Välisminister Urmas Paeti ettekanne Riigikogus

Lugupeetud juhataja,
austatud Riigikogu liikmed,
head külalised!

Alustades valitsuse välispoliitika ettekannet, pole liigne meenutada Eesti välispoliitika ülimaid ülesandeid. Need on Eesti julgeoleku kindlustamine ja meie inimeste heaolu kasvatamine, mille saavutamisele on suunatud kõik, mida valitsus ja välisministeerium teeb. Eesti välispoliitilist tegevust läbib siduva joonena ühiste väärtuste ruumi laiendamine, kus austatakse demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid.

Üldise arvamuse kohaselt elame praegu suurte muutuste ajal. Räägime suurenevast lõhest arenenud riikide tuumiku ja mahajäänud ääremaailma vahel; Hiinast, kellest on juba saanud, ning Indiast, kellest peagi saab majandushiiglane. Teame, et aina enesekindlam Venemaa vastandab end demokraatlikule maailmale. Ees ootavad raskused energia hankimisel, maailma keskkonnaseisund üha halveneb.

Aga vaadakem korraks, kuidas kirjeldati rahvusvahelist olukorda näiteks 50 aastat tagasi: „Maailm on läbi elamas suuri muudatusi. Olulisem on rahvastiku ohtlik juurdekasv. Teaduslik areng on peadpööritav: inimesed suunduvad peagi väljapoole maakera gravitatsioonivälja. Tooni annavad poliitilised revolutsioonid Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Omaette suureks faktoriks on Hiina muutumine dünaamiliseks jõuteguriks. Ameerika Ühendriigid saavad uue presidendi, kes võib kaasa tuua USA väljamurdmise rahvusvahelisele areenile.” Nõnda kirjutas üks väliseesti vaatleja maailmast kuuekümnendate aastate künnisel. Kõlab dramaatiliselt. Ja ometi oli see ajajärk rahvusvaheliste suhete lähiajaloos suhteliselt rahulik. Nii omandavad meie tänased pakilised probleemid pikemas perspektiivis märksa lootustandvama varjundi.

Head Riigikogu liikmed, kõnelen täna esmalt julgeolekuolukorrast maailmas ja Eesti sammudest selle tugevdamisel. Endiselt on aktuaalsed koostöö terrorismivastases võitluses, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, regionaalsete konfliktide lahendamine ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtete juurutamine. Neid küsimusi käsitlesin pikemalt Riigikogu ees peetud kõnes aasta tagasi. Julgeolekuprobleemide hulka viimastel aastatel lisandunud energiajulgeoleku ja küberturvalisuse teemadel peatun aga tänase ettekande teises osas.

Hinnates olukorda Afganistanis, tõdeme, et kuigi näiteks majandus- ja hariduselus on märgata edasiminekuid, on probleeme endiselt palju. Eesti jätkab NATO kõige tähtsamal operatsioonil Afganistanis koos partneritega julgeolekuolukorra parandamist, et raiuda läbi terrorismijuurestik ning vältida Talebani naasmine võimu juurde. Ja pole liigne mainida, et olukorra parandamiseks on äärmiselt oluline teha koostööd afgaanidega ning arvestada nende tavadega. Me turgutame ka kohalikes elanikes tärkavat omalust oma riigi suhtes.

Pikemas perspektiivis on väga oluline Afganistani enda julgeolekujõudude ülesehitamine, see on ka väljumisstrateegia üks alustalasid.

Hiljuti Afganistani külastades oli mul rõõm näha sinimustvalget lippu lehvimas mitmes olulises Afganistani stabiliseerimise sõlmkohas. Meie arenguabi on mitmekordistunud, peamiselt panustame meditsiinisektorisse. Lisaks lähetame sellel aastal Kabuli ka politseieksperdi ning Helmandisse meditsiinieksperdi. Kui nüüd tagantjärele vaadata, siis oleks rahvusvaheline tsiviilabi võinud sellel sügavalt vaesel maal olla tunduvalt suurem juba 1990-ndatel aastatel. Aga eks see ole vana tõde, et nii rasked missioonid on justkui vastu päikest vaatamine – tagasivaade on alati valutum ja selgem. Ja mõistagi peab Afganistan ka ise järjest suurema vastutustundega ehitama tsiviilühiskonda, mis tähendab muu hulgas ka ajakirjandusvabaduse tagamist.

Afganistanis oodatakse rohkem tähelepanu rahvusvaheliselt üldsuselt. Loodame, et ÜRO eriesindajaks Afganistani määratakse rahvusvaheliselt kaalukas isik, ja toetame ÜRO tegevuse laiendamist edasi lõunaprovintsidesse, kus olukord on kõige hapram. Euroopa Liidu roll tsiviilabis ja politseisüsteemi ülesehitamisel peaks samuti tunduvalt kasvama. Eesti on asunud Euroopa Liidus aktiivselt tegutsema selle nimel, et ka EL-i roll Afganistanis kasvaks ja et Afganistani vajadusi Euroopa Liidus teravamalt tunnetataks.

Iraagis on USA väekontingendi suurendamine alates 2007. aasta kevadest koos USA tõsiste diplomaatiliste pingutustega toonud märkimisväärset edu. ÜRO peasekretäri selle aasta jaanuaris avaldatud raporti kohaselt on julgeolekupoliitiline olukord Iraagis endiselt raske, kuid võrreldes varasemaga võib täheldada vägivallalainete tunduvat vähenemist ja seda kõike tänu Iraagi politseiüksuste tõhusale tööle. Pooltes Iraagi provintsides on julgeolekuolukord juba sedavõrd stabiliseerunud, et rahvusvahelised koalitsiooniväed on andnud kontrolli üle Iraagi jõududele. Selle aasta jooksul peab Iraak suutma saavutada kontrolli ka ülejäänud 9 provintsi üle. Lootust annab rahvusliku leppimise atmosfäär.

