Aleksei Makarkin: Eesti integreerumine NATOsse ja avalik arvamus Venemaal

Aleksei Makarkin,
Poliitiliste Tehnoloogiate Keskuse asepresident

Probleemi Vene riigi ja ühiskonna suhtumisest Eesti ja teiste Balti riikide Atlandi integratsiooni ei saa vaadelda lahtirebituna ei analüüsidest, mis käsitlevad Venemaa elanike suhtumist Eestisse (sotsioloogiliste andmete põhjal) ega ka NATO ja Venemaa suhete laiemast kontekstist. Koos loovad need tegurid keerulise tausta, mis aitab selgitada seda küsimust praegu ja ilmselt ka tulevikus ümbritsevaid pingeid.

Venemaa ja Eesti: sotsioloogilised andmed

Viimastel aastatel ei ole Venemaa ühiskond Eestit just oma sõbraks pidanud. Levada Keskuse andmetel oli Venemaa elanike suhtumine Eestisse juba enne Pronkssõduri kriisi üsna negatiivne. Nii nimetas 2005. aastal Eestit Venemaa vaenlaste hulgas 32% küsitletutest, 2006. aastal aga 28%. Ometi suhtuti Eestisse vähem negatiivselt kui teistesse Balti riikidesse: Lätit pidas vaenlaseks vastavalt 49% ja 46% venelastest, Leedut mõlemal aastal 42%. Aastal 2007, vahetult pärast Pronkssõduri kriisi, tõusis Eesti 60%ga ebasõbralike riikide edetabeli tippu. Esmakordselt paljude aastate vältel tekkis riik, mida nimetas üheks kõige ebasõbralikematest ja Venemaa suhtes vaenulikumalt meelestatud riikidest absoluutne enamus Venemaa elanikke.

Mais 2007 (konflikti tipphetkel) väljendas 41% Levada Keskusele vastanuist nördimust Pronkssõduri teisaldamise üle Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule, 27% neist tundis solvumist ja vaid 15% veidi vähem intensiivset tunnet – kahetsust. Veelgi enam, 53% küsitletutest teatas, et toetab vähemal või enamal määral Föderatsiooninõukogu esimehe Sergei Mironovi initsiatiivi katkestada Eestiga diplomaatilised suhted. Siiski ei tähenda selline märkimisväärne arv vastusena äärmiselt emotsionaalses olukorras esitatud otsekohesele küsimusele, et suurem osa Venemaa elanikke ka kainelt järele mõeldes nii radikaalse sammuga nõustuks. Selle tunnistuseks on Avaliku Arvamuse Fondi poolt samuti mais 2007 läbi viidud küsitlus. Küsitluse raames paluti Venemaa elanikel vastata avatud vastusega küsimusele selle kohta, milliseid sanktsioone tuleks nende meelset Eesti suhtes rakendada. Diplomaatiliste suhete katkestamist nimetas vaid 3% vastanutest (lisaks pidas 1% võimalikuks sõjalise tegevuse alustamist).

Siiski näitas ka Avaliku Arvamuse Fondi küsitlus, et enamik Venemaa elanikke toetas karmimaid meetmeid, kui Eesti suhtes lõpuks reaalselt tarvitusele võeti. 54% vastanuist pooldas sanktsioonide rakendamist Eesti suhtes ja vaid 20% leidis, et need ei ole vajalikud. Arusaadav on, et Eesti teema peaaegu täielik kadumine Vene meediast (kus see kriisi tipphetkedel oli olnud üks põhiteemadest, mistõttu pole ime, et Avaliku Arvamuse Fondi andmetel oli 70% vastanuist asjaga kursis ja 20% oli „midagi kuulnud”) vähendas järsult ka negatiivset suhtumist Eestisse. Seejuures juhtus see tükk aega enne sõjategevuse algust Lõuna-Kaukaasias. Kevadel 2008 viis Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uurimise Keskus läbi küsitluse selle kohta, milliseid riike peavad Venemaa elanikud sõbralikeks ja milliseid vaenulikeks. Vastusena avatud küsimusele „Milliste riikidega on Teie arvates meie riigil hetkel kõige pingelisemad, vaenulikumad suhted?” (võimalik oli nimetada kuni viis riiki) nimetas vaid 5% Eestit ja veel 6% Balti riike tervikuna (võrdluseks: USAd ja Gruusiat nimetas 25%, Ukrainat aga 21% küsitletutest).

