4. RIIGIVÕIM JA VALITSUS

Luksemburg on parlamentaarse demokraatiaga konstitutsiooniline monarhia. Seadusandlik võim on jaotatud valitsuse, Parlamendi ehk Esindajatekoja (Chambre des Députés) ja Riiginõukogu (Conseil d’État) vahel. Täidesaatev võim on riigipeal ja valitsusel. Suurhertsogil on riigipeana lisaks piiratud seadusandlik õigus, kuid iga seadusandliku jõuga suurhertsogi algatus peab saama eelnevalt valitsuse heakskiidu, samamoodi peab iga muu suurhertsogi väljastatud dokument olema valitsuse liikme kaasallkirjaga (suurhertsogil on täielik poliitiline puutumatus ja poliitilist vastutust kannavad ministrid).

Põhiseaduse kohaselt on suurhertsogil õigus vabalt korraldada riigi valitsemist, kuid praktikas tugineb ta peaministri ja valitsusliikmete nimetamisel valimistulemustele.

Valimisõigus on igal Luksemburgi kodanikul, kes on saanud 18-aastaseks ja kelle tsiviil- ja poliitilisi õigusi ei ole piiratud, st keda pole kunagi kriminaalkorras süüdi mõistetud.

Kohalike omavalitsuste valimistel saavad osaleda ka alaliselt Luksemburgis elavad muude riikide kodanikud, kui nad on legaalselt Luksemburgis elanud vähemalt 5 aastat.

21-liikmeline Riiginõukogu, mille koosseisu määrab suurhertsog, on ilma otustamisõiguseta vahendus-konsultatiivorgan valitsuse ja Esindajatekoja vahel. Suurhertsog ja valitsus sekkuvad seadusandlikku protsessi selle alguses (seadusandlik algatus ja projekti heakskiitmine) ja lõpus (kinnitamine ja väljakuulutamine).

Pärast II maailmasõda on Luksemburgi poliitiline maastik olnud stabiilne. Kolm suuremat parteid on kristlik rahvapartei (PCS – Parti Chrétien Social / Chrëschtlech-Sozial Vollekspartei), demokraatlik partei (PD – Parti Démocratique / Demokratesch Partei) ja sotsialistlik töölispartei (POSL – Parti Ouvrier Socialiste Luxembourgeois / Lëtzebuerger Sozialistesch Arbechterpartei), kes enamasti on moodustanud ka koalitsioonivalitsuse. Vaid ühed valimistulemused (1974) jätsid koalitsioonist välja kristliku rahvapartei ning see on seni olnud ka ainus kord, kus peaminister ei tulnud kristlikust rahvaparteist (aastatel 1974-79 juhtis kokku kolme valitsust – demokraadist peaminister).

Esindajatekoja 60 liiget valitakse üldise valimisõiguse alusel viieks aastaks. Valimised on proportsionaalsed, parteide nimekirjade alusel. Riigi territoorium on jagatud neljaks valimisringkonnaks. Esindajatekoja saadikukohad täidetakse panachage meetodil – iga partei nimekirjas on kandidaatide arv võrdne antud valimisringkonnast määratavate saadikute arvuga ning valija saab anda sama arvu hääli (23 häält lõuna-, 21 kesk-, 9 põhja- ja 7 idaringkonnas). Valija otsustab, kas ta annab kõik hääled ühele nimekirjale ehk hääletab kõigi kandidaatide poolt või jagab oma hääled nimekirjade vahel, hääletades konkeetsete kandidaatide poolt (ühele kandidaadile võib anda kuni 2 häält). Valimised on kohustuslikud 18-75. eluaastani ning valimiskohustuse mittetäitmise eest on ette nähtud trahv.

7. juunil 2009.a. valitud Esindajatekotta pääses 6 parteid: kristlik rahvapartei (PCS, 26 kohta, seda parteid esindab ka peaminister Jean-Claude Juncker), sotsialistlik töölispartei (POSL, 13 kohta, sellest parteist on asepeaminister ja välis- ning immigratsiooniminister Jean Asselborn) ning demokraadid (PD, 9 kohta). Esindajatekotta pääsesid veel rohelised (Les Verts / Déi Gréng, 7 kohta), alternatiivdemokraatlik reformipartei (ADR – Alternativ Demokratesch Reformpartei / Parti réformiste d'alternative démocratique, 4 kohta) ja vasakpartei (déi Lénk/La Gauche, 1 koht). Valimistel osalesid ka kommunistlik partei (PCL - Parti Communiste de Luxembourg/Kommunistesch Partei Lëtzebuerg) ja värskelt loodud kodanike nimekiri (Biergerlescht), kuid kogutud hääled (kokku 2.28%) ei võimaldanud pääsu Esindajatekotta.

Praeguses valitsuses on PCS ja POSL (sama koalitsiooni valitsused ka aastatel 1984-1999, 2004-2009). Valitsuse koosseisus on 15 liiget: lisaks peaministrile kuulub valitsusse asepeaminister (ühtlasi välisasjade ja immigratsiooniminister), riigisekretär ja 12 ministrit: põllumajandus-, maa-arengu, keskklasside ja turismi ning eluasememinister; perekonna-, sotsiaalsolidaarsuse ja integratsiooniminister; haridus- ja kutseharidusminister; justiits-, riigikassa ja eelarveminister; kultuuri-, kõrghariduse ja teadusuuringute ning tööhõive- ja usuasjade minister; majandus-, väliskaubandus- ja spordiminister; tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusminister; keskkonna- ja transpordiminister; siseminister; riigiteenistuse, riiklike tööde ja administratiivreformiminister; koostöö-, humanitaartegevuse, kommunikatsiooni- ja kaitseminister; välisasjade ja immigratsiooniküsimuste aseminister. Riigisekretär tegeleb parlamendisuhete, kultuuri, kõrghariduse, teadusuuringute, põllumajanduse ning maa-arenguga. Valitsus vannutati ametisse 23. juulil 2009.a. Järgmised parlamendivalimised toimuvad juunis 2014.