MAJANDUS

1. Majanduse üldiseloomustus, põhinäitajad ja peamised majandusharud

Itaalia on majandusliku potentsiaali poolest maailma arenenud tööstusriikide esireas ning WTO, G8, Euroopa Liidu ja OECD liige. Itaalia majanduse üha tihedam lõimumine EL-iga on vähendanud poliitilise ebastabiilsuse mõju riigi makromajandusele. Alates 2002. aastast on Itaalias käibel euro.

2009. aastal oli Itaalia sisemajanduse kogutoodang (SKT) maailmas suuruselt 8. kohal (2,1 triljonit USD). Maailmakaubanduses on Itaalia osakaal 3-4%. SKT jaotub sektorite kaupa järgmiselt: põllumajandus – 1,9%, tööstus – 25,2% ja teenustesektor – 72,9%.

Itaalia üheks tulusamaks majandusartikliks peetakse turismi. Itaalia on välisturistide arvult maailmas 5. kohal (üle 40 mln turisti aastas). Samuti on olulisel kohal kaubad ja teenused. Kiirelt arenevad telekommunikatsiooni, side- ja transpordisektorid. Tööstus põhineb suuresti kõrgekvaliteediliste tarbekaupade tootmisel, peamisteks valdkondadeks on mehhaanika (autod, masinad ja seadmed), kaitsetööstus, keemiatööstus, elektroonika, mood, tekstiilitööstus, nahatööstus, mööblitööstus, ehitus, merendus, energeetika, metallurgia ja toiduainetööstus. Põllumajandussektor annab tööd 4,2%-le elanikkonnast (olulisemad tooted: liha, aedvili, puuvili, piim, teravili, piim/juust, lihatooted, magustooted, vein, oliivõli; viimasel ajal on hoogsalt arenenud ka maaturism).

Itaalia on vaene loodusvarade poolest ning sõltub täielikult energiaimpordist, mis katab üle 80% energiatarbimisest. Pärast Tšernobõli tuumajaama katastroofi on Itaalias rahvahääletuse tagajärjel suletud kõik tuumajaamad. Valitsuse plaan tuumaenergia tootmise taasalustamiseks on peatatud pärast 2011. aasta referendumit, mil enamus rahvast oli Itaalias tuumaenergia tootmise vastu. Riik ostab elektrit peamiselt Prantsusmaalt ja Šveitsist. Naftat ja gaasi ostetakse põhiliselt Venemaalt, Alžeeriast ja Liibüast.. Viimastel aastatel on Itaaliast aga saanud üks maailma juhtivatest taastuvenergia tootjatest, eriti tuule ja päikeseenergia osas.

Üks Itaalia omapäradest on see, et riigi majandusstruktuuris domineerivad siiani keskmised, väikesed ja üliväikesed ettevõtted ning valdavalt töötleva töötuse sektoris (enamik neist on pereettevõtted). Selliste ettevõtete osakaal, kus töötab vähem kui 259 inimest, on Itaalia majanduses koguni 75% (EL keskmine on 55%). Väheseid, aga maailmas hästi tuntuid suurettevõtteid haldavad kas nende asutajate järeltulijad, riik või moodustavad need osa suuremast välismaa kontsernist. Aastate jooksul on ka suured erafirmad saanud riigilt soodsalt laenu ja suuri toetusi (nn krediidi- ja finantsinstituutide kaudu), mis on sisuliselt muutnud need monopolideks. See kõik tähendab kitsast kui mitte suletud ringkonda, kuhu uutele tulijatele on sisenemine keeruline. Sarnane olukord on rahanduses ja eriti panganduses, kus domineerivad mõned suurpangad ning lisaks eksisteerib palju piirkondlikke väikepankasid. Samas alustati peale poliitilise süsteemi ümberkujunemist Itaalias aastatel 1992-94 reforme ka majanduses. Esmane rõhk pandi riigi rolli vähendamisele tööstuses. Tulemuseks oli tõenäoliselt mastaapseim erastamisprotsess terves Euroopa Liidus. 1998. aastaks erastati ligi 30 riigile kuuluvat suurettevõtet, sh. Telecom, energiakontsernid Eni ja Enel, 3 suuremat panka ning suuruselt teine kindlustusfirma. Tänu nendele muudatustele on positsioone kindlustanud kooperatiivne majandussektor. 

