Eesti välismeedias 24.-30. september 2008

SUURBRITANNIA JA USA AJAKIRJANDUS

Wales and Baltic state to celebrate Walestonia Day

Wales ja Eesti tähistavad oma pikaajalisi suhteid järgmisel kuul, mil leiab aset Walestonia festival. Eesti muusika, tantsu ja kultuuriga saab tutvuda 17.oktoobril Norra kiriku kunstikeskuses. Näiteks on üleval Age Petersoni, Birgit Püve ja Annika Haasi fotonäitus. Tipphetkeks aga kujuneb kontsert, millel esinevad Eesti-Walesi duo Sild ja trio Klapp ning mis tähistab ka festivali algust. Tähistamaks Eesti 90. juubeli, korraldatakse rohkem kui 30 kontserti, esitlust, näitust, tööseminari ja teisi Walesi ja Eesti ühisprojekte mitmes Wales’i linnas. Walesi ministri Phodri Morgani sõnade kohaselt toob Walestonia kokku kaks väikest, kuid uhket riiki, kes naudivad oma erilise kultuuri esiletoomist ja kes suudavad seetõttu teineteist mõista sel moel, nagu suured riigid seda ei suuda. (Wales and Baltic state to celebrate Walestonia Day, Karen Price, Wales-Online, 29.09)

Estonia's medieval sights and modern luxury peacefully coexist

Balti riikidest väikseim - Eesti - on tuntud mitme asja poolest: oma keskaegsete ehitiste, paeluva ajaloo ja tugeva alalhoiuga nõukogude okupatsiooni ajal. Lisaks sellele on Eesti osutunud võitmatuks naisekandmise võistlustel, kus hiljuti võideti 11. maailmameistritiitel. Tallinna külalised leivad linnast munakivitänavad, boutique’e, moekaid restorane, muuseume ja kirikuid, millest Alexander Nevski kirik on üks kauneimaid. Eestlased ise ei olevat kuigi innukad oma maa ajaloost, arhitektuurist või isegi sisseostude tegemisest rääkima. Ainuke, millest nad rääkida tahavad, on laulupidu. Eestil on üks maailma suurimaid rahvalaulude kogumikke ning iga viie aasta tagant koguneb umbes 30 000 inimest Tallinna lauluväljakule, et kõigest hingest laulda. Järgmine laulupidu on 2009. aastal. Eesti inimesed on vaatamisväärsus omaette. Linn ei ole turistide ega elanikega ülekülvatud. Holland näiteks on Eestist väiksem, kuid seal elab 11 korda rohkem inimesi. (Estonia's medieval sights and modern luxury peacefully coexist, Shelley Emiling, The Dallas Morning News, 28.09)

Constitutionality of Public Financing of Abortion Challenged in Estonia

Elukultuuri Instituut asukohaga Tallinnas esitas kaebuse õiguskantsler Indrek Tederile, eesmärgiga kuulutada abordi rahastamine riiklikul tasemel põhiseadusevastaseks. Juba aastaid on Eesti valitsus rahastanud aborte 70% ulatuses, kuigi põhiseaduse paragrahv 16 väidab: Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
Sarnase kaebuse esitas Eesti Kirikunõukogu eelmisele õiguskantslerile Allar Jõksile, kes kuulutas sündimata lapsed inimolenditeks ning seega sõna „igaüks” alla kuuluvaiks. Samas tegi õiguskantsler ka kohe kõrvalpõike ning ütles, et see ei tähenda, justkui peaks riik abordi kriminaalseks kuulutama. Selle asemele võiksid kõik aborti sooritada soovivad naised minna kohustuslikus korras nõustaja juurde, kes üritaks veenda neid abordist loobuma. Kuigi tegelikkuses on nõustamise süsteem Eestis olemas, on küsitav selle praktiline efektiivsus. Instituudi seisukohalt on tegemist vaid formaalsusega, kus nõustajaks on seesama arst, kes sooritab ka aborte. Ühe Elukultuuri Instituudi looja, Helsinki Ülikooli õigusteaduskonna doktorikandidaadi Varro Vooglaidi sõnul ignoreerib õiguskantsler täielikult põhiseaduse paragrahvi 12, mille kohaselt igaüks on seaduse ees võrdne. „Kus on õigusriik, kui riik saab vabalt otsustada, et teatavale osale rahvastikust põhiõigused ei kehti? Täielik nonsenss on väita, et riik täidab oma kohust kaitsta sündimata laste õigusi, jätkates samal ajal oma massitapmiste rahastamist,” Väidab Vooglaid. (Constitutionality of Public Financing of Abortion Challenged in Estonia, LifeSite News, 23.09)

