Välisminister Kristiina Ojuland: Riigi välispoliitika põhisuunad

Välisminister Kristiina Ojulandi ettekanne Riigikogule 5. juunil 2003

Austatud proua esimees,
lugupeetud Riigikogu liikmed,
head külalised!

2003. aasta on Eesti välispoliitika seisukohalt peaaegu lootuste täitumise aasta. Pisut enam kui kuus kuud tagasi, kui andsin Riigikogu eelmisele koosseisule viimase ülevaate meie välispoliitika põhisuundadest, oli Eesti Praha tippkohtumisel vahetult saanud kutse NATO liitumisläbirääkimistele ning Kopenhaageni Ülemkogul oli vormistatud meie riigi ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste edukas lõpetamine. Tänaseks oleme mõlema organisatsiooniga liitumise protsessis astunud veel suure sammu edasi, mille veenva kinnitusena kirjutati 26. märtsil Brüsselis NATO liikmesriikide poolt alla Põhja-Atlandi lepingu liitumisprotokollile ning 16. aprillil allkirjastasime Ateenas ühinemislepingu Euroopa Liiduga. Juba aasta pärast loodame olla mõlema organisatsiooni täieõiguslikud liikmed.

Samas on aga viimane poolaasta olnud ka välis- ja julgeolekupoliitiliste väljakutsete ja katsumuste aeg ning seda mitte ainult Eestile, vaid Euroopale ja kogu maailmale tervikuna. Mitmed julgeolekuriskid maailmas on kasvanud. Vägivallaaktid jätkuvad terrorismivastasele võitlusele vaatamata. Iraagi sõda tekitas erimeelsusi nii Euroopa Liidus ja NATOs kui ka Eestis. Arutelud Euroopa Liidu institutsioonide ning kaitse- ja julgeolekupoliitika teemadel Euroopa Tuleviku Konvendis on olnud pinevad.

Oma tänases sõnavõtus kavatsen keskenduda kolmele põhiteemale. Lisaks juba traditsiooniliseks saanud Euroopa Liidu ning NATO ja sellega seotud julgeolekupoliitika küsimustele soovin lühidalt käsitleda ka Eesti jaoks samuti olulist regionaalse koostöö teemat nii kõikide Läänemeremaade kui Balti riikide tasandil.

I

Esmalt annaksin ülevaate Euroopa Liiduga seonduvast. 16. aprillil Ateenas alla kirjutatud ühinemisleping jõustub Eesti suhtes 2004. aasta 1. mail, eeldustel, et nii liikmesriigid kui Riigikogu on selle ratifitseerinud ja 14. septembri rahvahääletusel on Eesti kodanikud andnud liitumisele oma toetuse. Valitsus esitas lepingu ratifitseerimise eelnõu koos lepingu tekstiga Riigikogule 2. juunil.

Märkimist väärib, et Euroopa Parlament kiitis kõigi kümne riigi Euroopa Liidu liikmeks saamise heaks suure häälteenamusega. Praeguseks on euroreferendumid andnud positiivse tulemuse kõikides liituvates riikides, kus need seni on toimunud: Maltal, Sloveenias, Ungaris, Leedus ja Slovakkias. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga võimaldab meil mõjutada maailmapoliitikat üheskoos ülejäänud 24 liikmesriigiga viisil, mida väikeriik ei suudaks kunagi üksinda. Just Euroopa Liidu liikmena õnnestub meil tagada Eesti kiire ja stabiilne areng. Selline arusaam on juurdumas ka Eesti ühiskonnas tervikuna. Rahva toetus Euroopa Liiduga ühinemisele on juba enam kui aasta vältel püsinud stabiilselt üle 50 protsendi ja mai lõpuks tõusis see 59 protsendini. Samas peame silmas pidama, et elanikkonna toetus on seotud informeeritusega – enamik analüüse kinnitavad, et mida rohkem omatakse teavet Euroopa Liidu kohta, seda suurem on ka toetus liitumisele. Teavituskampaaniat Eestis suunavad president, peaminister ja riigikogu esimees ning seda juhib 7-liikmeline töörühm. Neutraalse ja valija otsustusvabadust austava kampaania peamine eesmärk on saavutada vähemalt sama suur osalus rahvahääletusel kui viimastel Riigikogu valimistel.

