Välisminister Urmas Paeti ettekanne Riigikogus 13.12.2005

Austatud juhataja,
lugupeetud Riigikogu liikmed,
head külalised!

Alustades oma ettekannet välispoliitika põhisuundadest, kordan lihtsat tõsiasja - riigi välispoliitika eesmärk on kindlustada oma rahva julgeolekut ja aidata kaasa tema heaolu kasvule. Just seda eesmärki on Eesti välispoliitika teeninud kogu iseseisvuse taastamise järgsel perioodil. Sellel alusel on kujundatud konkreetsed välispoliitilised sihid, sealhulgas sellised suured ja pöördelise tähendusega sammud nagu liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Meie välispoliitika üldine eesmärk on olnud kõigi nende aastate jooksul püsiv, ent nüüd tegutseme me tugevnenud rahvusvaheliselt positsioonilt, kasutades ka neid uusi võimalusi, mida annavad meile EL ja NATO.

Väga selgepiirilised ja konkreetsed suured sihid on saavutatud ning seepärast küsitakse: mis edasi? Mida Eesti nüüd pihta hakkab? Need küsimused on siiski pigem retoorilised. Kordan veelkord: Meie eesmärk on Eesti julgeoleku ja heaolu kasv ning demokraatlikum ja jõukam maailm. Sellele on suunatud kõik meie jõupingutused, seda peame silmas, kui süvendame EL integratsiooni, seda peame silmas, kui panustame oma inimeste kohalolekuga Iraagis ja seda peame silmas, kui avame internetipunkti Moldovas.

Eesti huve teenivad kiiresti muutuvas maailmas kõige paremini tugev, solidaarne ning dünaamiline Euroopa Liit ja NATO. Me toetame EL ja NATO edasist tugevnemist. NATO ja Euroopa Liit pole enam „nemad”, see on "meie". Kui kritiseerime niinimetatud „Brüsseli bürokraatiat,” peaksime – eriti kui on tegemist poliitiku või riigiametnikuga – mõtlema, et ka Eesti on nende paberite sündi saanud mõjutada, et ka meil on regulatsioonide tekkes oma osa.

Lugupeetud Riigikogu,

Tänane esimene põhiteema on arengud Euroopa Liidu sees ja selle ümber.

Praegustele väljakutsetele vastamiseks peaks EL olema tugevam ja dünaamilisem. Juba terve aasta oleme pidanud tõsiseid kõnelusi, püüdes leida lahendust Euroopa Liidu eelarvele aastateks 2007-2013 – lahendust, mis kajastaks ühtaegu nii Euroopa Liidu kui terviku ambitsioone ja kohustusi kui ka tema üksikute liikmete vajadusi. Meie soov on endiselt leida lahendus, millega kõik võiksid rahule jääda, lahendus, mis tunduks meile kõigile õiglane. Ülehomme läheme me järgmisele katsele. Ma loodan väga, et seekord on tulemus positiivne.

Me peame vajalikuks, et uus eelarveraamistik suunaks senisest enam ressursse konkurentsivõimele, sealhulgas teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile, aga ka EL välissuhetele. Meie prioriteet on samuti ühtekuuluvuspoliitika piisav rahastamine, et tagada liikmesriikide majandusliku arengu erinevuste võimalikult kiire vähendamine. Küllaldased summad peavad olema ette nähtud maaelu tänapäevasele arendamisele, samuti kalandusele ja keskkonnale. Paiknedes EL välispiiril, on meile olulised ka piirikaitse ja EL naabruspoliitika piisav rahastamine. Viimase raames saame me kaasa aidata demokraatlike arengute jätkumisele ja süvendamisele eelkõige Ukrainas, Gruusias ja Moldovas.