SAKSAMAA AJAKIRJANDUS

Erinnern im August

Andres Tarand sündis natuke pärast päeva, mis kujundas rohkem kui 40 aastat Baltimaade ajalugu. 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop ja N. Liidu välisminister Vjatcheslav Molotov mittekallaletungipankti. Tarand hääletas nüüd, 60 aastat hiljem selle poolt, et 23. augustist saaks Euroopa mälestuspäev. Idee algatajateks on EP saadikud lätlanna Inese Vaidere ning eestlanna Marianne Mikko. Tarand ütleb, et eriti kannatasid Molotovi-Ribbentropi pakti tõttu baltlased. Seetõttu pole ka imeks pandav, et just nemad on huvitatud, et nende maade ohvrid unustusse ei vajuks. Mälestuspäeva tuleks pidada 23. augustil just seetõttu, kuna Euroopas on vähe teada, millist mõju avaldasid nõukogude aeg ja okupatsioon postkommunistlikele maadele. (Erinnern im August, Cathrin Kahlweit, Süddeutsche Zeitung, 24.09)

SOOME AJAKIRJANDUS

Uhkakuvat hämmentävät Eurooppaa

Ajalehe Financial Times´i värske küsitlus näitab, et viie suurima ELi riigi kodanike arvates on Venemaa-oht seoses Gruusia sõjaga kasvanud. Enim tähelepanu väärivad aga vastused küsimusele, kas ollakse valmis kaitsma Baltimaid, kui Venemaa peaks nende vastu sõjalist jõudu kasutama. Pooled saksa vastajatest olid vastu, et Saksa väed saadetaks Eestile, Lätile ja Leedule appi. Prantsuse, itaalia, hispaania ja suurbritannia vastajatest oli vägede appi saatmise poolt umbes 40 protsenti. NATO lepingu viies artikkel kohustab liikmesmaid abistama rünnaku ohvriks langenud liitlasi, kuid jätab abiandmise vormi iga riigi otsustada. Kriisiolukordades ei langetata küll otsuseid rahvahääletuse teel, kuid küsitlus näitab siiski, et arutelu NATO julgeolekugarantiide vankumatuse ja uue laienemise mõistlikkuse üle pole põhjendamatu. (Uhkakuvat hämmentävät Eurooppaa, Juhtkiri, Helsingin Sanomat, 26.09)

Moskova tiesi jo kaiken

1960-tel ilmus salaluurest rääkinud raamat „Ning Moskva teadis juba kõik“. Seda sobiks kasutada ka praegusel hetkel, kui Tallinnast tulnud uudised osutuvad täpsemal uurimisel tõeks. Eesti kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhataja Herman Simm on kinni peetud kahtlustatuna riigireetmises. Simmi käest on läbi käinud kogu NATO ja ELi salajane info, mis üleüldse Eestisse on jõudnud. Kui kahtlustused paika peavad, on Moskval olnud NATO plaanide kohta sama informatsioon nagu liikmesriigi Eesti juhtidel. Tundub, et tegemist on ühe Euroopa suurima spionaažiskandaaliga üle aastakümnete. Eesti jaoks on skandaal eriti ebameeldiv. Eesti tahtis saada NATO liikmeks, et saada toetust suhetes Venemaaga, mitte et NATO saladusi otse Moskvale vahendada. Eesti usaldusväärsus sai nüüd tugeva hoobi. Brüsselis arvatakse kahjusid kokku ning Eestis pestakse sisepoliitilist musta pesu veel kaua. Lisaks tuleb vastata küsimusele, kas Venemaale info lekitajaid on olnud ka mujal. Tuleb mõista, et suurriikide luure- ja värbamistegevus pole kuhugi kadunud. Kui Venemaa teab NATO kavatsusi sama hästi nagu NATO ise, võib selle info kasulikkust vaid ette kujutada. Viimase aja võimupoliitilises malemängus on Moskva teinud õnnestunud käike. (Moskova tiesi jo kaiken, Juhtkiri, Kaleva, 27.09)

