Välisminister Urmas Paeti avasõnad

Ekstsellentsid
Daamid ja härrad
Head sõbrad

Lubage mul alustuseks öelda tere tulemast ja tänada teid osalemise eest meie konverentsi töös, mis on pühendatud Eesti välispoliitika ja diplomaatia 90. aastapäevale – , mis on üks paljudest Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistavatest üritustest. Võib tekkida küsimus: miks tõsta esile just välispoliitikat ja diplomaatiat? Vastus on lihtne: tasakaalukas välispoliitika koos oskusliku diplomaatilise tegevusega, mis aastatel 1918-1919 tihtipeale tähendas kõndimist noateral, mängis otsustavat rolli selle poliitilise ja sõjalise toetuse saavutamises, mis viis lõpuks bolševistliku Venemaa vägede väljakihutamiseni Eestist. Tahaksin ühtlasi juhtida teie tähelepanu tõsiasjale, et Tallinna Õpetajate Maja, kus me praegu viibime, on see paik, kus Eesti Ajutine Valitsus kogunes üheksakümmend aastat tagasi,11. novembril 1918, oma esimesele istungile, mida juhatas välisminister Jaan Poska, silmapaistev Eesti diplomaat, keda me võime pidada Tartu rahulepingu „isaks”.

Loodan, et teil on olnud aega heita pilk konverentsi programmile ja osalejate nimekirjale, mis näitavad, kui tähtsaks me siin Eestis välispoliitikat peame. Lisaks väljapaistvatele välispoliitika professionaalidele ning ajaloolastele osaleb meie töös, nimelt esimeses Paneelis, ka President Toomas Hendrik Ilves.

Meie konverentsi sisust rääkides tahan ma rõhutada, et meie ülesanne ei ole välja selgitada, kes  olid „pahad” või kes olid „head” poisid.  Meie eesmärk on  anda oma tagasihoidlik panus avatud mõttevahetusse mineviku üle, toetudes objektiivsete ja erapooletute asjatundjate  uurimustulemustele ja arvamustele, aidata paremini mõista seda, mis tegelikult sündis, „wie es eigentlich gewesen ist” , nagu ütles Leopold von Ranke. Aga mitte ainult. Konverentsi viimased paneelid on pühendatud peamiselt  tänastele ja homsetele väljakutsetele ja siin  avaneb nooremal põlvkonnal, eelkõige üliõpilastel, võimalus oma uusi ja värskeid lähenemisi esitada.

Nagu te olete kindlasti  märganud, katab meie tänane ja homne kava laias laastus nelja aastakümmet Eesti diplomaatia ja välispoliitika ajaloos – enne ja pärast okupatsiooniaastaid 1940 – 1991. Siinkohal tahaksin ma  meelde tuletada, et ehkki Eesti oli üle viiekümne aasta võõrriikide poolt okupeeritud, ei katkenud Eesti diplomaatia iial täielikult. Eesti diplomaadid tegutsesid edasi mitmetes riikides, mis keeldusid tunnustamast Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Nõnda võime me täie õigusega öelda, et Eesti välisteenistus ja Eesti diplomaatia jäid pikaajalisest okupatsioonist hoolimata ellu. Sellega seoses tahan ma tänumeeles meenutada legendaarset diplomaati Ernst Jaaksoni koos arvukate Eesti patriootidega Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis ja teistes maades, kes kandsid endas Eesti Vabariigi järjepidevust.

Ehkki Eesti saatkonnad Euroopa pealinnades suleti vähehaaval nii inim- kui materiaalsete ressursside nappuse tõttu, jätkas meie Peakonsulaat New Yorkis kõigi nende aastate kestel oma tööd andes sellega hindamatu panuse Eesti riigi ja tema välisteenistuse taastamisse. Üheksakümnendate aastate alguses osutasid need Eesti patrioodid korvamatu väärtusega abi meie praeguse välisministeeriumi loojale, nüüdseks meie seast lahkunud Lennart Merile.

Nende aastate sündmusi on kirjeldatud artiklite ja mälestuste kogumikus, mis kannab kavatsuslikult piibelliku pealkirja „Teine tulemine”. Selle esimene köide ilmus 2003. aastal. Täna võin ma teatud uhkustundega esitleda teile selle huvitava teose teist köidet, mis ilmus neil päevil.

Ma sooviksin tingimata peatuda veel ühel välispoliitika ja diplomaatia aspektil. Mitmed maailmapoliitika liidrid on väljendanud kahtlust väikeste riikide õiguse suhtes väljenda  oma arvamust suurtes rahvusvahelistes küsimustes. Mõned neist on teinud seda veel üsna hiljaaegu. Nüüdseks kurikuulus Nõukogude Liidu välisminister Molotov ütles koguni, et väikeriikidel ei ole mingit välispoliitikat ja nad on lihtsalt suurriikide välispoliitika objektid.  Aga ma  loodan, et te nõustute minuga, et Eesti koos paljude teiste väikeriikidega on tõestanud vastupidist –, väärtustele  ja tegelikkuse ratsionaalsele hinnangule rajanev välispoliitika võivad tagada turvalise elu ka väikerahvastele. Igatahes  on see ideaal, mille saavutamisele me kõik saame nüüd kahekümne esimese sajandi esimese kümnendi lõpul kaasa aidata.

Lõpetuseks tahan ma rõhutada, et kuigi auväärne Henry Kissinger on öelnud, et enamik tähtsaid välispoliitilisi algatusi on teinud juhid, kelle otsuseid eksperdid vastustasid, olen ma veendunud, et see silmapaistev intellektuaalne ressurss, mis on meie konverentsi käsutuses, pakub meile rikkalikult huvitavat ja inspireerivat mõtteainet.  Ja ma loodan, et meie väliskülalised naudivad oma  Tallinnas veedetud päevi.

Tänan teid