HIINA RAHVAVABARIIGI MAJANDUS

Majanduse üldiseloomustus

Hiina Rahvavabariigi majanduse areng on pärast reformide käivitamist 1980. aastal olnud erakordselt kiire. Keskmine majanduskasv on olnud 10% aastas ja on tõenäoline, et lähiajal ligikaudu samas tempos ka jätkatakse. 2010. aastal möödus Hiina RV nominaalse sisemajanduse koguprodukti, SKP alusel Jaapanist, tõustes maailma teiseks majanduseks USA järel (5,1 trln USD, pisut üle 3 700 USD ühe elaniku kohta [2010. a seisuga]). SKP-d ostujõu pariteedi alusel on Hiina samuti maailma teine majandus (9,0 trln USD [2009. a seisuga]). Selline kasv annab tunnistust ühest kiireimast ja jätkusuutlikumast siirdemajanduse kasvutempost maailmas viimase 50 aasta jooksul. See on kaasa toonud suuremad sissetulekud ja nende inimeste arvu vähenemise, kes elavad alla absoluutset vaesuspiiri: mõningatel hinnangutel langes pool edust ajavahemikus 1980-2000 toimunud võitluses absoluutse vaesusega maailmas Hiina RV arvele. Kuigi keskmine sissetulek jääb Hiina RV-s alla teistele keskmise arengutasemega riikidele, on suured piirkonnad saavutanud juba jõukuse taseme, mis ületab mitmeid arenenud riike, ja järelevõtmise tempot hoitakse jätkuvalt kõrgel. Praeguste projektsioonide kohaselt võib Hiina RV 21. sajandi kolmekümnendatel esitada tõsise väljakutse maailma majandusliidrile Ameerika Ühendriikidele.

Hiina edu üheks teguriks on valitsuse järjekindel siirdemajandusele iseloomulik poliitika, kus antakse järk-järgult üha suurem roll turumajanduse reeglitele ja avatakse Hiina majandus ülejäänud maailmale. Üleminek algas põllumajandussektorist ja kandus üle tööstusele ning hiljem suurele osale teenustest, nii et suuremast osast hindade reguleerimisest oldi 2000. aastaks loobutud. Kui kontroll hindade üle oli hakanud lõdvenema, töötas valitsus välja Hiina oludes pretsedenditu ettevõtlusseaduse, mille kohaselt võimaldati eraisikutel esmakordselt luua piiratud vastutusega firmasid. Valitsus rakendas ka järjekindlalt konkurentsiseadusi eesmärgiga ühendada siseturg, samas võimaldades välisfirmade tulekut Hiinasse, vähendades makse, loobudes riigi ekspordimonopolist ja ühtlustades erinevad valuutavahetuskursid. Liikumine vabama majanduse suunas jätkus käesoleval kümnendil Maailma Kaubandusorganisatsiooni (edaspidi WTO) liikme staatuses, mis tõi kaasa suure hulga seaduste ja regulatsioonide ühtlustamise ning tariifimäärade alanemise. 2004. a tehti konstitutsiooni põhimõttelise tähtsusega muudatused, mis rõhutavad erasektori rolli maa majanduse arengus ja kaitsevad eraomandit meelevaldse rekvireerimise eest. 2005. a loobuti seadusesätetest, mis takistasid eraettevõtluse kaasatust infrastruktuuride, avaliku sektori rajatiste ja pankade loomisel. 2007. a märtsis võeti pärast pikki vaidlusi vastu omandiseadus, mis sätestab eraomandi kaitse tsiviilkoodeksis. Kõik need muudatused on kaasa aidanud mõjuvõimsa erasektori tekkimisele majanduses, mis annab 60% Hiina kogutoodangust. Kui 1998-2003 suurenes mandrihiinlastele kuuluvate eraettevõtete toodang viis ja välisfirmadele kuuluvate ettevõtete toodang kolm korda, siis riigiettevõtete toodang kasvas samal ajavahemikul vaid 70%. Kohalike poolt kontrollitud eraettevõtete eksport suurenes viie aastaga viis korda, kuna üha rohkem väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid omandas ekspordilitsentsi.