Naton salaisen tiedon epäillään vuotaneen Virosta Venäjälle

Eestit raputab spionaažiskandaal. Kardetakse, et NATO ülisalajane info on lekkinud Venemaale. Eesti kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhataja Herman Simm vahistati kahtlustatuna riigireetmises. Juhtum on vapustanud kogu Eestit. Simmi tegevus on võinud põhjustada Eestile suurt kahju. Simmil oli julgeolekuosakonna juhatajana juurdepääs infole, millele said ligi vaid president, peaminister, kaitseminister, kaitsejõudude ülemjuhataja ning välisminister. Info hõlmas kõiki salajasi NATOt ja ELi puudutavaid materjale ning Eesti valitsuse, kaitseministeeriumi ja kaitseväe ülemjuhataja otsuseid. Eestlased imestavad, kuidas sai selline mees tõusta riigi kõige olulisemate saladuste valvajaks. Eesti ajakirjanduse andmetel hakkasid esimestena kahtlustama NATO salajase info lekkimist Eesti liitlased. Simmi hakati kahtlustama umbes kaks aastat tagasi. Spionaažijuhtumist saab nüüdis-Eesti ajaloo suurim skandaal, kui kõige hullemad kahtlused paika peavad. Kui Simm on põhjustanud Eesti tähtsaimatele liitlastele suurt kahju, tunduvad riigi korruptsiooniskandaalid selle kõrval lapsemänguna. (Naton salaisen tiedon epäillään vuotaneen Virosta Venäjälle, Kai Juvakka, Helsingin Sanomat, 24.09)

Viron vakoojaepäilty vuosi ehkä kymmenen vuotta

Eestis ilmsiks tulnud spionaažiskandaal tekitab küsimuse, mis mees see kahtlustatav õige on. Riigisaladuste lekitamises kahtlustatav Herman Simm jõudis kaitseministeeriumis töötada kuue ministri alluvuses. Eestit ja Eesti partnerriike puudutavat informatsiooni võis ta lekitada isegi kümmekond aastat. Informatsiooni vastuvõtjaks oli ilmselt Venemaa. Meediakanalites on arvatud, et Simm võis KGB-ga kontakte sõlmida juba 1970tel, kui õppis N. Liidu siseministeeriumi akadeemias. Simmi ametnikukarjääri on iseloomustatud eriti edukana. 1990. aastal tõusis ta vastloodud eriteenistuse etteotsa, sealt politsei peadirektoriks ning lõpuks kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajaks. Kiire tõusu üle on tagantjärele imestatud, kuna varem kahtlustati teda muuhulgas seotuses hasartmänguäriga. Samuti joonistub pilt üsna kartlikust inimesest. Simmi nähti tihti kuulikindlat vesti kandmas, samuti ei kasutanud ta pealtkuulamise hirmus väga tihti töötelefoni. (Viron vakoojaepäilty vuosi ehkä kymmenen vuotta, STT, Marjo Näkki, Turun Sanomat, Kaleva, Etelä-Suomen Sanomat, 24.09)

