Aastaraamat 1999

Toomas Hendrik Ilves
välisminister


Eesti astub uude aastatuhandesse paljuski nii, nagu ta astus eelmisesse aastatuhandesse: sõltumatu, suveräänse riigina. Vahepealne periood oli kahjuks tunduvalt erinev. Niipalju, kui ajalooliste allikate põhjal võis järeldada, oli meie panus välispoliitikasse aastatuhande esimesel poolel mõnevõrra piiratud. Väidetavalt hävitasid eestlased 1187. aastal Rootsi linna Sigtuna. Taanlastele andsime Danebro lahingus Tallinnas 15. juunil 1219 nende rahvuslipu. Lisaks sellele saame Läti Henriku kroonika põhjal uhkustada röövretkede ja kallaletungidega meie lõunanaabritele.

Eestlased ei olnud aastatel 1227–1918 ja 1940–1991 oma saatuse peremehed. Aastal 2000, mil me tähistame Eesti territooriumil Eesti Vabariigi Välisministeeriumi taasasutamise 10. aastapäeva, on Eesti Euroopasse integreerunud siiski paremini kui kunagi varem ajaloos.

Eestlase jaoks, kellele välispoliitika ei ole esmajärgulise tähtsusega, oli 1999. aasta omamoodi verstapostiks. Juulikuus loobusid Austria ja BENELUXi riigid viisanõudest ning esmakordselt muutus kogu Euroopa Eesti kodanikele viisavabaks. Enne seda samal aastal olid selle sammu astunud Portugal, Hispaania, Kreeka, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Viisavabadus Rootsi, Norra ja Soomega seati sisse 1997. aasta mais ning veel enne seda – kui nimetada Euroopa Liidu riike – Iirimaa ja Taaniga (1. mail 1993) ning Suurbritanniaga, mis taastas viisavabaduse 14. juulil 1992 (mitte et keegi nüüd sõrmega järge ajaks). Endiste kommunistlike riikide kunstlik eristamine nende ikestatuse viisi põhjal ehk nende liigitamine "satelliitideks" või „endisteks Nõukogude vabariikideks" lõppes siis, kui Eestile esitati kutse Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimiste alustamiseks. Tegelikkuses kadus see kaheastmeline liigitus aga alles siis, kui eestlastele anti samasugune viisavabadus nagu nendele riikidele, kes olid oma orjuseahelad maha raputanud juba 1989. aastal.

Professionaalsest diplomaatiast kõneldes liikus Eesti 1999. aastal märkimisväärselt edasi meie välispoliitika kahes esmatähtsas valdkonnas – Euroopa Liidu ja NATOga integreerumise vallas. Välisministeeriumi kui läbirääkija ja positsioonide ettevalmistaja seisukohalt tõusis Eesti Vabariigi Välisministeerium uuele professionaalsuse tasemele, mille aluseks on olnud pidev ja intensiivne töö laia küsimuste ringiga. Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimised on tõenäoliselt kõige intensiivsem diplomaatiline tegevus, millega eestlased kogu oma ajaloo jooksul kokku puutunud on. See nõuab tervikuna hoopis teistsugust ja kõrgemat professionaalsust ning ressursside rakendamist. Mul on hea meel, et ministeerium on ses suhtes olnud edukas. Loomulikult on veel palju teha ning ühinemisprotsessi raskuskese on ilmselgelt nihkunud Tallinnasse. Esmatähtsa ülesandena kerkis 1999. aastal meie ette see, kui kiiresti suudab Eesti vastu võtta ja - mis veelgi olulisem – täielikult ellu rakendada ühenduse õigustikku ehk acquis communautaire'i.

Statistikast kõneledes esitas Eesti lisaks 1998. aastal üle antud 12 peatükile oma esialgsed seisukohad 18 peatüki suhtes. Lisaks esindavad 1999. aastal esitatud seisukohad kõige keerulisemaid valdkondi, mis nõuavad ulatuslikku siseriiklikku tööd seadusandluse ja selle rakendamise vallas. 1999. aastal avati 16 uut peatükki, nii et kokku on praegu läbirääkimisteks avatud 23 peatükki. 1999. aasta lõpus suleti ajutiselt kaheksa peatükki. Aasta kohta, mil Eestis toimusid kahed valimised ning võeti vastu säästueelarve, mil valiti uus Euroopa Komisjon, ei ole seda sugugi vähe.

