Aastaraamat 2002

Möödunud aasta ei olnud pikem ega lühem kui eelmised 365 päeva, igaüks 24 tundi pikk. Ometi tundus mulle aasta lõpus nii mõnelgi korral, et kell tiksub kiiremini kui tavaliselt. Tekkis tahtmine teha sama, mida koolipoisid tegid filmis "Nimed marmortahvlil" Tartu raekoja kellatornis – aega seisma panna, sest paljud väga olulised otsused, mis mõjutavad Eesti edasist arengut väga pikaks ajaks, tuli vastu võtta piiratud ajaga.

Kell tiksus, kuid otsused said tehtud.

Jaanuaris ametisse asunud valitsus kinnitas senise välispoliitika jätkumist ja eelistuste püsimist. Asjaolude kokkulangemise tõttu jäi just selle valitsuse ülesandeks lõpetada läbirääkimised Euroopa Liiduga ning tuua Praha tippkohtumiselt koju kutse alustada läbirääkimisi NATO-ga.

"Nüüd, kus te olete saavutanud oma välispoliitilised eesmärgid..." – nii on pärast Kopenhaagenit ja Prahat alustatud minuga kümneid vestlusi. Ma olen vestluspartnereid korrigeerinud: Eesti jaoks ei ole olnud iseseisvaks eesmärgiks liitumisläbirääkimiste lõpetamine Euroopa Liiduga või läbirääkimiste alustamine NATO-ga! Jah, need on olnud vaheeesmärgid. Kuid kindlasti ei saa ega taha me öelda, et pärast aastat 2002 on Eesti välispoliitika valmis saanud.

Läbirääkimiste ettevalmistamine ja pidamine Euroopa Liiduga oli suur töö. Aastaraamatus ilmuv Alar Streimanni kokkuvõte laseb aimata neid emotsioone ja tundeid. Lõpuni mõistavad aga tehtud töö intensiivsust ja sellega kaasnenud pinge suurust vaid need, kes viie aasta jooksul endast kõike andes läbirääkimistele pühendusid.

Ütlesin liitumisläbirääkimiste lõpetamist tähistavatele eestlastele Kopenhaagenist saadetud tervitustelegrammis, et neile sadadele inimestele – diplomaatidele, meie liitlastele, arvamusliidritele, poliitikutele ja ametnikele – tänu kellele me läbirääkimised lõpetasime, tuleb teha sügav kummardus. Ilma nende inimeste töö ja usuta edusse ei oleks eestlastel 2003. aasta 14. septembril võimalust rahvahääletusel Euroopa Liiduga liitumise üle otsustada.

See Euroopa Liit, kuhu Eesti pürgima hakkas, ei ole enam kaugeltki see liit, millega me liitume. Enam ei ole ligi poolt miljardit elanikku koondava ühenduse jaoks põhiküsimus, millises ulatuses ja millal laieneda. Põhiküsimuseks on kujunemas Euroopas legitiimse, demokraatliku ja efektiivse otsustusmehhanismi tagamine. Enam ei ole küsimus, kui lai on Euroopa, vaid kui läbipõimunud ta on, mitte kui suur, vaid kui efektiivne ta on. Oli väga oluline, et 2002. aastal käivitunud Euroopa tuleviku debatti kaasati ka kandidaatriigid. Võimalus kujundada ühenduse tulevikku, millega liitumas ollakse, on äärmiselt oluline. Eesti oli üks aktiivsemaid Euroopa tulevikudebatis osalevaid kandidaatriike ning küllap suudame otsustamisel oma sõna öelda ka siis, kui meie kandidaadistaatus asendub liikmesriigi omaga.

2002. aasta võtmesündmuseks oli kahtlemata ka NATO tippkohtumine Prahas. Siingi oli tegu ühe väga olulise vaheetapiga, mitte lõppjaamaga. Kutse alustada läbirääkimisi alliansiga liitumiseks ei anna võimalust hingetõmbeks, vaid tähendab veel suuremat vastutust, suures süsteemis oma rolli leidmist ning selle peensusteni väljaarendamist.