Eesti Euroopa Liidus

- Lissaboni leping
- Laienemine
- Läänemere strateegia
- Kliima
- Energia
- Naabruspoliitika
- IT-agentuur
- Finantsperspektiiv
- Eestlased Euroopa institutsioonides

Alates 2004. aasta kevadest, mil Eestist sai Euroopa Liidu liige, on Eesti suutnud end tõestada aktiivse ja konstruktiivse partnerina ning jätkab senist pragmaatilist hoiakut ka ELi edasises integratsioonis. EL-liikmelisus on hindamatu tegur Eesti poliitilise ja majandusliku profiili tõstmisel, seetõttu on meie huvides tugev ja toimiv Euroopa Liit, mis on poliitiliselt kaalukas ja rahvusvahelisel areenil konkurentsivõimeline. Seda eesmärki järgib ka "Eesti Euroopa Liidu poliitika aastateks 2011-2015", mis pidades silmas Liidu üldisi huve ja arengut, esitab Eesti ettepanekud Euroopa Liidu ees seisvate väljakutsetega toimetulemiseks.

Alljärgnev annab põgusa ülevaate Eesti seisukohtadest ja küsimustest, millele Eesti tähelepanu Euroopa Liidus lähiajal keskendub.

Lissaboni leping

Euroopa Liidu aluslepingute uuendamine tulenes eelkõige vajadusest tagada Liidu tõhus toimimine ja ajakohastada Liidu eesmärgid üha kiiremalt muutuvas maailmas. Samuti on Lissaboni lepingu eesmärgiks tuua Euroopa Liit inimestele lähemale.

Lissaboni reformileping allkirjastati Euroopa Ülemkogul Lissabonis 13. detsembril 2007, misjärel algas ratifitseerimisprotsess liikmesriikide parlamentides. Riigikogu ratifitseeris Lissaboni lepingu 11. juunil 2008. Rahvahääletus lepingu üle toimus ainsana Iirimaal, kus see mitmetel põhjustel 12. juunil 2008 tagasi lükati. 2009. aasta juuni Euroopa Ülemkogul võeti vastu Iirimaale antavate õiguslike garantiide pakett, samuti lepiti kokku, et iga liikmesriik säilitab oma volinikukoha komisjonis. Kordusreferendum Iirimaal toimus 2. oktoobril 2009. Viimasena liikmesriikidest ratifitseeris Lissaboni lepingu Tšehhimaa 3. novembril 2009. Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009.

Lissaboni leping ühtlustab ning lihtsustab liikmesriikide vahelist koostööd, et liikumine ja asjaajamine Euroopa Liidu piires oleks kerge ja arusaadav igale kodanikule. Leping muudab Euroopa Liidu demokraatlikumaks, parandades Liidu ja tema kodanike suhet läbi kodanikualgatuse võimaluse ja rahvusparlamentidele suurema kaasarääkimisõiguse andmise. Samuti luuakse lepinguga liidule püsiv institutsionaalne raamistik. Lissaboni leping on ka märkimisväärse tähtsusega Euroopa Liidu rolli kujundamisel maailmas tagades tugeva Euroopa, mis on globaliseerumise väljakutsetele vastamise eeltingimus – maailma mastaabis oleme arvestatav partner vaid ühtse liidu, mitte erihuvidega liikmesriikidena.

Laienemine

Eesti näeb Euroopa Liidu laienemispoliitikat võimalusena riikide jaoks, kes soovivad jagada meiega samu väärtusi – demokraatlik, vabaturumajandusel põhinev, innovaatilise suhtumisega, tulevikku vaatav ühiskond. Meeleldi jagame sellest huvitatud riikidega oma ELiga liitumisel saadud reformikogemusi.

Oleme huvitatud pikaajalisest stabiilsusest Balkanil ning ELi liikmesriigina soovime teha kõik endast oleneva selle saavutamiseks. Türgi hoidmine reformide teel on üks Eesti prioriteete. Ühtlasi peame oluliseks avalikkusele laienemispoliitika hüvede senisest paremat selgitamist.

