Eesti välismeedias 4.-8. juuli 2008

BELGIA AJAKIRJANDUS

Quand le "KUMU" se mue…

Kumu on suur moodsa kunsti muuseum Eesti pealinnas Tallinnas. 2006. aastal avatud muuseumi asukoht ning ilme võlusid kuningat ja kuningannat silmnähtavalt. Just siin otsustasid nad läbi viia traditsioonilise banketi, mis kuulub iga välisvisiidi juurde. Banketil kasutati juhust, et Eestit ja Toomas Hendrik Ilvest külalislahkuse eest tänada. Õhtu jooksul pakuti belgia suupisteid ning mängiti Frédéric van Rossumi modernset muusikat. (Quand le „KUMU” se mue…, La Libre Belgique, 13.06)

Au pays de Skype et de l’e-government

Kuigi Belgia riigihümni mängiti Eestis lustlikult, ei ole vabariigi presidendi residentsi valvurid Kadriorus külalislahked. Olgugi, et Eesti on otsustavalt Venemaale selja keeranud, ei ole loobutud mõnest veidrast kultuurilisest harjumusest, nagu näitab nõue kontrollida uuesti ja uuesti ametiasutustesse suunduvaid külalisi. Ent vaatamata välisilmele, on väikseim Balti riik mineviku seljataha jätnud ning on ELi ja NATO täieõiguslik liige. Enamgi veel, Eesti jättis vahele vähemalt ühe etapi tehnoloogia ja informaatika arengus ning on nüüdseks virtuaalalal üks enimarenenud riike.
Eesti informaatikud on loonud tuntud arvutiprogrammi Skype. Samuti on eestlased suutnud parlamendi istungitega kaasneva paberikulu minimaliseerida, kõigil parlamendi liikmetel on silme ees arvutid. Riigis on juba alanud e-valitsuse ja võrgutöö ajastu. Kohtumisele peaminister Andrus Ansipiga järgnes külaskäik Riigikokku, kus delegatsiooni tervitas parlamendi esimees Ene Ergma. Oleme Põhja-Euroopas ning feministide jõupingutused on siin vilja kandnud. Ei kujutaks enam ettegi riiki ilma tähtsal ametipostil oleva „Eeva tütreta”.
Riigipeaks on jõulise kõnepruugiga president Toomas Hendrik Ilves. USAs üles kasvanud, on ta veendunud ameerikameelne. Kohtudes belgia pressiga väitis ta aga, et jagab täielikult Guy Verhofstadti nägemust Euroopa Ühendriikidest. Vene naabrisse suhtub president siiski kahtlustavalt. Ta väidab isegi, et Venemaa loobib Ukrainale kaikaid kodaratesse, kuna riik on silmnähtavalt valinud demokraatia. Ka ei näe ta suurt erinevust Putini valitsuse ning tänapäeva vahel.
Ilmselt ei ole Eesti suutnud veel minevikku unustada. Seda intensiivsemalt üritab riik ELi ja NATOsse integreeruda ning on rõõmus, kui avaneb võimaluse oma kogemusi teiste Belgia-taoliste väikeriikidega jagada.
(Au pays de Skype et de l’e-government, Christian Laporte, La Libre Belgique, 10.06)

Faire mieux entendre - ensemble - la voix des "petits poucets"

Kuna viimase kahe aasta jooksul on Belgia kuningapaar külastanud Leedut ja Lätit, on loomulik, et järgmiseks võtab Albert II ette visiidi Eestisse.
Belgia kontaktid Eestiga tihenesid pärast Eesti liitumist NATO ja ELiga. Koostööd tehakse eelkõige julgeolekuvaldkonnas. Belgia hävituslennukid F-16 on kahel korral Eesti õhuruumi seiranud ning Belgia miinijahtijad võtavad regulaarselt osa Tallinna sadamas toimuvatest NATO missioonidest. Eesti on kahtlemata huvitatud koostööst Belgia-suguse väikese riigiga, sest mõnikord võivad ühinenud väikeriigid suurriike ümber mõtlema sundida.
Majanduskoostöö on kasin, kuigi statistika näitab, et kaubavahetuse maht kasvab iga aastaga. Kultuurivaldkonnaski hakatakse sidemeid looma, toimub tihe üliõpilasvahetus ning Tallinna Kaunite Kunstide muuseumis oli eelmine aasta Félicien Ropsi näitus. Kahe riigi vahel on kontaktide tihendamise aeg.
(Faire mieux entendre - ensemble - la voix des "petits poucets", Christian Laporte, La Libre Belgique, 10.06)

