Suursaadik Margus Laidre loeng "Tulevikku mäletades" Eesti Second Life'i saatkonnas

Kõik sai alguse William Gibsoni romaanist „Neuromant", mis käivitas küberpunkarite põlvkonna ja kinkis maailmale küberruumi mõiste. Romaani peategelane Case, kuum arvutikauboi informatsiooni superkiirteel, lennutab oma teadvuse kübermaailma ja sahistab kodeeritud saladusi kõigile, kellel on raha tema oskuste ostmiseks. Siis aga tõmbab ta alt valesid inimesi, jääb neile suurelt vahele ja mikronihaaval põletatakse tema anne ta mälust. Küberavarustest väljavisatud, kammitsetud oma maisesse kesta kurameerib Case surmaga kõrgtehnoloogilises allilmas. Kuni kahtlane vandenõu talle teise võimaluse pakub…

Kas „Second Life” keskkond saab minu riigi, Eesti, teiseks võimaluseks? Vaevalt. Väikestele riikidele on esmatähtis, et nad oleksid igimuutuvas maailmas nähtavad. Ameerika keeleteadlase Noam Chomsky sõnadel peaksime olema alati teadlikud sellest, et liikuvas rongis ei saa paigal seista. Seepärast näen ma „Second Life” keskkonda pigem kui üht võimalust paljudest, millega väike rahvus jõuab sinna, kuhu ta füüsilises maailmas tavaliselt kunagi ei küüni. Tahaksin näha seda kui väravat mineviku ja tuleviku vahel, kui võimalust, mis aitab meil mäletada tulevikku. Kuidas saaks see olla võimalik?

Ajaloolastel, kes peaksid olema mineviku spetsialistid, palutakse alatasa spekuleerida tuleviku üle. Enamgi veel, vältimatult satume teema „tulevik minevikus ” põnevasse valdkonda. Satume igimuutuvasse enam mitte eksisteerivas olevikus tehtud ennustuste ja analüüside panoraami. Nende ennustuste ja analüüside läbivaatamine võib olla alandlikuks muutev kogemus. Jõuliselt meenutatakse meile ammu-unustatud olusid, mis kui mitte ei varjutanud, siis vähemalt mõjutasid meie otsustusvõimet. Ja vahel üllatab meid meeldiv tõdemus, et ühes või paaris punktis oli ennustus ka täppi läinud.

„Ajaloo” mõistet kasutatakse kõnekeeles sageli tähenduses „läbi ja läinud, tähtsusetu, möödunud” nagu näiteks klassikalised sõnad 80-ndate populaarsest telesarjast „Miami Vice”: „Viska relv käest või sa oled ajalugu!”. Ajalooteadmine on kindlasti alati olnud üks peamisest kahest asjast. Kultuuriluksuskaup, mille kohta arvatakse, et seda tuleb õppida nautima või siis tööriist tegelike või tulevaste valitsejate huvide edastamiseks ja nende taotluste toetamiseks.

Suure narratiivi puudumisel, mis suudaks anda ajaloolistele detailidele avarust ja tähendust, saab ajalooteadmatusest midagi inimese „normaalseisundi” taolist. Ajalooteadmatus eitab ajalugu, kuulutades ajalooteadmise oleviku ja tuleviku elusse mittepuutuvaks. Teiste sõnadega – on lihtne mõelda, et me peaksime minevikku mäletama. Kuid me ei mäleta minevikku. Me mäletame olevikku. See tähendab, et me ehitame või taasehitame selle üles teatud kriitiliste protseduuride alusel. Asjassepuutuvaks motoks on: mäleta olevikku, mõtle minevikule ja kujunda tulevikku. William Gibsoni sõnadega: „Ajalugu võib su naha päästa”.