Neuvosto-Suomi ja traumaattinen Viro

Soome president Tarja Haloneni kommentaar, et mõnes riigis põetakse ikka veel N. Liidu järgset stressi, ärritab tavaeestlast palju vähem kui Soomes tekkinud nähtus avaldada soome autorite teoseid Eesti ajaloo ja poliitika „tõe“ kohta, mis eestlasi solvavad. Kahju, kui neil Eestit ja eestlasi laimavatel teostel ning viimasel ajal jahenenud õhkkonnal Eesti-Soome vahel õnnestub kahjustada sugulasrahvaste ainulaadseid suhteid. Viimaste kuude jooksul on peaaegu igal nädalal arvustatud Eesti meediakanalites ja Interneti-lehekülgedel Soomes tehtud kriitikat Eesti suunal. Eestlaste suhtumine Soomest tulevatesse „paljastustesse“ pole tõrjuv ja hukkamõistev seetõttu, et neid teevad soomlased. Väited, et Eesti liitus vabatahtlikult N. Liiduga ning et juba 1941. aasta juunis umbes 10 000 eestlast Siberisse küüditanud Punaarmee oli 1944. aastal Eesti „vabastaja“, solvavad eestlasi südamepõhjani. 1944. aastal Eestis alanud terror tipnes 1949. aasta 25. märtsil, kui Siberisse saadeti veel kümneid tuhandeid inimesi, kellest tuhanded seal ka surid. Viimastel aastatel rikastunud ning üha ähvardavamaks muutunud Venemaa juhtkonna jaoks on Johan Bäckmani mõtted kindlasti rõõmustavaks uudiseks. Eestlasi solvavate „paljastustega“ nõustub Soomes ilmselt vaid mõni soomlane. Samas on need põhjustanud suurt kahju ning loovad ebaterve põhja arutelule mõlemat riiki puudutavate tähtsate julgeolekuküsimuste üle, olgu nendeks siis suhtumine Venemaasse, Gruusia kriis vm. Kahju on ka sellest, et suvel avalikustatud raport Soome ja Eesti koostöövõimaluste kohta ei saanud meediakanalites pooltki nii palju tähelepanu kui mainitud kõmuteosed. Eesti-Soome suhted on jahedamaks muutunud ka muudel põhjustel. Ameerikas kasvanud Eesti president Toomas Hendrik Ilvese võimetus mõista Eesti-Soome suhete mitmekesisust ja olukorda ei peaks olema üllatus. Suurem üllatus on fakt, et ükski Soome valitsusse kuuluv minister – rääkimata peaministrist ja presidendist – ei vaevunud osalema Eesti Vabariigi juubeliaasta ürituste tippsündmusel selle aasta aprillis. (Neuvosto-Suomi ja traumaattinen Viro, Anneli Reigas, Turun Sanomat, 30.09)

Kohukirja jäi vakoiluskandaalin varjoon

Eestis nädalaid kritiseeritud Johan Bäckmani teosele pöörati pärast selle esitlust juba palju vähem tähelepanu. Kõmuteos jäi Eestit raputanud spionaažiskandaali varju. Bäckman rääkis oma raamatust Vene kanali RTRi uudistesaates, kus ta kritiseeris miljonite vene televaatajate ees eestlasi „apartheidi-süsteemi“ pärast ning mõistis hukka pronkssõduri äraviimise Tallinna kesklinnast. Soome professori Mikko Lagerspetzi arvates ei vääri raamat sellist tähelepanu, nagu see on Eestis saanud. „Nagu tavaliselt propagandateostes, on ka Bäckmani teoses ühendatud tõde, pooltõde ja lausvale,“ ütleb Lagerspetz. (Kohukirja jäi vakoiluskandaalin varjoon, Anneli Reigas, Turun Sanomat, 24.09)