BULGAARIA AJAKIRJANDUS

How the Estonian Economy lost its ”aureole”

Poolteist aastat tagasi saavutasid Eesti kinnisvarahinnad kõrgeima võimaliku tipu. Alates sellest on Eesti majanduses hakatud rääkima võimalikust pehmest maandumisest, mida aga ei juhtunud. Võttes arvesse tegelikku situatsiooni, peaks Eesti praegust majandusolukorda hindama kui kõva maandumist ning arutama, kuidas oleks võimalik vältida situatsiooni süvenemist.
Olukorra tõsidust kinnitavad prognoosid, mille kohaselt oodatav majanduskasv on madalam kui 1% või negatiivne. Sellele lisandub tõsine RKP langus. Keskpank on näiteks määratletud järgmised probleemid, mis seda tingivad ja nendeks on üldine tarbimise langus, ebastabiilsus kinnisvara sektoris ning ekspordi langus. Samas on lootust, et tarbimise langus ja sissetulekute tõusu piiramine aitab pidurdada inflatsiooni tõusu, mis mais oli 11,4%.
Kokkuvõttes aga tõdeb Nordea Markets analüütik Aansy Rantala, et Eesti on sellegipoolest kaotanud oma staatuse kui „Põhjamaade majandusime”. (How the Estonian Economy lost its”aureole”, Дневник, 18.06.2008)

HISPAANIA AJAKIRJANDUS

Fiebre nuclear báltica

ELiga liitumine tuli Leedule läbi kõige dramaatilisemate tingimuste. Kohustus sulgeda Ignalina esimene reaktor 2005.a. ja teine hiljemalt 2009.aastaks on paljude hinnangul Leedule väga alandav ning võib viia koguni Leedu EList välja astumisele. Teine reaktor toodab praegu 90% Leedus tarbitavast elektrist, ülejääk müüakse Lätile, Valgevenele ja Poolale. Peaminister Kiriklase hinnangul ohustab reaktori sulgemine riigi julgeolekut. Peaministri kabinet taotleb selle sulgemise edasilükkamist 2015. aastasse, mil peaks olema valmis uus reaktor, mille projektile kirjutasid kolm Balti riiki alla möödunud aastal. Samas ei ole lätlased aga projekti edenemise kiirusega rahul ning on lubanud, juhul kui ei jõuta kõiki osapooli rahuldavatele tulemustele, otsida kokkulepet Eestiga uue reaktori ehitamiseks.
Lätlaste energiaportfell on mitmekülgsem kui Leedu oma. Hispaania Iberdrola on just jõudmas lõpule uue kombineeritud tsükliga jõujaama ehitusega, mis peaks edaspidi rahuldama 30% riigi elektrivajadustest. Praegu veel toodetakse 60% Lätis tarbitavast elektrist Venemaalt imporditava gaasi baasil. Venelased on aga juba näidanud huvi uuest jõujaamast 25% omandamise vastu.
Eesti Energia sooviks arvestada 22%-ga Iganlina uue reaktori toodangust. Eestlased loodavad ka, et EL pikendab põlevkivist elektri tootmise luba aastani 2012. 80% Eestis tarbitavast elektrist on toodetud põlevkivi baasil - protsess, mille CO2 väljalase ületab aga kõik normid. Peaministri sõnul vaatab Eesti aga ka naabri Soome poole, kus oleks võimalik samuti osaleda tulevases tuumareaktoris. Soome reaktori ehitus, mis põhineb prantsuse tehnoloogial, on veninud pikale.
Ignalina mängu on sisenenud ka venelased – kasutades ära, et projekt liigub edasi teosammul, teatasid nad aprillis uue reaktori ehitamise plaanist Kaliningradis. (Adrián Soto, El Pais, 6.07)

