Aastaraamat 1998

Indrek Tarand
kantsler


Juubelisünnipäevade puhul lausutakse tavakohaselt ikkagi üksnes tunnustussõnu ning ei proovita liigselt tulevikuennustustega jõudu. Sestap tõden minagi, et avaliku arvamuse küsitluse järgi tunnistas eesti rahvas välispoliitika kõige edukamalt toimivaks valdkonnaks. Seda võib käsitleda kõrgeima tunnustusena, mis üldse anda võimalik, ning loodan, et iga välisministeeriumi töötaja tunnetab oma osa selles saavutuses. Loomulikult saab välispoliitika siseasjade tuletisena olla edukas üksnes toimiva sisepoliitika korral, ent sellest edaspidi. Kõrge hinnang teeb ikkagi oluliselt keerulisemaks samaväärselt jätkamise ning mõnevõrra problemaatiliseks muutub saavutatu hoidminegi.

Proovides etteruttavalt kirjeldada neid mõeldavaid ülesandeid, mis eesti välisteenistust lõppeva sajandi viimastel ning uue aastatuhande esimestel aastatel lahendada tuleb, peab põgusalt skitseerima ka lähteasendi. Kulumiseni korratud veendumus, et Külma Sõja järgne maailm seab kogu rahvusvahelise sfääri senisest komplitseeritumasse, kuid võib-olla lootusrikkamasse olukorda, peab saama praktilises elus mingi kinnituse just nende lähiaastate jooksul. Vastasel korral tuleb võimalikke ohufaktoreid hoopis tõsisemalt võtma hakata. Kuid kas pole keeruline saavutada uusi, stabiilselt funktsioneerivaid rahvusvahelisi suhteid institutsioonide abil, mis on loodud vahetult pärast Teist maailmasõda või hiljem, kuid mille ühisjooneks oli praktilise kogemuse saamine üksnes Külma Sõja tingimustes?

Läinud aastal tabas kõige tulisem kriitika ehk Rahvusvahelist Valuutafondi ning mõnevõrra ka Maailmapanka. Nende institutsioonide soovitatud skeemid ülemaailmse kasvu ja heaolu tagamiseks ei pidanud vastu ei Kagu-Aasias, Venemaal ega ka Lõuna Ameerikas. Osalt on negatiivsesse valgusse sattumine toimunud selle arvelt, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni võimetust globaalprobleemide lahendamisel ei võeta vaevaks kritiseeridagi. Siiski tahaks siinkohal ÜRO kahjumisse kanda mitmed konfliktid, milles liikmesriigid oskuslikult eiravad Julgeolekunõukogu resolutsioone, samuti suutmatust omaenda organisatsiooni reformikavadega otsustavalt edasi liikuda. Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni võimalikke saavutusi tumestab aga Balkanil toimuv sedavõrd, et tavakodanik ei pruugi liikmesriikide poolt organisatsiooni ülalpidamiseks tehtavate kulutuste otstarbekusest enam hästi aru saada. Kõhklust võib kohata Euroopa Liidu institutsioonide tegevuse suhtes. Millist loetelu võiks jätkata, alustades Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ja lõpetades kasvõi Rahvusvahelise Olümpiakomiteega.

Sellised skeptilised hinnangud ei pea vältimata viima järelduseni, et olemasolevate institutsioonide asemele on vaja luua uusi, küll aga peaks üldise hüve seisukohalt olema kasulik eksisteerivaid maksimaalselt ära kasutada. See pole mingi avastus: niiviisi on järeldanud paljud teoreetikud, samuti otsustanud mitmete riikide valitsused. Erandiks ei saa jääda ka Eesti. Kui tahame maailma protsessides võrdsel määral sõnaõigust kasutada, tuleb meil osaleda tähtsamate rahvusvaheliste otsuste kujundamisel. Ent kas see on meile jõukohane?