Võimalik, et paranenud julgeolekuolukorrast tulenevalt võib rahvusvahelise kohaloleku juriidiline alus Iraagis teiseneda, ja mitmed riigid on asunud aru pidama, kuidas Iraaki edaspidi abistada. Meie selge seisukoht on, et rahvusvaheline koalitsioon peaks jätkama Iraagi abistamist. Vastasel korral võib Iraaki ähvardada laiema kodusõja oht, mis võib väljuda riigi piiridest.

Kavatsen enne suve Iraaki külastada ja kohtuda sealsete poliitikutega, et selgitada, millised on nende ootused. Iraak jääb veel kauaks rahvusvahelise tähelepanu keskmesse ning ma arvan, et ka Eesti peaks jätkama oma abi nii kaua, kuni Iraaki saabub stabiilsus ja kuni Iraak ise meie abi soovib.

Lähis-Idas on olukord alati keeruline. USA algatusel ja rea Araabia riikide diskreetsel suunamisel teevad Palestiina Omavalitsus ja Iisrael praegu jõupingutusi, et kokkuleppele jõuda nendes olulistes erimeelsustes, millest seni õieti räägitud pole. Need on Jeruusalemma staatus, Palestiina põgenike õigus naasta Iisraeli ning Palestiina ja Iisraeli piiride kindlaksmääramine.

Eesti aitab omalt poolt kaasa Palestiina riigi tekkimisele ja edasiste relvaaktsioonide ära hoidmisele Iisraeli elanike vastu. Selleks annetame Palestiina–Iisraeli rahuprotsessi toetamiseks kolme aasta jooksul ligi 11 miljonit krooni, mis on seni meie suurim panus üleilmsete konfliktide lahendamisel.

Mul on heameel, et meie võimalused Lähis-Ida kirjul poliitikamaastikul kaasa rääkida on aastaga tunduvalt paranenud, eriti aga nüüd, mil meil on oma diplomaatilised esindajad ning peagi saatkonnad Tel Avivis ja Kairos.

Maailma ja Euroopa murelaps on endiselt Aafrika. Peatugem korraks viimastel sündmustel: valitsuse kukutamise katse Tšaadis ja valimistulemuste võltsimine Keenias ning neile järgnenud rahutused näitavad, kui habras on sealne olukord. Pikaajalised usulised ja etnilised konfliktid Somaalias ning genotsiid Sudaanis on pärssinud nende riikide normaalset arengut ja põhjustanud tohutuid põgenikevoolusid. Sudaani valitsus on andnud lubadusi koostööks rahvusvahelise üldsusega. Juhul kui antud lubadusi ellu ei viida, toetab Eesti seniste Sudaani vastu suunatud Euroopa Liidu ja ÜRO sanktsioonide karmistamist.

Mida on teinud Eesti Aafrika toetuseks? Osalesime eelmisel aastal Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonidel. Aitasime Sudaani miljoni krooniga, et leevendada seal sisepagulaste ja põgenike olukorda. Oleme osutanud abi ka Keenia sisepagulastele. Euroopal seisab Aafrikaga ees kindlasti väga palju koostööd juba ainuüksi seepärast, et eraldab ju Euroopat Aafrikast kõigest 14 km.

Austatud Riigikogu!

Tulles tagasi Euroopasse – külmutatud konfliktide ja Lääne-Balkani juurde – vaatame kõigepealt asjade seisu Kosovo küsimuses.

Siinkohal on kõigepealt hea meel teatada, et just äsja otsustas valitsus tunnustada Kosovo Vabariiki.

Me oleme pidanud kõige paremaks plaaniks pean ÜRO peasekretäri eriesindaja Martti Ahtisaari esitatud staatuseettepanekut ja ajakava. On märkimisväärne, et oma iseseisvusdeklaratsioonis kinnitab Kosovo Assamblee valmisolekut Ahtisaari plaan ellu viia, sealhulgas kõike, mis puudutab vähemuste ning nende ajaloolise ja kultuuripärandi kaitset. Lähtudes ka esmaspäevasel Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel arutatust tunnustas Eesti Kosovo iseseisvust. Ühtlasi toetame me Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) tsiviilmissiooni Kosovos, kuhu panustame oma ekspertidega.

Strateegiliselt oluline on Serbia osaluse tagamine piirkonna pikaajalise arengu lahendustes. Teatavasti soovib 70% serblastest Euroopaga lõimuda. Boris Tadići tagasivalimine presidendiks annab märku serbia rahva enamuse soovist jätkata teed Euroopasse. Pole mingit kahtlust, et Serbia vajab Euroopa ja seega ka Eesti tähelepanu. Tõeline partnerlus Euroopaga on kogu Lääne-Balkani edu tagatis.

Edasi mõni sõna ka nõndanimetatud külmutatud konfliktidest – Euroopa reaalsetest pingekolletest. Peab tunnistama, et 15 aastat kestnud jõupingutused Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Mägi-Karabahhi küsimustele lahenduse leidmiseks pole paraku üleskutsetest ja hea tahte avaldustest kaugemale jõudnud. Ka sealsed rahuvalveformaadid ei vasta esitatud nõuetele ega too lahendust lähemale.

Olukord ei ole ometi täiesti lootusetu, sest iga päevaga kasvab kohalike elanike soov elada rahus.

Kõige selgemalt on seda märgata Transnistria kontrolljoonel, mida Transnistria poolelt ületab iga päev tuhandeid inimesi, et teistesse Moldova piirkondadesse tööle või külla minna. Sajad Transnistria ettevõtted on ennast Moldovas registreerinud, valides sellega ligipääsu Euroopa Liidu turule, mida võimaldab Moldova Euroopa Liidu naabruspoliitika tegevuskava. Lisaks naabruspoliitika edendamisele peaksime Euroopa Liidus välja töötama ka usaldust ja julgeolekut suurendavad meetmed või kaaluma juba esitatud meetmete tugevamat poliitilist ja rahalist toetamist. Näiteks neid, mis tugevdavad Transnistria majanduslikku integratsiooni ülejäänud Moldovaga ja inimestevahelist suhtlemist.