Valitsus on ette võtnud ka märkimisväärsed reformid 90-ndate aastateni Hiina majanduses domineerinud riigiettevõtete suhtes: need muudeti formaalselt äriüksusteks ja paljud neist noteeriti äsjaloodud Shanghai ja Shenzheni börsidel. Pärast 1998. a viidi ellu poliitikat, mis võimaldas väikeettevõtetel restruktureerida suuri ettevõtteid ja mille tulemusena vähenes riigi kontrolli all olevate tööstusettevõtete arv viie aasta jooksul rohkem kui poole võrra. Töövõtulepingud tehti paindlikumaks, mis viis töökohtade vähenemiseni 14 miljoni võrra 2003. aastaks. Seda protsessi saatis töötus- ja sotsiaalprogrammide loomine, mis andsid vastutuse koondatud töötajate osas ettevõtetelt riigile. 2003. a rajas valitus agentuuri, mis esindab valitsust riigiettevõtete juhtimisel ja täiustab nende ettevõtete konkurentsivõimet. Nimetatud reformid on parandanud raamistikku ühiskonna ressursside mobiliseerimisel, mida iseloomustab üks suurim säästude määr maailmas (säästud moodustavad üle 40% SKPst) ja mis seega kasvatab kiiresti kapitali. See on toonud kaasa tööjõu produktiivsuse kasvu ja aidanud kaasa urbaniseerumisele, tuues tööjõudu põllumajandusest tööstusesse ja teenindusse.

Rahanduspoliitika ja pangandus

Hiina jüaani seotuse "lõdvendamine" USA dollariga (varasema 1USD=8,28RMB asemel 1USD=8,11RMB; 2010. a novembris 1USD=6,7RMB) 2005. aastal ja sidumine valuutakorviga (euro, USA dollar, Jaapani jeen, Korea won, Briti nael, Vene rubla, Tai baht, Malaisia ringgit, Austraalia, Kanada ja Singapuri dollar) tundus esialgu pigem sümboolse kui reaalseid tagajärgi toovana, kuid arvati siiski, et sellel on tähendus pikaaegses perspektiivis. Jüaani aga seni vabaks lastud ei ole ning majanduskriisi järgselt on tekkinud läänemaailmas arusaam, et Hiina on oma majanduse edendamise otstarbel hoidmas jüaani kunstlikult madalal. Sellest tuleneva nn valuutasõja tulemus on veel teadmata, kuid korduvalt on kinnitatud liikumist jüaani vabaduse suurendamise poole. Vaba kauplemine Hiina jüaaniga muudaks eeldatavasti selle märkimisväärselt tugevamaks, mis suurendaks importi ning pärsiks eksporti. Selline tendents oleks suure rahvaarvuga ja kasvava majandusega riigile igati loomulik: Hiina oleks loogiliselt seda tüüpi riik, mida iseloomustaks jooksevkonto defitsiit, mida omakorda kaetaks kapitali sissevooluga. Kuid jüaani seotuse tõttu esialgu dollari ja nüüd valuutakorviga seda ei toimunud ja kaubavahetuse ülejääk on kiiresti kasvanud: kui 2006. aastal ulatus Hiina kaubavahetusülejääk ülejäänud maailmaga 177 mld USD-ni, siis 2008 oli see juba pea 300 mld USD. 2009 majanduskriis tõi kaasa järsu kukkumise, kuid sellest hoolimata ennustatakse 2010 ülejäägiks ca 180 mld USD.Dollari langus euro suhtes pani raskesse olukorda Euroopa, eriti eurotsooni kaupmehed. Jüaani kursi säilitamiseks on Hiina sunnitud ostma USA obligatsioone, mängides sellega olulist rolli USA ulatusliku defitsiidi kinnimaksmisel. Nii vahetab Hiina oma tööstuskaubad USA pikaaegsete riiklike obligatsioonide vastu ja hiina talupoegade säästud aitavad seeläbi kaasa tänapäeva kaubandusstruktuuri kujunemisele. Hiina valuutareservid kasvavad rekordilise, 20 mlrd USD-lise tempoga kuus ja 2006. a kujunes Hiinast maailma suurimate valuutareservidega riik, möödudes Jaapanist. Oktoobriks 2007. a oli Hiina akumuleerinud üle 1,4 trln USD jagu valuutareserve. Kui senini on enamus reservidest paigutatud USA valitsuse võlakirjadesse ja USA dollarites nomineeritud aktivatesse, siis 2007. a algul otsustati luua riiklik investeerimisagentuur, mille eesmärgiks on rahapaigutuse mitmekesistamine: Hiina omab hetkel enim USA võlakirju (25%) – Jaapanist mööduti 2008. aastal, alustatud on ka nii EL riikide kui ka Jaapani võlakirjade ostmist. Esialgu 200 mld USD suuruse fondi rahasid suunatakse strateegilise tähtsusega investeeringutesse energia- ja teiste ressursside vallas, samuti maailma arenevatele turgudele. Riigi ja ettevõtjate taotluseks on luua kuulsad ja ülemaailmselt tunnustatud kaubamärgid. Kõik see annab Hiina võimudele väga tugeva vahendi nii maailma majanduse kui ka poliitika mõjutamiseks.