Kui räägime tuleviku mäletamisest, siis peaks endalt küsima – kelle oma on ajalugu? See küsimus ei ole päris õige, sest tegelikult küsime hoopis - kellel on õigus öelda, mida „meie” peaksime minevikust mäletama? Tungivalt nõutakse, et minevikku tuleks mäletada õigesti, ning ajaloolastelt eeldavad oma osa need, kes neile palka maksavad, et seeläbi omaenda poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste imperatiivide väärikust rõhutada.

Peaksime samuti mõistma, et sageli ei kannata inimesed mitte ajaloo nappuse, vaid selle ülekülluse pärast. Kõige märgatavamalt toimub see juhtudel kui „mälestus” väidetavalt iidsetest kokkupõrgetest toidab ja tugevdab oleviku vägivaldseid konflikte. Kui taolistes olukordades satub üks „minevik” teise „mineviku” vastu, siis on inimesed sageli liiga sügavalt kinni mälestuste vaidlustes, millele ei ole selget lahendust. Paljudel juhtudel on need vaidlused lahendamatud. Üks rühm „mäletab” üht- , teine teistmoodi. Kuid palju tähtsam on see, et need vaidlused ei puutu või ei peaks asjasse puutuma, mis tahes tegelikud teemad käsil ka ei oleks. Tegelikud probleemid on peaaegu alati seotud mitte iidsete konfliktidega, olgu need tõesti sündinud või ette kujutatud, vaid erinevustega olevikus ja lähiminevikus.

Leian, et meil ei saa olla minevikust mälestust ilma, et me samal ajal ei leinaks taga teatud hulka illusioone, aga samuti vihkamist või kadunud armastust. Kaotuse mõte on tähtis: Euroopas ei ole tänasel päeval rahvaid, kes saaks väita nagu poleks nad midagi kaotanud. Võib öelda, et leinata tähendab õppida jutustama teistmoodi. Jutustama teisti sellest, mida on tehtud, mida on kannatatud, mida on võidetud ja mida on kaotatud. Kaotuse mõte on elus põhjapanev: elada kaotusega, leinata kedagi või midagi, mis on kaotatud – see tähendab ka endale andestamist. Lepituses sisaldub rollivahetus: iga osapool hülgab oma nõude, et ainult neile kuulub tõe monopol. Seega peab iga osapool millestki lahti ütlema. Seda on tegelikus elus raske teoks teha, kuid see on tuleviku mäletamise seisukohalt ülitähtis.

Igal rahvusel on oma kujunemise hetked, ajavahemikud, mil käivituvad uued metamorfoosid, mil üksikisikud ja rühmad räägivad uusi lugusid endist ja tekivad uued reeglistikud, mille kaudu liigitatakse identiteete. Eesti ajaloos oli üks selliseid kujunemise hetki aastate 1918 ja 2004 vahel ja sellel olid oma faasid: tekkimine (1918-1939), unustus (1940-1991) ja naasmine (1991-2004). Peaksime võtma arvesse, et viimane faas ei ole veel lõppenud.

Eelnevast lähtuvalt on ajalugu saanud endale ülesande luua ja alal hoida erinevaid identiteete, mis teevad „meid” nendeks, kes oleme. Selles ülesandes on esmatähtsad ettevõtmised, mille kaudu mäletatakse identiteedi saanud rühmade tegevusi ja kannatusi.

Tuvastamaks, kas mõni konkreetne loov lugu on üldkehtiv kirjeldus meie kohta, tuleb seda katsetada koostoimes teistega. Eneselugude kohta ei saa anda kinnitust kes tahes, vaid ainult need Teised, keda ise tunnustatakse ja austatakse kui omasarnaseid. Riigi jaoks on siin suurima tähtsusega teiste riikide arvamus.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata juhtumitele, kui teised keelduvad ennastloovaid lugusid tunnustamast. Sel juhul on lugudel endil kolm valikuvõimalust: võtta vastu teiste poolt meist räägitud lood, hüljata lood, mida teised ei ole soosinud või jääda algupärase loo juurde ja püüda kuulajaid veenda, et see tõepoolest kehtib. Seega, kui esimesed kaks valikut tähendavad, et võtame vastu teiste poolt meile peale sunnitud definitsioonid, siis kolmas tähendab, et me ise sunnime oma definitsiooni peale kellelegi teisele.