Ka Lõuna-Osseetias, kus praegu on Gruusia-meelse ajutise administratiivse üksuse näol tekkinud de facto valitsuse kõrvale reaalne alternatiiv, otsivad inimesed võimalusi elada rahus. Sisuliselt on valida, kas eelistada juhinduda Gruusia kutsest läheneda koos Euroopale või jääb status quo püsima. Abhaasia puhul tuleks aga mõelda sellele, kuidas tagada Abhaasia suurem avatus ja rahuprotsessi läbipaistvus. Võiksime koos Riigikoguga kaaluda erinevate parlamentaarsete institutsioonide, näiteks ENPA ja teiste kaasamist, et avatust suurendada. Eesti toetab usalduse loomist ja liikumisvabadust, nagu ka otsedialoogi loomist Thbilisi ja Suhhumi vahel. See aitaks kaasa usalduse suurenemisele Abhaasia elanike ja Gruusia keskvõimu vahel ning piirkonna majanduslikule arengule.

Ja lõpetuseks, kordan taas üle, et Eesti näeb selget lisaväärtust Euroopa Liidu suuremal kaasatusel külmutatud konfliktide lahendamisse, ennekõike Euroopa Liidu naabruspoliitika ja eriesindajate kaudu.

Austatud Riigikogu liikmed!

Üleilmse ja piirkondliku julgeoleku kindlustamiseks on vaja tuua uued demokraatiad ja Lääne-Balkani riigid NATO-le lähemale. Laienemise küsimused on ka eelseisva NATO tippkohtumise kavas. Eeldades, et kandidaatriigid Horvaatia, Makedoonia ja Albaania jätkavad vajalikke reforme ja liitumisettevalmistusi praeguses tempos, pooldab Eesti kõigile neile kolmele riigile liitumiskutse esitamist Bukaresti kohtumisel. Samuti toetame me Gruusia ja Ukraina edasist euroatlantilist integratsiooni ja leiame, et mõlemale partnerile võiks anda liikmesuse tegevuskava (MAP-i) 2008. aasta jooksul. Esimene võimalus selleks avaneb Bukarest tippkohtumisel aprillis.

Omaette väga oluline julgeolekuline ühenduskoht on NATO ja Euroopa Liidu koostöö. Me mõtleme selle all nii koordineeritud tegevust operatsioonidel kui ka poliitilise dialoogi süvendamist. Loomulik ja vajalik oleks teha koostööd kriiside ärahoidmisel, rääkimata siis kriiside lahendamisest. Nii saaksime olemasolevaid võimalusi kõige paremini ära kasutada ja vältida inimelude ohtu sattumist missioonidel.

Euroopa stabiilsuse ja julgeoleku tagamise üheks peamiseks elemendiks on jätkuvalt Euroopa tavarelvastuse piiramise leping (CFE). Toetame NATO liitlaste jõupingutusi leping Venemaa osavõtul säilitada. Eesti on omalt poolt valmis alustama kõnelusi kohandatud lepinguga liitumiseks niipea, kui see on jõustunud ja avatud uutele liitujatele.

Kahtlemata on julgeoleku seisukohast oluline ka Venemaa roll ja areng. Sõltumata presidendivalimiste tulemustest pean väga oluliseks aktiivse dialoogi jätkumist Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Muidugi, dialoog ja koostöö eeldavad siiski mõlema poole tahet. Olen kindel, et hea tahte korral poleks Venemaal olnud sugugi raske teha koostööd ka näiteks ODIHR-iga valimiste vaatlemisel. Kahju, et see koostöövõimalus jäi kasutamata.

Loodame, et Venemaa kasutab presidendivalimisi ja uue presidendi ametisse asumist kui head võimalust suhete parandamiseks Läänega, eelkõige EL-i ja NATO-ga. See looks ka positiivse atmosfääri uue partnerlus- ja koostööleppe (PCA) läbirääkimiste alustamiseks.

Eesti jaoks pean aga oluliseks pragmaatilise dialoogi jätkamist Venemaaga. Me liigume edasi väikeste sammude haaval, hoides lahti erinevad suhtluskanalid ning töötades kokkulepetega, mis tooksid praktilist kasu meie mõlema riigi elanikele, nagu näiteks äsja kultuuriministrite poolt sõlmitud kultuurikoostöö lepe.

Hea Riigikogu!

Nüüdisaja, aga võib-olla ka kogu ühiskonna ajaloo üheks kõige hinnatavamaks saavutuseks võib pidada demokraatlike väärtuste võidukäiku. Eestil on demokraatia ja vabaduse edendamise teenistuses kaks sellist hästi läbimõeldud poliitikavaldkonda nagu arengukoostöö ja Euroopa Liidu naabruspoliitika.

Kui rääkida praktilisest koostööst, siis naabruskoostööd on juba pikemat aega tehtud mitmeaastaste tegevuskavade kaupa. See koostöö Euroopa Liiduga on aga väga erinev: näiteks Moldova, Ukraina ja Iisraeliga on esimesed tegevuskavad juba lõppemas. Mõnede riikidega kavatsetakse sõlmida uued raamlepingud. Teised, nagu näiteks Maroko, soovivad EL-iga senisest tihedamaid suhteid. Seetõttu pooldab Eesti diferentseeritud lähenemist partnerriikidele. Arvan, et muude uuenduste seas võiksid tulevased lepingud sisaldada ka nelja põhivabaduse: kapitali, kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumise elemente, muidugi järgides iga konkreetse partnerriigi arengut.