Itaalia omapäraks on ka suur vahe põhja ja lõuna maakondade majandusarengus. Põhja-Itaaliale tagab edu tööstuse areng ning suurem eraettevõtete osakaal. Vastupidiselt sellele on Lõuna-Itaalia majandusareng tagasihoidlik ning selle mudelis domineerib põllumajandus, enamik tööstusettevõtteid on riiklikud. Lõuna-Itaalia mahajäämise põhjuseid on sisuliselt kolm: 1) ajalooliselt tihe rahvastiku kontsentratsioon suuremates Lõuna-Itaalia linnades (Napoli, Palermo, Catania) ja seega inimeste piiratud võimalused tööturul, raskused eluasemega, halvad väljavaated saada kvaliteetset haridust ning sotsiaaltoetust; 2) lõuna-itaallaste massiline emigratsioon välismaale, eriti USA-sse ning Ladina-Ameerikasse 20. saj. esimesel poolel; 3) Põhja-Itaalia tööstus- ja majandusarengu oluliseks toiteallikaks kogu sõjajärgsel perioodil oli odav Lõuna-Itaalia tööjõud ning kapital, mis aga jättis nii Lõuna-Itaalia ilma võimalusest oma majanduslikku mahajäämust kompenseerida.

Itaalia on tugevalt väliskaubandusele orienteeritud riik. Peamised ekspordipartnerid on Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, USA ja Suurbritannia, peamisteks ekspordiartikliteks on masinad ja seadmed, tekstiil ja rõivad, metall ja metalltooted, transpordivahendid ning  toiduained, joogid ja tubakas. Peamised impordipartnerid on Saksamaa, Prantsusmaa, Hiina, Holland, Liibüa ja Venemaa. Peamisteks impordiartikliteks on transpordivahendid, keemilised ained ja keemiatooted, metallid ja metalltooted, kütused, elektroonilised ja optilised seadmed ning  tekstiil ja toiduained.

Vaatamata tohutule majandushüppele ja majanduse arengule, eriti aastatel 1970-80, ning edukatele reformidele ja erastamisprotsessile 1990. aastatel on Itaalia majanduskasv viimastel aastatel olnud äärmiselt aeglane, olles juba enne üleilmset majanduskriisi 1-2%. Konkurentsivõimet ja majandusarengut piiravad struktuursed probleemid nagu kõrge maksukoormus (2011. aastal 42,5%) ning sellega seonduv suur varimajanduse osakaal, keeruline ja aeganõudev kohtusüsteem, ebatõhus tööturg, korruptsioon, organiseeritud kuritegevuse levik eriti riigi lõunaosas. Kuigi üleilmne majanduskriis ei toonud Itaalia jaoks sedavõrd järsku langust kui paljude teiste Lääne tööstusriikide jaoks, püsib majanduskasv kriisijärgsetel aastatel madal (2011. aastal + 0,4%). Riigi poolseid võimalusi majanduskasvu soodustamiseks on pärssinud ka korduvad avalike kulude kärpimised, eesmärgiga vähendada riigieelarve defitsiiti. Vaatamata peaminister Mario Monti reformikavale majanduskasvu soodustamiseks on Itaalia oma 1,97 miljardi euro suuruse avaliku võla (ca 120% SKPst) ning eurotsooni võlakriisi tõttu jätkuvalt haavatav.