Nüüd Euroopa Põhiseaduse lepingust, mis on hetkel refleksiooni- ehk järelemõtlemisfaasis. Muidugi küsitakse poliitikutelt sageli, kas leping oma praegusel kujul üldse kunagi kehtima hakkab. Samas panen ma imeks seda tooni, millega mitmel pool Euroopas, tihti ka Eestis, seda teemat käsitletakse: räägitakse ainult paragrahvidest, räägitakse lepingu jõustumise võimalikkusest või võimatusest ning ühe või teise peatüki käsitlemise õiguslikest variantidest. Õige, sedagi on vaja teha. Kuid üllatavalt vähe räägitakse põhiseaduse leppes sisalduvatest poliitilistest otsustest, nendest eesmärkidest, mille saavutamiseks leping üleüldse loodi. Ärgem unustagem, et EPSL muudaks näiteks EL toimimise demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks ning tugevdaks meie võimalusi välissuhetes jõulisemalt tegutseda. Lepingu tagasilükkamine kahe liikmesriigi valijate poolt toob endaga kaasa EL-i institutsionaalse arengu mõningase aeglustumise, ent ei tähenda kindlasti selle peatumist. Sarnaseid tagasilööke on EL arengus olnud ka varem ning hetke olukorda pole mõtet üle dramatiseerida. EPSL sisaldab rea positiivseid uuendusi, mille ülevõtmist EL õigustikku ning käitumisnormidesse tasuks kaaluda ka siis, kui leping ei peaks täielikult jõustuma - näiteks demokraatia ja läbipaistvuse suurendamiseks väljapakutud nõukogu istungite avalikuks muutmine (kui tegemist on seadusloome kohta käivate otsustega) ja rahvusparlamentide tõhusam kaasamine sellesse, Euroopa ühise välisteenistuse loomine ja nii edasi.

Minu meelest on Euroopa põhiseaduse lepingu põhjalik arutelu Riigikogu komisjonides ning laiem diskussioon avalikkuses väga vajalikud. Seda just eesmärgil, millest hetk tagasi põgusalt rääkisin – et arutada Eesti seisukohti lepingus sisalduvate küsimuste ja teemade üle. Et me kõik saaksime aru neist probleemidest, mille lahendamiseks ta kirjutati. Et me kõik saaksime paremini aru Euroopa Liidu tänasest ning homsest. Ja välisministrina julgen öelda: pean õigeks, et Riigikogu pärast põhjalikku arutelu lepingu ikkagi ratifitseerib. Sellega ütleks Eesti oma seisukoha Euroopa Liidu ees seisvate väljakutsete kohta. Sellega ütleks Eesti: Me peame edasi minema! Ja muidugi avaldaksime selle sammuga toetust ka 13 riigile, meie headele partneritele, kes on selle juba ratifitseerinud.

Austatud Riigikogu,

Oktoobrikuine arvamusuuring näitas, et Euroopa Liitu kuulumise toetus Eestis on tervelt 66%. Liikmelisus on soodustanud majandusliku ja poliitilise stabiilsuse kasvu ning suurendanud meie inimeste turvatunnet. Kõik see kinnitab lihtsat fakti, millest me teinekord miskipärast mööda vaatame. Nimelt ei tule enamus kasust, mida liikmesriigid, ka Eesti, Euroopa Liidust saavad, mitte Brüsseli rahakirstudest. Ei, enamus liikmelisuse kasust tuleb ühisturgu kuulumisest. Samadest konkurentsireeglitest. Vabast kaubandusest. Tollipiirangute puudumisest liikmesriikide vahel. Ja laiemalt –stabiilsuse ja heaolu vööndist, mida Euroopa Liit endast ja enda ümber kujundab.

Võimalike kartuste hajutamiseks meenutan, et veel aastaid saame me ELi eelarvest tunduvalt rohkem raha, kui sinna ise maksame. 2005. aastal näiteks on nii, et laias laastus poolteist (1,6) miljardit krooni maksime sisse, ligemale 6 miljardit peaksime saama vastu.

Eesti toetab Euroopa Liidu integratsiooni edasist süvenemist mitmes valdkonnas. Seda tingivad peale meie üldise veendumuse, et koos suudame rohkem, ka mitmed konkreetsed tegurid. Näiteks meie asukoht ja sissetulekute tase. Euroopa Liidu piiririigina on meie eriliseks huviks piirivalve tõhustamine, samuti narko- ja inimkaubanduse vastase võitluse tõhustamine. Laiemalt öeldes pea kogu sise- ja justiitskoostöö, selle tihendamine, on Eesti huvides.

