EL - Euroopa Vabakaubanduspiirkonna kaubandussuhted

Üldtaust

Euroopa Vabakaubanduspiirkond (European Free Trade Association, EFTA) loodi 1960. aastal. Parimatel päevadel kuulus EFTA-sse 9 Lääne-Euroopa riiki. Seoses mitmete Euroopa Liidu (EL) laienemislainetega on praeguseks EFTA liikmeskond kahanenud neljani: Norra, Šveits, Island ja Liechtenstein. EFTA eesmärgiks on heaolu suurendamine majandusliku koostöö kaudu ja raamistiku loomine kaubavahetuse liberaliseerimiseks.

ELi suhted EFTA riikidega võib tinglikult jagada kaheks. Kolme EFTA riigiga – Norra, Liechtenstein ja Island – on suhted reguleeritud Euroopa Majanduspiirkonna raames (European Economic Area, EEA). Kuna aga Šveits ei ole EEA liige, siis ELi suhted Šveitsiga on reguleeritud eraldi ELi ja Šveitsi kahepoolsete lepingute kaudu. 

Kaubandussuhted

ELi ja EFTA riigid on olulised kaubanduspartnerid. EL on vaieldamatult EFTA riikide tähtsaim partner moodustades üle 70% EFTA kaubavahetusest. ELi jaoks moodustab kaubavahetus EFTA riikidega keskmiselt 10%. Olulisemad EFTA riikide ekspordiartiklid on kala- ja kalatooted (üle 40% Islandi koguekspordist ELi), nafta (ligikaudu 60% Norra koguekspordist ELi) ning masinad ja masinaosad (16% Šveitsi koguekspordist). EFTA suurimad impordiartiklid on masinad ja transpordivahendid – 2011. aastal moodustasid need 30% ELi ekspordist EFTA riikidesse.

Lepinguline baas

Suhted ELi ning Norra, Liechtenstein ja Islandi vahel on reguleeritud EEA lepinguga, mis jõustus 1994. aastal. Lepinguga tagatakse kaupade, teenuste, kapitali ja isikute vaba liikumine kõigi lepingu poolte ehk 30 riigi vahel. EEA lepingu eesmärk on kaubandus- ja majandussuhete järjepideva ja tasakaalustatud  tihenemise soodustamine. EEA lepingu raames on EFTA osapooltel võimalik osaleda Euroopa Ühenduse (EÜ) siseturul, samas säilitades sõltumatuse EÜ ühisest põllumajanduspoliitikast ja kalanduspoliitikast. EEA lepingu alustalaks on lepingupooltele võrdsete konkurentsitingimuste loomine. Lepingujärgselt laieneb EEA EFTA riikidele kogu ELi seadustik valdkondades, mis jäävad EEA lepingu raamesse. Praktiliselt toimub EEA lepingu rakendamine spetsiaalse ühiskomitee kaudu, mille moodustavad ühelt poolt EEA EFTA riigid ja teisalt ELi liikmesriigid, kelle esindajaks komitees on Euroopa Komisjon.

Šveitsist ei ole saanud EEA lepingu osapoolt, kuna Šveitsi referendum lepinguga ühinemiseks andis negatiivse tulemuse. Seetõttu on suhted ELi ja Šveitsi vahel reguleeritud mitmete erinevate kahepoolsete lepingutega. Euroopa Liidul pole ühegi teise riigiga sõlmitud nii palju lepinguid kui Šveitsiga. Neist olulisemad hõlmavad isikute vaba liikumist, põllumajandustoodete kaubavahetust, riigihankeid, vastavushinnanguid, õhutransporti, maantee- ja raudtee transporti.

Eesti

Eestist sai EEA lepingu osapool 6. detsembril 2005, mil jõustus EEA laienemisleping (ajutiselt rakendati seda lepingut Eesti suhtes juba alates 2004. aasta 1. maist). Selle EEA laienemislepinguga lepiti kokku Eesti ühinemise tingimustes EEA lepinguga. Sisuliselt ei kaasnenud EEA lepinguga ühinemisele lisakohustusi, kuna EEA leping lähtub ELi ühtsetest põhimõtetest. Õiguste osas laienevad EEA lepinguga Eestile mitmed soodsad kaubandustingimused Norra, Liechtensteini ja Islandiga (ennekõike kalakaubanduses), samuti on Eesti saanud EEA laienemislepinguga õiguse finantsabi saamisele EEA ühise finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi kaudu.

Vaata lisaks:

EFTA sekretariaat

EL-EFTA kaubandusstatistika