Järgmine ELiga liituja on Horvaatia, kellega liitumisläbirääkimised lõpetati juunis 2011 ja ühinemisleping allkirjastati detsembris 2011, misjärel sai Horvaatia asuda aktiivse vaatlejana osalema EL Nõukogu töös. Horvaatiast saab ELi liikmesriik 1. juulist 2013, enne seda peavad Horvaatia ühinemislepingu ratifitseerima kõik liikmesriigid. Eesti ratifitseeris Horvaatia ühinemislepingu 12. septembril 2012.

Hetkel on Euroopa Liidul 5 ametlikku kandidaatriiki, kellest Türgiga käivad liitumisläbirääkimised alates 2005. aastast, Islandiga avati läbirääkimised juulis 2010 ja Montenegroga juunis 2012. Läbirääkimiste alustamist ootab veel Makedoonia. Märtsis 2012 otsustas Euroopa Ülemkogu kandidaatriigi staatuse anda ka Serbiale.http://ec.europa.eu/enlargement/index_et.htm.Liitumisavalduse on veel esitanud ka Albaania (28.04.2009)

Kliima

Rahvusvahelises kliimapoliitikas on Eesti tugeva ja kõiki riike kaasava üleilmse kokkuleppe pooldaja kasvuhoonegaaside vähendamiseks. On selge, et tulenevalt riigi suurusest ei ole Eesti võimeline olema globaalsete muutuste mootoriks. Seda enam tähtsustame kaasarääkimis- ja tegutsemisvõimalust Euroopa Liidu sees ja liikmena. Eesti soovib olla Euroopa Liidus konstruktiivne kaasarääkija ning kus võimalik, lahenduste pakkuja. Oleme veendumusel, et liikmesriigid peavad toetama Euroopa Liidu globaalse eestkõneleja rolli kliimaküsimustes. Seejuures on väga oluline ühenduse sisemine ühtsus ja liikmesriikide solidaarsus.

2008. aasta alguses avaldas Euroopa Komisjon õigusaktide paketi, mille eesmärgiks oli seada raamistik Euroopa Liidu kliimapoliitikale aastani 2020. Ühtlasi sooviti näidata EL juhtrolli kliimamuutustega võitlemisel ning töötada välja konkreetsed meetmed kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et seeläbi soodustada Euroopa majanduse üleminekut keskkonnasõbralikumatele tehnoloogiatele. 2008. aasta lõpus jõudsid Euroopa Parlament ja Nõukogu selle nn kliima- ja energiapaketi http://ec.europa.eu/clima/policies/package/index_en.htm osas kokkuleppele.

Paketiga võttis Euroopa Liit endale kohustuse vähendada aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20% võrreldes 1990. aasta tasemega . Lisaks sätestati ka tingimuslik võimalus heitkoguste vähendamiseks 30% võrra, kuid seda eeldusel, et teised arenenud riigid võtavad samaväärsed ja võrreldavad kohustused ning kohustusi võtavad ka arenguriigid.

Euroopa Liidu kliimapoliitika on tihedalt seotud globaalsete arengutega. 2012. aastal aegub Kyoto protokoll http://unfccc.int/kyoto_protocol/items/2830.php, mille eesmärgiks on aeglustada kliimamuutuseid ja vähendada globaalset soojenemist. Sellest tulenevalt on vajadus uue globaalse kliimalepingu järele. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. kohtumine toimub Durbanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis 28. novembrist kuni 9. detsembrini 2011. Uus globaalne kliimakokkulepe peaks olema võimalikult hõlmav, see tähendab kaasama kõik tööstusriigid ja ka arenguriigid. Uue leppe olulisimaks komponendiks oleks samuti kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine. Ühise eesmärgi saavutamiseks on vajalik kõikide riikide pingutus riiklike vähendamiskohustuste näol. Euroopa Liidu võetud eesmärk vähendada heitkoguseid 20% ja tingimuslik lubadus võtta 30%-line vähendamiseesmärk on loodetavasti eeskujuks globaalsetele partneritele.