PRANTSUSMAA AJAKIRJANDUS

Union européenne : le rythme de croissance des nouveaux membres ralentit

Rahvusvaheliste Majandusõpingute Viini Instituudi WIIW andmetel langeb Ida-Euroopa keskmine majanduskasv 2009. aastal 4,9 protsendini. Majanduskasvu aeglustumisele vaatamata on uute liikmete olukord vanemate omast parem. 15 vanima ELi liikme keskmine SKP kasv ei ületa 1,5 protsenti. „Uutel liikmesriikidel on suur kasvupotentsiaal, kuna nad toodavad senisest produktiivsemalt. See korvab nii valuuta ümberhindlused kui palgatõusud” seisab WIIW raportis. Instituudi hinnangul vähendab produktiivsem tootmine ka inflatsiooniohtu. Aeglase majanduskasvuga erandid Ida-Euroopas on vaid Leedu (SKP +1%), Eesti (SKP +2%) ja Ungari (SKP +3,4%). Kolmel riigil avaneb võimalus naabritele järele jõuda 2010. aastal, mil nende keskmiseks majanduskasvuks prognoositakse 5,2 protsenti. (Union européenne : le rythme de croissance des nouveaux membres ralentit, Les Echos, 4.07.)

Visite royale, pour l’économie aussi

Suurem osa kahe ja poole päevasest Eesti visiidist veetis Belgia kuningapaar pealinnas Tallinnas, mis on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Visiidi ajal kohtusid kuningas ja kuninganna võimukandjatega, kuid tutvusid ka kultuuri ja majandusega. Belgia delegatsiooni liikmete seas oli 13 ettevõtjat ja 18 akadeemikut.
Maailma majandusfoorumi hinnangul on Eestisse investeerimine tulus, seetõttu on Belgia huvitatud ka Eestiga tihedamate majandusalaste sidemete loomisest. Arenguruumi selles vallas on, sest Eesti on alles 62. kohal Belgia majanduspartnerite seas. Ajalooliselt on kahe riigi vahel olnud üsna tihedad kontaktid, 19. sajandil rajati koostöös belglastega Tallinnasse trammiliiklus.
Albert II kohtus peaminisri, riigikogu esimehe ning presidendiga. Belgia ajakirjanikega kohtudes meenutas president Toomas Hendrik Ilves hea sõnaga „endist Belgia peaministrit Guy Verhofstadti, kelle nägemus ühtsest Euroopast langeb kokku Eesti praeguste vaadetega”. Oma Vene naabrist rääkides näitas president end palju karmimana. Eestil ja Venemaal on lahkarvamused Nord Streami gaasijuhtme asjus. „Eesti majandusalasse gaasijuhet planeerides meie endiga ei konsulteeritud,” kahetses Ilves. „Poliitiliselt ei olnud see tark otsus. Salajane planeerimine ei võimalda meil projekti elluviimist toetada.” Ka üldisemalt Venemaast rääkides on president kriitiline: „Olen märganud, et liberaaldemokraatliku režiimiga riikidel on Venemaaga kehvad, autoritaarsetel riikidel aga head suhted, näiteks võib tuua Gruusia ja Ukraina.” Ta lisab, et kui suur riik nagu Venemaa Eesti-suguse väikeriigiga suheldes probleeme tekitab, ei saa väikeriik sinna midagi parata.”. (Visite royale, pour l’économie aussi, Martine Dubuisson, Le Soir, 11.06.)