Riigieelarvest välisteenistuse tagamiseks eraldatav summa on viimaste aastate lõikes olnud veidi alla 2 protsendi. 1999. aastal täpsemalt 1,9 protsenti. See on hästi võrreldav meie naabrite poolt tehtavate kulutustega ja võime tõdeda, et asume Soome, Rootsi, Läti ja Leeduga samas suurusjärgus. Meie esindustevõrk on muidugi näiteks põhjanaabrite omast väikesearvulisem, ja selliseks ka jääb, ehkki oma mahulise arengu lae saavutame eeldatavasti veel lõppeval sajandil. Siis oleme 34 esindusega välispoliitilise kaalukuse seisukohalt proportsionaalselt võrdselt esindatud. Küünime suurriikidegi tasemeni, näiteks Ukrainal on 73 saatkonda. Meie diplomaatide suutlikkuse osas pole mul kantslerina küll kordagi häbeneda tulnud, kui võimeid on võrreldud keerukaimailgi rahvusvahelisel tasemel. See ei tähenda aga sugugi, et poleks tarvis individuaalseid võimeid täiustada, et pikem varumängijate pink tagada. Siiski jääb üks erinevus - meie välisministeeriumi struktuur vajab muutmist, et eesmärgiks saavutada inimeste efektiivsem kasutamine ning tagada valmisolek ülimahukaks rahvusvaheliseks suhtlemiseks.

Muudatusi ei saa me ette võtta vaakumis, vaid ikka vastavalt rahvusvahelise keskkonna toimimisega. Palju sõltub näiteks eelpoolmainitud rahvusvaheliste organisatsioonide arengust. Kui näiteks globaalorganisatsioonides meie soovid ja eesmärgid mingil põhjusel piisavalt arusaamist ja arvestamist ei leia, ning kui analüüs näitab, et see pole mitte meie mannetu tegutsemise, vaid ebasoodsa fooni süü, siis võime keskenduda regionaalsele koostööle. Samas pole väikeriigi puhul mõeldav enda vabatahtlik isoleerimine. Minimaalsel määral peame ka ebameeldivates situatsioonides osaluse säilitama. Iseenesest pole ka kirjeldatud tõdemuses midagi uut, vaid see on saatnud meie välispoliitikat iseseisva vabariigi sünnist alates. Jätkamisel võib aga hakata piiranguid seadma meie organisatsiooni vähene paindlikkus sedalaadi kiirmale mängimiseks ning igasuguse töö üha suurenev spetsialiseeritus. Ükski inimene pole võimeline üksi ülimalt nüansirikkaid probleeme lahendama, alustades Tavarelvastuse kontrolli lepingu konsultatsioonigrupi praktiliste üksikasjadega ja lõpetades Eesti Merelaevanduse laevade võimalike probleemidega Euroopa Liidu sadamates. Nende ja teiste võimalike "pudelikaelte" ettenägemisega peame tegelema juba täna, et uue aastatuhande alguses vähemalt senist taset säilitada.

Kui visandada lühidalt organisatsiooniprobleemi olemus, siis märgiksin, et traditsioonilise hierarhilise välisteenistuse asemele peab tekkima niinimetatud ad hoc organisatsioon. Peame saavutama akadeemilisele keskkonnale omase vaba mõtlemise, kuid samas kiirreageerimisjõududele sarnase mobilisatsioonivõime kriitiliste situatsioonide lahendamisel. Siin peitubki esimene suur vastuolu, kuid loodan, et tulevikus tehtav mõttetöö ja pidev mehhanismi täiustamine ulatavad lahenduseks võtme. Eliyahu Goldratt sõnastab kaasaegse ettevõtte edukaks strateegiaks kolm tingimust: teenida raha, tagada töötajatele turvaline ja rahuldust pakkuv keskkond ning olukord, kus turg oleks rahul. Seda kõike praegu ja tulevikus. Kuigi välisministeerium pole ettevõte, võime naljaga pooleks, vaid ühte tähte muutes, seada endalegi uuenemiseks samad tingimused: meie ju raha ei teeni, teenigem siis rahu.

Loeme välisteenistuse kõige suuremaks väärtuseks mitte soodsalt soetatud või müüdud kinnisvara või infotoodete hulka ja kvaliteeti, vaid eelkõige inimesi. Inimesi, kes on ühel või teisel viisil motiveeritud, mistõttu neil tekib soov osaleda kogu süsteemi poolt soovitavaks peetavate eesmärkide saavutamisel. Ent mitte ainult! Peab leiduma ka soov ja võimalus osaleda nende eesmärkide sõnastamisel. Üksnes sellisel juhul suudame hoida organisatsiooni vitaalsena, mis omakorda loob eeldused värske pilguga maailmaprotsesside analüüsimiseks ning nendest osavõtmiseks. Senini oleme nii suutnud ja peame suutma ka edaspidi. Sest läbitud kaheksakümmend aastat oma õnnestumiste ja möödalaskmistegagi kohustavad meid järgnevat sama pikka ajajärku tagama. Vundament sellele uuele arenguperioodile laotakse just neil aastatel.