Välisminister Urmas Paeti sõnavõtt Tehnikainstituudis Zürichis

Euroopa Liit ja naabrid: meid kõiki ühendavad väärtused

Mu daamid ja härrad!

Olen rõõmus võimaluse üle jagada täna õhtul Teiega mõtteid Euroopa Liidust ja naabritest. Aga ka meid kõiki ühendavatest väärtustest. Loodan, et esitate palju küsimusi ja et ettekandele järgneb elav arutelu.

Mul on väga hea meel olla täna Teie juures – Euroopa südames. Šveits on paljuski eurooplaseks olemise üks kõige iseloomulikumaid maid. Pean siin silmas eelkõige mitmekesisust. Šveits koosneb lõpmata paljudest erisustest. Nimede Schweiz, Svizzera, Suisse, Svizra ja Helvetica kõrval on siinne vaheldusrikkus niisama lõputu nagu mägede ja orgude rohkus maastikupildis.

Euroopat on läbi aegade püütud defineerida kord usuliste ja filosoofiliste tõekspidamiste, kord geograafiliste piiride järgi. Olles intellektuaalselt huvitavad, on sellised katsed ometi ühekülgsed ja piiratud. Sama piiratud kui näiteks arvamus, et Euroopa Liit – see ongi Euroopa. Tõeline Euroopa eksisteerib meie kõigi ühistes tõekspidamistes, võib-olla raskesti sõnastatavas konsensuses, kuid alati äratuntavates ühistes väärtustes.

Eesti taastas kursi nende ühiste väärtuste juurde kakskümmend aastat tagasi. Kuuludes vaimselt ja geograafiliselt Euroopasse, pole meil ajaloos alati olnud õnne vaba Euroopa väärtusi rakendada: enesemääramisõigust, inimõigusi ja õigusriiki. Teise maailmasõja eel püüdsime küll jääda erapooletuks, ent meid kisti sellegipoolest sõtta ning meil ei õnnestunud säilitada oma iseseisvust, nagu seda suutis Šveits.

Riigiõiguse seisukohast oleme väga tänulikud, et Šveits ei tunnustanud Eesti ebaseaduslikku annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ja et meie saadikul Karl Selteril oli võimalus jätkata oma tegevust Genfis kuni oma surmani 1958. aastal, olles ühtlasi Eesti mitteametlik esindaja Lääne-Saksamaa valitsuse juures Bonnis.

Üheks kõige suuremaks ajaloo õppetunniks pärast iseseisvuse taastamist meie jaoks saigi tõdemus, et peame end integreerima maailmasüsteemi ja Euroopasse nii tugevasti kui võimalik. Meil pole teist teed. Euroopa on meie südameasi. Tõdesime, et kui soovime oma iseseisvust säilitada, peame olema nende laudade taga, kus meile olulisi küsimusi otsustatakse ja meil peab olema seal sõnaõigus.

Kuid Euroopa Liit ei ole Eesti jaoks eesmärk omaette, vaid meie arengu sihipärane jätk.

Täna, viiendat aastat liikmena, ei ole me ELis enam kaugeltki mitte uustulnuk. Euroopa Reformikeskuse (Centre for European Reform) hiljuti avaldatud Lissaboni lepingu täitmise raporti kohaselt on Eesti koos Austria ja Hollandiga näiteks üks majandusarengu "kangelastest" Euroopa Liidus.

Hajunud on ka mitmed kunagised hirmud. Kui liitumisreferendumil 2003. aastal kujunes eestlastele üheks põhiküsimuseks kartus, et Eesti võib Euroopa Liidus kaotada osa oma identiteedist ja suveräänsusest, siis peale ühinemist ei ole inimeste toetus Euroopa Liidule langenud. Hoopis vastupidi – oleme osutunud ELi üheks kõige optimistlikumaks rahvaks, nagu näitavad arvamusküsitlused. Tervelt 80% meie kodanikest usub, et kuulumine Euroopa Liitu on Eestile kasuks tulnud. Ja see toetus on viimaste aastatega pidevalt tõusnud.

Millest selline suur entusiasm, võite te küsida.

