrollima. Turtola kaitses ennast, öeldes, et eestlastega koostöö tegemine kujunes väga raskeks. (Leena Hietanen, Turun Sanomat, 21.02)

Soome ajaloolase ja Talinna Soome Instituudi juhataja Matti Turtola raamatuesitlus kulges teataval määral haavatud meeleolus, sest eestlased mõtlesid: "miks meie seda raamatut ei kirjutanud." Kuid eesti vanema põlvkonna ajaloolase Mati Õuna sõnul on Eesti väike ja kõik tunnevad üksteist. “Seal eemal istub Konstantini pojapoeg Mati Päts - ma ei saa tema vanaisast paha kirjutada,” ütles Õun. Lisaks oli takistuseks ka rahapuudus ja rahakamatel jälle ajapuudus. Mart Laar oli solvunud seetõttu, et Pätsi oli nimetatud petturiks. Laar kuulub nende ajaloolaste hulka, kes sarnaselt Turtolaga, on kritiseerinud Pätsi otsuseid 1939. aastal. “Kuid sellegipoolest ei tohiks Pätsi kutsuda petturiks. Poliitikuna tean, kui lihtne on otsuse langetamisel vigu teha,” ütles Laar (Kaja Grünthal, Helsingin Sanomat, 21.02)

Venemaa ajakirjandus

Pihkvas Eesti konsulaadis avatakse 23. veebruaril näituse Eesti vene koolide õpikutest ja õppevahenditest. (
Regions.ru, 19.02)

Vene turistidele meeldib endiselt Eestis puhata: viimase seitsme aastaga on vene turistide arv kasvanud kaks korda. Balti regionaalprobleemide infokeskuse andmeil külastas eelmisel aastal Eestit 281 000 venelast. Vene turistid kulutavad keskmiselt küll võrreldes teiste turistidega päeva kohta vähem raha - u 723 krooni, ent selle kompenseerib nende pikem viibimine Eestis nii, et keskmiselt jäetakse Eestisse 7939 krooni, mis jääb alla vaid ameeriklastele (13 760 krooni). Vene turiste paeluvad üha enam Eesti sanatooriumid, Tartu veepark. (
IA Rosbalt, 20.02)

Ülevaade on koostatud Eesti Välisministeeriumi pressi- ja infoosakonna meediabüroos. Kajastatud artiklitega tutvumiseks ja lisainformatsiooni saamiseks palume pöörduda meedia analüüsi büroosse e-maili aadressil:
vmpress@vm.ee