SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse määruse "Väliskülaliste vastuvõtmisega seotud majutus-, toitlustus-, sõidu-, tõlke- ja muude kulude piirmäärad riigiasutustele" eelnõu kohta

Sissejuhatus

Eelnõu eesmärgiks on kehtestada väliskülaliste vastuvõtmiseks eelarvelistest vahenditest tasutavate kulude ajakohastatud piirmäärad kõigile riigivõimu teostavatele asutustele.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Välisministeeriumi protokolliosakonna tseremooniate ja visiitide büroo direktor Argo Kangro (637 7511; argo.kangro@mfa.ee) ning juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo nõunik Dea Hannust (6377 403; dea.hannust@mfa.ee). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Välisministeeriumi juriidilise osakonna keeleekspert Piret Grigorjeva (6377 409; piret.grigorjeva@mfa.ee).

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Väliskülaliste vastuvõtmise kulude piirmäärade kehtestamiseks on Vabariigi Valitsus vastu võtnud 4. märtsil 1993. a määruse nr 60 “Väliskülaliste vastuvõtmiseks riiklikest vahenditest tasutavate kulude piirnormide kohta” ning 29. novembril 1994 määruse nr 446 “Väliskülaliste vastuvõtmiseks riiklikest vahendites tasutavate kulude piirnormide kinnitamine.” Kuna Vabariigi Valitsusel puudus nimetatud määruste andmiseks seaduses volitusnorm, on need tänaseks kehtetuks tunnistatud.

Väliskülaliste vastuvõtmise kulude piirmäärade kehtestamine Vabariigi Valitsuse määrusega võimaldab riigiasutustel paremini planeerida oma eelarveid ning hoida kontrolli all külaliste vastuvõtmisega seotud kulutusi. Seda arvestades lisati kokkuleppel Rahandusministeeriumiga välissuhtlemisseadusesse (§ 8 lg 3) volitusnorm Vabariigi Valitsusele väliskülaliste vastuvõtmisega seotud majutus-, toitlustus-, sõidu-, tõlke- ja muude kulude piirmäärade kehtestamiseks riigiasutustele. “Välissuhtlemisseaduse” seletuskirjas on täpsustatud, et volitusnormis on eraldi välja toodud kulud, mille kehtestamine on kindlasti vajalik ning lisaks antakse Vabariigi Valitsusele võimalus kehtestada ka muude kulude piirmäärad. Eelnõu koostajad on pidanud vajalikuks kehtestada piirmäärad vaid suurimatele kuludele, seda eelkõige seetõttu, et kõiki ametlike külaliste vastuvõtmise kulusid ei ole võimalik ette näha; samuti on selliste teenuste (nt ruumide rentimine) hinnatase väga varieeruv.  Samas ei tähenda see, et väliskülaliste vastuvõtmisel ei tohi tekkida muid kulusid, kui määruses ette nähtud.

Eelnõu koostamisel on arvestatud, et võrreldes 1994. aastaga on hinnatase kõikide kulude puhul oluliselt tõusnud.

Välisministeerium peab vajalikuks määrust edaspidi regulaarselt üle vaadata ja määrasid vähemalt iga paari aasta tagant korrigeerida.

Eelnõu paragrahvis 1 määratletakse reguleerimisala. Eelnõu kooskõlastamisel palusid mitmed kooskõlastajad täpsustada, kes õieti on väliskülaline. Kuna määruse eesmärk on reguleerida eelkõige visiitidega seonduvat, on lõikes 1 täpsustatud, et piirmäärad kehtestatakse riigipea, ministri või kõrgemate riigi- või rahvusvahelise organisatsiooni ametnike vastuvõtmiseks. Määrust ei kohaldata konverentsidele ega koolitusüritustele. Samuti ei loeta visiidiks riikidevahelisi töökohtumisi, millel osalevad ainult madalama taseme ametnikud.

Eelnõu on jaotatud paragrahvideks kululiikide lõikes.

Paragrahvis 2 käsitletakse majutuskulusid. Lõikes 1 määratakse, kui mitme delegatsiooniliikme majutuskulud katab Eesti pool. Need arvud – 15 inimest riigipea visiidi, 10 inimest ministri tasemel visiidi ja 5 inimest töövisiidi korral – tulenevad rahvusvahelisest praktikast ja nendest lähtub Välisministeerium ka praegu, kuid selguse huvides peame vajalikuks kehtestada need ka õigusaktiga.

Täpsustame siinkohal, et vastavalt rahvusvahelisele protokollitavale loetakse riigivisiidiks välisriigi riigipea või ÜRO peasekretäri külaskäiku, ametlikuks visiidiks ministri või kõrgema ametniku külaskäiku vastuvõtva riigi sama tasandi isiku kutse alusel ning töövisiidiks külastust, millel on konkreetne eesmärk (nt lepingu sõlmimine). Samas on see, kas näiteks ministri külastus loetakse ametlikuks või töövisiidiks, paljuski kokkuleppe küsimus, mistõttu Välisministeerium ei poolda visiitide tasemete ranget määratlemist õigusaktis.

Lõikes 2 käsitletakse majutuskulusid väliskülalise tasemest lähtuvalt. Riigipea puhul on majutuskulude piirmäär 10 000 krooni, ministri tasemel delegatsioonijuhi puhul 4000 krooni, muu delegatsiooni juhi, delegatsiooni liikme või üksikkülalise puhul 2500 krooni. Piirmäärade kehtestamisel on lähtutud praegustest reaalsetest hindadest. Nii on näiteks “Radisson SAS” hotelli presidendisviidi hind 15 000 krooni, Olümpia hotellis 12 000 krooni. Välisministeeriumil on küll võimalik kasutada kokkuleppehindasid, mis ongi piirmäärade aluseks võetud, kuid ka need on praeguseks palju kõrgemad veel paari aasta taguste määradega võrreldes. Väiksemate sviitide ja suuremate tubade hinnad ulatuvad praegu kuni 4000 kroonini ja tavatoad on hinnaga kuni 2500 krooni. Nimetatud hinnad lähtuvad praktikast ja pärinevad näiteks hotellidelt “Kolm õde”, “Schlössle”, “Palace”, “Olümpia”. Seega peaksid piirmäärad olema sobivad arvestades terve Eesti olusid.