Püsivalt tähtis on meile EL konkurentsivõime tõstmine. On ilmne, et kui meie tooted ja teenused ei suuda vastu pidada üha karmimas rahvusvahelises konkurentsis, siis ei kogune meil ka vahendeid ühiskonna jätkusuutlikkust tagava sotsiaalse mudeli jaoks. Eestile on oluline, et EL oleks käimasolevatel maailmakaubanduse läbirääkimistel tugev osaline ning orienteeritud kaupade ja teenuste turgude globaalsele avamisele. Loodame, et täna Hongkongis alanud Maailma Kaubandusorganisatsiooni ministrite konverentsil suudetakse langetada otsuseid, mis aitavad kaasa maailmakaubanduse edasisele liberaliseerimisele ning arengumaade edule.

Konkurentsivõime parandamiseks tuleb aga täielikult ära kasutada ka kõik ELi siseturu võimalused. Meie jaoks on oluline, et ELi sees toimiks lisaks kaupade ja kapitali vabale liikumisele ka inimeste ning teenuste täielik vaba liikumine.

Olulisel kohal meie jaoks on Euroopa Liidus toimuva senisest suurem avalikkus. Muuhulgas ootavad inimesed, et kogu ühise raha liikumine oleks maksimaalselt avalik ja seda ka liikmesriikides toimuva vahendite kasutamise puhul. Eesti toetab viimasel ajal tehtud ettepanekuid Euroopa Liidu läbipaistvuse suurendamiseks, kuid sooviks enamat.

Eesti jätkab ka valmistumist euro kasutuselevõtmiseks. Loodame endiselt, et vaatamata energiakandjate kallinemisest tingitud kiirenenud inflatsioonile on võimalik eurole üleminek 2007. aasta alguses, nii nagu kavandatud.

Austatud Riigikogu liikmed,

Teatavasti saab järgmise aasta 1. mail täis kaheaastane üleminekuperiood tööjõu vaba liikumise küsimustes Euroopa Liidu uutele liikmesriikidele. Me töötame praegu intensiivselt selle nimel, et võimalikult suur arv liikmesriike loobuks piirangute rakendamisest. Riigid, kes üleminekuperioodi pole rakendanud - Suurbritannia, Iirimaa, Rootsi - on üldjoontes oma otsustega rahul. Piiranguid rakendanud Soome näiteks kaalub väga tõsiselt neist loobumist. Me julgustame oma põhjanaabreid ja muidugi ka teisi liikmesriike nii tegema. Inimeste vaba liikumine on üks Euroopa neljast põhivabadusest. Kui mõni neist pole rakendatud, ei ole ka vabadus täielik.

Mul on heameel tõdeda, et Eesti ühiskonna valmisolek aidata arengu- ja üleminekumaid on kasvamas. Valitsus on seadnud eesmärgiks püüda 2010. aastaks jõuda arengukoostöö kogukulutustega vähemalt tasemeni 0,1% rahvuslikust koguproduktist. Välisministeeriumi eelarves arengukoostöö summad järgmisel aastal pea kahekordistuvad. Suurem osa Eesti antavast arenguabist, näiteks eelmisel aastal 72,4 miljonit krooni, tuleb Eesti Euroopa Liidu eelarve sissemaksest Euroopa Komisjoni arengukoostöö ja humanitaarabi finantseerimiseks. Alates 2008. aastast lisandub sellele ka Eesti sissemakse Euroopa Arengufondi.

Käimas on ka pikema tulevikuvisiooni koostamine, kuidas ja kus Eesti peaks konkreetselt panustama. Meie arengukoostöö strateegia kavand aastateks 2006 kuni 2009 on just praegu kõigile kommenteerimiseks ja arvamuse avaldamiseks väljas ministeeriumi koduleheküljel. Välisministeeriumi ettepanek on keskenduda neljale riigile: Gruusia, Ukraina, Moldova ja Afganistan. Esimeses kolmes toetame oma arengukoostööga nende riikide valitud suunda tihedamaks koostööks NATO ja EL-iga. Afganistanis toetame nii kaitseväelaste kui ka tulevase tsiviilkoostööga seda, et see riik saaks ühel päeval ise endaga hakkama.