2. Ettevõtluspoliitika maakonniti

Itaalias, eelkõige põhjas, on levinud nn tööstuspiirkonnad – ajalooliselt tekkinud territoriaalsed koostööl põhinevad ärisüsteemid, kus keskmised ja väikesed ettevõtted oma kindla ja kitsa spetsialiseerumisega. Tööstuspiirkonna kapitali aluseks on enamjaolt perekonna säästud ning tootmine asub omaniku elukoha läheduses. Tööstuspiirkonna raamides tegutsevate ettevõtete ühendamine ühingutesse ja liitudesse võimaldab paremini ühiste probleemidega tegeleda - näiteks rahastada uue transpordivõrgu ehitamist või mõne keskuse rajamist, lahendada krediteerimisega seotud küsimusi vms. Samas on Itaalia suurettevõtted osa tootmisest viinud üle tööstuspiirkondadesse või loonud uued piirkonnad. Lisainfo tööstuspiirkondadest http://www.distretti.org/

Suured erinevused põhja ja lõuna vahel on välja kujunenud viimase sajandi jooksul, mil Põhja-Itaalia on majanduslikult kiiremini arenenud. Neli Põhja-Itaalia maakonda on kümne Euroopa rikkaima maakonna seas.

Itaalia regionaalpoliitika prioriteedid on suunatud Lõuna-Itaalia ehk Mezzogiorno majanduse arendamiseks, selleks on käivitatud majanduse elavdamise projekte, mis sisaldavad rida maksu- ja investeerimissoodustusi (näiteks on firmad vabastatud sotsiaalmaksust kuni 10 aastaks; tulumaksu alammäär on madalam; laenuintress on viidud võimalikult madalaks; rendi- ning liisingulepinguid pakutakse ülisoodsa hinnaga jne). Samuti asuvad lõunas suurte arenenud Põhja-Itaalia ettevõtete filiaalid. Viimase kahekümne aasta jooksul on vahe vähenenud, kuid siiski on Lõuna-Itaalia oluliselt vaesem kui Põhja-Itaalia.

Lõuna-Itaalia ehk Mezzogiorno koosneb kaheksast maakonnast: Abruzzo; Molise; Campania; Apuulia; Basilicata; Calabria; Sardiinia ja Sitsiilia ning osadest Kesk-Itaalia maakondade provintsidest nagu Rooma, Latina, Rieti, Frosinone (Lazio maakonnas) ja Ascoli Piceno (Marche’s). Mezzogiorno hõlmab kokku umbes 41% riigi territooriumist ja selle suuruseks loetakse 123 000 km². Maakonnas elab 36% Itaalia rahvastikust. Tänu meeldivale soojale kliimale on kõrgelt arenenud turism. Mezzogiorno oma arengunäitajate põhjal ei ole ühtne, vaid jagatud kolme gruppi: piirkonnad, mille arendamine on eriti prioriteetne; mõõdukalt arenenud piirkonnad ja üle keskmise arenenud piirkonnad (vastavalt sellele jagatakse ka toetusi).

Lõuna-Itaalia tööstuslik arendamine algas kuuekümnendatel aastatel. Enamuse tööstusest moodustab traditsioonilise tööstustoodangu tootmine nt. tekstiil, riided, nahk, puit, mööbel ja ehitus. Nimetatud valdkondade toodang valmib peamiselt väikeettevõtetes, perefirmades. Suurfirmad, mis toodavad kaasaegsel tehnoloogial elektroonika, elektritarvete tootmise, kummi-, transporditööstuse jt valdkondades, annavad tööd 50%-le kogu Lõuna-Itaalia tööjõust.

Apuulia maakonnas elab u 4,1 mln elanikku ehk 6,8% Itaalia kogu rahvastikust. Apuulia andis kogu riigi SKT-sse 2008.a 4,5%. Maakonna SKT inimese kohta moodustas vaid 66,6% vastavast rahvuslikust näitajast. Majanduses on olulisel kohal põllumajandus, mis moodustab 3,7% maakonna SKT-st. Apuulia on Itaalia suurim nisu, tomatite ja oliivõli tootja, samuti valmib Apuulias ligi viiendik Itaalia veinidest. Tööstussektor on põhjapiirkondadega võrreldes väiksema osakaaluga (22,5%), kuid lõunapiirkondadest enimarenenud, olles koondunud peamiselt kolme linna – Bari, Brindisi ja Taranto. Traditsiooniliselt olulised valdkonnad on masina-, naftakeemia-, raua- ja terasetööstus, lisaks tekstiili- ja rõiva-, puidu- ja mööblitööstus ning toiduainetetööstus. Teenindussektoris (73,9% SKT-st) on olulised kinnisvara ja IKT sektor, masinate ja seadmete parandus, avalikud teenused, transport, laondus ja kommunikatsioon.

