Aastaraamat 2001

Vähe on asju, mille kujundamisele kuluks samavõrd palju aega kui riigi järjekestvale välispoliitikale, mis jääb rahva arvamusele rajatuna kehtima ka valitsuse väljavahetamiste korral. Järjekestev välispoliitika annab tunnistust riigi küpsusest - ministrid võivad tulla ja minna, aga riigi pürgimused ja strateegilised valikud jäävad laias laastus muutumatuks.

Usun, et Eesti on viimase aastakümnendi jooksul näidanud, et ta välispoliitika on järjekestev ning selliseks ka jääb. Oleme üle saanud lapsikust ettekujutusest, justkui areneks välispoliitika "läbimurrete" kaudu, ning unelmast, et rahvusvaheliste suhete uued arengusuunad pannakse paika üksnes riigijuhtide kokkutulekutel. Pigem teame, et loodetud välispoliitiliste eesmärkideni jõuame vaid järjekindla, aeganõudva ja vaevarikka diplomaatilise tegevusega välismaal ning tülika, pahatihti ebapopulaarse riigisisese poliitilise tööga. Aastat 2001 - minu viimast sellel tööpostil - võib pidada Eesti jaoks oluliste saavutuste aastaks, mis pole aga ministri selleaastaste ettevõtmiste tulemus, vaid hoopis pikaajalise protsessi resultaat.

Seoses meie kahe pikaajalise välispoliitilise eesmärgiga - ühinemine Euroopa Liidu ja NATO-ga - tõi möödunud aasta tõesti palju dramaatilisi muudatusi, eriti mis puutub NATOsse. 2000. aasta lõpus näis Eestil olevat vaevalt rohkem võimalusi saada kutset NATO-ga ühinemiseks, kui neli aastat varem. Leidus ka optimistlikke seisukohti, ent realistid ja reaalpoliitika järgijad olid sangviinilisusest kaugel. Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni seisukohtades me tollal veel päris kindlad olla ei saanud. Samuti teadsime mitmete eurooplastest alliansiliikmete skeptilisest suhtumisest meisse või äraootavast seisukohast. Kuid areng oli siiski alanud. Jää oli sulama hakanud. NATO Liikmelisuse Tegevuskava (MAPi) raames tehtud töö näitas, et Eesti-taoline riik on võimeline NATO nõudmisi täitma. MAPi protsess iseenesest oli uus ja eelnevate laienemiste käigus seda ei rakendatud, ent meile sobis see täpselt, sest võimaldas skeptikutele näidata, et Eesti-taoline riik suudab ootustele vastata.

2001. aastal sai tublisti hoogu juurde ka nn Vilnius-10 protsess (VI0), näidates Ida-Euroopa kandidaatriikide suutlikkust koostööd teha. Ühes V10 nõupidamise julges ja tähenduslikus kõnes õhutas Tšehhi president Vaclav Havel saatma Balti riikidele kutset NATO-ga ühinemiseks. NATO laienemise järgmiseks verstapostiks võib pidada USA presidendi George Bushi Varssavi Ülikoolis peetud kõnet, mis osutas selgelt USA huvidele NATO laienemisprotsessis. Ka teised juhtivad NATO riigid avaldasid toetust, eriti Prantsusmaa president Jacques Chirac Eesti-, Läti- ja Leedu-visiidi raames. Võib öelda, et 2001. aasta suve lõpuks oli NATO laienemisest Balti riikidesse saanud küsimus, millesse suhtusid tõsiselt peaaegu kõik alliansi liikmed. Sügis tõi endaga kaasa ka Venemaa presidendi Vladimir Putini visiidi Saksamaale ja NATO peakorterisse. Siis sai selgeks, et Venemaa ei näe NATO laienemist Baltikumi suunas enam sellise ähvardava ja ohtliku protsessina, nagu nad seda pikka aega olid arvanud.

