3. RIIGIVÕIM JA VALITSUS

Belgia kuningriik on konstitutsiooniline monarhia, kus ideoloogiliselt sõltumatul kuningal on muuhulgas õigus välja anda (põhiseadusega määratud piirides) seadusi ja dekreete, nimetada ametisse riigiametnikke ja kohtunikke, kuulutada sõda ja juhatada vägesid ning laiali saata Esindajatekoda.

Belgia varasem unitaarriigile iseloomulik võimupüramiid on viimase paarikümne aasta riigireformide käigus muutunud föderaalseks ja asendunud tunduvalt komplekssema kolmeastmelise struktuuriga:

• kõige ülemisel astmel on föderaalriik, keelekogukonnad (kokku kolm – prantsuse-, hollandi- ja saksakeelne) ja regioonid (samuti kolm – Flandria, Valloonia ja Brüssel-pealinna regioon). Kõik kolm on seaduse järgi tähtsuselt võrdsed, kuid tegutsevad erinevates valdkondades. Kõigil neil on muu hulgas nt ka seadusandlik võim oma kompetentsivaldkondades.
• Järgmisel astmel on provintsid (Eesti mõistes maakonnad) alluvad mitte ainult keskvõimule, vaid ka keskvõimule, kogukonnale või regioonile - vastavalt sellele, kelle tegevusvaldkonda kompetents antud konkreetses küsimuses kuulub. Provintse on kokku 10 (Antwerpen, Ida- ja Lääne-Flandria, Limburg, Flaami Brabant, Vallooni Brabant, Liège, Namur, Luxembourg ja Hainaut).
• Kõige alumise astme moodustavad kommuunid (Eesti mõistes vallad) e. kohalikud omavalitsused (kokku 589 – Flandrias 308, Walloonias 262, Brüssel-pealinna regioonis 19). Ka nemad alluvad konkreetsest ainevaldkonnast sõltuvalt ühele kolmest kõrgema tasandi organist. Neid rahastavad ja nende tegevust kontrollivad põhiliselt siiski regioonid.

Föderaalse keskvõimu kompetentsi kuuluvad küsimused:

Reeglina valdkonnad, mis puudutavad üheselt kõiki Belgia kodanikke, nt: rahandus- ja hinnapoliitika, kaitsejõud, kohtusüsteem, föderaalpolitsei, sotsiaalkindlustus (tähtsamad sotsiaalseadusloome valdkonnad, nagu tööhõive, pensionid, lapsetoetus, tervisekindlustus), välissuhtlemine (v.a. valdkondades, mis on regioonide või kogukondade kompetentsis), arenguabi (55-65% ulatuses keskvõimu kompetentsis, osaliselt koordineerivad ka kogukonnad ja regioonid), tuumaenergia, suur osa tervishoiust ja siseasjadest. Keskvõim haldab ka riigiraudteed, Brüsseli rahvuslikku lennujaama, rahvuslikku postiteenistust ning föderaalseid teadus- ja kultuuriasutusi. Samuti esindab keskvalitsus Belgia võimuorganeid suhetes ELi ja NATOga.

Keelekogukonna[1] aluseks on antud keelt kõnelevate inimeste kogum. Seega kuuluvad kogukonna kompetentsi nn "personaliseeritavad", isikuga seostatavad küsimused, nagu kultuur, haridus, tervishoiupoliitika, sotsiaalabi jne. Samuti vastutavad kogukonnad teadusuuringute eest ning teostavad oma kompetentsivaldkondades välissuhtlust.

Regioonid on keskvõimu ja kogukondadega samal tasandil, kuid nende aluseks on geograafiline territoorium. Regioonide kompetentsis on seega küsimused, mis on seostavad territooriumiga – majandus ja regionaalareng, keskkond, tööhõive, eluase, vesi, energia, transport (v.a. riigiraudtee ja Zaventemi lennuväli) jm infrastruktuurid. Ka regioonid teostavad oma kompetentsi piires välissuhtlust (regioonidel on õigus sõlmida teatud välislepinguid, mis ratifitseerimisnõude korral peavad siiski läbima ka föderaalparlamendi vastava protseduuri).
Kõigil kõrgema astme formatsioonidel (keskvõim, regioon, kogukond) on nii oma seadusandlik kui täitevvõim. Flandria puhul on lihtsuse huvides liidetud kogukonna ja regiooni seadusandlik ja täitevorgan.

Seadusandlik võim jaguneb vastavalt kompetentsivaldkondadele föderaal-, kogukonna- ja regioonide parlamentide vahel.