Oleme naabruskonnas kõige suuremat tähelepanu pööranud Ukraina, Gruusia ja Moldova käekäigule, näiteks toetab Eesti viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute sõlmimist Gruusiaga. Aga meie pilk on tunduvalt avaram. Heaks näiteks on Euroopa Liidu põhja- ja lõunariikide – Barcelona protsessi ja Põhjamõõtme – ühisseminar, mille korraldab välisministeerium koos Portugali, Soome ja Hispaania kolleegidega märtsis Tallinnas. Samuti on meie suur soov pöörata rohkem tähelepanu piiriülesele koostööle Venemaa Leningradi ja Pihkva oblastiga, sest piirialade elanikud ise on koostööks väga altid.

Teine tähtis tegevusvaldkond on arengukoostöö. Kunagisest spetsiifilisest nišitegevusest on kümne aastaga kasvanud meie välispoliitika üks kõige laiaulatuslikumaid ja läbivamaid teemasid.

Meie vastutus üleilmsete probleemide lahendamisel on märgatavalt tõusnud ja seda peegeldab ka meie eelarve kasv. Välisministeeriumi hallata oleva arengukoostöö ja humanitaarabi eelarve on paari viimase aastaga kasvanud ligi üheksa korda: 7 miljonilt kroonilt 60 miljonini. Kokku oli aga Eesti panus rahvusvahelisse arengukoostöösse eelmisel aastal esialgsetel andmetel ligi 250 miljonit krooni, mis moodustab 0,12% meie rahvuslikust kogutoodangust (RKT). Meie eesmärk on, et aastaks 2011 kasvaks see summa 0,17%-ni RKT-st, mis on ka Euroopa Komisjoni soovitud määr (aastaks 2010).

Eesti kahepoolne arengukoostöö on suunatud eelkõige neile riikidele, kus Eesti saab pakkuda kõige suuremat lisaväärtust ning kus ollakse valmis liikuma demokraatliku ja inimõigusi austava ühiskonna suunas. Meie peamisteks partneriteks on Gruusia, Moldova, Ukraina ja Afganistan.

Lõpetades majandusteemaga, räägin lühidalt sellest, kuidas kulgevad meie läbirääkimised Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmeks saamise üle. Juba enam kui kümme aastat tagasi alanud ettevalmistused on praeguseks jõudnud sinnamaale, et töötame koostöös teiste ministeeriumidega läbi OECD acquis'd.

Miks on OECD-ga liitumine Eestile niivõrd oluline? Esiteks võimaldab see meil paremini analüüsida oma majandusväljavaateid ning konsulteerida lahenduste leidmisel. Teiseks, OECD-s langetatud otsused mõjutavad sageli ka neid riike, kes sellesse organisatsiooni tegelikult ei kuulu – näiteks määratakse OECD-s arengukoostöö põhimõtteid, mida järgivad kõik doonorriigid, sealhulgas ka Euroopa Liit. Samuti sätestatakse OECD-s praegu küberturvalisusega seotud õiguslikke mõisteid, mis pakub meile väga suurt huvi. Aga mis kõige olulisem – OECD on oma ala kõige paremate ekspertide väärtuslik ametliku ja mitteametliku suhtluse keskkond.

Mõistagi on praegu raske ennustada, kui pikaks meie läbirääkimised kujunevad, ent loodame, et selleks ei kulu rohkem kui kaks aastat.

Head Riigikogu liikmed!

Järgmisena lähemalt meie ülesannetest Euroopa Liidus. Üks optimismiallikaid meie jaoks oli Eesti liitumine Schengeni ruumiga täpselt kaks kuud tagasi. Kõige suurema ja pingelisema töö tegid ühtse viisaruumi laienemiseks ära meie kolleegid siseministeeriumist, keda selle eest veel kord tänan. Kui veel kõnelda meie kodanike hõlpsamast reisimisest, siis käivad praegu tehnilised läbirääkimised USA-ga ning me loodame liituda viisavabastusprogrammiga veel selle aasta lõpuks.

Meie kohesed ülesanded Euroopa Liidus on seotud aga eelkõige reformileppe jõustamisega. Loodame, et Riigikogu kiidab leppe heaks sel varakevadel ja et lepe jõustub 1. jaanuaril 2009.

Millised perspektiivid avab Lissaboni leping Eestile ja Euroopale? Välispoliitilisest aspektist vaadates on lepingu tähtsus eeskätt selles, et ta annab Euroopa Liidule võimaluse mängida maailmas olulisemat rolli – enesekindlama ja ühtsema välis- ja julgeolekupoliitika kaudu. Vähetähtis ei ole ka see, et leppe jõustumisega kaotab kehtivuse argument, et Euroopa Liit ei saa institutsioonilisel pinnal edasi laieneda.

Kohe pärast põhiseadusliku lepingu eelnõu valmimist alustati ettevalmistusi ka uue EL-i välisteenistuse järkjärguliseks loomiseks. Tulevane, enam kui saja esindusega teenistus, mis hakkab toimima koostöös liikmesriikide diplomaatiliste esindustega, peab tõstma EL-i riikide ühtekuuluvustunnet ja konsolideerima ühist välispoliitikat.

Eelkõige tuleb aga silmas pidada, et ka liikmesriigid oleksid kaasatud teenistuse ülesehitamisse ja et selles oleksid tasakaalukalt esindatud kõik suured ja väiksed riigid ning geograafilised piirkonnad. Meie jaoks on äärmiselt tähtis, et välisteenistuses, nagu teisteski rahvusvahelistes organisatsioonides, töötaksid ka Eesti kodanikud.

Aasta teises pooles on oodata sisulisemaid arutelusid EL-i julgeolekustrateegia uuendamise üle. Tuletan meelde, et 2003. aastal väljatöötatud julgeolekustrateegia oli esimene katse kujundada ühine visioon EL-i liikmete ees seisvatest julgeolekualastest väljakutsetest ja nende lahendamise teedest. Nüüd, viis aastat hiljem, on aeg teha kokkuvõtteid.