SAKSAMAA AJAKIRJANDUS

Wechselbäder zwischen kühl und eiskalt

Hea uudis Baltimaade jaoks on see, et tüli Venemaa ja Eesti vahel tundub vaikselt vaibuvat. Halb uudis aga, et selle asemel mängib kurikaela rolli Vene propaganda jaoks nüüd Leedu.
Ilmselt ei tule Venemaa naabruspoliitika Baltimaade suhtes toime ilma, et ühte kolmest riigist materdaks – suhete temperatuur kõigub jaheda ja jääkülma vahel.
Jäised suhted on Venemaal olnud Eestiga ajast, mil valitsus lasi eelmisel aastal Tallinna kesklinnast eemaldada nõukogude mälestussamba. Lõpuks on kuulda ka leplikumaid toone. Pärast kohtumist oma vene kolleegi Dmitri Medvedeviga andis president Toomas Hendrik Ilves mõista, et ka Eesti jaoks võiks Venemaaga paremate suhete võti peituda piirilepingus.
Ilvese hinnangul oleks piirilepingu preambulas sisalduvast deklaratsioonist loobumine väike hind paremate suhete nimel suure naabriga. (Wechselbäder zwischen kühl und eiskalt, Hannes Gamillscheg, Frankfurter Rundschau, 7.07)

SOOME AJAKIRJANDUS

Ilves ei saanut tukea rajasopimuksen muokkaukselle

President Toomas Hendrik Ilvese ettepanekut võtta Riigikogus uuesti arutlusele Eesti-Vene piirileping ning võtta lepingu preambulast välja viide Tartu rahule on Eestis rohkem kritiseeritud kui toetatud.
Ilvese ettepanekut on avalikult kritiseerinud ka peaminister Andrus Ansip ja Riigikogu esimees Ene Ergma.
Ansipi sõnul pole Riigikogul mingit põhjust asja uuesti arutada.
„Probleemi lahendamine on Venemaa kätes,“ lisas Ergma. „Piirilepingu tekst ratifitseeriti just nii nagu Eesti ja Venemaa kokku leppisid,“ rõhutas ta.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sõnul näitab kogemus, et kui Eesti mõne Moskva nõudmise täidab, suhted ei parane, nõudmisi tuleb aga lisaks.
Mihkelsoni arvates võiks Riigikogu väliskomisjon sügisel uuesti Eesti ja Vene suhete üle arutada, mida tehti väliskomisjonis põhjalikult viimati 2004.–2005. aastal. (Ilves ei saanut tukea rajasopimuksen muokkaukselle, Anneli Reigas, Turun Sanomat, 05.07)

Pakolaispojan paluu

Ajakirjas Seura ilmus intervjuu Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Artiklis kõrvutatakse Ilvese elulugu ja Eesti ajalugu.
President Toomas Hendrik Ilvese elu on kui põnevik. Ka Soomel on selles oma osa.
2008. aasta juunikuus elab president Toomas Hendrik Ilves koos perega Kadriorus. Teel presidendilossi on autoaknast paista säravad luksusautod, klaasist pilvelõhkujad ning moeteadlikud tallinlannad. Vahe nõukogude ajaga on tohutu.
Nõukogude okupatsioon algas 1940. aastal. Eestlased põgenesid okupantide eest. Pagulusse läks 1944. aastal ka 17aastane Irene Rebane, Toomas Hendrik Ilvese ema.
Irene pääses koos vanematega põgenema hetkel, mida president Ilves praegu „aknaks“ nimetab.
„Olukord Tallinnas oli segane. Sakslased ja Nõukogude sõdurid tulistasid ka neid, kes põgeneda üritasid. Üllatavalt avanes aga keset kaost aken, mis pagejatele võimaluse andis,“ jutustab Ilves.
Rootsi sattus ka president Ilvese isa Endel Ilves ning kohtus seal 1947.–48. aastal Toomas Hendrik Ilvese emaga.
„Mina sündisin Stockholmis 1953. aastal,“ ütleb Ilves. „Üheksa kuud pärast Stalini surma.“
1953. aastal suri ka kindral Johan Laidoner, 1956. aastal president Konstantin Päts. Neist räägitakse siiani. Olid nad okupantide ees liiga paindlikud? Martti Turtola raamatu „Kindral Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–40“ sõnum on, et Päts ja Laidoner valmistasid okupantidele tee ette.
„On tõsi, et Eesti kaldus Pätsi ja Laidoneri ajal demokraatia teelt kõrvale ning et nad ei andnud meie ohvitseridele võimalust võidelda. Kuid kas nad on süüdi selles, et Eesti okupeeriti, on teine küsimus,“ kommenteerib Ilves.
1950te lõpul kolis perekond Ilves Ameerika Ühendriikidesse.
Samal ajal vaatas kogu Põhja-Eesti Soome televisiooni, saades uudiseid välismaailmast, samuti N. Liidust.
1956. aastal sai alguse reisilaevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel.
Esimest korda Eestisse sõitis ka Ilves 1984. aastal Helsingi kaudu, laeval Georg Ots.
„See oli mu elu suurim šokk. Tänavapilt oli vaene ja ängistav. Õhus oli tunda hirmu. Tundus uskumatu, kuidas inimesed sellise surve all elada saavad.“
1985. aastal tuli võimule Gorbatšov. 1988. aasta aprillis tajus Ilves Münchenis, et Eestist on saamas vaba maa.
Mõne jaoks on presidendi väliseestlus probleemiks. Ajakirjanik Jarmo Virmavirta arvab, et Ilves on rohkem huvitatud suhetest lõuna ja läänega kui Põhjamaade, Soomega.
„Ma ei tea, et Eesti-Soome suhetel midagi viga oleks. Pole riike, kel oleksid nii head suhted kui meil. Suhted on nii tugevad, et peavad vastu igasugu ajalehejuttudele ja suure venna nähtustele,“ ütleb Ilves.
Jutuajamise lõpetuseks näitab president Ilves portreemaale varasematest riigipeadest.
„Friedrich Akel hukati Tallinnas 1941, Konstantin Päts suri Venemaal vangistuses 1956, Jaan Tõnisson ilmselt hukati Tallinnas 1941 ning Jüri Uluots suri paguluses Stockholmis 1945. Vaid Lennart Meri suri vabaduses, omal maal 2006. aastal.“
Elu Kadrioru pargis jätkub. (Pakolaispojan paluu, Hannu Toivonen, Seura, 03.07)