Viimasel ajal on Apuulias hakatud rohkem arendama transpordistruktuuri, mis on seni olnud üheks majandust pärssivaks teguriks. Üha rohkem panustatakse Apuulias ka innovatsioonile ning teadusele ja arendusele, kõrgema potentsiaaliga valdkonnad on IKT, bio- ja nanotehnoloogia. Rajatud on mitmed T&A keskused. Apuulia on Itaalia juhtiv maakond taastuvenergia, seda nii päikese- ja tuuleenergia kui ka biomassist saadava energia tootmises (selleks on ette nähtud kohalikud toetused ka väikeettevõtetele). Regiooni majanduslikule arengule aitab kaasa mh strateegiline asend Vahemere idapoolsete piirkondade (sh Lääne-Balkan) suhtes.

Apuulia eksport on viimastel aastatel tugevalt kasvanud. Põhilisteks kaubanduspartneriteks lisaks EL-ile on Lääne-Balkan ning Ida-Euroopa, samuti Lõuna- ja Põhja-Ameerika. Peamised ekspordiartiklid on metall ja metalltooted, mööbel, jalatsi- ja nahatooted, keemiatooted, tekstiiltooted, toidukaubad ning põllumajandustooted. Ligi veerand Lõuna-Itaalia suurfirmadest asub Apuulias, ennekõike Baris ja Tarantos. Maakonnas on levinud firmade konsortsiumid ja kooperatiivid. Samuti on maakonnas esindatud 71 krediidiasutust, mis on ülejäänud Lõuna-Itaaliaga võrreldes kõrgeim näitaja. Apuulias on ka palju perefirmasid ja väikeettevõtjaid.

Piirkonna olulisim majandussündmus on iga-aastane Baris toimuv ja Lõuna-Itaalia suurim kaubandusmess Fiera del Levante. Majandustegevuseks huvipakkuvad valdkonnad Eesti ettevõtete jaoks võiksid olla turism, põllumajandustooted, kinnisvara ja ehitus (sh transpordistruktuuri arendamine) ning taastuvenergia.

Sitsiilias elab 5 mln elanikku ehk 8,4% kogu Itaalia elanikkonnast, samas kogu Itaalia SKT-sse annab Sitsiilia vaid 5,6%. Põllumajandustoodangus (3,5% SKT-st) on olulisel kohal vein, oliiviõli, tsitruselised, viinamarjad ning kala ja kalatooted. Saare idaossa on keskendunud keemia- ja naftatööstus (Sitsiiliast pärineb 90% Itaalia naftatoodangust), põhjaosas on olulisel kohal teenindussektor ja ehitus, lõunas on aga vaesemad põllumajanduspiirkonnad. Tähtsal kohal on turism -  aastas külastab Sitsiiliat üle 14 mln turisti. Probleemiks peetakse Sitsiilia ettevõtete madalat tootlikkust, puudulikku infrastruktuuri, avaliku sektori kulutuste ebatõhusust ja kultuurilistest eripäradest tulenevat madalat haldussuutlikkust. Majanduskriisi tõttu on enim kannatanud põllumajandus, mis on üks olulisimatest regiooni seisundi näitajatest. Samas on piirkonna ettevõtluse arenguks suur potentsiaal, eriti toiduainetetööstuse sektoris. Potentsiaalirikasteks sektoriteks võib pidada ka tekstiili- ja moetööstust, turismi ja kalandust. Sitsiilia on avatud investeeringutele teadusesse ja arendusse ning infrastruktuuri, seejuures on Sitsiiliasse investeerimisel suur tõenäosus saada toetust EL-i struktuurifondidelt (kõigist struktuurifondide kaudu Itaaliasse tulnud rahadest 30% on tulnud just Sitsiiliasse). Sitsiilia ettevõtetel on juba tihe koostöö Põhja-Aafrika riikidega, eriti kalanduse vallas. Suuremate investeerijate seas on mh Hiina ja Jaapan ning Saksamaa (turismisektoris). Eesti toodetest võiks turgu olla eelkõige puidul ja IT-lahendustel.