Eesti seisukohalt on strateegias seatud prioriteedid üldjoontes aktuaalsed ka praegu. Ent on toimunud ka rida muutusi, mida peab arvesse võtma.

Kõigepealt, mis puudutab Euroopa Liidu suhteid maailma teiste jõukeskustega, siis leian, et olukorras, kus Venemaa ja Hiina seisavad aina jõulisemalt oma huvide eest, muutub veelgi tähtsamaks EL-i koostöö teiste ühisväärtusi jagavate riikidega. Eelkõige pean siin silmas erisuhet USA-ga ning EL-i ja NATO koostöö tugevdamist, aga ka koostööd teiste samu väärtusi hindavate partneritega nagu Austraalia, Jaapan, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea.

Ka ei ole Euroopa Liit, eriti just idanaabruses, suutnud piisavalt edukalt aidata kaasa regionaalsete konfliktide lahendamisele. Oluliste julgeolekuprobleemide hulka on viimastel aastatel lisandunud energiajulgeolek ja küberturvalisus.

Läbiv teema on laienemine. Eesti toetab igati Euroopa Liidu laienemist seniste kriteeriumide alusel. Sellele lisab kindlust teadmine, et kõik riigid, sealhulgas ka vanad liikmesmaad, on senisest laienemisest võitnud.

Loodame, et reformid Türgis käivituvad taas aktiivselt ja et otsustavasse faasi jõuavad liitumisläbirääkimised Horvaatiaga. Läbirääkimiste lõpp nõuab alati selget pühendumust ning tahet vajalikud reformid läbi viia, milleks soovime Horvaatiale edu. Ja pole liigne taas kord kinnitada, et oleme alati valmis Horvaatia, Türgi ja teiste kandidaatriikidega tihedat koostöö tegema ja kogemusi vahetama.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Seistes kõikjal Euroopa Liidu tugevdamise ja seega kindlatel alustel laienemise eest, koondub meie tähelepanu sel aastal Euroopa Liidus energeetikale ja Läänemere strateegiale.

Gaasitarned Ukrainasse on häiritud! Venemaalt Gruusiasse viiv gaasitoru lõhati! Gaasikraanide kinnikeeramisega ähvardamine jätkub! Venezuela president Chávez ähvardab katkestada naftatarned USA-sse! Sellised pealkirjad on rahvusvahelises ajakirjanduses juba tavapäraseks muutunud.

Et Eestis ei kata sisemaine tootmine kogu energiavarustust, siis on varustuskindlus ja energiajulgeolek meie välispoliitika prioriteedid, mis nõuavad suuremat tähelepanu. Nagu me hästi teame, on energia teema ka rahvusvaheliste suhete ja Euroopa Liidu poliitika keskmes. Jagan täiesti president Toomas Hendrik Ilvese nägemust, et energeetika, energia varustuskindlus on kindlasti üks selliseid strateegilisi alasid, kus Eesti vajab kaasarääkimiseks rohkem asjatundjaid, nii teadlasi kui ka ametnikke.

Vaatame põgusalt, missugune on asjade seis rahvusvahelises plaanis praegu.

Kõigepealt naftahinnad ja energiakasutus – globaalses plaanis on ette näha, et energiakasutus kasvab veel vähemalt järgmised paarkümmend aastat. Toornafta hinnad on aga vähem kui viie aastaga neljakordistunud – kui 2003. aasta sügisel oli naftabarreli hind veel 25 dollarit, siis nüüd on see ületanud juba 100 dollari piiri.

Teiseks – kliima soojenemisega kaasnevad ohud sunnivad riike energiakasutust tõhustama, eriti aga selle tootmisest tekkivat saastet piirama. Kolmandaks – mastaapsete transpordi ja energeetika infrastruktuuride muutmine võtab aastakümneid aega.

Millised on siis Eesti võimalused selles uut ilmet võtvas süsteemis? Oleme muutuste keskmes selles mõttes, et Euroopa Liit kui kõige aktiivsem kliima- ja energiapoliitika suunaja võtab maailmas vastutust, et vältida kliimamuutusi ja hoida ära energiavarude ammendumine.

Seda silmas pidades on loomulik, et Euroopa Liit peab liikuma lähemale tõelisele ühtsele energiaturule, et tagada vaba konkurents ja rajada ühendused liikmesriikide vahel, eriti aga Euroopa Liidu äärealade ja teiste EL-i piirkondade vahel.

Eesti toetab põhimõtteliselt Euroopa Komisjoni energia siseturu ning energia- ja kliimapakettides võetud suundi. Need jätkavad energiaturu liberaliseerimist, liikumist madala süsinikumahukusega majanduse, seega uue tehnoloogia arendamise ning taastuvenergia osakaalu kasvatamise suunas. Meile on seejuures oluline, et kõigile turuosalistele tagatakse võrdne juurdepääs ülekandevõrkudele.

Meile on tähtis, et siseturu meetmed arvestaksid iga liikmesriigi turu iseloomuga ja energiasektori eripäradega. On ju selge, et Eesti energiaturg erineb näiteks Luksemburgi omast. Rõhutaksin, et Euroopa Liit peab rakendama samu konkurentsi- ja keskkonnastandardeid kolmandate riikide ettevõtetele ja kolmandatest riikidest imporditavatele energiakandjatele, eelkõige elektrile. Vaid nii on meil võimalik vältida võimalikke turumoonutusi ning vähendada energiajulgeoleku riske.

Mis puudutab aga väga aktuaalset keskkonnahoidu, siis meie soov on, et kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise süsteem arvestaks ka Eesti põlevkivienergeetika eripärasid. Taotleme põlevkivi integreerimist sellekohastesse otsustesse.