Avoin kirje vaatii Johan Bäckmanin opetuksen tutkintaa Helsingin Yliopistossa

Rühm soome ja eesti ühiskonnategelasi seavad kahtluse alla raamatu „Pronkssõdur“ autori dotsent Johan Bäckmani positsiooni Helsingi ülikoolis. Nad saatsid Helsingi ülikoolile avaliku kirja. Bäckman peab seal loenguid õigussotsioloogiast ning Venemaa ja Eesti õiguspoliitika erijoontest. Kirjale allakirjutanud küsivad, kuidas on võimalik, et Helsingi ülikool laseb Venemaa ja Eesti õigust ning poliitikat õpetada isikul, kes levitab Eesti ajaloo ja kaasaja kohta tõele vastukäivat ja vaenulikku propagandat. Kirjale on alla kirjutanud teadlased Iivi Anna Masso, Suvi Salmenniemi, Katri Vallaste ja Anna Rotkirch, EP liikmed Lasse Lehtinen ja Henrik Lax, ajakirjanikud Stefan Brunow, Imbi Paju ja Jussi K. Niemelä, kirjanikud Mikael Enckell, Sofi Oksanen ja Elhonen Saks ning Eesti venekeelse ühenduse Avatud Vabariik juhataja Jevgeni Krištafovitš. (Avoin kirje vaatii Johan Bäckmanin opetuksen tutkintaa Helsingin Yliopistossa, Helsingin Sanomat, 25.09)

Historian julkista käyttöä tutkittava

Raamatu „Pronkssõdur“ autor Johan Bäckman õigustab taas oma vaateid ja ajalootõlgendust. Tugevasti liialdatud väärtõlgendust „Nõukogude okupatsioonist“ kasutatakse Eestis vähemuse diskrimineerimiseks. Okupatsioonimüüt on kaugel sellest, mis Eestis tegelikult juhtus, kui riik N. Liiduga liitus. Bäckman toetub Martti Turtolale ja Magnus Ilmjärvele. Samas tuleb Bäckmani sõnul rääkida ka N. Liidu toime pandud inimsusevastastest kuritegudest, kuid liialdamata. Küüditamistest on Bäckmani arvates räägitud samuti liialdades. (Historian julkista käyttöä tutkittava, Johan Bäckman, Turun Sanomat, 30.09)

Johto ei voi ottaa kantaa

Helsingi ülikooli rektor Thomas Wilhelmsson vastab Johan Bäckmani
puudutavale avalikule kirjale. Ülikooli uurimistöö peaeesmärk on tõe ja uue informatsiooni otsimine. Uurimise põhilähtekohad kriitilisus ja loovus eeldavad uurimise ja õpetuse vabadust. Ülikooli juhatus ei pea sekkuma või arvamust avaldama teadlaste esitatud väidete ja uurimistulemuste kohta. Helsingi ülikool teeb tihedat ja väärtuslikku koostööd eesti ülikoolidega. Sellel koostööl on pikk traditsioon. Eestil iseseisva riigina on olnud oluline tähendus, et ülikoolide suhted on saanud areneda praegusele tasemele. (Johto ei voi ottaa kantaa, Thomas Wilhelmsson, Helsingin Sanomat, 26.09)

Monen dokumentin dosentti

Ari Niemi ironiseerib Johan Bäckmani üle ja pöördub avaliku kirjaga ülikoolide rektorite poole, kuna soovib saada ülikooli dotsendi kohta. Oma tugevuseks peab ta Eesti ajaloo ja kaasaja tundmist. (Monen dokumentin dosentti, Ari Niemi, Turun Sanomat, 25.09)

Poliisi esittää kahta pankkiryöstöstä epäiltyä vangittaviksi

Soome politsei tegi avalduse kahe eesti mehe kinnipidamiseks, keda kahtlustatakse Töölös Sampo panga röövis 11. augustil. Saagiks said nad väiksema summa raha. Politsei on meeste isikud suure tõenäosusega tuvastanud ning kuulutanud nad rahvusvaheliselt tagaotsitavateks. 15. augustil samasse panka tunginud eesti mehed pidid aga põgenema tühjade kätega. Nad peeti hiljem kinni. (Poliisi esittää kahta pankkiryöstöstä epäiltyä vangittaviksi, Juha Salonen, Helsingin Sanomat, 25.09)