Tooksin siinkohal ära kaks peamist põhjust. Esimene on meie enneolematu majanduslik areng. Kümne viimase aastaga on Eesti SKT ühe elaniku kohta kolmekordistunud. Eestist on saanud majandusvabaduselt kaheteistkümnes riik maailmas. Šveitsi instituudi International Institute for Management Development konkurentsivõime edetabelis asusime me eelmisel aastal 22. kohal maailmas, kuuludes kõige dünaamilisemalt arenenud konkurentsivõimega riikide hulka Euroopas. Kahtlemata on selles eduloos oma osa stabiilsusel ja avatusel, mida võimaldab Euroopa Liit.

Aga tugev ja suurenev toetus ELile ei tulene mitte ainult majanduskasvust ja materiaalse heaolu tõusust. Et "suurusetu materialism ei lasuks me mõtetel ja et me ei lämbuks oma tarkuse ja isekuse kätte, selleks avagem aknad!" nagu ütles Roman Rolland.

Teine põhjus ongi see, et Eesti vajab kaaslust Euroopa ja maailmaga. Maailmastumise ajastul vajame me mitte üksnes kollektiivset lähenemist globaalsetele julgeolekuohtudele, jõudude ühendamist ja võimekuste jagamist, vaid ka solidaarsust. Me ei saa endale lubada ääremaastumist.

Oleme muutuste keskmes selles mõttes, et Euroopa Liit kui kõige aktiivsem kliima- ja energiapoliitika suunaja võtab maailmas vastutust, et vähendada kliimamuutuste mõju ja kasutada maavarasid kokkuhoidlikult. Euroopa Liidul on juhtiv roll ka näiteks loodushoiu küsimustes. Probleemideks on vaesemate riikide majandusareng, kriiside haldamine ja teised pakilised mured. Kõik need küsimused on tähtsad Eestilegi.

Aga ka vabaduse suurenemine, mille üheks viimaseks käegakatsutavaks tulemuseks meile on ühtse Schengeni viisaruumi laienemine Eestisse kolm kuud tagasi. Sel väikese Luksemburgi linna järgi nime saanud, ent nüüdseks 24 riiki hõlmaval piirkonnal, on lisaks praktilisele väärtusele meie jaoks ka väga suur sümboolne tähendus. Oleme avatud Euroopale ja Euroopa avatud meile võrratult rohkem kui kunagi varem. Mul on hea meel, et ka Šveits ühineb Schengeni viisaruumiga loodetavasti veel sel aastal.

Eesti peab alati meeles, et meie õitsengu üks kõige paremaid garantiisid on tugev Euroopa. Küsimus on, mida saame teha Euroopa heaks?

Vaatame kõigepealt, mida võib tulevik Euroopale tuua. Esmalt julgeoleku aspektist. On täiesti selge, et globaalsed tendentsid: kliima soojenemine, keskkonnaseisundi halvenemine, lõhede süvenemine arenenud ja vaesemate riikide vahel, ebavõrdsuse ja migratsiooni suurenemine sunnivad Euroopa Liitu ja iga üksikriiki mõtlema, kuidas nende väljakutsetega toime tulla.

Teine tõsiasi on see, et üleilmses mõistes on kõik Euroopa riigid eraldi võttes elanike arvult väikeriigid. Eurooplastena oleme harjunud, et viimase 500 aasta jooksul on maailma suuresti kujundanud lääne tsivilisatsioon. Aga Euroopa suhteline mõjujõud võib lähemate aastakümnete jooksul kahaneda, võttes arvesse näiteks Hiina, India, Brasiilia ja teiste jõukeskuste tõusu.

Ühtlasi peame arvestama, et mitte kõik uued jõukeskused ei ole demokraatlikud. Kas soovime, et 21. sajandi maailm tuletaks meile meelde 19. sajandi Euroopat, kus suurriigid omavahel rivaalitsesid? Arvan, et mitte.