Kõike seda varjutasid aga 11. septembri jubedad rünnakud. Arusaamad julgeolekust muutusid täielikult ning seda ümberhindamist me alles alustasime. Külma sõja aegne ettekujutus riiklikust julgeolekust, mis tähendas, et kaks enam-vähem sümmeetrilist blokki seisid rinnakuti, on ilmselgelt vananenud. Riiklik julgeolek ei tähenda enam, et soomusväed on vastamisi soomusvägedega. Julgeolek on muutunud ebasümmeetriliseks ning haihtunud on ka erinevused sõjalise ja mittesõjalise julgeoleku vahel. Heideldes terrorismiga ei räägita enam kaitserinde sügavusest, tulejõust või lennukikandjate lahingugruppidest. Mittesõjalise julgeolekuga seotud küsimused, nagu poorsed piirid, ebaseaduslik piiriületus, rahapesu, lennuväljade turvalisus jne, on nüüd muutunud märksa tähtsamaks ning kujunevad tulevikus veelgi olulisemaks. 11. september muutis ka NATO rolli. Eesti üheks tähtsamaks ülesandeks ongi praegu oma koha leidmine NATO-s, mis omakorda leiab koha dramaatiliselt muundunud julgeoleku keskkonnas.

Eesti teine esmatähtsusega välispoliitiline eesmärk on muidugi ühinemine Euroopa Liiduga. Kodusel areenil oli see möödunud aastal seotud raskustega, eriti kui arvestada aasta esimesel poolel avalikkuse toetuse dramaatilist vähenemist EL-iga ühinemisele. Seda võis muidugi mingil määral ette näha, kuna EL ei olnud inimeste ettekujutuses enam lihtsalt abstraktne idee ja osaliselt hakati tajuma, missuguste kulutuste ja kasudega on seotud EL-iga ühinemine. Olulise tähtsusega oli tõsiasi, et eestlased hakkasid kõigele vaatamata tajuma EL-iga ühinemise eeliseid, mis koos uue presidendi avaliku toetusega EL-ile tugevdasid positiivset suhtumist. Muutus oli eriti tugev just maaelanikkonna hulgas, kellele EL-iga ühinemine kõige rohkem kasu tooks ja kes paradoksaalselt olid EL-i senini kõige skeptilisemalt suhtunud.

EL-iga ühinemine ei sõltu aga ainult avalikust arvamusest, pigem vaevarikastest ja aeganõudvatest läbirääkimistest. Ausalt öeldes lootis Eesti 2001. aasta jooksul teha suuremaid edusamme, kui suudeti. Samas tuleb muidugi meeles pidada, et asjad arenesid aeglasemalt, kuna möödunud aastal jõuti läbirääkimiste raskeimasse faasi. 1998.-2000. aastal käsitletud peatükke oli palju lihtsam sulgeda kui neid, millega pidime tegelema aastal 2001. Isiklikult leian sellegipoolest, et vahel arvestati järelejõudmise printsiipi rohkem kui valmidust. Näiteks sise- ja justiitsküsimuste peatüki sulgemise edasilükkamine 2002. aastale. Kuigi Eesti oli oma seisukohad ja andmed esitanud samaaegselt teiste riikidega, andis selline samm märku mitte individuaalse, vaid horisontaalse lähenemise esilekerkimisest. Ametikohalt lahkudes jään lootma, et peetakse kinni Göteborgis ja Laekenis vastu võetud ajagraafikutest.