Naapurina naurun ja ironian suurvalta

Tõlkija Eva Lille analüüsib ajakirjas „Suomen Kuvalehti“ pikalt eestlaste ja soomlaste erinevusi, keskendudes eestlastele ning kirjeldades põhjalikult eestlasi ja eestlaste kombeid. Artikkel on kohati irooniline, kuid heatahtlik, pikitud tsitaatidega Lennart Merilt, Andrus Kivirähkilt, Jaan Krossilt ning Enn Soosaarelt.
Eesti on olnud suurte muutuste keerises. Eestlaste kultuuris on tugevasti näha nõukogude kultuuri jälgi. Selle kõrval on Eestit mõjutanud ka üle maailma naasnud väliseestlased. Vene vähemus liigub oma rada pidi ja elab oma traditsioonide järgi.
Siiani on Lille arvates Eestis tunda ka saksa kultuuri ja keele mõju. Ühe näitena toob ta teietamise.
Lille toob artiklis välja ka eestlaste suure armastuse autode vastu, riietumiskombed (eriti naiste puhul) ning huumorimeele.
Lõpuks jõuab ta taas vene vähemuse juurde: „Eestit jagab koos eestlastega kodumaana üle 350 000 venekeelse inimese, kelle põhimõtted, kombed ja harjumused põlisrahva omadest erinevad. Selles peitub küllaldaselt konflikte ja väljakutseid, nagu näitas pronkssõduri eemaldamine.“ (Naapurina naurun ja ironian suurvalta, Eva Lille, Suomen Kuvalehti, 04.07)

Tyyliä Tallinnasta

Tallinna vanalinna butiikidest saab osta muudki peale merevaigu – nimelt eesti moekunsti.
Märkamatu uks Müürivahe tänaval viib taaskasutusmaailma. Rõivadisainer Reet Aus loob rõivaid Tallinna taaskasutuskeskuselt, sõjaväelt, politseilt ja eraisikutelt saadud materjalidest.
Magamiskotist on sündinud tepitud jakk, pitskardinatest hõlmikseelik.
„Minu jaoks pole need materjalid jäätmed, vaid tavalised kangad. Seetõttu ei pea ka rõivad välja nägema kui taaskasutatud,“ ütleb Aus.
Ivo Nikkolo kaupluste lipulaevast Suur-Karja tänaval leiab naine rõivad igaks hetkeks. On nii klassikalisi mudeleid kui üllatavaid riideid.
Noorematele pakutakse disainerrõivaid Nu Nordikus Vabaduse väljakul.
Eesti Kunstiakadeemia rõivabränd on Hula, mis pakub üliõpilastele võimaluse teha kaubanduslikke mudeleid. (Tyyliä Tallinnasta, Laura Mäntynen, Helsingin Sanomat, 04.07)