Kolmas aspekt on majanduslik. Suureneb nõudlus energiaressursside järele, energiakandjate hinnad tõusevad jätkuvalt. Et püsida rahvusvahelises konkurentsis, peab Euroopa Liit õnnestuma kõigepealt kodus. Selleks on vaja sihikindlamalt edendada innovaatilist ja teadmistepõhist majandust, avada elektri- ja energiaturg, kindlustada, et isikute, kaupade ja kapitali vaba liikumise kõrval oleks tagatud ka teenuste vaba liikumine. Ja palju muud, millest võib pidada eraldi ettekande.

Aga mida saaksid Euroopa Liit, Šveits, Eesti ja kõik Euroopa riigid Euroopa laiema heaolu ja turvalisuse kindlustamiseks ära teha?

Alustaksin vajadusest toetada rahvusvahelist õigust ja edendada rahvusvaheliste organisatsioonide tööd. Verba volant, scripta manent (sõnad lendavad ära, kirjad jäävad), nagu ütlesid vanad roomlased ette vaatavalt. Peame jälgima, et kahtluse alla ei seataks näiteks tuumarelvade leviku tõkestamise, ega ka Euroopa tavarelvastuse piiramise leppeid, samuti OSCE ja kõigi teiste rahvusvaheliste institutsioonide tööd.

Järgmine oluline suund on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika tõhustamine. Euroopa Liidu välispoliitika üks kujundajaid Robert Cooper on tabavalt märkinud, et reaalpoliitika on vajalik küll jõupoliitika maailmas, demokraatlikus maailmas töötab see aga aina vähem.

Lisaksin, et demokraatlike riikide suheteid iseloomustab õiguspoliitika.

Rahvusvahelises plaanis tähendab see multilateraalse reeglistiku loomist, mis põhineb õiguskorral. Šveitsi panus on siinjuures hindamatu. On ju Šveits moodsa rahvusvahelise õiguse üks lätetest, kust pärineb mitte ainult lugupeetud Henri Dunant, vaid ka Genfi konventsioonid ja kõrged rahvusvahelise humanitaarõiguse standardid. Šveits on Euroopa Liidu üks kõige paremaid partnereid multilateraalse rahvusvahelise elu korraldamisel.

Mis puudutab Euroopa Liidu suhted maailma teiste jõukeskustega, siis leian, et Euroopa Liit ja teised demokraatlikud riigid peavad püüdma selle poole, et jõukeskuste vahel valitseks küllaldane üksmeel, mitte rivaliteet. Olukorras, kus Venemaa ja Hiina aina jõulisemalt enda huvide eest seisavad, muutub veelgi tähtsamaks ELi koostöö teiste ühisväärtusi jagavate riikidega. Ennekõike pean siin silmas üleatlandilist koostööd, koostööd Euroopa Liidu naabrite ja teiste demokraatlike riikidega, sealhulgas Šveitsiga.

Aasta teises pooles tuleb Euroopa Liidus kõne alla julgeolekustrateegia uuendamine. Tänini on meil sisuliselt selgeks vaidlemata, kuidas peaks demokraatia edendamine kui julgeolekupoliitiline küsimus hierarhiliselt suhestuma Euroopa teiste julgeolekuküsimustega, näiteks terrorismi ja illegaalse rändega. Kuna ELi üks kõige suuremaid väljakutseid on demokraatia tugevdamine naabruskonnas, siis on meil vaja sõnastada demokraatia edendamise tähtsus ka julgeolekupoliitilises mõttes.

Samuti leian, et EL peab senisest tugevamini toetama demokraatlikke liikumisi naabermaades ja selgemini aitama lahendada niinimetatud külmutatud konflikte, mis ohustavad rahu.

Euroopa Liidus on alustatud ettevalmistusi ka ELi välisteenistuse järk-järguliseks loomiseks, mis hakkab edendama Euroopa Liidu ühishuve. Arvata võib, et tulevane teenistus, mis hakkab toimima koostöös liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega, tõstab ühtekuuluvustunnet ja konsolideerib Euroopa Liidu välispoliitikat.