Turku 2011 etsii laivayhtiötä toteuttamaan Turku-Tallinna-risteilyt

SA Turu 2011 hakkab pidama läbirääkimisi laevafirmadega, et korraldada 2011. aastal laevareise kultuuripealinnade Tallinna ja Turu vahel. Läbirääkimisi juhtiv ekspert Håkan Nordström ootab laevafirmade suurt huvi kultuuriristluste vastu. Laevareisidel on kavas esitada mitmekülgset programmi nii Tallinna kui Turu kultuuripealinna-aasta programmist. „Kultuuriristlustest saab üks 2011. aasta tähtsündmusi,“ ütleb SA Turu 2011 tegevjuht Cay Sevón. (Turku 2011 etsii laivayhtiötä toteuttamaan Turku-Tallinna-risteilyt, Turun Sanomat, 26.09)

Nuorisolautakunta haluaa yhteisiä tapahtumia Tallinnan kanssa

Turu linna noorsookomisjon tahab korraldada koos Tallinnaga noorte ühisüritusi, kui linnad kannavad 2011. aastal kultuuripealinna tiitlit. Komisjon teeb linnavalitsusele ettepaneku pidada veel sel aastal Tallinnaga koostööseminari, kus nii Turu kui Tallinna kultuuriametnikud võiksid esitleda oma peredele ja noortele suunatud 2011. aasta projekte. (Nuorisolautakunta haluaa yhteisiä tapahtumia Tallinnan kanssa, Katri Kangas, Turun Sanomat, 25.09)

Ernos kävi kumoamassa porttikieltonsa

Eesti rocki suurkuju Ivo Linna seisab andekspaluva ilmega Estonia teatri laval. Ta on just paljastanud, kus ta oli täpselt 40 aastat tagasi 23. septembril 1968. Tol saatuslikul õhtul jagunesid Tallinna noored kaheks: nendeks, kes nägid soome bändi Ernost ning nendeks, kes ei näinud. Linna oli käinud kolhoosis kartuleid korjamas. See oli valus löök. Ernos oli esimene lääne rockbänd, millel õnnestus raudsest eesriidest läbi tungida ja Tallinnas konstert anda. Pärast tuuri nende populaarsus kasvas. Aasta pärast uuesti Tallinnasse tulles ootas ansamblit ees täielik kaos. Saba lookles ümber Estonia teatri; saalis tüdrukud kiljusid, nutsid ja kitkusid oma juukseid. „Olukord väljus kontrolli alt,“ meenutab bändi basskitarrist Seppo Nurmi. See oli nõukogude juhtkonnale liig. Pärast seda ei pääsenud pikka aega N. Liitu ükski lääne ansambel. Ernose kontserti on oodatud kaua. 40 aastat hiljem on kõik teisiti: Eesti kuulub ELi ning ernosmaania on muutunud mõõdukaks lugupidamiseks. 1968. aastal külvas bänd suurte muutuste seemne. Kohalikud bändid hakkasid endisest otsusekindlamalt rockmuusikat esitama. Asi tipnes 1987. aastal alanud laulva revolutsiooniga, mis viis Eesti iseseisvumiseni 1991. aastal. (Ernos kävi kumoamassa porttikieltonsa Jarkko Jokelainen, Helsingin Sanomat, 26.09)

