WTO ajalugu

Kaubanduse liberaliseerimise ja WTO ning tema eelkäija GATT-i (General Agreement on Tariffs and Trade, Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe) ajaloost rääkides tuleb kõigepealt pöörata pilk maailma ajalukku. 1929.a. börsikrahhi tulemusena USA aktsiaturgudel algas Suur Depressioon, mille käigus maailma majandus langes enneolematusse madalseisu. Smoot-Hawely tolliseaduse vastuvõtmine USAs, juunis 1930, andis laastava efekti maailma kaubandusele. Importtollid tõusid keskmiselt 39 %-lt (rakendatav tariif) 53 %-ni. Selle seaduse peamine eesmärk oli kaitsta sisemaist tööstust välismaise konkurentsi eest. Ka teised riigid kehtestasid sarnased kaitsetollid. Sellist protektsionistlikku poliitikat jätkati maailmas läbi 1930-ndate.

Et tulevikus sarnast protektsionismilainet ära hoida tegid USA ja Suurbritannia peale II maailmasõda ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogule (Economic and Social Council - ECOSOC) ettepaneku luua rahvusvaheline kaubanduspoliitikat reguleeriv organi. ECOSOC-ile tehtud ettepanekut arutati ÜRO konverentsil 1946 ning ITO ettevalmistuskomiteele anti ülesanne luua ITO. Esimene kaubanduse läbirääkimiste voor algas juba siis kui eelpool mainitud ettevalmistuskomitee tegeles alles organi loomisega. Esimese vooru tulemusena kirjutati 1947. a. alla Üldisele Tolli- ja Kaubanduskokkuleppele (GATT – General Agreement on Tariffs and Trade). Kui ECOSOCi ettevalmistuskomitee oli lõpuks jõudnud ITO ettevalmistamisega nii kaugele, et liikmete parlamentidel tuli sellega liitumine ratifitseerida, keeldus USA Kongress seda tegemast ning ITO jäigi loomata. GATT eksisteeris kuni 1995. aastani rahvusvahelist kaubandust reguleeriva organisatsioonina, kuigi polnud otseselt selleks loodud.

GATTi eesmärkideks said vältida maailmakaubanduse tagasipöördumist sõjaeelsesse majandusblokkide ja protektsionismi poliitikasse ning edendada sõjas laastatud majanduste taastumist ja kasvu läbi rahvusvahelise kaubandussüsteemi arendamise. Kuna sõjajärgselt oli riikide sisepoliitikas ja majanduses üsna suur roll, tuli rahvusvahelistel organitel nagu GATT leida poliitika, mis ei piiraks riikide suveräänsust luua sobiv riiklik heaolusüsteem ja täita arengueesmärke kuid samas, mis võimaldaks rahvusvahelisel areenil liikuda avatud ja mitte-diskrimineeriva kaubandussüsteemi suunas. Hoolimata sellest, et GATT polnud ametlikult institutsioon ning vaatamata oma väikesele sekretariaadile ja puudulikule administratiivsele võimekusele, oli GATT jõuline ja kohanemisvõimeline organ. GATTi raames toimus 7 kaubandusläbirääkimiste vooru, mille jooksul osavõtjate arv kasvas 13nelt 123ni, riikide kaubanduspoliitikas kaotati enamus kvootidest, alandati märkimisväärselt kaubandustariife ning tegeleti ka mitte-tariifsete piirangute vähendamisega. GATT mängis seeläbi suurt rolli II maiilmasõja järgses rahvusvahelise kaubanduse elavnemises.

GATTile põhinev kaubandussüsteem oli rajatud neljale lihtsale põhimõttele (mis kandusid hiljem edasi ka WTOsse, kus neid laiendati teenustele ja intellektuaalomandi kaitsele):

1. Esimene reegel – tunnistades, et liikmesriikide jaoks on oluline järgida avatud ja liberaalset kaubanduspoliitikat – lubab neil siiski kaitsta kodumaist tootmist välismaiste konkurentide vastu, tingimusel et kaitset rakendatakse üksnes tariifide kaudu ning hoitakse madalal tasemel. Seepärast keelab see reegel riikidel kasutada koguselisi piiranguid, v.a erijuhtudel. Koguseliste piirangute kasutamist keelavat reeglit tugevdati Uruguay voorus.
2. Teine reegel näeb ette tariifide ja muude kaubandustõkete vähendamise ja kaotamise mitmepoolsete läbirääkimiste teel. Sel moel vähendatud tariifid on tariifiridade kaupa loetletud iga riigi kontsessioonide loendis. Nendes loendites toodud määrasid tuntakse seotud määradena. Riigid on kohustatud mitte tõstma tariife oma kontsessioonide loendis näidatud seotud määradest kõrgemale.
3. Kolmas reegel kohustab riike kauplemisel mitte vahet tegema riikidel, kust imporditakse või kuhu eksporditakse. See reegel väljendub enamsoodustus-režiimi põhimõttes (most favored nation principle). Tähtsa erandina ei kehti see reegel piirkondlike sooduskokkulepete puhul.
4. Neljandat reeglit tuntakse võrdse kohtlemise reeglina (national treatment). See reegel ei luba riikidel kehtestada importkaupadele, mis on pärast piiril tollimaksude tasumist jõudnud siseturule, siseriiklikke makse nagu müügi- või käibemaksu, mis on kõrgem samasuguste kodumaiste toodete suhtes kehtestatust.

