Aastaraamat 1996

Täitsa põnev aasta oli. Mulle meeldis. Meeldisid inimesed, kellega koos töötasin, meeldisid paljud kohtumised. Palju on maailma rahvusvahelises elus tarku ja põnevaid inimesi. Palju on ka keskpäraseid, igavaid, ükskõikseid. Läheb aega, enne kui aru saad, et voolava sõnamulina ja ladusa suhtlemise taga on tegelikult teadmatus ja ükskõiksus.

Oleks veelgi võinud ministrina töötada, aga sisepoliitika segas.

Eesti välisministri ees on pidevalt neli dilemmat. Mõneti on nad omavahel seotud.

Esiteks, vastuolu kodumõtlemise ja rahvusvahelise mõtlemise vahel. On asju, mis kodustele tunduvad iseenesestmõistetavana, aga lähed mujale maailma samamoodi asju ajama ja rääkima, paistad kõigile vähemalt veidrana. Ja vastupidi, räägid kodustele, et rahvusvaheline üldsus seda või teist kohalikku kangelastegu kohe üldse ei hinda, hakatakse ministri peale tuld ja tõrva sülitama, nii et annab alles välja rabelda. Peab mõtlema, kumb on olulisem, kas poliitiliselt puhas välimus kodus või neandertallase kuulsus välismaal. Näiteid on valusaid ja naljakaid. Küllap aastaraamatu lugejad teavad neid isegi. Mind süüdistati liigses otsekohesuses, ma olen õppinud ja näiteid parem ei too.

Teiseks, ideaalide ja reaalpoliitika vahekord. Palju räägitakse õilsatest printsiipidest, rahvusvahelisest koostööst, vabast majanduslikust võistlusest, tegelikult ajab iga riik selgesti oma asja, üritab ikka teisi kuidagiviisi nügida. Reaalsete huvide pungumine ideaalide õielehtede alt on teinekord isegi ootamatu.

Kolmandaks, Venemaa dilemma. Venemaa on meil siin möödunud aastasadade jooksul igasuguseid ebameeldivaid tegusid korda saatnud. Me võime neile kõiki neid tegusid järjest meelde tuletada. Me võime kõikidel rahvusvahelistel foorumitel öelda, mis me neist arvame. Me võime koostada ja esitada raevukaid tekste. Selline oleks meie kivirahvuslik pealiin. Kui me seda teeme, läheb asi meie jaoks kogu aeg halvemaks, nii idas kui läänes. Kui me seda kõike ei tee, tulevad kivirahvuslased kivikirvestega kallale.

Neljandaks, tegemise ja mittetegemise dilemma. Välisministri amet võib tõesti olla selline, mis koosneb peaaegu ainult hõljumisest ühe š ampuseklaasi tagant teise taha. Küll kaval suu suudab avalikkusele selle udu klaariks seletada. Tegemise puhul, otsustamise magusa valu kannatamise puhul aga on kindel, et sina võid küll palju seletada, aga alati on kuskil keegi, kes sinu seletused põrmustab ja sind kurja põlgusega üle valab. Nii et kui tervis š ampust kannatab, siis on küll mõnus lihtsalt välisministrit etendada. Mina ei ole š ampusest kahjuks kunagi lugu pidanud.

Jah, põnev aasta oli. Kui silmas pidada ainult välisministri ametit.

SIIM KALLAS