Seega on otsene terav konflikt möödas, kuid pinge ei ole kuhugi kadunud. Peamisteks heanaaberlikke suhteid häirivateks probleemideks peavad Venemaa elanikud venekeelse elanikkonna küsimust (mittekodanike fenomen) ja Eesti kuulumist NATOsse. Venemaa elanike suhtumine Balti riikide vastuvõtmisesse NATOsse on traditsiooniliselt olnud negatiivne. Seejuures halveneb ka suhtumine sellesse organisatsiooni endasse, mis on ka arusaadav, arvestades sõjalist vastasseisu Lõuna-Kaukaasias. Käesoleva aasta septembris Ülevenemaalises Avaliku Arvamuse Uurimise Keskuses läbi viidud küsitlus näitas, et 63% vastanuist suhtub NATOsse negatiivselt ja vaid 12% positiivselt.

Selliseid meeleolusid ei saa seostada vaid ekstreemsete augustisündmustega, kuigi neil on olukorra kujunemises oma osa. Venemaa ühiskonnas on viimasel aastatel kasvanud välisriikidest tuleneva ohu tunnetus. Kui Levada Keskus andmetel oli 1998. aastal neid, kes sellist ohtu tunnetasid 33% ja 2002. aastal 42%, siis veebruaris 2007 juba 49%. Samal ajal on vähenenud nende osakaal, kes leiavad, et Vene Föderatsiooni ei ähvarda miski (üheksa aasta jooksul 59%lt 43%le).

Seega ei anna sotsioloogilised küsitlused põhjust optimismiks Venemaa ja Eesti suhete arengu küsimustes.

Veemaa, NATO ja Balti riigid

Juba 1996. aastal sõnastas Samuel Huntington oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge" tingimused, mille korral võiks Venemaa tema meelest nõustuda NATO laienemisega ida poole, sealhulgas Balti riikide alliansi liikmeks saamisega:

• Venemaa nõustub Euroopa Liidu ja NATO laienemisega Kesk- ja Ida-Euroopa läänekristlikesse riikidesse, Lääs aga kohustub mitte laiendama NATOt kaugemale, niikaua kuni Ukraina ei lõhene kaheks riigiks;
• Venemaa ja NATO sõlmivad partnerluslepingu, millega on sätestatud teineteise vastu suunatud agressioonist hoidumine, regulaarsed konsultatsioonid julgeolekuküsimustes, ühised jõupingutused relvastuse võidujooksu vältimiseks ja läbirääkimised poolte külma sõja järgsetele julgeolekuvajadustele vastava relvastuskontrolli alase kokkuleppeni jõudmiseks;
• Lääs tunnistab Venemaa peamiseks vastutuse kandjaks julgeoleku tagamisel õigeusu maades ja piirkondades, kus õigeusk on domineeriv;
• Lääs tunnistab Venemaa julgeolekuprobleeme, nii aktuaalseid kui potentsiaalseid, lõunas asuvate moslemi rahvastega seoses, on valmis CFE lepingut läbi vaatama ja suhtub heatahtlikult teistesse sammudesse, mida Venemaa on sunnitud astuma kaitseks nimetatud ohtude vastu;
• Venemaa ja Lääs sõlmivad kokkuleppe võrdsetel alustel koostööks sellistes küsimustes nagu Bosnia, mis puudutab nii Lääne kui õigeusu tsivilisatsiooni huve.[1]