Hiina tööjõud ja tarbija

Hiina töövõimeline elanikkond ulatub 800 miljonini. Kuivõrd 1,3 miljardilisest elanikkonnast elab ligi 3/5 maal, ei ole lähimal aastakümnendil odava tööjõu juurdevoolu lõppu ette näha. Praegu liigub linnast linna 150 miljonit maapiirkondadest pärit tööotsijat, kelle kanda jäävad tavaliselt lühiajalised ja vähemtasustatavad tööd. Nende naasmine perekonna juurde Hiina uusaasta pidustusteks, olles läbinud sageli tuhandeid kilomeetreid, annab põhjust kõnelda moodsa maailma suurimast rahvarändest. Kuigi Hiina rahvaarv kasvab veel 10 miljoni võrra aastas, võib pikemas perspektiivis "ühe lapse" poliitika kaasa tuua kiirema vananemise kui see juhtus lääneriikides. Kui Euroopas kasvab vanemaealiste osakaal ühiskonnas 10%-lt 30%-le 100 aastaga, siis Hiina võib sama tulemuse saavutada käesoleva sajandi esimese 50 aastaga. Praegu vajab aga Hiina 15-20 miljonit uut töökohta aastas, et tagada töö uutele tööturule tulevatele noortele, riigiettevõtetest koondatud töötajatele ja maalt linna ümberasunud inimestele.
Kuigi tööjõu kvaliteedi osas tuli Hiinal alustada väga madalalt tasemelt, paraneb see valitsuse otsustavate sammude, tiheda konkurentsi ja hiinlaste loomupärase püüdlikkuse tõttu kiiresti. 20 aastaga on kirjaoskamatus vähenenud 20%-lt 4%-le ja Hiina valitsuse ponnistused kohustusliku üheksa-aastase põhihariduse juurutamisel on kandnud vilja. Kuigi Maailmapanga hinnangul on Hiina tööjõud India omast 25% kallim, on see ometi 50% produktiivsem. Viie aasta jooksul enne 2003.a suurenes kõrgharidust taotlevate üliõpilaste arv 3,5 korda, kusjuures suurt rõhku on pandud tehnilisele kõrgharidusele: igal aastal saab Hiinas diplomi 350 000 uut inseneri. Muutunud palgapoliitika tulemusena näeb üha enam välismaal kõrghariduse omandanud hiinlasi parimaid võimalusi kodumaal, lisaks rakendab valitsus mitmeid stimuleerimismeetmeid talentide tagasimeelitamiseks. Alates 1978. a on USA-sse, Euroopasse, Jaapanisse ja mujale õppima läinud 1,067 mln tudengit, naasnud on 275 000. Näiteks 2006. a suundus välismaale 134 000 üliõpilast (kasv aasta lõikes 12,9%), tagasi tuli aga 42 000 (kasv 21,3%). Paljud välisfirmad on asendamas oma välismaalastest spetsialiste hea hariduse ja keeleoskuse omandamise järel Hiinasse naasnud hiinlastega. Nädalas miljardi USD jagu välisinvesteeringuid saavas Hiinas napib siiski spetsialiste tööjõupüramiidi ülemises osas ja nii tuleb välisfirmadel erinevalt varasemast üha visamalt tingida kvaliteetse kaadri saamise ja alalhoidmise pärast, mis omakorda kergitab tootmishindasid.