Rähjäisestä kalakolhoosista sukeutui matkailukeskus

Viinistu kalurikülast Harjumaal avaneb uhke vaade Soome lahele. Eemal terendab Mohni saar, mille taga lahe teisel kaldal on Soome.
„Sinna põgenes mu pere 1943. aastal Punaarmee eest, kui olin aastavanune,“ räägib Viinistu kultuuri- ja konverentsikeskuse omanik Jaan Manitski. Edasi läks tee Rootsi.
Eestisse naasis Manitski 1990te alguses. Kaluriküla poisist sai Lennart Meri järel Eesti välisminister.
Pärast aastat ministriametis suundus Manitski Eesti Erastamisagentuuri peadirektori kohale.
Ise ostis Manitski koduküla kalakolhoosi. Ta mõtles lagunenud kolhoosi korda teha ning paigutada sinna oma laia eesti kunsti kogu. Suurtest veemahutitest ja külmkambrist tehti näitusesaalid.
Parasjagu renoveeritakse sadamat, kuhu mahub nüüd paarkümmend paati. (Rähjäisestä kalakolhoosista sukeutui matkailukeskus, Marja Salmela, Helsingin Sanomat, 05.07)

ŠVEITSI AJAKIRJANDUS

Die Nato rüstet sich für den Krieg im Internet

NATO uus keskus Tallinnas peab aitama vastata rünnakutele Internetis.
Web War One algas 8. mail 2007. aastal: äkitselt ujutati Eesti üle miljonite e-mailidega. Sihtmärkideks olid põhiliselt ministeeriumide, erakondade ja pankade Interneti-leheküljed. Rünnaku põhjustas Eesti valitsuse otsus eemaldada Tallinna kesklinnast nõukogude mälestusmärk.
Ründajateks küberruumis olid vene rahvuslased, kes olid vallutanud sajad tuhanded arvutid üle kogu maailma. Kuna Interneti-teenused on Eestis laialt levinud, oli rünnak seda mõjusam. Olukorra päästis tookord Hillar Aarelaid, Cert Eesti juhataja.
Reaktsioonina rünnakule kiirendas NATO eri keskuse väljaarendamist Tallinnas. Selle aasta 14. mail rajati NATO Küberkaitsekeskus ametlikult.
„Keskus ei hakka Interneti-rünnakuid korraldama ega neid tõrjuma,“ ütleb keskuse ülema ülesandeid täitev Rein Rikk. „Küberruumis pole piire, seetõttu tuleb virtuaalseid rünnakuid tõrjuda rahvusvahelise koostöö abil,“ toonitab ta. (Die Nato rüstet sich für den Krieg im Internet, Daniel Saameli, Neue Zürcher Zeitung, 6.07)

VENEMAA AJAKIRJANDUS

Мы ведь соседи

Ülevaade välisminister Urmas Paeti vastustest kohtumiselt välisajakirjanikega. Välisministri sõnul on Eesti-Vene suhted eelmise aastaga võrreldes paranenud, kõik suhtluskanalid on lahti. Praktilisel ja kultuurikoostöö tasandil toimivad riikidevahelised suhted hästi. Kahjuks kulub Eestil proportsionaalselt liialt palju aega Moskva tihtilugu rumalate avaldustega tegelemiseks. Kahju, et peame raiskama oma energiat ja ressursse Kremli ebaadekvaatse ja agressiivse retoorikaga võitlemiseks. Eesti on esitanud mitmeid koostööettepanekuid, kuid saab liiga tihti negatiivseid vastuseid. Me ei näe samasugust koostöötahet Venemaa poolt. Ilmselt ei muutu enne midagi kuni Venemaa juhtkonda ilmuvad inimesed, kellel puudub nõukogulik minevik. Meie ei nõua Venemaalt midagi, ja raske on aru saada, mida konkreetselt saame ja peame me tegema, et parandada suhteid Venemaaga. Kreml peab demonstreerima suuremat tahet ja valmisolekut. Tuleb lõpetada valeinfo levitamine Eesti kohta, lõpetada peaaegu iganädalane ebaadekvaatsete süüdistuste esitamine. Ootused-lootused seoses Venemaa uue presidendi valimisega on aga ilmselt üleidealiseeritud. (Мы ведь соседи, Игорь Байков, Трибуна 3.07)