Eesti on valmis panustama nii kasvuhoonegaaside vähendamisse kui ka tulevase Kyoto leppe rahastamisesse. Kuigi lühiajaliselt võib kliimapoliitika tähendada meile suuremaid kulusid näeme, et keskendudes keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele ja arendades välja uusi, võidame pikemas perspektiivis nii majanduslikult kui keskkonnapoliitiliselt. Kliimasõbralik poliitika on investeering tulevikku, mis end kordades ära tasub. Eesti on arvamusel, et kliimakohustuste võtmine ei ole pelgalt keskkonnapoliitiline eesmärk. See annab kindluse ettevõtjatele investeerimaks loodussõbralikesse ja taastuvenergial põhinevatesse tehnoloogiatesse või tegelemiseks arendusetegevusega nende välja töötamisel.

Energia

4.02.2011 toimus energia teemale pühendatud Euroopa Ülemkogu, mis näitab valdkonna olulisust EL-is. Ülemkogu arutluste aluseks olid Euroopa Komisjoni poolt esitatud Energiastrateegia ja Infrastruktuuri teatised. Ülemkogu leidis, et Euroopa prioriteet on ohutu, kindel, säästev ja taskukohane energia, mis aitab suurendada Euroopa konkurentsivõimet. Selleks vajab EL täielikult toimivat, ühendatud ja integreeritud energia siseturgu. Ülemkogu järeldustes öeldakse, et ükski liikmesriik ei tohi jääda isoleerituks Euroopa gaasi- ja elektriühendustest peale aastat 2015. Euroopa energiaturu jaoks vajalik õiguslik baas luuakse aastaks 2014. Samuti leppisid riigipead kokku, et on vajalik, et õiglaseid turureegleid EL elektriturgudel peavad rakendama ka väljastpoolt Euroopa Majandusruumi elektri importijad.

Euroopa Liidu energiajulgeoleku suurendamiseks ja toimiva siseturu väljaarendamiseks on vajalik täiendavate energiaühenduste rajamine. Eesti jaoks on siinkohal kõige olulisem juunis 2009 Brüsselis Euroopa Komisjoni ja kaheksa Läänemere äärse liikmesriigi poolt heaks kiidetud Läänemere energiaühenduste kava (BEMIP - Baltic Energy Market Interconnection Plan). Suurendamaks Balti regiooni energiajulgeolekut on vajalik nii uute energiaühenduste rajamine kui ka ühise Põhja-Balti elektrituru väljaarendamine. Isoleeritud „Balti energiasaare“ likvideerimiseks näeb BEMIP-i tegevuskava ette teise elektrikaabli rajamist Eesti ja Soome vahele (Estlink 2) ning ühendusi Leedu-Rootsi ja Leedu-Poola vahel. BEMIP-is kirjapandud poliitiline toetus, aga ka 100 miljoni euro eraldamine Euroopa majanduse elavdamise kava (European Economy Recovery Plan) raames tagavad Estlink 2 valmimise aastal 2014. Esimeseks sammuks ühise Põhja-Balti elektrituru loomisel oli Põhjamaade elektribörsi NordPool Estlink turupiirkonna käivitamine alates 1. aprillist 2010. Tagamaks turu tõrgeteta toimimist tuleb jätkata elektrikaubanduse regulatsioonide harmoneerimist.