Kuigi keskmine sissetulekutase jääb Hiina RV-s teistele keskmise sissetulekuga riikidele veel alla, on suured piirkonnad jõudnud tasemele, mis vastab arenenud Ida-Aasia riikide omale vaid üks inimpõlv tagasi. Jõukuse kiiret kasvu naudib eelkõige linnaelanikkond, seda eriti Ida-Hiina rannikupiirkondades. Kui maailma press keskendub sageli uute miljonäride- miljardäride tekkele kommunistlikus Hiinas (mandri-Hiina USA dollarimiljardäride arv on viimase viie aasta jooksul mitmekordistunud – neid on ühtekokku 130 varasema 15 asemel), siis majanduse arengu seisukohast on märkimisväärne keskklassi teke. Esialgu on see protsess vaevaline, kuna käärid sissetulekute vahel kasvavad. Boston Consulting Group’i hinnangul on 70% mandri-Hiina rikkustest koondunud 1,5 mln perekonna kätte, mis moodustab 0,4% leibkondade koguarvust. 70% linna leibkondade aastasissetulek jääb 2 000 ja 7 500 USD vahele ja kuivõrd leibkonnad kipuvad olema väikesearvulised, jääb lisaks nn sundkulude kõrval järjest rohkem otsustusvõimalust ülejäänud vahendite kasutamise suhtes. Hiina on ametlikult endale eesmärgiks seadnud mõõdukat elustandardit lubava ühiskonna (xiaokang) loomise 2020. aastaks, kus keskmine sissetulek peaks ulatuma 4 000 USDni praeguselt 2 700 USD tasemelt. Hoolimata kriisijärgsest hoogsast kasvust, on tarbimise osakaal SKP-s jätkuvalt väike ulatudes 36%-ni, säästude määr seevastu suur – ligi pool SKP-st. Olukorda parandaks valitsuse suuremad investeeringud haridusse, tervishoidu ja pensionitesse, kuna just sotsiaalsete garantiide puudumine sunnib leibkondi säästma raskemateks päevadeks. Sotsiaal- ja keskkonnakulude kunstlik madalalhoidmine ja sellest tulenevad konkurentsi-võimelised tootmishinnad tekitavad kaubavahetuse puudujäägi pärast pingeid ka teiste riikidega. President Hu Jintao „sotsiaalse harmoonia” ideoloogia, mille kohaselt sotsiaalsete tagatiste loomisel lubatakse eeskuju võtta teistest riikidest, eriti Põhjamaadest, oleks samm õiges suunas ja aitaks ühtlasi suunata säästujüaane tarbimisse, kuigi ametkondade haldussuutlikkuse tase ja korruptsioon teevad selle poliitika elluviimisel ilmselt omad korrektiivid.

Raskuste kiuste tekkiv keskklass toob kaasa uued tarbimisharjumused, mis hakkavad üha enam sarnanema lääne omadele. Noored erafirmades töötavad spetsialistid, kellel on üha suurem ligipääs tarbimislaenudele, soovivad parandada oma elamistingimusi, püüdes osta eeslinnas parema korteri või maja, ja auto. Hiina tervikuna on jõudnud kinnisvara ja autobuumi faasi (SKP 2 700 USD elaniku kohta), linnades on kinnisvarahinnad ületanud paljude lääneriikide taseme ning 2009. aastal möödus Hiina USAst saades suurmaks turuks autodele ja kaubikutele. Hiina suurlinnades on esindatud pea kõik tuntumad läänemaailma kaubamärgid ja seda tunduvalt tugevamalt kui näiteks Ida-Euroopas. Euroopalik murrab Hiina turul endale teed: näiteks üha enam levib kvaliteetveinide ja Hiina jaoks harjumatu kohvi tarbimine, hinnatud on Euroopa arhitektid ja sisekujundajad jne.