Arengukoostöö projekte teeme esiteks ise. Teiseks toetame rahvusvahelisi organisatsioone, peamiselt ÜRO erinevaid allorganisatsioone. Ja kolmandaks töötame me koos teiste riikidega - näiteks teeme koostööd Soome siseministeeriumi ning ÜRO vaatlusmissiooniga kaasaegse ja demokraatliku politseitöö rakendamiseks Gruusias.

Lugupeetud Riigikogu,

Me toetame tugevamat EL ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning teeme seda õige mitmel põhjusel.

Esiteks sellepärast, et see, milles 25 Euroopa riiki kokku suudavad leppida, põhineb igal juhul meie ühistel väärtustel Need on kirjas aluslepingutes: demokraatia, isikuvabadused, vaba turumajandus, solidaarsus. Kõik EL-i poliitikad, ka välispoliitika, peavad alati arvestama ühiseid väärtusi. Kas Eesti oleks täna NATO liige, kui NATO otsused ei põhineks tema liikmesriikide ühistel väärtustel? Kas meie enda kaitsejõud, meie panus NATO operatsioonides kõikjal maailmas vääriksid lubadust kaitsta Eestit sõjaliselt? Võib-olla vääriksid ning me teeme muidugi kõik, et anda oma parim. Kuid kindlad saame olla küll selles, et meid kutsuti alliansiga liituma, kuna me oleme samasugused kui teisedki NATO riigid. Kuna me jagame samu väärtusi. Me usume, et need väärtused on head ning õiged ja et nende järgimine ja levitamine maailmas on õige asi. Seepärast taotleb Eesti nii NATO kui ka EL aktiivsuse kasvu maailmas.

Sealt tulebki teine põhjus, miks me toetame tugevamat EL-i ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Eesti tahab, et EL-i väärtustel põhinevat poliitikat oleks maailmas rohkem. Me tahame, et maailma majanduse superjõud, kelleks Euroopa Liit oma ligi 460 miljoni elaniku ja USA-ga samas suurusjärgus SKT-ga täna on, oleks suurjõud ka poliitiliselt.

Kolmas põhjus, miks tahame tugevamat ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, on Eesti väiksus. Just nii, nagu EL on sama tugev kui liikmesriigid, on ka iga liikmesriik just täpselt niisama tugev kui kogu EL kokku. Ja see tugevus teenib igati Eesti huve, see on meie jaoks privileeg. Me võime olla kindlad, et Eesti kodanikele osutatakse konsulaarabi ka nendes kaugetes maades, kus meil endal saatkonda pole. Meie, kel endil pole pikaajalisi kogemusi tegutsemisest näiteks Aafrika või Ladina-Ameerika riikidega, saame õppida partnerriikidelt, kellel neid kogemusi ja oskusi on.

Kuid maailmas on iga privileeg samal ajal ka kohustus. Nii, nagu me ei saa EL-i käsitleda üksnes kui vahendit Eesti elu paremaks muutmiseks, nii ei saa ka tema ühine välis- ja julgeolekupoliitika olla protsess, kus Eesti ainult naudib selle saavutusi, ise poliitika väljatöötamisse või täideviimisse panustamata. Samuti ei saa me eeldada, et me võime aktiivselt osaleda vaid otseselt meid puudutavates küsimustes ja muud teistele teha jätta. Niisiis peame olema ja olemegi varasemast tublisti aktiivsemad ka küsimustes ja piirkondades, mis meie traditsioonilistest huvipiirkondadest otseselt välja jäävad.