2009. aasta jaanuaris Euroopat tabanud gaasikriis osutas selgelt vajadusele suurendada liikmesriikide valmisolekut tulla toime gaasitarnete häiretega. Olulisele kohale Euroopa Liidu energiapoliitikas on tõusnud tarnijate ja tarneallikate mitmekesistamine. Üheks peamiseks kontseptsiooniks Euroopa Liidu varustuskindluse suurendamisel on Lõunakoridor, mis peaks senistest suurtarnijatest sõltumatult tooma Euroopa Liitu gaasitarned Kaspia regioonist, Kesk-Aasiast ja Lähis Idast. Lõunakoridori tuntuimaks projektiks on Nabucco gaasijuhe, kuid sama olulised on ka Itaalia-Kreeka-Türgi gaasiühendus (Italy-Greece-Turkey Interconnector), Trans-Aadria ja White Stream gaasijuhtmed, jt projektid. Olulisel kohal Euroopa energiajulgeoleku suurendamisel on ka veeldatud maagasi (LNG) laialdasem kasutamine. BEMIP programmi raames nähakse samuti ette rida samme eesmärgiga vähendada sõltuvust ainsast tarneallikast.

BEMIP programmi kohta on võimalik täpsemalt lugeda ka Euroopa Komisjoni kodulehelt: http://ec.europa.eu/energy/infrastructure/bemip_en.htm

Naabruspoliitika

Naabruspoliitika on Euroopa Liidu üks kõige olulisemaid mehhanisme, millega mõjutada uute naabrite arengut - poliitilisi ja majanduslikke reforme, institutsionaalselt arengut, õigusloomet, jms.

Eesti huviks on Euroopa Liidu koostöö jätkuv hoogustamine vahetute lõuna- ja idanaabritega, Euroopa naabruspoliitika regioonipõhiste initsiatiivide - idapartnerluse ja Vahemereliidu raames. Koostöö tihendamise eesmärk on kiirendada reforme, õigusaktide ühtlustamist ja edasist majandusintegratsiooni partnerriikides.

Idapartnerluse puhul peab Eesti oluliseks initsiatiivi edasiarendamist, vastavalt idapartnerluse Praha ühisdeklaratsioonis sõnastatud eesmärkidele ning kahepoolsete suhete jätkuvat arendamist Euroopa Liidu ja idapartnerriikide vahel. Samas toonitame, et idapartnerlus peaks olema piisavalt paindlik, et võimaldada individuaalset lähenemist partnerriikidele ehk liikuda nende riikidega kiiremini, kes selleks on valmis.

Idapartnerlusest tuleb Eesti hinnangul kujundada konkreetne ja kõikehõlmav poliitika, mis oleks sihtriikide jaoks tõhusaks ja kaugeleulatuvaks vahendiks lähenemisel Euroopa Liidule, sisaldades kindlasti Euroopa Liidu tuge ning vahendeid, assotsiatsioonilepingute, omavahelise majandusliku integratsiooni, viisavabaduse klausleid ning sisulist koostööd energia- ja transpordiküsimustes. Heaks meetmeks idapartnerluse kavatsuste rakendamisel on mitmepoolsed valdkondlikud platvormid. Mitmepoolse suhtluse mõõde liikmesriikide ja idapartnerite vahel aitab regiooni tervikuna Euroopa Liidule lähendada.

2008.aastal transformeerus seni Barcelona Protsessi all tuntud lõunapartnerlus Vahemereliiduks. Vahemereliidu tegevuse eesmargiks on suurte regionaalsete projektide elluviimine. Loomisel on Vahemereliidu Sekretariaat, mis hakkab kaasa aitama Vahemereliidu projektide elluviimisele, ettevalmitamisel on kriteeriumid projektide esitamiseks. Oluline on edasi liikuda Lähis - Ida rahuprotsessiga, et luua soodne koostöö atmossfäär ning kiirendada partnerite regionaalset integratsiooni. Euroopa Liit jätkab suhete ülesehitamisel lõunapartneritega diferentseeritud lähenemist, tulenevalt iga konkreetse riigi edusammudest ja huvist koostöö tihendamise vastu Euroopa Liiduga. Lähemaks eesmärgiks on kaubanduse edasine liberaliseerimine kõigi Vahemere partneritega. Kuigi Eestil on rohkem kontakte ja kogemuste vahetust naabritega idas, peame tähtsaks ka koostööd Euroopa Liidu lõunanaabritega.