Koulunpenkki on elokuvissa usein piinapenkki

Helsingi filmifestivalil Armastus ja Anarhia näidatakse ka Ilmar Raagi filmi „Klass“. Film räägib sellest, kuidas kiusatust saab armutu tapja. „Natuke aega pärast filmi esilinastust toimus Jokela koolitulistamine. See oli šokk,“ kirjutab Raag e-maili teel. Raag on mõelnud koolitulistajate olemuse üle. On kolm olulist joont: esiteks iseenda tapmine. Kuna nad on tupikus. Teiseks: tihti iseloomustatakse tulistajaid hiljem omamoodi inimestena, kuid tema lähedased ei võtnud siiski midagi ette. „Seetõttu on filmi nimi „Klass“. Arvan, et me kõik, ka ohvrid, oleme osaliselt oma ükskõiksuse tõttu süüdi,“ ütleb Raag. Kolmandaks – Internet. Kui kõik on virtuaalne, kaob reaalsuses oma vastutus. (Koulunpenkki on elokuvissa usein piinapenkki, Veli-Pekka Lehtonen, Helsingin Sanomat, 27.09)

Virolaiset taideopiskelijat ottavat kantaa

Turu Kunstiakadeemia Köistee galeriis on üleval Tartu Kunstikooli õpilaste skulptuurinäitus. Näituse kuraator Mariliin Kindsiko osaleb ka ise näitusel skulptuuriga „Esimene euro metsas“. Vanast viletsast puust tehtud teos meenutab kahurit. Selle otsa on kinnitatud euro münt, töö külje peal on veripunaseks värvitud suur euro. Oma teosega kommenteerib kunstnik Gruusia sõda ning seda, et EL ei võtnud sõja alguses eriti midagi ette. Näitusele toodud tööd on tehtud erinevatest materjalidest: pronksist, plastikust, puust, keraamikast. Üks näituse humoorikamatest teostest on Sander Haugase „Õnn kaasa“ – lõhnakuusk, mis soovib eesti keeles head reisi. „Tallinna-Tartu maantee on halvas seisukorras. Seal sõidetakse tihti liiga kiiresti ning seal juhtub palju surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi. Kõigil on teed vaja, samas kardetakse seda,“ seletab Kindsiko. (Virolaiset taideopiskelijat ottavat kantaa, Jenni Arbelius, Turun Sanomat, 29.09)

Kalliopiirrosten Karjalan joutsen kohtaa Lapin porot

Akvarellist Gennadi Lapin elab Jõgeval, kuid maalib eriti hea meelega Valge mere Karjala maastikke, kus on tema juured. Lääne-Soomes asuvas linnas Parainen on näitusel saalitäis Lapini töid, millel loksuvad Karjala, Ahvenamaa ja Põhja-Norra lained. Peaaegu kogu Lapini suguvõsa suri nõukogude ajal Stalini terrori tagajärjel. Näitusel esitatud töödes on Lapin ühendanud karjala mütoloogia ja Lapimaa pildid. Eestis on hinnatud akvarelliste Lapini sõnul vähe. Tehnika pole eriti populaarne, kuna eestlased maalivad enamasti akrüül- või õlivärvidega. (Kalliopiirrosten Karjalan joutsen kohtaa Lapin porot, Päivi Ojanperä, Turun Sanomat, 24.09)

Pirun ansan vartija

Hiiumaal seisab maailma vanuselt kolmas tegutsev majakas, 36-meetri kõrgune Kõpu neid. Kui hiidlaste esivanemad poleks omal ajal edukalt passiivset vastupanu osutanud, võiks Kõpu tuletorn olla isegi maailma vanim. Kuid hiidlastel oli vastuseisuks hea põhjus – majakas viis neilt tuluallika. Kõpu kariline neem asub keset Põhja-Euroopa suurimat kaubateed. Seal karidele sõitnud laevad kuulusid koos lastiga hiidlaste kasutusvaldusse. 15. sajandil hakkasid Hansaliiduga ühinenud kaupmehed muret tundma, et itta suundunud laevad üksteise järel kadusid. Tuletorni ehitus kestis 1504.–1531. aastani, kuid tuli süttis tornis alles 1649. aastal. (Pirun ansan vartija, Eva Latvakangas, Turun Sanomat, 28.09)

