SELETUSKIRI välisministri määruse "Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord" eelnõu kohta

Sissejuhatus

Eelnõu eesmärgiks on kehtestada välisministri määrusega välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord. Määrusega kehtestatakse ka akrediteerimisankeedi eesti- ja ingliskeelne vorm ning pressikaardi vorm.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse ja õigusloome büroo direktor Kairi Künka (kairi.kunka@mfa.ee; 6377 431), sama büroo II sekretär Sven Suursaar (sven.suursaar@mfa.ee; 6377 435) ning pressi- ja infoosakonna 4. büroo direktor Andry Ruumet (andry.ruumet@mfa.ee; 6377 631). Eelnõu on keeleliselt toimetanud Välisministeeriumi juriidilise osakonna keeleekspert Piret Grigorjeva (piret.grigorjeva@mfa.ee; 6377409).

Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

1. jaanuaril 2007. a jõustuva “Välissuhtlemisseaduse” § 9 lõikes 12 antakse välisministrile volitusnorm välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimuste ja korra kehtestamiseks.

Välisministeeriumi põhimääruse § 16 kohaselt ministeerium oma pädevuse piires:
1) võtab vastu ja menetleb välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimisdokumente;
2) väljastab välismaiseid massiteabevahendeid esindavatele ajakirjanikele ministeeriumi juurde akrediteerimist tõendavad pressikaardid;
3) peab arvestust ministeeriumi juurde akrediteeritud ajakirjanike üle.

Vahetult täidab loetletud ülesandeid Välisministeeriumi pressi- ja infoosakond (edaspidi PIO).

Eelnõu koostamisel on aluseks võetud välisministri 20. märtsi 2003. a määrus nr 2 “Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise kord”, mis kaotab kehtivuse 31. detsembril 2006. a.

Eelnõu koosneb 13 paragrahvist, mis on lähtuvalt sisust jagatud määruse tekstis kolme peatükki, ning kolmest lisast. Esimeses peatükis on sätestatud akrediteerimise üldalused, akrediteerimiskomisjoni moodustamise ja töökorralduse põhimõtted ning akrediteerimistaotluste komisjonis menetlemise kord ja tähtajad. Teises peatükis defineeritakse pressikaardi mõiste, sätestatakse pressikaardi vorm, tehniline kirjeldus ja kaardile kantavad andmed ning käsitletakse kaardi kehtivusega seonduvat. Kolmas peatükk koosneb rakendussätetest. Eelnõu lisadeks on akrediteerimisankeedi eesti- ja ingliskeelne vorm (lisa 1 ja lisa 2) ning pressikaardi vorm (lisa 3).

Võrreldes kehtiva korraga erineb määruse eelnõu akrediteerimise kestuse, akrediteerimisotsuse kehtetuks tunnistamise aluste ja akrediteerimismenetluse käigus tehtavate otsuste poolest. Eelnõu § 5 lõike 3 kohaselt antakse võimalus akrediteerida ajakirjanik Välisministeeriumi juurde kuni kaheks aastaks korraga – seda juhul, kui tegemist on sama ajakirjaniku korduva akrediteerimisega. Võimalus akrediteerida ajakirjanik kaheks aastaks lihtsustab tal ka taotleda elamisluba töötamiseks. “Välismaalaste seaduse” § 13³ lõike 12 punkti 2 kohaselt antakse lihtsustatud korras elamisluba töötamiseks Välisministeeriumi akrediteeritud ajakirjanikule. Elamisluba töötamiseks antakse sama paragrahvi lõike 5 kohaselt tööandja tagatud töötamise ajaks Eestis kehtivusajaga kuni kaks aastat. Võimalus akrediteerida Välisministeeriumile juba teada ajakirjanik kaheks aastaks oleks seega paremini kooskõlas “Välismaalaste seaduse” regulatsiooniga.

Paragrahvi 5 lõike 1 kohaselt võib PIO peadirektor akrediteerimismenetluse käigus teha lisaks akrediteerimisotsusele, akrediteerimisest keeldumise otsusele ja akrediteerimisotsuse kehtetuks tunnistamise otsusele ka otsuse akrediteeringu ennetähtaegse lõpetamise ja pressikaardi kehtetuks tunnistamise kohta. Viimane otsus tehakse olukorras, kus ajakirjanik on näiteks kaheks aastaks akrediteeritud, kuid tingituna töölepingu lõppemisest tööandjaga või massiteabevahendi tegevuse lõpetamisest (loetelu § 7 lõikes 1) lahkub ta varem Eestist ning kehtiv akrediteering tuleb enne tähtaega lõpetada ja talle väljastatud pressikaart kehtetuks tunnistada.

Eelnõu erineb kehtivast määrusest akrediteerimisest keeldumise, akrediteerimisotsuse kehtetuks tunnistamise või akrediteeringu ennetähtaegse lõpetamise ja pressikaardi kehtetuks tunnistamise aluste poolest. Määruse § 7 lõikes 1 sisalduvasse loetellu on lisatud kolm täiendavat alust: kui ajakirjanik on lõpetanud kaastöö akrediteerimist taotlenud massiteabevahendile, kui akrediteerimist taotlenud massiteabevahend on peatanud või lõpetanud oma tegevuse ning juhul, kui pressikaarti on kasutatud mittesihipäraselt (näiteks pressikaart on antud kasutamiseks teisele isikule). Lisatavaid aluseid saab kasutada ajakirjaniku akrediteerimise ennetähtaegse lõpetamise vajaduse korral. Paragrahvi 11 lõige 3 sätestab, et pressikaardi kehtivuse lõppemise järel on pressikaardi kasutamine keelatud ja akrediteerimisotsuse kehtetuks tunnistamise järel tuleb pressikaart tagastada PIO-le. Pressikaardi kehtivuse lõppemisel võib pressikaardi tagastada PIO-le, kuid see ei ole kohustuslik, kuna kehtetut pressikaarti ei ole võimalik niikuinii kasutada. Samas on kohustus tagastada kehtiv pressikaart, kui akrediteerimisotsus on kehtetuks tunnistatud.

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse ja muude seadustega.

Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul puudub kokkupuude Euroopa Liidu õigusega.

Määruse mõjud

Määrusega sätestatakse välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise tingimused ja kord, akrediteerimisankeedi eesti- ja ingliskeelne vorm ning pressikaardi vorm. Määruse kehtestamine ei too kaasa ajakirjanike akrediteerimisel olulisi sisulisi muudatusi, kuna välisministri 20. märtsi 2003. a määrus nr 2 “Välismaiseid massiteabevahendeid esindavate ajakirjanike akrediteerimise kord” sisaldab põhimõtteliselt analoogilisi ajakirjanike akrediteerimise aluseid ning akrediteerimisankeedi ja pressikaardi vormi nõudeid.

Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja määruse rakendamise eeldatavad tulud

Määruse rakendamine ei too riigile kaasa lisakulusid ega -tulusid.

Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2007. a koos “Välissuhtlemisseaduse” jõustumisega.

Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks 25. oktoobril 2006.a kõigile ministeeriumidele Justiitsministeeriumi hallatava eelnõude kooskõlastamise infosüsteemi kaudu. Kaitseministeerium ja Rahandusministeerium kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Kuna ettenähtud tähtajaks ei olnud teised ministeeriumid saatnud Välisministeeriumile kirja eelnõu kooskõlastamise või eelnõuga põhjendatult mittenõustumise kohta ega taotlenud tähtaja pikendamist, loeb Välisministeerium eelnõu nende poolt märkusteta kooskõlastatuks.

Urmas Paet
Välisminister