Kindlasti on tulevikus väga oluline roll ka Euroopa välisasjade ja julgeolekupoliitika Kõrgel Esindajal, kes, olles samal ajal Euroopa Komisjoni asepresident, saab paremini koordineerida ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ja teisi sellega tihedalt seotud küsimusi nagu näiteks arenguabi ja laienemine. Loodame, et Kõrgest Esindajast saab demokraatlike väärtuste üks peamisi eestkõnelejaid maailmas.

Keskne küsimus on Euroopa Liidu laienemine, mis on võimaldanud meil suurendada ELi turgu ja edendada majandust. Aga see mõjutab ka Euroopa julgeolekut ja stabiilsust tervikuna.

Esiteks, laienemine suurendab euroopaliku kultuuri mõjuvälja ning demokraatlike väärtuste ruumi. Nii tekib uus kvaliteet. Sisuliselt võib Euroopa Liidu arengut võrrelda Šveitsiga: kui Šveits on 500 aasta jooksul kasvanud 3 ühinenud kantonist 26 kantoni suuruseks, siis Euroopa Liit sai alguse 6 riigist ja on 50 aasta jooksul laienenud 27 riigini.

Teiseks, Euroopa Liidu ukse avatuna hoidmine annab kandidaatriikidele motivatsiooni ja meetodi arenguks. Liitumise käigus läbi viidud reformid tulevad kandidaatidele kasuks. Teame seda omast kogemusest.

Kolmandaks, laienemine suurendab Euroopa julgeolekut ja stabiilsust. Horvaatia liitumine ja teiste Lääne-Balkani riikide lähenemine Euroopa Liidule peaks soodustama seal koostöö vaimu ja aitama vabaneda konfliktide needusest. Türgi ühinemine Euroopa Liiduga on Euroopa ja naabrite rahu huvides. Türgi võiks olla omamoodi sillaks Euroopa ja islamimaailma vahel. Niipalju kui tänases globaliseeruvas maailmas muidugi üldse on võimalik "sillaks" olla. Kui arvestame, et Euroopa julgeolekut mõjutab otseselt Lähis-Ida moderniseerumine, siis omandab Türgi edukus õigusriigi ehitamisel Euroopa julgeoleku jaoks keskse tähenduse.

Mõistagi saab laienemine jätkuda kui potentsiaalsed liitujad on valmis Euroopa väärtusi omaks võtma, mis on ka üks laienemise kriteeriumitest. Eesti seisukoht on, et Euroopa Liit peaks laienema seniste põhimõtete alusel. Sellele lisab kindlust teadmine, et kõik riigid on laienemisest võitnud. Kuigi praegu on raske öelda, kui suur saab Euroopa Liit olema näiteks 10-20 aasta pärast, on selge, et Euroopa Liidu olemus peab jääma samaks.

Head kuulajad, arvatavasti on teilt mõnikord küsitud, et millal saab Šveits Euroopa Liidu liikmeks? Asute ju Euroopa südames ja olete nii mõneski mõttes Euroopa Liiduga rohkem integreerunud kui näiteks Eesti. Toon siinkohal vaid ühe näite: Šveitsis on residentidena registreeritud ligi 900 tuhat ELi maade kodanikku, mis moodustab umbes 12% kogu rahvastikust. Eestis resideerib aga umbes 20 tuhat teistest ELi riikidest pärit kodanikku, mis on ligikaudu 1,5% meie elanikest. Olete Euroopa Liidule väga oluline kaubanduspartner. Teie rahvas on läbi Idaabi seaduse heaks kiitnud nii Euroopa Liidu laienemise kui ka finantsabi andmise. Need on väga tähelepanuväärsed kordaminekud.

Kui te aga küsite minult, et mida arvab Eesti Šveitsi liikmelisusest, siis ütlen, et loomulikult on igal riigil suveräänne õigus otsustada, millal ja milliste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks ta tahab olla. Meie jaoks on see universaalne tõde. Sama siiralt tunnistan, et olete meile eeskujuks oma tarmukuse, suveräänsuse ja vastutustundlikkusega.