On selge, et antud juhul on tegemist Realpolitik-stilistikal põhineva sõltumatu eksperdi arvamusega, mis näeb ette maailma mitteformaalse jagamise mõjusfäärideks. Kuid sellel stilistikal põhines ka Vene Föderatsiooni valitsus, kujundades oma suhtumist Balti riikide liitumisse NATOga. Veelgi enam, mitmed 2004. aastaks väljatöötatud kompromisskokkuleppe seisukohad kordasid Huntingtoni ennustusi, kuigi arusaadavalt oluliste erinevustega. Nii ei olnud pärast 1999. aastat, kui Bulgaaria ja Rumeenia keeldusid toetamast Slobodan Miloševići Serbiat konfliktis Läänega, enam aktuaalne õigeusklike riikide tegevuse ühtsuse küsimus – Lääne „pehme jõud” oli osutunud tugevamaks religioossest identiteedist, millele Ameerika ekspert nii suurt tähelepanu pööras. Siiski loodi vastutasuks Venemaa suhteliselt rahulikule reaktsioonile NATO idasuunalisele laienemisele NATO-Venemaa nõukogu, mis pidi tegelema nende samade julgeolekualaste konsultatsioonidega, millest kirjutas Huntington. Veelgi enam, 1999. aastal, teise Tšetšeenia sõja perioodil nõustus Lääs Venemaa väekontingendi suurendamisega Põhja-Kaukaasias, seda siiski kohustuse vastu viia väed välja Gruusiast ja Moldaaviast.

Kuid mis kõige olulisem, Läänes ei ole keegi Venemaale andnud, ega oleks saanudki anda kirjalikku garantiid endise Nõukogude Liidu ala tunnistamisest Venemaa eksklusiivseks mõjusfääriks. Pärast sõjaeelsete ja sõjajärgsete aastate traagilist kogemust oli selliste garantiide andmine lihtsalt võimatu. Ometi arvestas Venemaa, et Lääs tuleb talle mitteformaalselt vastu ja peatab NATO laienemise Balti riikide piiril. Pealegi olid tol hetkel allianssi vastuvõtmise järjekorras Balkani riigid: Horvaatia, Albaania ja Makedoonia, millele Moskvas vastu ei oldud. Pärast Miloševići režiimi langemist ei kuulunud poliitilised mängud Balkanil Venemaa liidrite plaanide hulka. Samal ajal lootis Venemaa, et Lääne riigid ratifitseerivad Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu modifitseeritud variandi, kuivõrd senine versioon ei arvesta pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkinud uue olukorraga.

Oma suhteid Läänega nii positiivselt hinnates, pidas Venemaa ilmselt silmas oma hulgalisi konkurentsieeliseid: osalemine pärast 11. septembrit 2001 loodud terrorismivastases koalitsioonis, mittesõjaliste kaupade transiit läbi Venemaa rahvusvahelisele väekontingendile Afganistanis, Lääne riikide sõltuvus Vene energiakandjatest. Võimalik, et arvestades Venemaal levinud poliitika personifitseerimise traditsiooni, lähtuti ka headest isiklikest suhetest, mille Vladimir Putin oli loonud oma partneritega G8 riikidest: Georg Bushi, Gerhard Schröderi, Jacques Chiraci, Silvio Berlusconiga. Venemaa kuulumine G8 riikide hulka lõi mulje, et paljud mõjusfääre puudutavad küsimused on võimalik lahendada mitteformaalses õhustikus, maailma liidrite kitsas ringis. Eksisteeris veel üks oluline argument: Venemaal nappis hoobasid, mis mõjutaksid Eesti, Läti ja Leedu liitumist NATOga.

Alguses suhtus Venemaa Balti riikide Atlandi integratsiooni rõhutatult negatiivselt. 2001. aastal teatas Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komisjoni tolleaegne aseesimees Konstantin Kossatšov, et „kuni NATO ei ole viinud oma doktriini kooskõlla kaasaegsete normide ja aja vaimuga, käsitletakse selle laienemist paratamatult Venemaa-vastase tegevusena, tungimisena Venemaa huvisfääri". Juhime aga tähelepanu Kossatšovi avalduse tinglikule iseloomule, mis näitas, et teoreetiliselt võib Venemaa oma arvamust muuta, kui Lääs oma seisukohti korrigeerib.