Ülimalt oluline on ka energiaallikate ja varustuskanalite mitmekesistamine. See tähendab elektri- ja gaasivarustuse ühenduste loomist Eesti-Soome, Leedu-Rootsi ja Poola-Leedu vahel. Aga ka Kaspia piirkonna energiakandjate Euroopasse transportimise teid. Me soovime, et need projektid teostuksid tõelise koostöö vaimus, et edendada kogu Euroopa, mitte üksikute riikide varustuskindlust. Näiteks Trans-Kaspia torujuhtmete projektid, mis võimaldaksid Kesk-Aasia naftat ja gaasi Kesk-Euroopasse transportida.

Euroopa riikide kasvav vajadus Venemaa gaasi ja nafta järele võib ohtlikult, isegi hukatuslikult suurendada koormust Läänemerel. Ettevõtte Nord Stream gaasijuhtme kulgemise võimalike alternatiivide seast on ülimalt vajalik teha õige valik koostöö vaimus. Neist kõige õigem ja keskkonnasõbralikum valik oleks rajada trass maismaale koostöös selle trassi teele jäävate riikidega.

Euroopa Liit vajab ka selget ja tugevat energeetikaalast välispoliitikat. Praegune olukord, kus iga liikmesriik kujundab ise oma asjaomase poliitika, ei ole pikaajalise lahendusena hea ega toeta ka ühtse energiaturu kujunemist. Euroopa Liidu ühtne energia välispoliitika teeniks samu eesmärke, mida teenib Euroopa Liidu energia sisepoliitikagi – see tagaks imporditava energia tarnekindluse vastuvõetava hinnaga, soodustaks konkurentsi ning parandaks üleilmset keskkonnaseisundit.

Globaalsete küsimuste lahendamine ei tule aga kõne alla ilma laialdase koostööta EL-i ja USA vahel, mis haarab väga palju erinevaid valdkondi alates energiajulgeolekust ja lõpetades tehnoloogiliste uuendustega.

Ja pole mitte vähetähtis lisada, et OECD liikmeks saades soovime me liituda Rahvusvahelise Energiaagentuuriga (IEA) – autoriteetse sõltumatu institutsiooniga, mis nõustab liikmesriike energiapoliitikas ning aitab kaasa koostööle teiste suuremate energiatarbijate ja -tootjatega.

Lugupeetud Riigikogu!

Uurigem nüüd asja natuke lähemalt, lähtudes meie piirkondlikest võimalustest.

Meie senine viljakas koostöö Läänemere piirkonnas ning Balti- ja Põhjamaadega kutsub järeldama: vaja on ühendada uued ja olemasolevad poliitikavaldkonnad ja ideed ning muuta need järjepidevamaks. Seda enam, et meie käsutuses on praegu ajalooline võimalus piirkonna koostöö edendamiseks. Täpselt nädal tagasi ütles minu Rootsi kolleeg Carl Bildt parlamendis samalaadset välispoliitika ettekannet pidades järgmist: „Meie regioonis pole koostöö vähemalt pärast Kalmari uniooni aegu kunagi olnud nii lähedane ja tihe.” Kalmari unioon Põhjamaade vahel – seda pole mul vist tänasele publikule vaja meelde tuletada – sõlmiti 1397. aastal. Seega on meil praegu võimalus, mis tuleb ette kord pikkade sajandite jooksul. Koostöö Euroopa Liidu Läänemere strateegia raames oleks selle võimaluse kasutamine parimal viisil. Euroopa Parlamendi, sealhulgas Eesti saadikute algatatud Läänemere strateegia on hinnaline panus piirkonna arengusse. Me töötame koos Rootsi ja Soomega aktiivselt selle nimel, et strateegia Rootsi eesistumise ajal järgmisel aastal vastu võtta.

Meie seisukoht on, et võiksime Läänemere regioonis minna EL-i siseturu arendamisel senisest kaugemale, näiteks kehtestada täieliku teenuste vaba liikumise, andes sellega eeskuju kogu Euroopa Liidule. Euroopa Komisjoni voliniku Janez Potočniku idee lisada Euroopa Liidu siseturu praegusele neljale vabadusele viies – teadmiste vaba liikumine – meie piirkonnas juba toimib. Nii et selles mõttes võib Läänemere regiooni nimetada Euroopa Liidu musterpiirkonnaks.

Läänemere piirkond on ka üks suurima majanduspotentsiaaliga regioone EL-is, mille maksimaalsed võimalused on endiselt kasutamata. Arvestades Läänemere piirkonna suurt ulatust ja suhteliselt väikest rahvaarvu, on eriti oluline, et vahemaid lühendaks hea infrastruktuur. Eduka näitena võib tuua Põhjamaade ja Balti riikide ühendatud börsi. Suur kasutamata potentsiaal on endiselt kaubanduses, kus eksisteerib mitmeid, eelkõige mittetariifseid kaubandusbarjääre. Venemaa saamisega WTO liikmeks kasvab piirkonna kaubanduspotentsiaal aga veelgi. Erinevatel hinnangutel on nende barjääride kõrvaldamisel võimalus kaubavahetust suurendada kuni 10%.

Teine ülimalt oluline teema, mis väljatöötatavas Läänemere strateegias peaks kajastatud saama, on Läänemere keskkonna kaitse. Teatavasti mõjutab Läänemere, sealhulgas Soome lahe reostust tugevasti ida-lääne suunaline naftavedu, mis kasvab kiiresti ja kätkeb endas ohtu keskkonnale. Eeldades, et nafta- ja naftatoodete transport tankeritega võib Soome lahel 2015. aastaks kahekordistuda kuni 250 miljoni tonnini, siis on õnnetuste vältimiseks ja Läänemere keskkonna hoidmiseks vaja teha väga tõsist koostööd nii Euroopa Liidus kui ka vajaduse korral laiemal rahvusvahelisel tasandil.