Läänepiirkondade järeleaitamine

Välisinvesteeringute koondumine pärast Hiina avanemist rannikuäärsetesse linnadesse ja provintsidesse tekitas suure erinevuse Ida- ja Lääne-Hiina arengutaseme vahel. Kui kaubanduse maht ühe elaniku kohta oli 2000. a Ida-Hiinas 889 USD, siis Lääne-Hiina 12 provintsis ja autonoomses piirkonnas oli see vaid 48 USD; välisinvesteeringute näitajad olid vastavalt 71 ja 5 USD. Mahajäämus ajendas Hiina võime 2000. a märtsis välja kuulutama läänepiirkondade eelisarendamise kampaania, mille eesmärgiks on infrastruktuuride rajamine; inimkapitali arendamine; keskkonnakaitse; tingimuste parandamine regionaalseteks investeeringuteks ning kohaliku tööstuse rekonstrueerimine ja arendamine. Sellesuunaline kampaania on jätkunud viimased 10 aastat, kus alguses rõhutati enam investeeringuid Tiibetisse ning kümnendi lõpul rohkem Xinjiangi. Üheks keskseks ülesandeks on suurejooneliste infrastruktuuriprojektide elluviimine: suurlinnu ühendava kiirteevõrgustiku rajamine; põhja-lõuna ja ida-lääne raudteevõrgustiku laiendamine; maagaasijuhtme rajamine, mille eesmärgiks on transportida Xinjiangi-Uiguuri gaasi Shanghaisse ja teistesse rannikupiirkondadesse; õhuliikluse laiendamine jne. Keskkonnaprojektides on olulisel kohal võitlus kõrbe pealetungiga ja alade taasmetsastamine. Kuigi 10 mld USD-ga viimase viie aasta jooksul jääb piirkond rannikupiirkondadest välisinvesteeringute osas veel tublisti maha, on kanda kinnitanud sellised suurfirmad nagu Toyota, Motorola, Shell, British Petroleum jt. Lääneregioonidesse on investeerinud ka 10 000 Ida-Hiina ettevõtet.

Tootmisharud

Tööstus

Tööstus ja ehitus annavad 50% Hiina RV SKPst. Suurimad tööstusharud on raua-, terase-, söe-, masinaehitus-, relva-, tekstiili-, jalatsi-, mänguasja-, tsemendi- ja keemiatööstus ning laevaehitus. Hiinast on saanud tööstuse eelistatuim tootmisbaas maailmas. Hiina kasutamine eksporditoodangu tootmiseks on loonud uusi töökohti ja suurendanud töötajate sissetulekuid. Riigiettevõtted annavad 40% Hiina RV SKPst, kuid viimaste aastate reformipoliitika on aidanud märkimisväärselt parandada riigiettevõtete juhtimist ja efektiivsemaks muutmist.