Танго на двоих пока не получается

Miks Eesti-Vene suhted on viimasel ajal halvenenud, vaatamata sellele, et Venemaa on alati pooldanud häid ja konstruktiivseid suhteid? Kui ka Eesti pool austaks vastaspoolt ning arvestaks tema huvidega, nagu seda teeb Venemaa, siis oleks kõik hästi. Kuni 2005. aastani sujus meie koostöö nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ülesmäge. Ilmselt kellelegi Eestis ja mõnedele neist, kes katavad Eesti seljatagust läänes, selline asjade käik ei meeldinud. Nüüd on taas vaja topeltpingutusi, viimaks meie suhteid taas õigele rajale. Selle asemel aga kuuleme Eesti riigijuhtidelt pidevaid süüdistusi Venemaa aadressil. Mõistetakse ebaõiglast kohut Pronkssõduri kaitsjate ja A. Meri üle. Pidurdatakse sõjahaudade kaitse leppe sõlmimist. Ülistatakse endisi SS-lasi. Vene keelt tõrjutakse välja, venekeelseid diskrimineeritakse. Praegu kuuleme ainult heade kavatsuste deklareerimist, praktilisi samme pole Eesti poole veel astunud. (Танго на двоих пока не получается, Павел Кузнецов (Vene välisministeeriumi II Euroopa departemangu direktor), Трибуна 3.07)

Замах бабочки

Eesti presidendi kõne soome-ugri kongressil polnud märkimisväärne mitte selle tõttu, mida ta ütles, vaid selle tõttu, mida silmas pidas. Kõne oli päris filosoofiline. President oleks aga pidanud arvestama, et riigimehele pole lubatud samasugust mõttevabadust nagu intellektuaalile. President küll eitab üleskutset omariiklust taotleda, kuid mida tema sõnadest muud välja lugeda võis? N. Liit lagunes uuteks riikideks, kellest igaühel on potentsiaali edasiseks lagunemiseks. Riigi formaalne terviklikkuse tunnustamine pole mingi garantii. Praegune Venemaa on veel nõrk, föderatiivselt sama habras nagu oli N. Liit. Sellest ka tundlik reageerimine Ilvese sõnadele. Ei maksa tõstatada küsimust liblikate tiivalöökidest, sest tiivad on ka teise kaliibriga olevustel… (Замах бабочки, Федор Лукьянов, Газета.Ru 3.07)

Москва „приструнит” Прибалтику… При помощи политического „пряника”

Venemaa naftatransiidi lõpetamisest aastaks 2015 pole Baltimaade karistamiseks piisav. Et nende poliitikat Moskva suhtes mõjutada, on majandusliku piitsa kõrvale vaja ka poliitilist präänikut. Peterburi analüütilise grupi Конструирование будущего eksperdi Sergei Borovikovi hinnangul avaldas Baltimaade astumine ELi neile suuremat survet kui Venemaa transiidiblokaad. Tänapäeva maailmas pole kruvide kinnikeeramise poliitika enam efektiivne. Majanduslik surve pigem ärritab ja tekitab veel suuremat trotsi. Venemaa peab hakkama töötama nii kohaliku eliidi kui ka avalikkusega. Kuna seni seda tehtud pole, on Venemaa oma positsioone postnõukogulikus ruumis kaotanud. (Москва „приструнит” Прибалтику: При помощи политического „пряника”, Ирина Царегородцева, РБК daily 7.07)