Eesti taotleb ka meresõiduohutuse reeglite karmistamist Läänemerel. Valitsuse hinnangul tuleb keskkonnariskide vähendamiseks kehtestada Läänemerel täiendavad navigatsioonimeetmed, nõuded tankerite laevapersonali kvalifikatsioonile ja tankerite püstivusele.

Kolmas koostöösuund on Baltimaade ja Põhjamaade energiaturgude ühendamine füüsiliste ülekandesüsteemide abil. Aga mis kõige olulisem, praegu toetuvad Balti riigid elektritoodangus põhiliselt Eesti põlevkivile, Läti hüdroressurssidele ja Leedu tuumaenergiale. Neid täiendavad imporditavad maagaas ja naftasaadused ning üha rohkem kohalikud taastuvad energiaallikad. Peame aga arvestama mitmete oluliste faktoritega, nagu näiteks nafta- ja gaasihindade jätkuv tõus maailmas. Ohuks on liigne sõltuvus ühest tarnijast. Kõik see sunnib ja annab meile võimaluse edendada ühist energeetikapoliitikat.

Ja lõpetuseks – energeetikal on kahtlemata ka tugev julgeolekuaspekt. Et mitte koormata teid arvukate ja tuntud argumentidega, piirduksin siinkohal vaid ühe olulise pidepunktiga meie rahvusvahelises koostöös.

Nagu me hästi teame, on see teema päevakorral ka NATO-s ja Bukaresti tippkohtumisel defineeritakse senisest täpsemalt NATO roll energiajulgeoleku alal. Arvestades alliansi kompetentsi, seisneks NATO loodav lisaväärtus eelkõige energiajulgeoleku riskide ja arengutendentside analüüsis ning kriitilise infrastruktuuri julgeoleku tagamises, sealhulgas osana terrorismivastasest võitlusest. Oluline on siinkohal partnerite solidaarsus kriisiolukordades.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

1918. aasta krõbeda pakasega asusid Tallinnast Helsingi poole teele esimesed Eesti diplomaadid, et kindlustada meie riigi iseseisvusele Euroopa tunnustus ja tagada side läänemaailmaga. Neile anti igaühele kaasa 9000 tsaarirubla ja südamlikud käepigistused.

1990. aastal suhtles meie iseseisvust taastav välisministeerium vaba maailmaga nii, et kirjad „sokutati” kaasa usaldusväärsetele tuttavatele, kes olid teel Soome või Rootsi. Toompea lossi aknalaual paiknev raske mobiiltelefon lülitati aga lootusrikkalt Soome võrku, antenn mere poole suunatud.

Augustiputši ajal, kui välisministeeriumi üheks kõige tähtsamaks ülesandeks sai kommunikatsiooni tagamine maailmaga, evakueeriti kõige väärtuslikum tehnika – mobiiltelefon, faksiaparaat, arvuti ja printer – igaks juhuks ühte Lasnamäe korterisse.

Nii oli see siis. Aga mis tagab täna meile selle eluliselt nii tähtsa kontakti välismaailmaga? Kas meie välisesindused ja meedia? Või meie hoiak – Eesti avatus? „Kes nägijaks loodud, see peab ju liikuma, et võimalikult palju näha saada. Peab pidevalt olema kahekõnes kõigega: oma ümbrusega, terve maailmaga, lõpus – iseendagagi,” nagu Hando Runnel on meeldejäävalt kirjutanud.

Uus tehnoloogia loob suhtlemiseks uusi võimalusi. Eestlastele meeldib uus infotehnoloogia. Fakt on see, et meile on kümne-viieteist aastaga igasugune infotehnoloogia lähedaseks saanud. Kas peab siis imestama, et kõik, millel eesliide IT-, Interneti-, küber-, pälvib meie tähelepanu ka rahvusvahelises suhtlemises ja ka Eesti välispoliitikas.

Ja välispoliitiliselt on sel tundel mitu mõõdet. Interneti-suhtlusest on saanud inimõigus. Igasugune sidekanali häirimine võrdub praegu juba sisuliselt vabaduse piiramisega, halvemal juhul kallaletungiga. Infotehnoloogia on teinud vabaduse meile sõna otseses mõttes käegakatsutavaks – näiteks Schengeni viisaruumis saame me liikuda just tänu infotehnoloogia progressile. Siit ka need põhjused, miks me ka arengukoostöö kaudu infotehnoloogia arengut toetame.

Loomulik oli Eesti jaoks ka avada esimeste riikide hulgas saatkond virtuaalkeskkonnas Second Life. Olen kindel, et nii saame suurepärast kogemust edukaks suhtlemiseks uue, niinimetatud II põlvkonna digitaalmaailma ja seal tegutsejatega – noorte, haritud maailmakodanikega.

Samal ajal on ülemaailmses võrgustikus paratamatu tõsiasi, et lisaks informatsioonile levib seal sama piiramatult ka desinformatsioon ja muu saaste. Et ära hoida kõikvõimalikku küberreostust, on meie üheks põhimõtteks üleilmse küberkultuuri juurutamine, nii et inimesed õpiksid ennast ja enda arvuteid Interneti-keskkonnas kaitsma. Seda saab teha näiteks tõstes ühiskonna Interneti-teadlikkust, aga ka näiteks mudelseadusi kokku leppides.

Teiseks, turvalisuse küsimused. Infotehnoloogia üldise arenguga on võrgukeskkonnas kasvanud ka kuritegevus ja küberjulgeolekust on saanud rahvusvaheline probleem. Küberründed ei ole oma olemuselt mitte ainult ründed arvutisüsteemide vastu, vaid sisuliselt ka eluviisi vastu laiemalt.

Et küberruumi haavatavus puudutab suure julgeolekuohuna kõiki riike, siis peab nende küsimustega aktiivselt tegelema ka üleilmsel tasandil.