Võtame näiteks immigratsiooni. Eesti on EL-i piiririik, tõsi. Kuid otsese illegaalse immigratsiooni suurim surve on Euroopale nüüd ja tõenäoliselt ka lähimateks aastakümneteks Vahemere piirkonnas, lõunapiiril. Ning seepärast peame me mõistma, sellepärast peame me toetama meie häid partnereid Hispaaniat, Itaaliat, Kreekat ja muidugi Aafrikale lähimat EL-riiki, Eestistki väiksemat Maltat. Me peame ütlema ja ütlemegi: Kogu Euroopa Liit peab panustama aktiivselt sellesse, et aafriklased ei tungiks üle okastraatide ennast vigastades Ceutasse ja Melillasse. Kõik me peame töötama selle nimel, et pargased meeleheitel inimestega ei hulbiks mööda Vahemerd, otsides randa, kuhu pardal olevad inimesed maha visata. Olukorra Vahemere ruumis muudab veelgi mitmetahulisemaks fakt, et suur osa illegaalsetest immigrantidest, kes saabuvad, ütleme, Lõuna-Prantsusmaa sadamatesse, pole pärit mitte Magrebi maadest Marokost, Alžeeriast, Liibüast ja teistest EL-i otsestest naabritest. Ei, nad on pärit veel rohkem lõuna poolt, Sahara-tagustest riikidest. Magrebi riigid on neile vaid transiitmaadeks.

Tõin selle näite, et mõistaksite, kui raskete, keeruliste ja mitmetahuliste probleemidega Euroopa Liit, seega ka meie, peab iga päev tegelema. See on ka põhjus, miks Eesti poliitikud ja diplomaadid ei tohi kaugemate riikide probleemidele läbi sõrmede vaadata. Esiteks, kuna need puudutavad ka meid ja teiseks, kuid mitte vähem tähtsana - kuidas saame me teistelt nõuda tähelepanu, pühendumist ja panustamist Eesti, Balti riikide ja meie piirkonna probleemidele, kui me ise pole piisavalt arusaajad oma partnerite suhtes?

See toobki meid Eesti otsese naabruspiirkonna juurde. Jah, meie kuulumine Euroopa Liidu liikmesriikide hulka tähendab ühtlasi ka seda, et suhted kolmandate riikide, teiste hulgas Venemaaga, on kandunud Euroopa Liidu konteksti. Öelnud seda, tahan ma kohe rääkida kahest dimensioonist, mida me oma debatis teinekord unustama kipume.

Esiteks: Kui me ütleme, et EL vajab ühtsemat Venemaa–poliitikat, siis mõtleme ju sellega teinekord, et EL peaks üle võtma Eesti Vene-poliitika. Aga päris nii see paraku ei ole ega saagi olla. Miks? Sest Euroopa Liidu ühine poliitika kujuneb 25 liikmesriigi koostöös. 25 kokkulepe on alati kompromiss ja meie Eesti välisministeeriumis teeme muidugi kõik endast oleneva, et see kompromiss kajastaks võimalikult adekvaatselt meie seisukohti. Ja kui see alati kõigist pingutustest hoolimata päris nii ei ole, siis on meil kasulik meeles pidada tõsiasja, et meile on parem pigem lahjem kokkulepe kui rasvane riid. Ühisest EL seisukohast, eriti suhetes Venemaaga, võidame just meie väga palju.

Oleme ühise välis- ja julgeolekupoliitika otsest positiivset mõju juba näinud – võtame näiteks kasvõi niinimetatud topelttollide kaotamise või siis kokkulepped viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingutest EL ja Venemaa vahel. Kas kokkulepe, millega kaasnes Venemaa kohustus tagasi võtta mitte ainult illegaalselt meile saabunud Vene kodanikud, vaid ka Vene territooriumi kaudu meile saabunud kolmandate riikide kodanikud, pole Eestile kasulik? Kas on mõistlik väita, et Eesti oleks pidanud Venemaa käitumise tõttu meie piirilepingu asjus takistama viisalihtsustusleppe sõlmimist? Teades, et leppe sõlmimata jäämine oleks suure tõenäosusega tähendanud EL liikmesriikide kahepoolseid lepinguid Venemaaga, lepinguid, mille sisule Eestil poleks mingit mõju saanud olla? Seda enam, et tegemist on vastastikuse lepinguga, mis tähendab, et ka EL kodanike seega ka Eesti - kodanike suhtes lihtsustub viisade taotlemise protseduur.