Ei ole ime, et juba 2002. aasta novembris, pool aastat pärast NATO-Venemaa nõukogu loomist, ajal, mil võeti vastu otsus seitsme uue liikme (sealhulgas kõigi kolme Balti riigi) liitumisest NATOga, reageeris Vene välisminister Igor Ivanov tunduvalt rahulikumalt, arvates, et NATO on oma strateegiat muutnud. Tema sõnade kohaselt: „kui NATO ei oleks muutunud ja lähtuks vanast strateegiast, väljendaks Venemaa tõsist muret NATO lähenemise pärast oma piiridele”. Nüüd aga leidis minister: „me ei peaks keskenduma müütilistele või hüpoteetilistele ohtudele, vaid reaalsete probleemide lahendamisele, millega praegu tegelebki NATO-Venemaa nõukogu". Ivanov märkis, et Balti riikide vastuvõtmisel NATOsse on ka positiivseid külgi, nimetades nende hulgas Balti riikide tulevast liitumist Euroopa tavarelvastuse piiramise kokkulepetega. Briti Times märkis tookord, et sellised avaldused on tugevas vastuolus Venemaa teravalt negatiivse suhtumisega NATO idasuunalisse laienemisse, mida väljendati veel pool aastat tagasi.

Järelikult arvestas Venemaa sellega, et konstruktiivne koostöö NATOga kompenseerib Balti riikide liitumise allianssiga. Kuid tulemus osutus teistsuguseks. Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu modifitseeritud variant jäigi lääneriikide poolt ratifitseerimata, misjärel Venemaa kehtestas selle lepingu täitmisele moratooriumi. NATO edasise idasuunalise laienemise plaanid jäid peatamata, veelgi enam, need omandasid aina kindlama kuju. Põhimõtteliselt oli tegemist Venemaa jaoks vägagi ebasoodsate alternatiividega: kas Ukraina ja Gruusia kiirendatud või ajaliselt venitatud vastuvõtmine NATOsse. Schröder ja Chirac olid oma kohtadelt lahkunud, kasu headest isiklikest suhetest Bushiga oli aga üle hinnatud. Mis puudutas "Afganistani transiiti", siis see ei olnud oluline mitte ainult Läänele vaid ka Venemaale endale, kes ei olnud huvitatud islamiäärmuslaste võimuletulekust Afganistanis, sest need jõud hakkaksid vältimatult otsima võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks Kesk-Aasias. Terrorismivastases koalitsioonis valitsesid vastuolud seoses Iraagi sõjaga. Ja lõpuks, Lääs ei näinud selles, et Venemaa faktiliselt nõustus Balti riikide astumisega NATOsse, mingit Moskva-poolset vastutulekut, olles seisukohal, et Atlandi integratsioon sõltub ainult seisukohtadest, millel on allianss ja kandidaatriigid, mitte aga kolmandad riigid, muuhulgas ka Venemaa, kelle mitteformaalset õigust mõjusfääridele lääneriigid ei tunnistanud. Järelikult muutusid ka vastuteened üleliigseteks.

Lisaks kõigele osutus NATO-Venemaa nõukogu Lõuna-Kaukaasia konflikti ajal ebaefektiivseks: vaatamata Venemaa initsiatiivile ei õnnestunudki sellel oma istungit läbi viia. Nii osutus 2002. aasta kompromisskokkulepe Venemaa juhtkonna silmis praktiliselt diskrediteerituks.

Balti riikide NATO koosseisu võtmisega seotud konkreetsed sõjalis-poliitilised probleemid ei lase samuti suhtuda NATOsse kui organisatsiooni, kes on oma strateegiat muutnud ega kujuta endast enam Venemaa jaoks ohtu. Esimesed probleemid said alguse juba 2004. aastal, kui Balti riigid said ametlikult allianssi liikmeteks ja NATO F-16 hävitajad alustasid nende õhuruumi valvamist. Moskvas hinnati seda kui ebasõbralikkuse demonstratsiooni. Vene asevälisministri Vladimir Tšižovi sõnul oli see „piisavalt sümboolne samm, mis meid sugugi ei rõõmusta”. Veel murelikumaks muutus Venemaa, kui USA ehitas Eestisse ja Lätisse oma radarivõrgu ning sellele järgnes Ämari lennubaasi moderniseerimine.