Võime öelda, et rahvusvahelise õiguse väljaarendamine küberjulgeoleku küsimustes seisab veel ees. Hetkel on olulisim küberkuritegude ennetamisele ja lahendamisele suunatud dokument Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse vastane konventsioon, mis jõustus 2004. aastal ja millega on ühinenud ligi viiskümmend riiki. Me kutsume kõiki riike ratifitseerima seda konventsiooni, mis loob aluse õiguskoostööks riikide vahel. Lisaks toetab Eesti rahaliselt ka Euroopa Nõukogu algatust, mis aitab riike konventsiooniga ühineda ja leida sellele maailmas laiemat kõlapinda. Samuti kutsume me riike üles koostama küberturvalisuse tagamisele suunatud rahvusvahelist mudelseadust, mis võiks olla õiguspoliitiliselt pingevaba ja koondada kõigi osavõtjate kõige parema kogemuse sellel alal.

Euroopa Liidus on praeguseks 2007. aasta novembrikuu justiits- ja siseasjade nõukogu järeldustega pandud alus küberkuritegevuse vastase võitluse ühtsele poliitilisele raamistikule. Kriipsutan alla, et Euroopa Liidu küberkoostöö peab olema sidus ja laiaulatuslik. See peab hõlmama kõiki valdkondi, mida küberkuritegevus võib mõjutada, sealhulgas ka konkurentsivõimet.

Et Euroopa Liidus käivad ettevalmistused ka enam kui saja esindusega välisteenistuse loomiseks, millele on vaja läbi mõelda infotehnoloogilised lahendused, siis võiks Eestile pakkuda huvi koostöö Euroopa Komisjoniga, et leida tulevasele välisteenistusele kõige paremad infotehnoloogilised lahendused ja tagada nende süsteemide turvalisus.

NATO-s paneb praegune strateegiline kontseptsioon alliansile muu hulgas ka küberjulgeolekut puudutavad ülesanded. Soovime, et Bukaresti tippkohtumisel annaksid riigi- ja valitsusjuhid küberkaitsepoliitika rakendamiseks konkreetsed juhised ja tähtajad. Peaksime saavutama olukorra, kus liitlased oleksid võimelised ja valmis vajaduse korral teineteisele küberrünnakute tõrjumisel abi osutama.

Aga mis eriti rõõmustav – Eestil on au olla kübermaailma juhtriikide seas NATO küberkaitse kompetentsikeskuse loomisega rahvusvahelisel tasandil, mis alustab täie võimsusega tööd sel aastal.

Infosõdade teema lõpetuseks mõni sõna ka välispropagandast. Aeg-ajalt võib kuulda etteheiteid, justkui puuduksid Eestil jõud ja vahendid võitluseks vaenuliku propagandaga. Ja et meie mainega on seetõttu midagi tõsiselt korrast ära.

Mõistagi on Eesti tutvustamine välisministeeriumi ülioluline igapäevatöö. Selleks loome me suhtlusvõrgustikke, teeme koostööd Eesti sees. Aasta-aastalt küpseb väärtuslik koostöö Eesti Instituudi, EAS-i ja teiste ametkondadega Eesti tutvustamisel. Sel aastal korraldavad meie välisesindused sadu kultuuri- ja teisi Eestit tutvustavaid üritusi seoses Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamisega.

Olen veendunud, et peame oma aja ja jõu pühendama eeskätt just Eesti heale käekäigule ja oma narratiivide loomisele. Meie valik on pakkuda ise välismaailmale positiivseid lahendusi ja eeskuju. Demokraatia edendamise, energiajulgeoleku, loodushoiu, konfliktide lahendamise ja rahutagamisega suudame me vaieldamatult rohkem head teha ja soodsat mainet luua kui ükskõik kui jõuka propagandakampaaniaga. Välismaal Eesti maine kõrgel hoidmiseks on tähtis koordineerida meie kultuurieksporti Eesti sees. Nagu ka kõiki teisi poliitikavaldkondi, alates keskkonnapoliitikast ja lõpetades seisukohtadega energiaküsimustes.

Muidugi võib üks sõna rikkuda kogu päeva ja üks valesti mängitud noot rikkuda sümfoonia. Aga kes siis veel kui mitte meie ise peaks mäletama, kui töntsid on propaganda jalad. Ja teadma, kui kaduvväike on tegelikult vabas meedias Eesti-vastase propaganda kaal praegu. Kõige paremaks relvaks lauspropaganda vastu jääb endiselt sõna- ja meediavabadus. Eesti jõudmine ajakirjandusvabaduselt maailma kolme esimese riigi sekka on väga oluline saavutus.

Austatud Riigikogu!

Nüüdisaegne välissuhtlus on tihe ja kihiline – ammu enam ei otsustata küsimusi üksnes tippkohtumistel, aina tähtsam on spetsialistide ekspertiis, kvalifitseeritud arukus. Tööst Euroopa Liidu ja NATO institutsioonides on saanud meie selge prioriteet ja argipäev. Välissuhtluses ei osale mitte välisministeerium üksi, vaid kõik meie ministeeriumid ja asjatundjad. Meie välissuhtlus ja välispoliitika saab olla edukas vaid heas ja üksmeelses koostöös.

Sel juubeliaastal on kohane mõelda sügava tänutundega meie esimestele, Eestile tunnustuse taganud diplomaatidele, ja kõikidele, kes on tulnud nende järel. Esimese Riigikogu liige Karl Ast on kunagi Jaan Poska ja meie suurmeeste kohta öelnud: „Nende hiilgus ei paista küll tormitulena üle maakera, samuti kui Eesti isegi oma väiksuse tõttu kunagi maailmas esimesele kohale ei või tõusta, kuid oma rahva keskel on nad niisama suured kui suured suurte rahvaste keskel.”

Mida saaksime me paremat teha, kui teada oma eelkäijate tegusid ja selle eest neid tänada? Eks ikka edasi minna, hoides oma vaimu avatud ja värskena.