EL - Aafrika, Kariibimere ja Vaikse ookeani maade kaubandussuhted

Üldtaust

Aafrika, Kariibimere ja Vaikse Ookeani riikide ehk ACP (African, Carribean, Pacific States) grupp loodi Georgetown`i lepinguga 1975.aastal. Enne seda oli Euroopa Ühenduste (EÜ) ja Aafrika, Kariibimere ja Vaikse ookeani riikide vahelise suhtlemise aluseks Rooma leping. 1975.aastal kirjutati alla Lomé konventsioon, mis pani paika EÜ üldised eesmärgid ja põhimõtted suhetes ACP riikidega. Lomé konventsiooni uuendati neli korda. Viimase Lomé konventsiooni lõppemisega aastal 2000 nähti vajadust anda Euroopa Liidu (EL) ja ACP suhetele rohkem poliitilist dimensiooni. Cotonou leping sõlmiti 2000.aasta juunis ja sellega loodi uus alus EL-ACP suhetele. Lepingu põhirõhk on kaubandusküsimustel.

Kaubandussuhted

ACP riikide jaoks on kaubavahetus ELiga olulise tähtsusega, samal ajal kui ELi jaoks on see kaubavahetus marginaalne. 2010. aastal moodustas ACP riikideeksport ELi 21,2% ja import ELi 23,1% ACP riikide kogueksporist ja –impordist. 2011. aasta andmetel küündis ACP riikide osatähtsus nii EL-i koguekspordis kui ka -impordis veidi enam kui 3%-ni.

ACP riikide eksport ELi ei ole eriti mitmekesine. Vaid viis toodet moodustavad kogunisti 60% ACP riikide koguekspordist ELi. Neist kõige olulisem on nafta, mis moodustab 30% ACP riikide koguekspordist ELi. Sellele järgnevad teemandid (10%), kakao (10%), puit (10%), kala (6%), suhkur (3%) ja alumiinium (2%). ELi eksport ACP riikidesse koosneb  peamiselt masinatest ja masinaosadest (25%), veesõidukitest (10%) ja sõidukitest (8%).

Lepinguline baas

ELi kaubandussuhted ACP riikidega on reguleeritud Cotonou lepinguga. Leping sõlmiti 2000. aastal 20 aastaks võimalusega see iga viie aasta järel uuesti üle vaadata.  Cotonou lepingu peamine eesmärk on vaesuse vähendamine ja majandusliku, kultuurilise ja sotsiaalse arengu edendamine ACP riikides. Nende eesmärkide saavutamise üheks olulisemaks vahendiks on majandus- ja kaubandussidemete tihendamine.

Cotonou leping sätestab ühepoolsed soodsad kaubavahetustingimused ACP riikide kaupade ekspordiks ELi. Enamiku toodete osas kehtib ACP ekspordi suhtes ELi turule vaba juurdepääs. Eraldi tingimused kehtivad suhkru, banaanide, liha ja rummi osas. Lisaks sätestab leping finantsabi andmise ACP riikidele, mille üheks osaks on ekspordiabi osutamine. Lepingujärgselt rakendatakse eksporditulu stabiliseerimise süsteemi (Stabex) enam kui 40 põllumajandusliku tooraine suhtes. Seega on müügist saadava sissetuleku vähenemise korral  ELi poolt tagatud kindla maksimummääraga kompensatsioon, mille saamine eeldab teatud tingimuste täitmist.

Majanduspartnerluslepingud

Ühe olulisema aspektina näeb Cotonou leping ette majanduspartnerluslepingute (Economic Partnership Agreements, EPA) sõlmimise ACP riikidega. EPAd peaksid aitama kaasa ACP maade arengule läbi soodsate kaubavahetustingimuste. Erinevalt Cotonou lepingust on EPAdest tulenevad soodustused kahepoolsed. See tähendab, et ka EL saab tänu EPAdele soodsamad juurdepääsutingimused ACP riikide turgudele. Läbirääkimised osapoolte vahel algasid 2002. aastal eesmärgiga sõlmida 2007. aasta lõpuks kuue ACP riikide regiooniga laiaulatuslikud lepingud, mille üldiseks eesmärgiks on aidata kaasariikide jätkusuutlikule arengule ja toetada nende integreerumist maailmamajandusse.

2007. aasta lõpuks jõuti selline laiaulatuslik leping parafeerida ainult Kariibimere riikide regiooniga. Ülejäänud viie regiooniga või nende regioonide üksikute riikidega parafeeriti ajutised lepingud, mis keskenduvad ainult kaubandustingimustele. 2008. aasta jooksul allkirjastati ajutised lepingud üksikute riikidega, ülejäänud lepingud kõigi ACP piirkondadega allkirjastati 2009. aasta lõpuks.

Siiski on veel mõned ACP riigid, kes ei ole ajutist lepingut allkirjastanud või ratifitseerinud. Kuni nende protseduuride lõpetamiseni reguleerivad ACP riikidest pärinevate kaupade turulepääsu Euroopa Liitu nõukogu määrus 1528/2007/EÜ ja Euroopa Liidu poolt arenguriikidele antav ühepoolne üldine soodustuste süsteem (General System of Preferences, GSP). Samal ajal parafeeritud lepingute allkirjastamise ja jõustamise ettevalmistamisega ei ole loobutud eesmärgist sõlmida ambitsioonikad lepingud ka ülejäänud viie ACP riikide regiooniga. Läbirääkimised laiaulatuslike lepingute sõlmimiseks jätkuvad.

Vaata lisaks:

Euroopa Komisjoni väliskaubanduse peadirektoraat: EL-ACP

EL-ACP suhetest Euroopa välisteenistuse lehel

EL-ACP kaubandusstatistika

ACP riikide nimekiri vastavalt majanduskoostöö lepingute läbirääkimistel eristatud regioonidele

Kariibimereriikide regioon: Antigua ja Barbuda; Bahama; Barbados; Belize; Dominica; Dominikaani Vabariik; Grenada; Guyana; Haiti; Jamaica; Kuuba; Saint Lucia; Saint Vincent ja Grenadiinid; Saint Kitts ja Nevis; Suriname; Trinidad ja Tobago

Kesk-Aafrika regioon: Kamerun; Gabon; Ekvatoriaal-Guinea; Kongo Vabariik; Kongo Demokraatlik Vabariik; Tšaad; Kesk-Aafrika Vabariik; Sao Tome ja Principe

Ida- ja Lõuna-Aafrika regioon: Burundi; Komoori Liit; Djibouti; Eritrea; Etioopia; Keenia; Malawi; Mauritius; Madagaskar; Ruanda; Seišellid; Somaalia; Sudaan; Uganda; Sambia; Zimbabwe

Lääne-Aafrika regioon: Benin; Burkina Faso; Cabo Verde; Gambia; Ghana; Guinea; Guinea-Bissau; Côte d’Ivoire; Libeeria; Mali; Mauritaania; Niger; Nigeeria; Senegal; Sierra Leone; Togo

Vaikse ookeani riikide regioon: Cooki Saared; Mikroneesia; Fidži; Kiribati; Marshalli Saared;  Nauru; Niue; Belau Vabariik; Paapua Uus-Guinea;  Samoa Iseseisvusriik; Saalomoni Saared; Tonga; Tuvalu; Vanuatu; Ida-Timor

Lõuna-Aafrika arenguühendus: Angola; Botswana; Lesotho; Mosambiik; Namiibia; Svaasimaa; Tansaania; Lõuna-Aafrika Vabariik