Tulles nüüd tagasi demokraatlike väärtuste edendamise vahendite juurde, siis on Euroopa Liidul selle teenistuses naabruspoliitika (ENP), milles võidavad kõik: nii 27 Euroopa Liidu riiki kui ka 16 naabermaad. Euroopa Liidu huvide ring on lai: alates rändeprobleemidest ja lõpetades stabiilsuse suurendamisega Euroopas. Naabruskond saab omakorda Euroopa Liidu kaasabil edendada reforme ja õigusriiki. Pööratakse ju naabruspoliitika tegevuskavades lisaks majanduslikule mõõtmele alati tähelepanu ka demokraatia arengule.

Koostööd on juba pikemat aega tehtud väga erinevates formaatides: näiteks Moldova, Ukraina ja Iisraeliga on esimesed tegevuskavad juba lõppemas. Mõned riigid, nagu näiteks Maroko, soovivad ELiga senisest tihedamaid suhteid. Seetõttu on oluline, et lähenemine partnermaadele oleks diferentseeritud.

Koostöö sügavus naabruspoliitika sihtriigiga sõltub iga vastava riigi edukusest täita ELiga sõlmitud koostöölepinguid. On loomulik, et edu süvenedes peab süvenema ka koostöö ELi ja naabrusriigi vahel.

Mu daamid ja härrad, aga me teame, et raha ja abi ei tee kedagi rikkaks ja arenenud riigiks ning ENP ei ole heategevus. Seepärast leian, et naabruspoliitika peab edaspidi olema senisest tunduvalt tugevam. On vaja teha palju rohkem demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi tugevdamiseks naaberaladel. Peame pakkuma mitte ainult rahalist abi, vaid andma nõu ka reformide ja õigusriigi küsimustes.

Demokraatia toetamine ELi naabruses ei tähenda mitte ainult valitsuste toetamist, vaid tegutsemist selle heaks, et demokraatia baas oleks võimalikult lai. Leian, et EL peab senisest tugevamini ja selgemini toetama demokraatlikke liikumisi autoritaarsetes riikides Euroopa Liidu naabruses, näiteks Valgevenes.

Kõige tihedamad suhted on Eestiga praegu kolmel ENPi riigil – Ukrainal, Gruusial ja Moldoval. Diplomaatilised esindajad on meil viies naabruspoliitika riigis: Valgevenes, Egiptuses, Gruusias, Iisraelis ja Ukrainas, aga me teeme koostööd ka Palestiina territooriumil ja paljudes teistes piirkondades. Toetame ENPi tasakaalustatud edasiarendamist nii ida- kui ka lõunasuunal. Samuti on meie suur soov ENPi raames pöörata rohkem tähelepanu piiriülesele koostööle Venemaa Leningradi ja Pihkva oblastitega, sest piirialade elanikud ise on koostööks väga altid.

Koostöö Venemaaga on Euroopa Liidu ja Eesti jaoks strateegilise tähtsusega küsimus. Kui küsida arvukatelt Eestit külastavatelt suurepärastelt Vene analüütikutelt, et missugusena sooviksid nad Venemaad tulevikus näha, siis vastavad nad alati: "Soovime, et ka meie ja teiste inimeste arvamusest Venemaal midagi sõltuks!"

Öeldakse, et Venemaa praegu taganeb demokraatiast. Kuid peame arvestama, et Venemaal tegelikult puudub demokraatia traditsioon, mistõttu selleks küpsemine võtab aega ja nõuab sisemist valmisolekut. Loodan, et näeme Venemaal peagi intellektuaalset ärkamist ja et haritlaste ja iga inimese arvamusest midagi sõltuma hakkab. Venemaaga uusi partnerlus- ja koostööleppeid läbi rääkides peaksime Euroopa Liidus lähtuma selgemalt demokraatia ja õigusriigi edendamise põhimõtetest, nagu ka naabruspoliitika riikides. Peab ju vene rahvas demokraatlikke väärtusi samuti väga oluliseks.

Rääkides Lääne-Balkanist, siis arvan, et tõeline partnerlus Euroopaga on selle piirkonna edu tagatis. Eesti on tunnustanud Kosovo iseseisvust ja me panustame Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissiooni Kosovos. Strateegiliselt oluline on Serbia osaluse tagamine piirkonna pikaajalise arengu lahendustes. 70% serblastest soovib Euroopaga lõimuda. Ei ole mingit kahtlust, et Serbia vajab Euroopa ja meie kõigi tähelepanu.