Nüüd räägin ma teisest nähtusest, mis meie ja EL-i Vene-suhteid ilmestama kipub. Nimelt tundub vahetevahel Eestis mõningaid seisukohavõtte kuuldes-lugedes, et Vene-poliitika on õnnestunud siis, kui Eesti ja Eesti partnerriigid võimalikult palju Venemaad kritiseerivad. Kui me Venemaale kogu aeg samas toonis, mida nemad tihti kasutavad, vastu mõõdame? Ma ei saa sellise mõttesuunaga päriselt nõus olla. Muidugi, mitte mingeid suhteid ei saa üles ehitada, kui teisel osapoolel selleks huvi puudub. Kuid Eesti eesmärk on koostöös teiste liikmesriikidega EL-Venemaa strateegiliste suhete selline ülesehitamine ja tugevdamine, mis põhineks ühistel väärtustel ning arvestaks sealjuures loomuliku osana ka Eesti rahvuslikke huve. Meie huvides on õiguslikult siduv raamistik EL-Venemaa suhetes, meie huvides on sujuv koostöö meie lähialadel Põhjamõõtme raames.

Sealjuures tuleb meil kõigil silmas pidada ka seda, et Euroopa Liidu-Vene suhted ei kata kõiki Eesti-Vene suhete aspekte ning loomulikult on esmatähtis meie endi aktiivsus ja algatusvõime. Meie pikaajaline huvi on heanaaberlikud suhted demokraatliku Venemaaga ning Eesti lähtub siin konstruktiivse partnerluse põhimõttest, mida iseloomustavad avatus koostööks, pragmaatiline paindlikkus ja konstruktiivne kriitika. Ja me soovime jätkata teineteise huve arvestavat poliitilist dialoogi.

Lugupeetud Riigikogu,

Eesti seisukoht on, et EL peab välissuhetes olema senisest avatum. Ja muidugi oleme me sügavalt veendunud, et ELi laienemine peab jätkuma. Kes siis veel, kui mitte meie, eilsed liitujad, peavad seda mõistma ja seda ka igal pool selgelt kuulutama? Meenutagem, et meie enda liitumisprotsessi ajal olime tihti frustreerunud, kui Brüsseli või ka liikmesriikide poolt kuulsime ainult nõudmisi ühe või teise liitumiskriteeriumi täitmiseks. Kui „tere tulemast” asemel öeldi: nüüd veel see ja see asi, ja siis võib-olla saate. Kunagi saate. Kuidagi saate. Meie, kes me nii selgelt seda mäletame, peame täna kaugemalenägevamad olema. Euroopa Liidu laienemine - ja kui ma ütlen EL laienemine, siis ma ütlen stabiilsuse ja heaolu vööndi laienemine, meie elulise huvi teenimine - on hea ja õige asi ning seda tuleb kõigi vahenditega edendada.

Me saame omaenda näitel selgitada, kuidas ainuüksi lootus EL-i liikmeks saada, lootus kuuluda demokraatlikke väärtusi järgivasse ühendusse kannustas Eestit tegema kindlakäelisi reforme. Me saame iseenda näitel selgitada, kuidas Euroopa Liit tegi meid, meie piirkonda ja sellega kogu Euroopat paremaks juba enne, kui me tegelikult liikmeks saime. Sama toimub täiesti kindlalt ka nende riikide puhul, kellega EL täna või homme liitumisläbirääkimisi peab.