Arengukoostöö osas jätkub koostöö prioriteetsete partnerriikide Gruusia, Ukraina ja Moldovaga. Leiame, et protsess peab olema kahesuunaline - Euroopa arengukoostööpoliitikasse peab olema kaasatud Euroopa idanaabruse mõõde ning Euroopa naabruspoliitika peab arvestama ka Euroopa Liidu arengukoostöö poliitika eesmärkidega.

Naabruspoliitikas on oluline see, kui palju on Euroopa Liit nõus oma 4 põhivabaduse põhimõtteid rakendama oma partnerriikidele. Sektoriaalsed lepingud oleksid siin heaks viisiks põhivabadusi partnereile avada. Naabruspoliitika sihtriigid peaksid omama selgust ja perspektiivi selles osas, et mis järgneb ühe või teise etapi läbimisel. Samas on Eesti seisukohal, et kõige olulisem on partnerriigi enda pühendumus.

Leiame, et oluline on tagada idapartnerluse rahastamise eraldiste tasakaalustatud jaotamine Euroopa naabruspoliitika lõuna- ja idasuuna vahel.

IT-agentuur

(ametliku nimega: amet õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks)

2. novembril 2010 otsustasid Euroopa Liidu siseministrid avaldada toetust Eesti ja Prantsusmaa ühisettepanekule luua Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide haldamiseks rajatava ameti peakorter Tallinnasse. Praegu on lõpule jõudmas Euroopa Liidu Nõukogu ning Euroopa Parlamendi kaasotsustusel põhineva määruse vastuvõtmise protsess. Ühisettepaneku kohaselt hakkab ameti peakorter asuma Tallinnas, kuna infosüsteeme sisaldav andmekeskus jääb paiknema Strasbourg'i. Kui nendel infosüsteemidel on ette nähtud ka varuserverite olemasolu, asuvad need ka tulevikus Austrias St. Johann im Pongaus.

Loodav amet vastutab infosüsteemide tulemuslikuma, paremini koordineeritud ja turvalisema juhtimise eest ning hakkab haldama olemasolevaid suuremahulisi infosüsteeme (Schengeni teise põlvkonna infosüsteemi - SIS II, viisainfosüsteemi - VIS ning sõrmejälgede hõlvamise süsteemi -  EURODAC.

Nendele süsteemidele lisaks kavandatakse Euroopa Liidus justiits- ja siseküsimustes mitmete uute infosüsteemide kasutuselevõttu piirihalduses – näiteks sisse- ja väljasõiduregister (Entry-Exit System), elektroonilise reisiloa süsteem (Electronic Travel Permit) jt. Ka nende süsteemide haldamisega hakkab tegelema loodav amet.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse kinnitatud pakkumisele on Eesti valmis tagama ameti peakorterile esimeseks tööaastaks sobiliku rendipinna ja edaspidi büroohoone vähemalt sajale töötajale. Riik on valmis investeerima Euroopa Kooli õppekava järgi õppimisvõimaluste loomisesse. See kergendaks nende rahvusvahelise taustaga perede Eestisse elama asumist, kus on kooliealisi lapsi.

Loodav IT-süsteemide amet on Eesti jaoks oluline samm suurema integratsiooni suunas Euroopa Liidu sees. 2012. aastal käivituva ameti asukohamaaks kandideerimise protsessi käigus on juba konkreetsest ühisest tegevusest lähtuv koostöö Eesti ja Prantsusmaa vahel loonud viljaka pinnase selle jätkuvaks arenguks.