Eriti peab see paika nüüd, mil hakkame maadlema tõeliselt tülikate peatükkidega, nagu põllumajandus, rahandus ja institutsioonid. On ju selge, et sissetulekute ja kulutuste erinevused kandidaat- ja liikmesriikide vahel on piisavalt suured, et praegused liikmed tahaksid eristada abi poliitikast, olgu tegemist siis tööjõu vaba liikumise või põllumajandustoetustega. Olen sellegipoolest veendunud, et nimetatud vahetegemistesse tuleks suhtuda suurema tundlikkusega, vältimaks uute liikmete paigutamist teise klassi staatusesse. Olen korduvalt toonitanud, et EL-i seisukoht tööjõu vaba liikumise kohta peegeldab arusaadavalt mõne liikmesriigi tõsiseid sisepoliitilisi muresid. Keegi ei ole aga senini osanud anda rahuldavat seletust paradoksile, miks mitu aastat pärast laienemist naudivad EL-i mitteliikmesriikide kodanikud näiteks Norrast ja Islandilt põhilisi vabadusi, mille nautimine pole samas võimalik EL-i kodanikel Eestist või Ungarist. Igat eraldi juhtumit saab muidugi ratsionaalselt selgitada, aga kui kokkuvõtteks jääb mulje, et kandidaatriikidele määritakse kaela ebaõiglased kokkulepped, tekib rahulolematus. EL-i laienemine on tervele Euroopale paraku liiga oluline, et lasta protsessil kirjeldatud tajumuse taha takerduda.

Kuigi aastal 2001 tehti olulisi edusamme ka teistes valdkondades, ei ole siinkohal võimalik neid kõiki käsitleda. Üks 2001. aastal toimunud sündmus, ehk õigemini protsessi lõpp, oli Tallinna OSCE esinduse sulgemine pärast kaheksa-aastast tegevust.

Jättes kõrvale tõusud ja mõõnad, mida Eesti seoses OSCE-ga koges, võib kogemust üldkokkuvõttes positiivseks pidada. Kuigi vahel jäi paratamatult mulje, et OSCE siinolek oli rajatud põhimõttele Quod licet Iovi, non licet bovi. Aga need omaaegsed muljed ei lähe meile praegu korda. Asja positiivselt küljelt hinnates olen veendunud, et tänu kaheksa-aastasele intensiivsele vaatlemisele, milletaolist vähesed riigid, olgu kas idas või läänes, on läbi teinud, on Eestil üks parimatest kodaniku-, inim- ja vähemusõigusi käsitlevatest seadusandlustest. Kui edukalt suutis esinduse kohalolek vältida õigustamatuid väiteid Eesti kohta, on aga omaette küsimus. Olles lõpuks sõltuv ühest meie seadusandluse muutmisest, oli esinduse tegevuse edukas lõpetamine muidugi riigisiseste teravate debattide tulemus. Paraku polnud esinduse sulgemine 2001. aastal mitte tulemus, vaid viieaastase protsessi kulminatsioon, mil peeti pidevaid läbirääkimisi, et konkretiseerida ja üksikasjalikult paika panna OSCE esinduste roll praegu ja tulevikus. Loodan, et nimetatud protsess, milles Eesti mängis võtmeosa, tuleb kasuks ka teistele OSCE esindustele, mis tegutsevad mitmel pool endises kommunistlikus maailmas. Nagu ma ütlesin viis aastat tagasi Viinis, on OSCE-l raske säilitada objektiivset seisukohta ilma selgelt defineeritud mandaatide, tõelise aruandekohustuse ning esinduse aruannete kvaliteedi kontrollita. Kogemused on näidanud, et alati pole võimalik oodata sama kõrget professionaalset taset ja objektiivsust, mida kogesime Doris Hertrampfi puhul, kes oli viimane OSCE esinduse juht Eestis.

Ametist lahkudes tahaksin kasutada seda võimalust, et tänada Eesti Välisministeeriumi kõiki diplomaate ja kõiki töötajaid. Tänu neile on kindlustatud Eesti välispoliitika stabiilsus ja järjepidevus. Nad on ära teeninud kogu tänu ja kiituse Eesti õnnestumiste eest. Süüdistused ja laitused seoses kõige muuga langegu minu kaela.


Toomas Hendrik Ilves
Välisminister 1999-2002