Campania väljapaistvamad sektorid on lennundus- ja aeronautikaseadmete tööstus (mh kerglennukite ja satelliitide valmistamine), tekstiili- ja moetööstus, põllumajandus ja toiduainetööstus (õli, mozzarella, vein), merendus (sh kergete meresõidukite tootmine), turism, ehtetööstus, autotööstus (FIATi autotehas Pomiglianos), energia (gaasi-, taastuvenergia tehnoloogia), logistika (Napoli ja Salerno sadamad, oluline Vahemere logistikakeskus). Campania tööstus on kogunenud peamiselt 5 linna: Napoli, Avellino, Benevento, Caserta ja Salerno. Campania saab raha majanduspiirkondade arengule suunatud EL struktuurifondidest. Maakond kuulub selgelt mahajäänumasse Lõuna-Itaaliasse, samas peitub regiooni majanduslik potentsiaal tugeval kultuurilis-teaduslikul mõõtmel – piirkonnas on mitmeid tehnoparke ja ülikoole.

Sardiinias on potentsiaalikad sektorid digitaaltehnoloogia, taastuvenergeetika, infrastruktuuri arendamine, turism, aga ka metallmehaanika ja ehitus. Kuigi Sardiinia on majanduslikult läbi aegade olnud võrdlemisi isoleeritud piirkond, on viimastel aastatel hakatud rõhku panema rahvusvaheliste koostöövõimaluste otsimisele. Sardiinias on investeeringute toetuseks loodud fondid, mis on suunatud linnaruumi arengusse ja taastuvenergiasse, seadusandluse tasandil on soodustatud panustamine teadusesse ja innovatsiooni. Sardiinia tööstuspiirkonnad on tagatud infrastruktuuriga, sealne bürokraatia ning ka kuritegevuse tase võrreldes ülejäänud Itaaliaga on madal. Sardiinias asuvaid teaduskeskuseid doteeritakse valitsuse poolt, seal asub mh üks olulisematest Itaalia tehnoparkidest ”Polaris”. Sardiinia IKT sektori edukuse tõestuseks on sealt pärineva telekommunikatsiooni ettevõtte Tiscali areng üle-Euroopaliseks teenusepakkujaks.

Põhja-Itaalia piirkonnad on tööstuslikud dünaamilise arenguga maakonnad. Just siit algas Itaalia ühendamine ja just siin aetakse tõsist äri (kõik suurimad ja tuntuimad Itaalia ettevõtted asuvad põhjas, ka rasketööstus on koondunud enamasti Piemonte, Lombardia ja Liguuria maakonda).

Piemonte on Itaalia üks jõukamaid maakondi. Seal on registreeritud u 400 000 ettevõtet (kõigist 6 miljonist Itaalia ettevõttest), neist üle poole Torino provintsis. Piemontet iseloomustab dünaamiline ja konkurentsivõimeline väike- ja keskmiste ettevõtete ja klastrite süsteem (90% on alla 50 töötajaga ettevõtteid). Suur on teadusesse ja arendusse suunatud investeeringute osakaal - 12% kõigist Itaalia T&A investeeringutest tehakse just Piemontes. Maakonnas asub u 200 rahvusvahelisel tasemel uurimiskeskust ja mitmeid teadusparke, samuti on tähtsal kohal haridus. Piemonte konkurentsivõime tuleneb innovatiivsusest, vanade traditsiooniliste ettevõtete võimest minna kaasa uute äritrendide ja katsetustega. Varem peamiselt domineerinud autotööstusele (FIAT) lisaks on kerkinud uusi sektoreid: IKT, biotehnoloogia, lennundustehnoloogia, keskkonnatehnoloogia jm. Lisaks on Piemonte tuntud ka kõrgekvaliteedilise veini- ja toidutööstuse piirkonnana.