Finantsperspektiiv

Finantsperspektiiv on eelarveraamistik seitsmeks aastaks, millest Euroopa Liit lähtub oma iga-aastaseid eelarveid planeerides. 2007. aastal algas ELis uus 7 aasta pikkune eelarveperiood. Finantsperspektiiv 2007-2013 keskendub ühisturu integreerimisele ning majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikate arendamisele.
Eesti saab eelarveperioodi jooksul EL eelarvest 4,5 miljardit eurot (2004 püsihinnad; nominaalselt hinnanguliselt 4,8 miljardit eurot), millest ligikaudu 3,3 miljardit läheb regionaalabiks, ca 0,6 miljardit maaellu, ca 0,5 miljardit põllumajanduse otsetoetusteks. Eesti maksab EL eelarvesse ca 0,9 miljardit eurot 7 aasta jooksul.

ELi uus pika eelarve periood algab 2014. aastast ja läbirääkimised selle üle algavad Euroopa Liidus 2011. aasta suvel. Läbirääkimised finantsraamistiku põhimõtete ja mahu osas annavad ühelt poolt liikmesriikidele võimaluse mõjutada üle mitme aasta taas ELi eelarvet ja seega ka oma kulude-tulude süsteemi. Teisalt seisab kogu ELi ees väljakutse: kuidas ühiselt muuta eelarvet nii, et see vastaks muutunud majandusoludega Euroopa vajadustele.

Viimaste aastate võlakriisi valguses on selgeks saanud, et olemasolev majandussüsteem ei toimi sobivalt ning Euroopa vajab senisest tõhusamat majandusruumi. Uue finantsraamistiku puhul ongi EL seadnud endale prioriteetideks energia, siseturu, majanduskasvu ja rahandussüsteemi reformi. Keskenduda tuleb arengut ja majanduskasvu toetavatele meetmetele nagu oluliste taristute rahastamine, ühtse siseturu arendamine, teadmistepõhine majandus, innovatsioon jne. Ka Eesti jaoks on need põhimõtted sobivad, kuid meie erihuviks on kindlasti Läänemere piirkonda puudutavad projektid ja piiriülesed energia- ja transporditaristud (nt Via Baltica, Rail Baltic, Estlink2).

Palju vaidlusi tekitavad kindlasti ka ELi põllumajandustoetused. Praegu üle 40% ELi eelarvest moodustavad põllumajandustoetused on regiooniti väga erinevad, mistõttu võidakse neid hakata läbirääkimiste käigus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel võrdsemalt ümber jaotama. Eesti toetab põllumajandustoetuste võrdsustamist, kuna ka meie põllumehed saavad võrreldes mõne teise EL riigiga praegu vähem toetusrahasid. Lisaks tuleb uuest finantsraamistikust leida rahastamisvahendid uuele Euroopa Liidu välisteenistusele ja mitmetele üleeuroopalistele suurprojektidele.

Uue finantsraamistiku mahu osas on Euroopa jagunenud kaheks. Euroopa Komisjon pooldab eelarve mahu suurenemist, kuna paljude üleeuroopaliste projektide lõpp langeb just järgmise finantsraamistiku perioodi ning EL peab suutma need lõpuni kinni maksta, vastasel juhul langeb kogu ühenduse usaldusväärsus. Teisalt on enamik riike (sh Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa) praeguse võlakriisi taustal eelarve suurendamise vastu, kuna selleks tuleks niigi säästurežiimil töötavatel riikidel suuremate sissemaksete tegemiseks raha juurde leida.

Praegu moodustavad lõviosa ELi eelarve tuludest liikmesriikide sissemaksed, mitte ELi omavahendid. Seetõttu püüab Komisjon välja pakkuda uusi omavahendite allikaid, millega eelarvet suurendada. Üheks võimaluseks oleks kehtestada nn üleeuroopaline maks, mida küll kardetakse, ent mis tegelikkuses aitaks hoopis vähendada iga liikmesriigi sissemakset ELi eelarvesse. Eelarve kasvu pooldajad soovivad, et riigid suudaksid kokku leppida mitte ainult oma vajaduste katteks ELilt saadavas rahas, vaid ka ühisesse eelarvesse tehtavate omapoolsete panuste osas. Selline käitumine tugevdaks oluliselt Euroopa solidaarsust.