Vastavalt Põhiseadusele valitakse föderaalparlament üldise kohustusliku valimisõiguse alusel neljaks aastaks. Parlament koosneb 150-liikmelisest Esindajatekojast ja 71-liikmelisest Senatist. Esindajatekojas kuulub 59 kohta prantsus- ja saksakeelsetele ning 91 kohta hollandikeelsetele saadikutele. Senatisse valib hollandikeelne kogukond 25 ja prantsuskeelne kogukond 15 senaatorit; vastavalt 10, 10 ja 1 senaatori nimetab ametisse flaami-, prantsus- ja saksakeelse kogukonna nõukogu. Lisaks sellele määravad flaami senaatorid veel 6 ja prantsuskeelsed senaatorid 4 senaatorit. Väljaspool nimetatud arvu on kuninglikku päritolu printsid/printsessid e. nn. ex officio senaatorid.

Iga 18-aastane Belgia kodanik on valimiskohuslane (teatud juhtudel on valimisõigust võimalik volitada teisele isikule: üks isik saab olla vaid ühe teise kodaniku esindaja. Valimas mittekäimine on trahvitav, tänu millele on Belgia üks kõrgeima valimisaktiivsusega riikidest), valitud võib saada iga 21-aastane alaliselt Belgias elav kodanik.

10. juunil 2007 neljaks aastaks valitud Esindajatekojas on parteide esindatus järgmine:

Muude õiguste hulgas (nt. ministritele süüdistuste esitamine ja nende puutumatuse äravõtmine) võib Esindajatekoda avaldada valitsusele umbusaldust (vähemalt 76 häält 150st) ja esitada kuningale kolme päeva jooksul uue peaministrikandidaadi. Selle tegemata jätmise korral saadab kuningas laiali ka parlamendi.

10. juunil 2007 neljaks aastaks valitud Senatis on parteid esindatud järgmiselt:

Kuningliku perekonna liikmed (ex officio senaatorid) prints Philippe, printsess Astrid ja prints Laurent ei kuulu üldarvestusse ega osale hääletamistel. Valitud senaatoreid on 40, kogukonnanõukogude määratud senaatoreid 21 ja koopteeritud senaatoreid 10.

Täidesaatev võim jaguneb samuti föderaal-, regionaal- ning kogukonnavalitsuste vahel. Praegusesse föderaalvalitsusse, mis asus ametisse 2008. aasta detsembris, kuulub lisaks peaministrile 14 ministrit ja 7 riigisekretäri. Flandria valitsuses on lisaks peaministrile (minister-president) 8, Brüssel-pealinna valitsuses 4, Valloonia valitsuses 7, prantsuskeelse kogukonna valitsuses 6 ja saksakeelse kogukonna valitsuses 3 ministrit.

Välislepingute ratifitseerimise peavad heaks kiitma kõik valitsused: kolme regiooni (Flandria, Brüssel-pealinn, Valloonia) ja kolme keelekogukonna valitsused, samuti föderaalvalitsus. Majanduslepingute puhul vajatakse heakskiitu lisaks Luksemburgilt (Luksemburg delegeeris Belgia-Luksemburgi Majandusliidu moodustamisega 1923.a. sellealase kompetentsi Belgiale)

[1] 1 Prantsuskeelne kogukond elab Valloonias (v.a. saksakeelse kogukonna aladel) ja Brüssel-pealinna regioonis, flaamikeelne kogukond Flandrias ja osaliselt Brüssel-pealinna regioonis, saksakeelne kogukond Valloonia regiooni saksakeelsetel aladel.

[2] CD&V/N-VA – Christen-Democratisch en Vlaams / Nieuw-Vlaamse Alliantie (flaami kristlike demokraatide ja flaami rahvusliku partei liit); MR – Mouvement Réformateur (prantsuskeelsed liberaalid); PS – Parti Socialiste (prantsuskeelsed sotsiaaldemokraadid); Open VLD – Open Vlaamse Liberalen en Democraten (flaami liberaalid); VB – Vlaams Belang (flaami paremäärmuslased); SP.a/Spirit – Socialistische Partij Anders / Spirit (flaami sotsiaaldemokraatide ja flaami vasakliberaalse regionaalpartei Spirit liit); cdH – Centre Démocrate Humaniste (prantsuskeelsed kristlikud demokraadid); Ecolo – (pr.k. rohelised); LDD - Lijst Dedecker (VLD-st eraldunud flaami liberaalid); Groen! – (flaami rohelised); FN – Front National (pr.k. paremäärmuslased). Valimistel osalesid veel PVDA+ – Partij van de Arbeid van België  (flaami vasakradikaalid); CAP – Comité voor een Andere Politiek (kakskeelne vasakpartei).