Lombardia on sarnaselt Piemontega Itaalia üks jõukamaid ja arenenumaid tööstuslikke piirkondi, mille pealinna Milanot peetakse Itaalia äripealinnaks. Lombardias elab ligi kuuendik Itaalia elanikkonnast, samas toodetakse seal viiendik Itaalia sisemajanduse kogutoodangust. Põhja-Itaalia ärikeskkond ja –kultuur on oluliste germaani mõjudega ja seetõttu võib-olla ülejäänud piirkondadega võrreldes eestlastele lähedasem. Suurim tööstuse kontsentratsioon on Milano, Varese, Como, Brescia ja Bergamo provintsides. Olulisemad sektorid on metalli-, keemia- ja tekstiilitööstus. Maakonnas asuvad terasesulatustehased (Falk, Breda, Dalmine), masina- ning autotööstus (Alfa Romeo), elektroonika- (IBM ja Siemens), farmaatsia- ja sõjaväetööstus (Beretta), kirjastused (Mondadori ja Rizzzoli) jm.

Liguuria on üks Itaalia väiksemaid maakondi. Liguuria tööstus, mis mõned kümnendid tagasi põhines suuresti terasel, on arenenud kõrgkvaliteetsete toodete tootmise suunas nagu elektroonika, keemiatooted, lennundus. Siiski on olulisele kohale jäänud laevaehitussektor. Maakonna keskus Genova on Itaalia suurim sadam.

Veneto – Friuli-Venezia Giulia – Trentino-Alto Adige on kolm Itaalia kirdeosas asuvat maakonda. Sageli nimetatakse neid üheskoos Triventoks või Tre Venezieks, kuna need on sarnase kujunemislooga ning olid kõik kuni 1863. aastani Austria võimu all. Alles I maailmasõja lõpuks läksid kõik kolm ala Itaalia võimu alla. Seega, kõigi kolme puhul saab rääkida nii tugevast Austria kultuuripärandist kui sidemetest Germaani ja Slaavi kultuuridega.

Veneto maakond on viimaste aastakümnete jooksul teinud läbi tõelise transformatsiooni ning kunagisest põllumajanduspiirkonnast on saanud ka edukas tööstuspiirkond. Suuremad linnad on Veneetsia, Verona ja Padua. Tekstiili tootmine on koondunud Vicenza lähedusse, mööbli-ja kodutarvete tootmine Treviso ümber ning keraamika Bassano piirkonna juurde. Keemia-, naftakeemia tehased; metallurgia- ja inseneritööd ning termoelektrijaamad on aga koondunud Marghera linna ümber, kus asub Itaalia üks suurimaid tööstuskomplekse Porto Marghera. Tänu kunstlikele veekogudele toodab Veneto maakond palju elektrienergiat (3. kohal Itaalia regioonidest). Venetole on omane ka käsitöö, eelkõige ehtekunst, klaaskäsitöö ning keraamika. Tänu maailmakuulsale Veneetsiale, samuti Padova ja Verona linnadele on turism üks tulusamatest sissetulekuallikatest. Peamised põllumajandussaadused on mais, nisu ja suhkrupeet, millele järgnevad puuviljad (peamiselt õunad ja kirsid) ning veinitootmiseks aretatud viinamarjad (Verona ja Conegliano alad). Tööstust iseloomustavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Juhtivad ettevõtted on Benetton, Stefanel, De Longhi Sanson and Aprilia. Hästi arenenud on Kesk-Euroopaga ühendatud transpordivõrgustik, muutes Veneto seega ka tähtsaks kaubaveo keskuseks.

Friuli-Venezia Giulia on Veneto kõige kirdepoolseim maakond ning on ka üks viiest Itaalia autonoomsest maakonnast. Ka siin on valdavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Maakonna ettevõtted on peamiselt spetsialiseerunud põllumajandusele (eelkõige puu- ja köögiviljad ning juust) ning on peamiselt suunatud ekspordile. Piirkonnast pärinevad erinevad soolasingid ja valged veinid on hinnatud kvaliteetkaup mitte ainult Itaalias ja Euroopas, vaid kogu maailmas. Teenustesektoris on kõige tähtsam keskus pealinn Trieste. Üks Trieste tähtsamaid tunnuseid on Trieste sadam, mis on tähtsal kohal Põhja- ja Ida-Euroopa vahelises kaubavahetuses kui ka rahvusvaheliselt tähtis keskus kohvikaubanduses. Ka paljud rahvusvaheliselt tähtsad suurettevõtted on koondunud Friuli-Venezia Giuliasse, näiteks Fincantieri (maailma suurimate kruiisilaevade kokkpanek) ja Zanussi-Electrolux (elektroonikaseadmed).