Kuna maailma kaubandussüsteemi laiendamisel ja tugevdamisel kaasamängivate teemade ja probleemide arv ja iseloom oli 1990ndateks märkimisväärselt laienenud (teenused ja investeeringud, põllumajandustoodete kaubanduse reguleerimine, järjest laiemalt kasutusele tulevad mittetariifsed piirangud, intellektuaalomandi kaitse, kaubandustülide lahendamise vajalikkus) ning GATT lepingupõhine süsteem osutus liiga nõrgaks, et laienevat kaubandussüsteemi hallata, otsustati 1995. aastal Uruguay voorus, Marrakeši lepingu alusel laiendada ja institutsionaliseerida GATT Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (WTO). GATT, mis allkirjastati 1947. a. on WTO üheks lepinguliseks osaks ja on reformitud kujul kasutusel GATT 1994 nime all.

Laiahaardelise ja tugevama struktuuriga WTO ülesandeks sai valvata kasvava ja areneva mitmepoolse kaubandussüsteemi toimimise üle, mille alusreeglistik oli viimase 50 aasta jooksul järk-järgult välja kujundatud GATTi poolt. Mitmepoolset kaubandussüsteemi võib üldistavalt määratleda kui rahvusvahelist reeglistikku, mille järgimist nõutakse riikidelt omavahelistes kaubandussuhetes. Nende reeglite peaeesmärk on õhutada riike avatud ja liberaalse kaubanduspoliitika järgimisele. Reeglistikku arendatakse pidevalt edasi, kuna kaubandussüsteemi toimimisele on oluline, et reeglid vastaksid maailmakaubanduse muutuvatele tingimustele ja kataksid tekkivaid uusi valdkondi ja probleemküsimusi. WTOst sai seega foorum läbirääkimiste jätkamiseks kaubavahetuse ja teenustekaubanduse liberaliseerimiseks tõkete eemaldamise kaudu ning uute kaubandusega seotud valdkondade reeglite väljatöötamiseks.

WTO multilateraalse regulatsioon põhineb asutamislepingul ja kolmel aluslepingul: GATT ja selle siduslepingud, teenustekaubanduse üldleping (GATS – General Agreement on Trade in Services) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS – Trade Related Intellectual Property Rights). Lisaks on WTO all nn.mõnepoolsed kaubanduslepinguid, mille osalisteks on vaid mõned WTO liikmed, näit. tsiviilõhusõidukikaubanduse leping (Agreement on Trade in Civil Aircraft) ja riigihankeleping (GPA - Government Procurement Agreement). WTO lepingutega seondub ka tugev ühine vaidluste lahendamise mehhanism, mille kaudu organisatsiooni liikmed kehtestavad oma õigusi ning lahendavad lepingute täitmisel tekkivaid erimeelsusi. WTOsse jõudvad vaidlused tulenevad harilikult ettevõtete või nende liitude poolt valitsustele edastatud teabest raskuste kohta, millega nad puutuvad kokku oma toodete turustamisel välisturgudel. Lisaks on WTO osaks kaKaubanduspoliitika ülevaatuse mehhanism (TPR - Trade Policy Review Mechanism), mis annab võimaluse regulaarsete ajavahemikkude tagant saada liikmesriikide kaubanduspoliitikast laiahaardeline ja süstemaatiline ülevaade.

Doha ministrite konverentsil, 2001. aasta novembris otsustati alustada uue läbirääkimistevooruga, Doha vooruga, mis kasvas välja liikmete soovist uuendada põllumajandust ja teenustekaubanduste reguleerivaid lepinguid. Doha voor on oma eesmärkide ja sisu tõttu tuntud ka nime all Doha Arenguvooru nime all – pool vooru agendast käsitleb probleeme, millega arengumaad peavad olemasolevate lepingute rakendamisel tegelema. Läbirääkimised on kestnus üle kümne aasta ja järgmisi edasiminekuid ja arenguid oodatakse 2013. a. detsembris toimuval WTO ministrite kohtumisel.

Uuel aastatuhandel on WTO pidanud tegelema uute väljakutsete ja laiema probleemide valdkonnaga. 20. saj. lõpus hakkas kiiremini laienema kahepoolsete ja regionaalsete kaubanduslepingute süsteem. Kuigi regionaalsed ja kahepoolsed lepingud pole WTO all keelustatud ja võivad olla rahvusvahelisele vabakaubandussüsteemi arendamisele kasulikud, on neil ka WTO perspektiivist negatiivseid aspekte. Üks olulisemaid üleskerivaid küsimusi on kaubanduslepingute ja WTO süsteemi regulatsioonide ja reeglite ühtlustamine, mis on saanud osaks Doha agendast ning mille keskne tähtsus on ära märgitud ka WTO 2011. a. kaubandusülevaates. Regulatsioonide küsimus mittetariifsete piirangute näol tuuakse välja ka 2012. a. ülevaates. Viimasel kümnendil on WTO agendasse järg-järgult lisandunud ka nn „uusi teemasid“ nagu toiduressursside julgeolek, elektrooniline kaubandus, investeeringutega seotud kaubandusaspektid, säästlik ja jätkusuutlik areng jms 21. sajandi globaalse majanduse ja arenguga seotud probleemid. Laienev agenda ja maailmamajanduses kaasarääkivate riikide arvu kasv ning mitmekesistumine esitab WTOle lähitulevikuks palju uusi väljakutseid.