Kujunenud olukorras on aktiivsemaks muutunud need poliitika- ja ühiskonnategelased, kes leiavad, et Balti riikide Atlandi integratsiooni kujutab endast Venemaa jaoks ohtu. Endise Riigiduuma saadiku, praeguse kremlimeelse Demokraatia ja Koostöö Instituudi Pariisi filiaali juhataja Natalia Narotšintskaja sõnul oli "üks olulisemaid ülesandeid Balti riikide vastuvõtmisel NATOsse muuhulgas see, et lõigata meid ära Balti merest … see on meie jaoks kõige dramaatilisem geopoliitiline mõõde. Poola või Rumeenia NATOs ei tähenda meie jaoks tegelikult mitte midagi, aga Balti riigid NATOs – see on väga tõsine asi". Kui 2002. aastal olid sellised meeleolud pigem erandlikud, siis tänaseks on need muutunud valdavaks. Need aga, kes pooldavad koostööd allianssiga, on jäänud selgesse vähemusse ja ei ole inforuumis praktiliselt esindatud. Samuti on väheusutav, et lähitulevikus olukord muutuks.

Kokkuvõte

Suhtumist Balti riikide Atlandi integratsiooni Venemaal mõjutab suuresti ka Venemaa ja NATO suhete üldine iseloom. Üldine negatiivne reaktsioon NATO idasuunalisele laienemisele ei välista aga vastastikustel kompromissidel põhinevaid pragmaatilisi otsuseid. Kui sellised kompromissid aga ei ole piisavalt tulemuslikud, siis "negatiivsus" mitte ainult ei taastu, vaid isegi tugevneb. Venemaa tunneb ennast petetuna ning aktiviseerub "22. juuli kompleks”, mis on seotud natsistliku Saksamaa kallaletungist Nõukogude Liidule põhjustatud psühholoogilise traumaga. Läänes alahinnatakse sageli selle faktori olulisust, sarnaselt sellele, kuidas Venemaal alahinnatakse 1940. aasta Nõukogude anneksiooni psühholoogilist mõju Balti riikidele. „22. juuli kompleks" tugevnes oluliselt pärast sõjategevust Jugoslaavias ja Iraagis, eriti aga Lõuna-Kaukaasias. Koos viimastel aastatel esile kerkinud reaalsete probleemidega raskendab see oluliselt teineteisemõistmise saavutamist Venemaa ja NATO vahel.

See kõik ei tähenda, et Vene-Atlandi dialoogi taastamine oleks täiesti võimatu, kuid sündmuste selline areng osutub võimalikuks vaid siis, kui kooskõlastatakse kompromisskokkuleppe uus formaat. Selle tingimusteks võiks muuhulgas saada loobumine NATO edasisest laienemistest itta (mitte vaid selle küsimuse pealiskaudne riivamine, kui teema enne järjekordset tippkohtumist taas aktuaalseks muutub) ning Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu modifikatsiooni ratifitseerimine. Lisaks sellele tuleks välja töötada mõlema poole "enesepiirangu"-garantiide süsteem, mis võimaldaks muuta kompromisskokkuleppe tõesti efektiivseks ja stabiilseks.

Käesoleval hetkel tundub sündmuste selline areng (mis vastab olulisel määral Huntingtoni enam kui kümne aasta tagustele ettepanekutele) üsnagi problemaatiline, sest see näeb ette loobumist NATO laienemisest itta, mis aga oleks löögiks USA viimaste aastate geopoliitilisele strateegiale. Ilma reaalse kompromisskokkuleppeta on väga raske loota suhete paranemisele Venemaa ja NATOsse kuuluvate Balti riikide, sealhulgas Eesti vahel.

[1] Huntington, Samuel. Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Kirjastus Fontes, 1999. Lk 309.