Trentino-Alto Adige/Südtirol, üks viiest autonoomsest maakonnast, on kõige põhjapoolsem Itaalia piirkond, kus elavad saksa-, itaalia- ja ladiinikeelsed itaallased. Valdavalt on maakonna viljakas pinnamood soodne nii veini tootmiseks, puuviljade kasvatamiseks kui kariloomade pidamiseks piimatoodete tootmise eesmärgil. Tööstussektoris on tähtsamad harud paberi-, kemikaalide ja metalli tootmine. Võib julgelt öelda, et põllumajandus- ja tööstussektori kõrval on turism kui teenustesektori alajaotus üks suurim sissetulekute alikas TAA maakonnas, seda just oma unikaalse positsiooni tõttu olles vahelüliks ühelt poolt Põhja- ja Kesk-Euroopa ning teisel Kesk-ja Lõuna-Itaalia vahel.

Trentino Alto Adige (Südtirol) on kõige põhjapoolsem Itaalia piirkond, kus elavad saksa-, itaalia- ja ladiinikeelsed itaallased. Majanduse peamised harud on turism ja põllumajandus (kalandus), see on ka kõige metsarikkam piirkond Itaalias. Suurimad ettevõtjad tööstussektoris on välisfirmad Sony ja EBARA.

Valle d'Aosta, Itaalia väikseim maakond (kakskeelne: prantsuse ja itaalia keel), on üks kõrgeima sissetulekuga piirkondi nii Itaalias kui kogu Euroopas, seda hoolimata mahakäinud terasetööstusest. Praegu proovitakse tööstuspiirkonda meelitada uusi investeeringuid. Suurim osa ettevõtlusest on seotud turismiga.

Toscana maakonnas leidub oluliselt vähem rasketööstust. Rohkem arenenud on keemia-, farmaatsia- ja mehhaanikatööstus. Selle piirkonna esmaseks sissetulekuallikaks on samuti turism (Firenze, Pisa, Siena linnad, Elba saar jt).

Emilia Romagna on majanduslikult väga arenenud piirkond, mis on tuntud paljude tööstuskomplekside poolest (näiteks Ferrari tehas). Lisaks tegutseb seal tekstiili-, farmaatsia-, toidu- ja keraamikatööstus. Tööstuskomplekside edukale toimimisele aitab kaasa nii hästi arenenud hüdroelektroenergia- kui transpordivõrgustik. Ka põllumajandussektor on Emilia-Romagnas väga tähtsal kohal, peamised farmitooted on teravili, riis, erinevad köögiviljad, suhkrupeet ning piimatooted. Tänu rohkele turismile on arenenud hotellide võrk ja teenindus, sh. restoranid. Kindasti on piirkond tuntud paljuski ka oma pealinna Bologna tõttu, kus asub Euroopa vanim ülikool – Bologna Ülikool, mis asutati juba 1088. aastal.

Kesk-Itaalia (Lazio, Umbria, Marche maakonnad) on mõõdukalt arenenud piirkond, kuigi enamasti rasketööstuseta. Piirkonda iseloomustab suur turismi ja teenindussektori areng, tekstiili- ja toidu- ning osaliselt veinitööstus, samuti põllumajandus, sh. kalandus.

Lazio on rahvaarvult Itaalia maakondadest kolmandal kohal. Veidi enam kui pool Lazio rahvastikust elab pealinnas Roomas. Lazio maastik ulatub Appenniini mäestikust kuni Türreeni mereni. Lazio ei ole väga tööstuslik piirkond, kuid peamised tegevusvaldkonnad seonduvad mehaanika, toiduaine-, tekstiili-, ehitus-, riide- ja tubakatööstusega ning on suurel määral sõltuvad Roomast, selle nõudlusest ning funktsioonidest. Põllumajanduslikus tootmises on esmakohal teravili, oliivid, puu-ja köögiviljad, ning viinamarjade kasvatamine veini tootmise otstarbel. Loomakasvatuses on peamiseks veise- ja lambakasvatus, seejuures kalandus on pigem keskmise tähtsusega põllumajandusharu. Sisemajanduse kogutoodangus moodustab suurima osa teenindussektor, kus võtmeosa on vaieldamatult kõigel turismiga seonduval.