Põllumajandus

Maailma rahvarohkeima riigina on Hiina üks suurimaid põllumajandustoodete tootjaid ja tarbijaid. Kuigi vaid alla viiendiku riigi territooriumist on harimiskõlblik, on põllumajandusse kaasatud umbes pool Hiina tööjõust. Hiina on üks maailma suurimaid riisi-, kartuli-, sorgo-, hirsi-, odra-, maapähkli-, tee- ja sealihatootjaid. Lisaks toiduainetele toodetakse laialdaselt puuvilla ja teisi kiudaineid ning õliseemneid. Hiina üritab põllumajandustoodangut suurendada moderniseeritud istanduste, väetiste ja tehnoloogia abil. 2003. a seisuga toitis Hiina 20% maailma rahvastikust, omades samal ajal vaid 7% maailma haritavast maast. 90-ndate keskel saavutas Hiina eesmärgi tagada oma rahva piisav varustamine kodumaiste toiduainetega. Hiina põllumajandustootjate sissetulekute kasv on tänaseks seiskumas, mis on tekitanud kolmekordse erinevuse maaelanikkonna ja linlaste sissetulekute vahel ning toonud kaasa suure migratsioonilaine linnadesse. Põllumajanduse kiiremat reformimist takistab valitsuse senine poliitika, mis rõhutab maa teraviljaga isevarustamist, mis ei ole majanduslikult kõige otstarbekam, ning võimatus maad müüa või osta, kuna maa ei kuulu põllumajandustootjatele vaid kooperatiividele, mis tähendab, et sisuliselt otsustavad maa saatuse üle võimud.

Energeetika

Hiina RV tõusis 2010. a maailma suurimaks energiatarbijaks möödudes Ameerika Ühendriikidest. 2009. a tõusti maailma suurimaks energiatootjaks USA ja Venemaa ees. Prognoositakse, et Hiina vajadus elektrienergia järgi kasvab 2030. aastani 4% aastas, mis nõuab kaks triljonit dollarit täiendavaid investeeringuid sellekohasesse infrastruktuuri. Hiina loodab suurendada elektrienergia varustatust 15 000 megavati võrra aastas, millest 20% tuleb välismaistelt tootjatelt.

Kivisüsi moodustab ligi kaks kolmandikku energiatarbimisest, mille osas on Hiina RV nii suurim tootja kui ka tarbija maailmas. Hiina kiire majanduskasv tähendab ka kivisöetootmise laiendamist, kuigi selle suhteline osakaal kahaneb. Keskkonnakaitse kaalutlustel soovib Hiina kivisöe arvel anda suuremat kaalu nafta, gaasi, taastuvate energiaressursside ja aatomienergia tarbimisele. Hiina on viimaste aastate jooksul sulgenud 30 000 kivisöekaevandust, seda nii puuduliku ohutuse tõttu kui ka ületootmise vältimiseks. Hiinal endal on märkimisväärsed hüdroenergiaressursid: tuntuimaks näiteks Kolme Kuru Tamm, mis täisvõimsusel toodab 22,5 gigavatti. Üha suuremat rõhku pannakse taastuvenergia kasutamisele ja energiasäästule – retoorika, mida kasutatakse ära ka ÜRO kliimaläbirääkimiste raames, kuid mis praktikas ei ole veel otsest väljundit leidnud. Aatomielektrienergia osakaal peaks 2000.a 1% tasemelt kasvama 5%-le 2030. a.

Kuigi Hiina kuulub ka ise maailma suurimate naftatootjate hulka, on sisseveetavate naftatoodete kogus alates 1993. aastast ületanud väljaveetavate oma. 2010. aastal moodustas import üle 50% tarbimisest, mis sunnib valitsust mitmekesistama naftaimpordi allikaid ja investeerima naftaväljade ekspluateerimisse üle kogu maailma. Valitsus püüab suurendada maagaasi osakaalu energiatarbimises, mis senini moodustab 4%, kuid ka see ei tule probleemideta – 2007. a ületas tarbimine esmakordselt tootmist ning vahe on sellest alates kasvanud.

Väliskaubandus ja -investeeringud

Väliskaubandus

Hiina on ette võtnud märkimisväärseid samme oma väliskaubanduse avamiseks ja maailma kaubandussüsteemiga lõimumiseks. 1991.a novembris liitus Hiina RV Aasia – Vaikse ookeani Majanduskoostöö (APEC) grupiga, mis edendab vabakaubandust ja koostööd majandus-, kaubandus-, investeeringute ja tehnoloogiavallas. WTO-ga ühines Hiina RV detsembris 2001. See tõi kaasa kaugeleulatuva kaubanduse liberaliseerimise kokkuleppe, mille kohaselt nõustus Hiina tariifide märkimisväärse alandamisega ja loobuma muudest takistustest turule juurdepääsul. Näiteks said Hiina ja välismaa ettevõtjad õiguse müüa ning eksportida ja importida ilma valitsuse poolt määratud vahendajata. Keskmised tariifimäärad alanesid 2005. aastaks põllumajandustoodetele 31%-lt 14%-le ja tööstustoodetele 25%-lt 9%-le. Välismaistele ettevõtjatele avati osaliselt pangandus-, kindlustus- ja telekommunikatsioonisektor.