Присоединение Прибалтики и депортация накануне войны

5. juulil eetris olnud raadiosaade Baltimaades teostatud nõukogude repressioonide teemal. Usutlus ajaloolase Natalja Lebedevaga ajakirjast Знание – сила. Ajaloolane esitab Baltimaade okupeerimise fakte, asetab need laiemasse rahvusvahelise politiika konteksti ning selgitab sellega seotud sündmusi enne ja pärast Teist maailmasõda ning sõja ajal, eriti mis puudutab Balti riikide kodanike vastu suunatud repressioone. (Присоединение Прибалтики и депортация накануне войны, Елена Сьянова/Сергей Бунтман, Эхо Москвы 5.07)

Эстонские эсэсовцы напомнили о себе

Artikkel on ajendatud Vabadusvõitlejate Liidu kokkutulekust Märjamaal. Nenditakse, et Teine maailmasõda kujunes eestlastele sisuliselt kodusõjaks. Seda tõendab asjaolu, et vaatamata SS-laste kokkutulekutele, avatakse Eestis memoriaale nii saksa kui ka nõukogude poolel langenutele. Kodusõja iseloom oli sellel sõjal ka Venemaa ja Ukraina jaoks. Vaatamata sellele, et fašism on Euroopas hukka mõistetud ning SS Nürnbergis otsusega kuritegelik, peetakse balti üksusi sakslaste omadest erinevaiks, sest neis olid testsugused liitumistingimused, eesmärgid ja tegevuse iseloom. Veteranid ise peavad end vabadusvõitlejateks, kes sõdisid Eesti 1940. aastal okupeerinud vastasega. Vene välisministeerium on sellele kõigele vaatamata SS-laste kokkutulekud regulaarselt hukka mõistnud. (Эстонские эсэсовцы напомнили о себе, Михаил Иванов-Бубич, Московский Комсомолец 7.07)

Шведские кулаки эстонских полицейских

Stockholmis on puhkenud skandaal seoses Rootsi sõjaliste suhetega ühe NATO riigiga – Eestiga. Kui kaugele võib ulatuda kahe ELi liikmesriigi koostöö kriisisituatsioonis? Eesti politseinike varustus polnud politsei, vaid kaitseväe oma. Tänu rootslaste abile muutusid politseinikud 2007. aasta aprillis „terminaatoriteks“, kelle vastu tänavaprotestijad ei saanud. Rootsi on seega kistud kaudselt Eesti-Vene konflikti ning seotud sellega, et just nimelt Eestisse loodi NATO küberkaitsekeskus. Otsus anda sisuliselt sõjalist abi Eestile tehti samal päeval kui esitati palve, juriidilistest formaalsustest mööda minnes. Tegelikult peaks selliseid asju otsustama parlament. (Шведские кулаки эстонских полицейских, Алексей Смирнов, Новые Известия 4.07)

А если без дураков?

Vene ajakirjandus alandab inimese kultuuritaset, mõtleva kaasvestleja asemel saame tüütu propagandisti, poliitilise müügimehe. Sellest saavad aru ka venelased ise ning usaldamatus televisiooni vastu kasvab. Kellelegi ei meeldi, kui Venemaad sõimatakse, kuid positiivsuse üledoos hakkab juba ärritama. Alles ronisime välja pikaaegse lagunemise ja kriisi seisundist, kus kargame kallale juba nii Inglismaale kui USAle, rääkimata lähivälismaast. See ilmnes ka seoses „pronkssõduri” teisaldamisega. Näiteks AiF lugejad reageerisid meie meediakajastusele vaoshoitult: tehtagu korda meie oma kalmud ja toetatagu veterane rahaliselt nagu vaja! Oleme oma üliemotsionaalse hüsteeriaga jõudnud olukorda, mil Euroopas peetakse Vene ohtu reaalsuseks. Aga toosama Eesti ei mõtlegi ehmuda. Kuidas kajastame lähivälismaa sündmusi? Kaine analüüsi asemel pakutakse „vihkamise minuteid”. Kui rõõmsalt hõiskasid meie kommentaatorid, teatades Iirimaa referendumi läbikukkumisest! Meie noored patrioodid kujutavad Eesti suursaadikut Venemaal Marina Kaljuranda peaaegu et Venemaa suurima vaenlasena. (А если без дураков?, Вячеслав Костиков, Аргументы и Факты - Ukraina 2.07)