Laienemine nõuab muidugi kandidaatriikide suutlikkust ja tahet panna ühiskonnas maksvusele Euroopa väärtused ja EL toimimise põhimõtted ning rakendada neid kõigil tasanditel, aga ka EL suutlikkust uusi liikmeid omaks võtta. Mis puutub konkreetselt Türgi liikmelisuse perspektiivi, siis siin on toodud palju hästituntud poolt- ja vastuargumente. Leian, et Türgi tehtud edusammud on piisavad selleks, et anda talle võimalus ja stiimul edasiseks positiivseks arenguks, millele väljavaade tulevasest EL liikmelisusest võib anda tugeva lisaimpulsi. Aga põhiküsimus on siin, nagu ka näiteks Ukraina puhul: Kui üks riik, üks ühiskond, on otsustanud olla euroopalik, jagada euroopalikke väärtusi ja seda ka tegudes tõestanud, siis peame meie EL-is olema erakordselt ettevaatlikud ja kaaluma tohutu põhjalikkusega, enne kui neile püüdlustele eitavalt hakkaksime vastama. Esiteks seetõttu, et ajaloolise otsuse konkreetse ühiskonna, konkreetse rahva, euroopalikkuse, euroopaliku valiku kohta teeb ikkagi seesama rahvas ise. Ja teiseks, kui me ütleme: Ei, see või teine riik ei saa Euroopasse, siis peame arvestama ja osaliselt ka võtma vastutuse selle eest, kui see riik siis teeb teised valikud. Mis ei pruugi enam nii euroopalikud olla.

On vist üleliigne lisada, et Eesti tervitab igati ka liitumiskõneluste algust Horvaatiaga ning selgema liikmelisuse perspektiivi andmist teistele Lääne-Balkani riikidele.

Laieneb Euroopa Liit, laieneb ka Eesti vajadus esindatuse järele maailmas. Meie esimeseks valikuks on saanud Bulgaaria, kui peatne EL-riik ning Gruusia, mille suundumust Läände eespool juba mainisin. Edaspidi nõuavad meie huvid nii kasvava turismi kui ka kaubanduse huvides saatkonna tasemel esindatust ka Lõuna-Aasias ja Aafrikas, kus oleme sobivate ja vajalike riikidena jäänud peatuma Indial ja Egiptusel. Selles protsessis on meie teejuhiks oktoobris valitsuse poolt teadmiseks võetud välisesinduste arengukava.

Ning veel. Olles aktiivne EL ja NATO liige, peab Eesti ilmutama aktiivsust ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Nagu teada, oleme me muuhulgas seadnud kaugemaks eesmärgiks saada aastal 2020 ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, millele peab loomulikult eelnema meie tegus osalemine ÜRO allorganisatsioonides. Selleks kohustab meid meie staatus EL liikmena, meie kasvav heaolu ning suurenev vastutus kogu maailmas toimuva pärast.

Austatud juhataja,
lugupeetud Riigikogu liikmed!

Siit ongi hea minna teise põhiteema - julgeolekupoliitika - juurde.

Eesti julgeolekupoliitika lähtekohaks on kogu iseseisvumise taastamise järgse perioodi kestel olnud transatlantiliste sidemete prioriteetsus. Me peame kalliks seda, mis on NATOt seni koos hoidnud – ühiseid väärtusi, ühist poliitikat ja ühist planeerimist. Sellest tulenevalt oleme toetanud ühisväärtustest – demokraatiast ning inimõigustest ja vabadustest - kinnipidamise arutuselevõttu Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC) raames. Peame tunnistama, et mitmed rahupartnerluse liikmesriigid ei järgi neid, kuigi kohustusid seda tegema partnerluslepingut allkirjastades. Piisab, kui viidata Usbekistanile ja Valgevenele, kuigi mõnel teiselgi riigil on sellega probleeme.

Viimastel aastatel on NATO tegevuses oluline koht olnud operatsioonidel nii Euroopas kui ka väljaspool Euroopat. NATO jätkab edukaid operatsioone Balkanil, sealhulgas Kosovos, samuti Afganistanis. Nende operatsioonide edu on võimaldanud alustada Kosovo tulevikuarutelu ja uut etappi Afganistani arengus (niinimetatud Bonni-järgse protsessi algus). Eesti jätkab osalemist NATO operatsioonis Kosovos, millel on suur tähtsus rahu tagamisele kogu Euroopas. Stabiilsuse hoidmine Kosovos annab üldse eelduse sealsete probleemide lahendama asumiseks euroopalikus võtmes. NATO tegevus Afganistanis, mis on oluline laiema julgeoleku tagamisele üleilmselt, on loonud eeldused edasiste ülesannete täitmiseks NATO poolt rahu tagamisel ning võitluses narkootikumide tootmisega Afganistanis. Sellega seoses on loomulik, et Eesti suurendab oma osalust selles riigis.