Samas on Hiinas rohkesti probleeme oma WTO kohustuste elluviimisega: intellektuaalse omandi puudulik kaitse (või õigemini seaduste puudulik jõustamine), mittetariifsed piirangud kaubanduses, riigihangete süsteemi läbipaistmatus, põhjendamatu hiinlaste firmade eelistamine jne. jne. Lääneriike paneb muretsema suur kaubavahetuse puudujääk, mille ühe põhjusena nähakse Hiina jüaani kunstlikku allahinnatust, mis andvat Hiinale ebaõiglase konkurentsieelise. Ainuüksi USA suurim jaemüügikett Wal-Mart oli Hiina seitsmes ekspordipartner, edestades Ühendkuningriiki. Kolm maailma viiest suurimast sadamast asub Hiinas.

Hiina eksport kasvas 2007. aastani rekordilise kiirusega (27 % ja ulatus 969 mld USD-ni) pidurdusid kriisi ajal kuid on 2010 taas hüppeliselt tõusnud, ulatudes 2010 lõpuks ca 1 600 mld USDni. Import on teinud läbi samaväärsed tõusud, küündides 2010 lõpuks 1 150 mld USD-ni;
2009. a seisuga olid peamised eksportkaupade grupid: masinad ja sisseseaded; optika ja meditsiini-tehnika; raud ja teras; tarbekaubad. Peamised ekspordipartnerid olid EL, USA, Hong Kong ja Jaapan.

2009. a seisuga olid peamised importkaupade grupid: masinad ja sisseseaded; nafta ja mineraalkütused; plastid; optika ja meditsiinitehnika; orgaanilised kemikaalid. Peamised impordipartnerid olid Jaapan, EL, Lõuna-Korea ja Taivan.

Välisinvesteeringud

Hiina investeerimiskliima on paari viimase dekaadi jooksul kardinaalselt muutunud. Kaheksakümnendatel soodustas Hiina valitsus välisinvesteeringuid vaid ekspordile suunatud tööstusesse, kusjuures seda ainult ühisettevõtete vormis. Kui kümnendi vahetusel välisinvesteeringute juurdevool vähenes, võttis Hiina valitsus vastu uusi seadusi julgustamaks välismaalasi investeerima esmatähtsatesse majandusharudesse ja -piirkondadesse. Alates üheksakümnendate algusest on valitsus võimaldanud välisinvestoritele toota ja müüa Hiina siseturul laialdast valikut toodetest ning uue sajandi algusaastaist lubab rajada ka ainult väliskapitalil põhinevaid ettevõtteid, mis on praeguseks kujunenud välisinvestorite eelistatuimaks ettevõtlusvormiks. Hiina valitsuse eelistus suunata välisinvesteeringud tootmisse on tekitanud teatud tootmisharudes küllastumuse, jättes teenindussektori suhteliselt hooletusse.
Otseseid välisinvesteeringuid on Hiina majandusse tehtud rohkem kui 650 mld USD väärtuses; 2010. a investeeriti Hiinasse 90 mld USD. ⅔ mandri-Hiinasse tehtavatest välisinvesteeringutest pärineb lähinaabritelt (Hong Kong, Jaapan, Lõuna-Korea, Taivan, Singapur, Macau jt). Välisinvesteeringute tulek on suurendanud ebavõrdsust ranniku ja sisemaa piirkondade vahel: Suur enamus nendest on läinud üheteistkümnesse rannikuäärsesse provintsi ja suurlinna.