Umbria asub Laziost põhjapool ning selle pealinnaks on Perugia. Umbria on ainus Itaalia maakond, mis pole ümbritsetud ei Itaalia maa- ega merepiiriga ning kokku elab seal ligikaudu 908 000 elanikku. Umbria on tuntud oma roheluse, kuid samas mägise ja kõrgendike rohke maastiku tõttu, mis katab ka suurema osa maakonna pindalast, jättes tasandikele teatud hinnangute järgi vaid ligikaudu 6% pindalast. Umbria majandus on üldjoontes rajatud neljale valdkonnale, milleks on tööstus, käsitöö, põllumajandus ning turism. Nagu paljude Itaalia maakondade puhulgi, moodustab ka Umbria SKTst kõige suurema osa teenindussektor, kus omakorda juhtival kohal on finantsteenused, pangandus ning äritegevus üldiselt. Umbria üheks kuulsamaks ekspordiartikliks võib pidada kvaliteetset oliivõli (extra virgin olive oil) ning veel on Umbria tuntud ka kui Itaalia juhtiv trühvlite tootja. Ka paljud kuulsad Itaalia sealiha- ning salaamitooted on pärit just Umbriast.

3. Transport ja side

Meretransport. Itaalia geograafilist asendit arvestades on riigis palju sadamaid, nende arv ulatub üle 40. Olulisemad neist on Genova, Livorno, La Spezia, Civitavecchia, Napoli, Palermo ja Cagliari Türreeni meres. Aadria mere suurimad sadamad on Trieste, Porto Maghera Veneetsias, Ancona ja Brindisi. Ioonia mere äärseist sadamaist on suurimad Taranto, Crotone, Reggio Calabria, Catania ja Augusta, neist viivad ühendusteed Maltale ning Põhja-Aafrikasse.

Õhutransport. Enamikes suuremates Itaalia linnades on lennuväljad, millel on ühendus pealinna Rooma ning suurimate Euroopa linnadega. Rooma Fiumicino lennuväli on Itaalia suurim (võtab vastu umbes 47% reisijaist ning 57% kaupadest). Suuruselt teine Malpensa lennujaam asub Milanos, järgnevad lennuväljad Napolis, Catanias ning Palermos. Kokku on Itaalias 134, sh 19 rahvusvahelist, 17 riigisisest ja 96 sillutatud hoovõturajaga lennuvälja. Olulisemate Itaalia lennujaamade linke leiab siit: http://www.infoair.it/info/aerei.htm. Estonian Air on avanud otseliini Tallinn-Milano-Tallinn ja Tallinn-Rooma-Tallinn, vt lähemalt: http://www.estonian-air.ee/.

Raudtee. Itaalia raudteesid haldab riiklik Ferrovie dello Stato agentuur. Itaalias on üle 20 000 km raudteid ning erinevalt maanteede väljakujunenud infrastruktuurist areneb raudteevõrk intensiivselt edasi. Raudtee ehituse eesmärgiks on ühendada olulisemad Itaalia linnad kiirraudteega, samasse projekti on liidetud ka kiirraudteeühenduste arendamine Euroopa suurimate linnadeni.

Maanteed. Maanteede kogupikkus on 479 688 km. Nendest osa moodustavad maksulised kiirteed, mis võimaldavad liikuda põhjast lõunasse nii pikki Vahemere kui Aadria mere äärset rannikut, samuti Apenniini poolsaare keskel. Osa on kiirteid, mille kasutamise eest ei tule maksu tasuda. Napolist ja Palermost lõuna poole on kõikide kiirteede kasutamine tasuta. Autode rohkusest tingituna on sagedased ummikud, Itaalia on Euroopas elanike autode omamise arvult teisel kohal. Lisainfot Itaalia kiirteede kohta: http://www.autostrade.it/.