Uus finantsraamistik on oluline eelkõige endiste Ida-Euroopa riikide jaoks, kes soovivad nn tuumikriikidele arengus kiiresti järele jõuda. Nende riikide jaoks tähendab liidu pikk eelarve võimalust mitmeks aastaks oma kulutusi ja ressursse ette planeerida.

Eestile on Euroopa Liidu toetused olnud väga vajalikud, eriti viimastel majanduskriisi aastatel. Eesti on olnud ka üks aktiivsemaid toetuste kasutajaid kogu ELis. Praeguses finantsraamistikus on Eesti jaoks vahendeid enam kui 3,40 miljardi euro ulatuses väga erinevate valdkondade rahastamiseks alates haridusest kuni põllumajanduseni. Alles hiljuti saavutati vajalik EL-ülene kokkulepe energia valdkonnas: võimalus tulevikus rahastada Baltimaade gaasi- ja energiaühendusi ka ELi eelarvest. Lisaks on Eesti ettevõtjad palju kasu saanud Euroopa Liidu ühtsest siseturust. Uuel EL eelarveperioodil püüame EL eelarve abiga keskenduda Euroopa konkurentsivõime suurendamisele.

Eestlased Euroopa institutsioonides

Euroopa Komisjon

Alates 2004. aastast on Euroopa Komisjonis Eestist nimetatud volinik Siim Kallas, kelle töövaldkondadeks kuni 2010 aastani olid haldusküsimused, audit ja pettusevastane võitlus. Ühtlasi oli Siim Kallas ka üks viiest Euroopa Komisjoni asepresidendist. Aastast 2010 jätkab Siim Kallas Euroopa Komisjoni asepresidendina vastutades Euroopa Liidu transpordiküsimuste eest.

Euroopa Parlament

7. juunil 2009 toimusid Eestis teist korda Euroopa Parlamendi valimised. Esimest korda oli Eestis võimalik eelhääletusel valida Euroopa Parlamenti interneti teel. Seda võimalust kasutas ligi 15% valijatest. Võrreldes 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistega kasvas valimisaktiivsus 26,8%-ilt 43,2%-ni

Eestil on Euroopa Parlamendis 6 esindajat: Keskerakonnast (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon) Siiri Oviir ja Vilja Savisaar; Reformierakonnast (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon) Kristiina Ojuland; Isamaaja Res Publika liidust (Euroopa Rahvapartei fraktsioon) Tunne Kelam, Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (EP Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon) Ivari Padar ja üksikkandidaat Indrek Tarand (Euroopa Parlamendi Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon).

Parlamendi töö toimub erinevates komisjonides. Praegu on alalisi komisjone EP-s 20. Eesti saadikutest kuuluvad Tunne Kelam ja Kristiina Ojuland väliskomisjoni, Ivari Padar majandus- ja rahanduskomisjoni, Siiri Oviir naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse ning ka tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, Vilja Savisaar transpordi- ja turismikomisjoni, Indrek Tarand põhiseaduskomisjoni.

Teised institutsioonid

Alates 2004. aastast on Eestist Euroopa Kohtu kohtunikuks nimetatud Uno Lõhmus, kelle ametiaega pikendati 2009. aastal veel 6 aastat. Euroopa Esimese Astme Kohtu kohtunikuks on valitud Küllike Jürimäe, kelle ametiaega pikendati 2010. aastal samuti veel 6 aastat.

Eesti majandus- ja ühiskonnaelu eri alade esindajad on liikmed Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitees ning Eesti kohalikud omavalitsused osalevad regioonide komitee töös. Eestil on mõlemas komitees seitse liiget, komiteede koosseise uuendatakse iga nelja aasta tagant.

Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas on Kersti Kaljulaid, kelle volitusi on pikendatud 2016. aastani.  

Rohkem infot:
Eesti Alaline Esindus EL juures
"Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011-2015"
http://www.riigikantselei.ee/euroopa

1 FYROM – endise Jugoslaavia vabariik