Hinnatav on Šveitsi vastutustundlik panus Balkanil. Olete andnud tuhandetele, sealhulgas Kosovo, põgenikele asüüli. Te olete avanud Kosovos oma saatkonna. Me Eestis oskame seda samuti hinnata, kuna ka paljud tuhanded meie elanikud olid sunnitud enam kui 60 aastat tagasi sõja eest põgenema. Rootsi ja mitmed teised riigid võtsid siis eestlasi vastu, küsimata, kas see Rootsi olukorda parandab. See polnud mitte huvide-, vaid väärtustepoliitika.

Kõneldes mõne sõnaga ka Euroopa reaalsetest pingekolletest, nõndanimetatud külmutatud konfliktidest, peab kahetsusega tunnistama, et 15 aastat kestnud jõupingutused Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Mägi-Karabahhi küsimustele lahenduse leidmiseks pole paraku üleskutsetest ja hea tahte avaldustest kaugemale jõudnud.

Aga siingi võib täheldada naabruspoliitika teatavat positiivset mõju. Näiteks on sajad Transnistria ettevõtted registreerinud ennast Moldovas, valides sellega ligipääsu Euroopa Liidu turule, mida võimaldab Moldova Euroopa Liidu naabruspoliitika tegevuskava.

Head kuulajad!

Meie jõud ei tulene meist endist, vaid meie väärtushinnangute puhtusest ja mõttekaaslusest. Demokraatlike väärtuste, ehk inimkonna põhiväärtuste – vabaduse ja õiguskorra – võidukäiku võib pidada kaasaja, aga võib-olla kogu ajaloo üheks kõige hinnatavamaks saavutuseks.

Paraku peame tõdema, et demokraatia mõisteid kasutatakse mõnikord kui tühje sõnakõlkse. Samuti nagu aastakümnete eest, mil eesti kirjanik Karl Ristikivi tähendas: "Tänapäeva propagandamasinad on kõik mõisted jahvatanud sõnadeks ja paiskavad need lugejate kõrvu kõige kummalisematest ühendustest. Vaevalt on tehtud hullemaid uperpalle kui tänapäeval demokraatia ja vabaduse mõistetega. Ometi need väärtused jäävad väärtusteks edaspidigi, valerahauputusele vaatamata."

Me ei tohi lasta demokraatiat sisemiselt desarmeerida. Üha suurem globaalne majanduslik sõltuvus sunnib meilt endalt küsima: kui tihedalt võime end majanduslikult siduda riikidega, kus ei järgita inimõigusi, meediavabadust ja teisi demokraatlikke põhiväärtusi? Mida saame teha nende heaks, kes ise end aidata ei saa või ei oska? Kui küsimuse all on haruldaste taimeliikide saatus, siis tehakse kõik selleks, et neid päästa. Kui aga ohus on vabadus, või isegi terved kultuurid, näiteks soome-ugri rahvaste saatus Siberi nafta- ja gaasiväljadel, kas pole siis poliitiliste ja ärihuvide ülemaks seadmine kuritegu?

Eesti tegutseb selle nimel, et demokraatlik kogukond laieneks. Kõigest kümne aasta eest olime ise olukorras, kus vajasime teiste abi ja toetust. Taastasime oma riiki ja ühiskonda sisuliselt vundamendist peale. Šveits on toetanud Eestit kõrgtehnoloogia, koolituse ja nõustajatega 18 erineva projekti kaudu. Olete pakkunud meile Genfi Julgeoleku Poliitika keskuses erinevaid kursusi, valmistades ette meie kõrgemaid riigiametnikke. Kaitse- ja välisministeeriumi ametnikud, kes neil kursustel on osalenud, hindavad omandatud teadmisi väga kõrgelt. Šveits on olnud üks meie kaitsekolledži peamisi toetajaid.