VENEMAA AJAKIRJANDUS

Человек из оркестра

Vene Teadusteakadeemia Üldajaloo Instituudi asedirektor Viktor Ischenko märgib, et koostöö Leeduga nõukogude perioodi puudutavate dokumendikogude ja uurimuste avaldamisel on edukas, samas kui Eesti ja Läti kolleegidega pole see kuni viimase ajani õnnestunud. Peamine põhjus – nad nõudsid, et nõukogude perioodi nimetataks okupatsiooniks. Koostöös Leeduga avaldatakse arhiivimaterjale ning uurijad, asjahuvilised ja tudengid ise otsustavad – kas oli okupatsioon või polnud. Teatud kokkulepped on siiski saavutatud hiljuti lätlastega. Moskvas viibis esinduslik Läti ajaloolaste delegatsioon, kavandatud on koostööprojektid kahe riigi 19. ja 20. sajandi ühise ajaloo vallas. Käesoleval aastal allkirjastati koostööleppe ka Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudiga, mis näeb samuti ette ühiseid koostööprojekte aastate peale ette. (Человек из оркестра, Елена Новоселова, Российская газета, 24.09)

Без дешевых рук

Eesti ettevõte Estel on teinud panuse omaenda intellektuaalsete lahenduste loomisele ning pole kaotajaks jäänud, olles energeetika ja transpordi valdkonnas tunnustatud tootja. Estel aitab arendada kõrgtehnoloogilist tootmist ühisprojektide kaudu ka Venemaal. Töötajad on ettevõttes kõrgkvalifitseeritud ja kogenud, mõned vanemad neist kasutavad koguni nõukogudeaegset tehnoloogiat ja tehnikat, puhtalt harjumusest. Kuid tulemused selle all ei kannata. Innovatsiooni ja turgude hõivamise alla on Estel omas valdkonnas Eesti liider. (Без дешевых рук, Вячеслав Иванов, Эксперт, 29.09)

Эстонцы тоже хотят быть счастливыми

Anapas toimunud eksperimentaalfilmide festivalil „Kinošok” paistsid oma professionaalse taseme, kinematograafilise kultuuri ning osutatud tähelepanu poolest tänapäeva eluprobleemidele silma Baltimaad. Ega peaauhinda – Kuldne roos – ei antud ilmaasjata Veiko Õunpuu „Sügisballile”. See on korralik euroopa film. Tuleb tunnustada režissööri ka selle eest, et oma tegelaste kurba igatsust õnne järele on ta esitanud läbi huumoriprisma, liigselt traagilise intonatsioonita. See on saavutus omaette. (Эстонцы тоже хотят быть счастливыми, Антонина Крюкова, Независимая газета, 24.09)

UKRAINA AJAKIRJANDUS

Жить в Эстонии по-русски

Eesti venelased on harjunud oma eluga selles Balti riigis. Eestlaste ja venelaste viljakas koostöö ilmnes hiljuti ühise viinatorustiku rajamisel Venemaa ja Eesti vahel. 40% vene noortest on raskustes, kui neil küsida – mis rahvusest nad on. Eesti kodakondsust pole paljudel seetõttu, et oma igapäevaelus nad eesti keelt ei vaja, kuid kodakondsuse taotlemisel tuleb selle oskust tõestada. Eesti ja vene koolihariduse eraldatus produtseerib venelaste eemaldumist eesti ühiskonnast ning tekitab raskusi kõrghariduse omandamisel või töökoha saamisel. Üle poole venelastest ei oska eesti keelt isegi algtasemel, seetõttu on töötus venelaste seas suurem kui eestlastel. Samas on hulk näiteid edukatest vene ettevõtjatest Eestis. Osa neist on pidanud kannatama kahjusid pärast seda, kui Venemaal otsustati piirata eesti kaupade tarbimist. Eestivenelane vaatab Venemaa TVd, kus on ka kohalikud uudised, loeb venekeelseid lehti. Vene estraaditähed külastavad Eestit sageli, sest siin on piletihinnad kõrgemad kui Venemaal, publik aga sama. (Жить в Эстонии по-русски, Анна Полуденко, День, 25.09)