Möödunud aasta tähtsamate sündmuste hulka kuulub ka Eesti algatus, "5+1" protsessi ehk "Luksemburg 6" käivitamine, mille raames esimene läbirääkijariikide rühm kohtub regulaarselt ministrite tasemel. "5+1" protsessi sihiks on aidata kaasa koostööle seisukohtade ja strateegiate formuleerimise vallas ning sellisena on see ühinemiseelse diplomaatia üks produktiivsemaid vorme.

1999. aasta võtmesündmusi oli NATO tippkohtumine Washingtonis, mille tulemused täielikult vastasid Eesti eesmärkidele. Tippkohtumise lõppdeklaratsioonis nimetati Eestit selgesõnaliselt kandidaatriigina ja kinnitati, et ei riigi suurus ega ka tema geograafiline asukoht ei määra riigi õigust valida liikmeksolek NATOs. Sama tähtis oli liikmelisuse tegevuskava (Membership Action Plan ehk MAP) vastuvõtmine, milles on üksikasjalikult sätestatud, mida peab Eesti tegema alliansiga ühinemiseks. MAPi väljatöötamine koostöös kaitseministeeriumiga muutus aasta teisel poolel välisministeeriumi tegevuse keskseks valdkonnaks ning jääb selleks ka lähitulevikus.

Pärast viit pikka aastat läbirääkimisi ratifitseeris Eesti Marrakeši lepingu ja ühines lõpuks 1999. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, mis oli oluline samm edasi Eesti sulandumisel maailmakaubandusse ning tema kaubandussuhete korrastamisel. See tähendas Eesti jaoks uut küpsusastet. Varsti pärast WTOga ühinemist koges Eesti delegatsioon Seattle’is uue "avaliku diplomaatia" vastuoksusi ja väljakutseid.

Küpsust ei saa siiski mõõta üksnes sellega, kui hästi me täidame oma liikmekohuseid rahvusvahelistes klubides. „Suureks kasvamine" tähendab ka omaenda kogemuste ja saavutuste jagamist, olles seejuures üle kommunistliku süsteemi tagurlikkusest. Olgu need seminarid Eesti rahareformist Bulgaarias, Eesti koolide "Tiigrihüppe" programmist või maksupoliitikast Mongoolias, Ukraina ja Gruusia piirivalvurite koolitamine või arvutite eraldamine Tšernobõli piirkonna koolidele, Eesti võtab seda vastutust täie tõsidusega. Sellise riigi jaoks nagu Eesti on tõepoolest saavutus edestada paljusid Euroopa Liidu riike korruptsiooni vastu võitlemisel ja - veelgi enam - suurema hulga internetiühenduste poolest. Küpsus saabub aga siiski alles siis, kui näidatakse ka teistele, kuidas see saavutati.

Loomulikult ei ole kõik läinud nii sujuvalt, nagu me oleme lootnud. Kahtlemata on see seotud eri tempos muutustega. 1991. aastal tundis Eesti tõepoolest puudust arenenud institutsioonidest ja seadusandlusest ning diplomaatilistest kogemustest. Möödunud kümnendil on toimunud suured muutused ja Eesti on jõudnud küpsusastmele, mida taasiseseisvumise ajal, kui Lääne pealinnades arutati kõikvõimalikke arengustsenaariumeid, oskasid ennustada vaid vähesed. Mõnikord läheb see vahendajatele kaotsi, kui nad ei pane siin toimunud muutusi tähele. Lastega räägitakse üht moodi, täiskasvanutega teisiti. Nagu iga lapsevanem teadma peaks, ei anna täiskasvanutega laste kombel rääkimine parimat ega viljakaimat tulemust.

Eestis on aeg möödunud tõepoolest kiiremini, kui seda ehk subjektiivselt tajutakse nendes riikides, kus juba kümme aastat tagasi oli kõrge elatustase, toimiv turumajandus, täielikult väljaarenenud õigussüsteem ja professionaalne diplomaatiline korpus. Mida enam tasandub vahe meie ja nende riikide vahel, mis ei kannatanud pool sajandit Nõukogude terrori, okupatsiooni ja primitiivsuse all, seda enam eeldame me uut mõistmist - kes me sellised oleme ja mida Eesti endast kujutab. Aastal 2000, kui me tähistame Eesti diplomaatia Eesti pinnale naasmise 10. aastapäeva, on see kindlasti tähtis meile kõigile.