Olete eraldanud Eestile järgmiseks viieks aastaks tagastamatut toetust kokku umbes 40 krooni miljonit franki, mis on hinnatav panus majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks laienenud Euroopa Liidus.

Tänaseks on Eesti üks avatumaid maid maailmas. Meie majandus on edukas, oleme omandanud demokraatiale ülemineku väärtusliku elukooli. Tallinnast on saanud rahvusvahelise ja julgeolekupoliitilise mõttevahetuse keskus Põhjala-Balti regioonis, kus tegutsevad aktiivselt Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ja Eesti Välispoliitika Instituut. Igal aastal märtsi lõpus toimuv president Lennart Meri mälestusele pühendatud välispoliitika ja julgeolekualane konverents ning teised rahvusvahelised konverentsid toovad kokku kõrgetasemelisi esinejaid ja spetsialiste kogu maailmast.

On riike, kellele meie kogemus võib marjaks ära kuluda. Praegusel üleilmastumise ajastul on demokraatlikku arengusse investeerimine üks kõige paremaid julgeoleku tagamise vahendeid. Mitte üksnes majanduslik abi, vaid just investeering demokraatia arengusse. Eesti arengukoostöö sai alguse soovist aidata üleminekuriike meie reformikogemusi jagades. Aastate jooksul on meie investeeringud arenguabisse ja humanitaarabisse mitmekordistunud, ulatudes nüüd kuni 240 miljoni kroonini aastas. Kokku teeb see 0,12% rahvuslikust kogutoodangust (RKTst) ja aastaks 2015 soovime jõuda 0,33%ni RKTst.

Mõningates valdkondades, nagu näiteks infotehnoloogia rakendamise alal, on Eesti ületanud Euroopa Liidu keskmise taseme. Juba 1990. aastate lõpuks olime saavutanud olukorra, kus meie e-valitsuse ja pangandusteenustele oli Euroopas vähestel võrdväärseid lahendusi kõrvale pakkuda. Anname neid teadmisi ja kogemusi nüüd edasi.

Eesti kahepoolne arengukoostöö on suunatud eelkõige riikidele, kes on valmis liikuma demokraatliku ja inimõigustest lähtuva ühiskonna suunas ning kus saame oma kogemustele tuginedes anda lisaväärtust. Sellest tulenevalt on Eesti kahepoolse arengukoostöö prioriteetsed partnerid Gruusia, Moldova ja Ukraina.

Meie eeliseks nendes piirkonnas on usaldusväärsus ja head kontaktid. Rahaline toetus on alati oluline, kuid selle eest ei saa osta teadmisi ja kogemust. Oleme üleminekuriikide jaoks üks musternäiteid demokraatliku riigi ehitamisest. Kui seda suutsime meie, siis suudavad seda ka teised. Toetame tugevalt Šveitsi tegevust nendes maades ja teistes demokraatiat väärtustavates riikides.

Mu daamid ja härrad!

Eesti üks kõige tuntumaid insenere läbi ajaloo Walter Zapp, maailmakuulsa minifotoaparaadi Minox looja, asus 1950ndatel aastatel elama Šveitsi. Vabakutselise konstruktorina töötas ta siin viiskümmend aastat ja tõi kuulsust Šveitsilegi. Muuhulgas kirjutas ta: "Pole kaugeltki küllaldane, kui on olemas idee, sest selle teokstegemiseks on vaja tervet hulka keskkonna ja kaasaegsete loodud tingimusi."

Tõekspidamistega on sama lugu. Pole kaugeltki küllaldane, et räägime nendest ja hindame neid. Nad ühendavad meid ja tõstavad meid olukordadest kõrgemale. Nad on meile orientiiriks.

Aga nende teoks tegemiseks on vaja luua tingimusi. Tagada õiguskord ja edendada demokraatiat ning inimõigusi. Tugevdada solidaarsust riikide ja inimeste vahel. Väärtused pole sõnad. Nad on teod.

Kutsun kõiki Euroopa kodanikke üles meie ühiseid väärtusi senisest tunduvalt selgemalt esile tooma. Nii strateegias kui ka praktikas, mitte ainult kõnedes. Verba volant, scripta manent.