Paragrahvis 3 sätestatakse toitlustuskulude piirmäärad. Lõunasöögid, õhtusöögid ja vastuvõtud on väliskülaliste vastuvõtmise programmide lahutamatu ja tähtis osa. Riigiprotokolli heade tavade kohaselt soovime jätta väliskülalistele vaid parimat muljet oma riigist. On tõsiasi, et vajalikul tasemel toitlustamist suudavad pakkuda vaid mõned üksikud restoranid ja peoteenindusfirmad. Lähtuvalt üldisest hinnatõusust on ka toitlustuskulud viimase kümne aasta jooksul oluliselt tõusnud. Eelnõu kohaselt on toitlustamise piirmäärad ühe inimese kohta päevas ministri tasemel delegatsiooni puhul 1500 krooni (kuna aeg-ajalt tuleb sellisele delegatsioonile pakkuda nii lõuna- kui ka õhtusöök), muu delegatsiooni või üksikkülalise puhul kuni 1000 krooni.  Piirmäärad on kindlaks määratud lähtuvalt Välisministeeriumi mitme aasta kogemusest ja igapäevatööst.

Paragrahvis 4 nimetatud sõidukulude piirmäärad on kehtestatud praeguste sõiduki rendihindade alusel.

Välisministeerium ei pea vajalikuks kehtestada sõidu- ega toitlustuskulude piirmäära riigipea visiidi korral, kuna nende puhul esitatakse tihti erinõudeid.

Paragrahv 5 käsitleb tõlkekulusid. Kuna tõlke hind sõltub töö hulgast ja keerukusest (nt sünkroontõlge, tõlk-giidi teenus) ning kasutatavast keelest, määratakse see sageli igakordse kokkuleppega külalisi vastu võtva asutuse ja tõlgi või tõlketeenust pakkuva ettevõtte vahel. Seetõttu ei ole siin peetud vajalikuks kulude piirmäärasid kehtestada. Ka 1993. aasta määrus sätestas, et “tõlkekulude piirmääraks on tõlgi tasu vastavalt kehtestatud hindadele”.

Paragrahvis 6 on muude kulude all kehtestatud lennujaama VIPi-toa kasutamise kulude piirmäärad praegu kehtiva hinnakirja alusel. Võrreldes varasema määrusega on välja jäetud “elukondliku teenindamise kulud” (nt muuseumipiletid või muud sarnased kulud), kuna neid ei ole võimalik piisavalt üheselt kindlaks määrata ega planeerida. Kui külalise vastuvõtmiseks koostatakse eelarve, tuleks selliste kuludega siiski arvestada.

Paragrahvis 7 nähakse ette võimalus teha erandeid määruses sätestatud majutuskulude ja sõidukulude piirmääradest. Selline võimalus on vajalik eelkõige erivajadustega või eriti tähtsaid külalisi silmas pidades. Välisministeeriumi nägemuse kohaselt peaks erandi tegemise heaks kiitma asutuse juht või muu isik, kes külalise vastuvõtmiseks tehtavad kulutused kinnitab.

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse ja muude seadustega.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõus käsitletud küsimusi ei reguleerita Euroopa Liidu õigusega.

Määruse mõjud

Määrusega kehtestatakse väliskülaliste vastuvõtmisega seotud majutus-, toitlustus-, sõidu-, tõlke- ja muude kulude piirmäärad, mille ulatuses riigiasutustel on õigus teha riiklikest vahenditest kulutusi väliskülaliste vastuvõtmisel.

Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja määruse rakendamise eeldatavad tulud

Määruse rakendamine ei too riigile kaasa täiendavaid riigieelarvelisi kulusid ega tulusid, sest väliskülaliste vastuvõtmisega seotud kulud plaanitakse riigiasutuste eelarvesse. Määrusega täpsustatakse kulude piirmäärad, mille ulatuses võib riigiasutus teha kulutusi väliskülaliste vastuvõtmisel.

Määruse jõustumine

Määrus jõustub koos uue välissuhtlemisseadusega 1. jaanuaril 2007. a.

Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumidele Justiitsministeeriumi hallatavas eelnõude kooskõlastamise infosüsteemis ning arvamuse avaldamiseks muudele riigiasutustele. Kaitseministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Justiitsministeerium, Rahandusministeerium ning Sotsiaalministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega. Eelnõu esitati arvamuse andmiseks ka Eesti Pangale, Kaitsejõudude Peastaabile, Riigikantseleile, Riigikogu Kantseleile, Riigikohtule, Vabariigi Presidendi Kantseleile ning õiguskantslerile. Ainsana  esitas arvamuse eelnõu kohta Vabariigi Presidendi Kantselei. Selgitused märkuste arvestamise või arvestamata jätmise kohta on toodud seletuskirjale lisatud tabelis.

Haridus- ja Teadusministeerium eelnõu ei kooskõlastanud, vaidlustades selle vajalikkuse. Välisministeerium märgib siinkohal, et volitusnorm ei anna Vabariigi Valitsusele mitte ainult õigust piirmäärad kehtestada, vaid paneb ka kohustuse seda teha, mistõttu piirmääradest loobuda ei ole võimalik.

Urmas Paet

Välisminister