Rääkides Eesti osalemisest või mitteosalemisest NATO operatsioonides tuleb meil meeles pidada seda, et Balti riikide õhuruumi turvavad meie liitlaste lennukid, praegu teevad seda USA hävitajad. Selles avaldub alliansi sisemine solidaarsus, millele meie saame vastata, demonstreerides oma solidaarsust seal, kus vaja. Meie õhuturve peab jätkuma ja samamoodi peab Eesti olema aktiivne NATO operatsioonides.

Eesti üksuse jätkamine Iraagis näitab, et oleme oma otsustes ja tegevuses järjekindlad ja hindame oma suhteid liitlastega kõrgelt. Seepärast on mul väga hea meel, et Riigikogu kiitis heaks valitsuse eelnõu pikendada Eesti üksuse missiooni Iraagis kuni 1.jaanuarini 2007. See meiepoolne solidaarsusavaldus, mis tugineb Iraagi valitsuse palvele ja ÜRO mandaadile, teenib ka meie endi julgeolekuhuve.

Eesti julgeoleku tagamine nõuab pidevat tegelemist ka selliste globaliseerumisest tulenevate väljakutsetega, mida sageli nimetatakse „uuteks” julgeolekuohtudeks. Taoliste ohtude spekter on lai: ühed ähvardavad sõna otseses mõttes iga inimest - nagu see on võimalik globaalse gripipandeemia puhul. Teised – näiteks poliitiline terrorism – on suunatud meie elulaadi ja demokraatliku riigikorralduse vastu. Kolmandad – nagu oleme täheldanud AIDS/HIV puhul - õõnestavad ühiskonda peaaegu märkamatult kuni protsess võib osutuda pöördumatuks.

Julgeolekuteema käsitlemisel ei saa mööda minna ka Eesti panusest Euroopa Liidu sõjaliste- ja tsiviilvõimekuste väljaarendamisesse. Üks oluline tegevus on osalemine Põhjamaade lahingugrupis, teine tegutsemine Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, sealhulgas EL-i rahvusvahelistes operatsioonides - nii sõjalistes kui ka tsiviiloperatsioonides. Selleks suurendab Eesti märgatavalt oma osalust EL sõjalises operatsioonis Bosnias. Suurem töö tuleb meil ära teha veel osalemisega tsiviilmissioonides. See valdkond on palju laiem ja hõlmab tegelikult kõiki Eesti riigiasutusi. Me osaleme juba EL-i tsiviiltegevuses Bosnias, Kosovos, Gruusias ja Moldovas ning kavandame seda Lähis-Idas. Selle läbi tugevdame me nii Euroopa Liidu kui ka meie endi välispoliitilist mõju ja julgeolekut.

NATO ja EL peavad tegema tihedat koostööd. Probleempiirkondades tuleb kaasata see organisatsioon, mis tagaks konkreetses regioonis parima tulemuse. Võimekusi dubleerida ei ole õige.

Rahvusvahelistel operatsioonidel ja rahvusvahelises arenguabis osalemine on otsene ja kõige tulemuslikum viis anda oma panus meie enda ja meie liitlaste ning partnerite välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide elluviimisse. Seepärast tahan ma kasutada seda auväärset kõnepulti, et siit tänada kõiki kaitseväelasi, kes rahvusvahelistes operatsioonides osalevad. Tahan tänada meie meeskonda, kes päästis inimeste elusid Pakistani maavärina järel. Tahan tänada meie kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja politseinikke Balkanil, tänada piirivalveametnikke, kes meid oma tööga esindavad. Ja muidugi kuulub tuhat tänu nimetatute perekondadele. Aitäh teile kõigile. Te olete seda teinud Eesti eest ja Eesti on teie üle uhke.

Austatud Riigikogu.

Eesti põhiseaduse kohaselt on Riigikogul õigus ja kohustus langetada strateegilisi otsuseid ja panustada välispoliitika kujundamisesse. Tänan tähelepanu eest ning ootan kaasettekandelt ning järgnevalt diskussioonilt strateegilist kaugelenägelikkust ja aktiivset kaasamõtlemist.

Aitäh.