„Teisega” kohtumistel on ajaline, ajalooline mõõde, samavõrra nagu teise seos surmaga, selle lõpliku Teisega, mille tulek on vääramatu, määratleb kokkuvõttes tuleviku. Kuni me ei õpi end ära tundma „Teisena”, oleme ohus ja vajame diplomaatiat. Vastasseis teistega teeb nimelt haavatavaks, sest suur erinevus „Teisest” võib olla ohtlik nii kollektiivsele kui individuaalsele identiteedile. Seepärast peab teadma, kuidas rääkida oma lugu nii nagu seda näevad teised. Minu jaoks tähendab see lasta endast jutustada teistel.

Ajaloo keskendumine sellele, mis on „läbi ja läinud”, ei paku meile mitte ainult alternatiivseid käsitlusviise selle kohta, kuidas võiksime mõelda ja elada. Väga sageli pakub see meile puhkepausi kohesest nõudmisest, et inimühiskonnale esitatud küsimuste vastused kohandataks hetke poliitiliste nõudmiste järgi.

21. sajandi maailm on palju dünaamilisem ja paindlikum kui külma sõja aegne suhteliselt stabiilne ja etteennustatav periood. Praegune ebakindlus muudab välispoliitilise tegevuse keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Maailma võtavad oma võimusesse äärmiselt keerukad võrgustikud, millest igaüks koosneb omavahel seotud ja osaliselt üksteist blokeerivatest organisatsioonidest. Selline ülesehitus on tunduvalt erinev vanast võitlevate blokkide ja liitude süsteemist, kus iga riik pidi automaatselt kuuluma kas ühte või teise leeri.

Liidud nõuavad seisukoha, kohustuste ja ohu etteennustatavust. Kuid see on just see, mida tõenäoliselt napib maailmas, mida määratlevad muutuvad ohud, erinevad tulevikuprognoosid ja ühiskonnad, millel on suuresti erinev valmisolek sõjalise jõu säilitamiseks ja kasutamiseks.

Võimalik, et peamiseks optimismiallikaks on Euroopa Liit. Kahjuks märgatakse harva Euroopa Liidu kõige positiivsemat külge. Seda varjutab lähtumine peaasjalikult üksnes majanduslikest kaalutlustest. Palju olulisem on, et Euroopa Liit tagab koha päikese all ka Euroopa väikestele ja keskmise suurusega riikidele. Väikeste teemal võiks palju rääkida. Väikesed rahvad ja riigid ei alusta tavaliselt sõdu. Tavaliselt ei ole neis suurte riikide kõrkust. Samas on ka puudusi. Näiteks Euroopa Liit liigub edasi ainult siis, kui leitakse strateegiline koalitsioon, mis kaasab suuri võtmeriike ja vähemalt osasid väikeriike. Midagi ei sünni enne, kui suuriike pole kaasatud. Samas peitub selles võimalusehetk igale Euroopa väikeriigile, kes on valmis suurelt mõtlema. Loodan siiralt, et mu enda riik, Eesti, on selleks valmis.

Näitleja John Wayne on kirjutanud: „Elus on palju toredaid asju. Kuid kõige tähtsam on minu meelest homne. Ta tuleb meile südaööl väga puhtana. Ta on täiuslik, kui kohale jõuab ja end meie kätte annab. Ta loodab, et õppisime midagi eilsest.” Minevikku mäletada on lihtne – see on juba juhtunud ja seda ei saa muuta. Aga me saame muuta olevikku ja tulevikku. Tegelikult elame me tuleviku minevikus – milleski, mida me nimetame „olevikuks”. Peame mäletama, et meil on tulevik ja meie otsused mõjutavad seda. Ärge unustage oma minevikku, olge teadlikud olevikust, kuid mäletage tulevikku.

MARGUS LAIDRE