Mõne sõnaga liitumiseelse faasi tegemistest. Kuni ühinemiseni jätkab Euroopa Komisjon seiret liituvate riikide, nende hulgas Eesti ühinemiskõnelustel võetud kohustuste täitmise ning üldiste edusammude üle. Eeloleval sügisel avaldab komisjon üldise seirearuande, mis keskendub eelkõige majanduslikele ja haldussuutlikkuse kriteeriumidele. Selle eesmärk on tähelepanu juhtida valdkondadele, kus puuduliku liitumisvalmiduse tõttu võib osutuda vajalikuks eriliste kaitsemeetmete või lisareformide rakendamine. Niisugune aruandlusvorm valmistab liituvaid riike ette ka komisjoni iga-aastaseks ülevaateks ühenduse õigustiku rakendamisest liikmesriikides. Meile ei tule ilmselt üllatusena, et Eesti puhul langeb komisjoni kriitiline pilk esmajoones kalanduse ja sotsiaalpoliitika valdkonnale.

Eesti peab aga paljuski juba praegu mõtlema ja käituma kui liikmesriik. Senine mõtteline eraldusjoon “meie” ja “nemad” vahel on hägustumas. Olemasolevate võimaluste ärakasutamine ning Eesti täitevvõimu kõigi tasandite osalemine aktiivse vaatlejana Euroopa strateegilisi arengusuundi ja meie praktilist tegevust määravates aruteludes on äärmiselt oluline ja meie endi huvides. Selle jaoks on aga tähtis riigi erinevate institutsioonide vastav ümberkorraldamine ja otsustusmehhanismide kiirus.

Lugupeetud Riigikogu liikmed,

Läheksin nüüd edasi Euroopa põhiseadusliku lepingu projekti juurde, mis on väljatöötamisel tuleviku konvendis ja mille suhtes lõppotsustused langetatakse järgmisel Euroopa Liidu valitsustevahelisel konverentsil. Konvent on teinud intensiivset tööd erinevate Euroopa aluslepingute uuendamisel ja nende koondamisel ühtseks põhiseadusliku lepingu projektiks. Siinkohal tahaksin avaldada tänu Riigikogu esindajatele kaaluka panuse eest, mille nad on andnud konvendi aruteludesse.

Võib öelda, et peamised Nizza ja Laekeni Ülemkogult saadud ülesanded on konvent tänaseks täitnud. Samas on olnud raske leida üksmeelt institutsionaalse reformi ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamise küsimuses.

Eesti on koos viieteistkümne liikmes- ja liituva riigiga esitanud konvendile ühispositsiooni, mis lähtub liikmesriikide võrdsuse põhimõttest kui Euroopa Liidu ühest nurgakivist, samuti soovist säilitada institutsioonidevaheline tasakaal ja iga liikmesriigi selge seos kõigi Euroopa Liidu otsustamistasanditega. On kindel, et kõik, kes on hõlmatud ühendatud Euroopa loomise üritusse, lähtuvad samadest ideaalidest – rahu, inimõiguste austamise ning demokraatia põhimõttest. Arusaadav on aga ka see, et igal riigil, nii tänastel kui ka homsetel liikmetel, on oma lähenemisnurk ja suhtumine erinevatesse Euroopa Liidu ülesehituse ja ühispoliitikate kujundamise aspektidesse. Seda eriti juhul, kui ollakse muutmas juba väljakujunenud ja töös järeleproovitud lahendusi.

Euroopa Liidu senise edu aluseks on olnud võime ühendada väga erinevad riigid toimivaks mehhanismiks ja tasakaalustada suurte ja väikeste riikide huve. Eesti esindajad Euroopa Tuleviku Konvendis on kindlalt seda meelt, et Euroopa Liidu areng peab jätkuma ühenduse meetodi alusel.

Euroopa Liit, millega oleme liitumas, on pidevalt arenev organisatsioon. Nii Euroopa Liidu laienemine kui ka järjest tihedam lõimumine teeb vajalikuks mitmed muudatused senistes tegevuspõhimõtetes, nagu näiteks kvalifitseeritud enamusega hääletamise laiem rakendamine. Üha suuremale üksmeelele ollakse jõudmas ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni välissuhete voliniku ameti ühendamise osas. Rääkides komisjoni ja Euroopa Parlamendi suurusest, leian, et peaksime lähtuma 2000. aastal Nizza lepinguga sätestatud põhimõtetest. Nagu meile kõigile teada, saavutati toonased kokkulepped pikkade ja raskete väitluste tulemusena. Enne kui asume uusi muudatusi tegema, peaksime laskma praktikal tõestada, mis ja kas üldse neis Nizza kokkulepetes muutmist vajab.

Üks põhimõttelisemaid küsimusi on igale liikmesriigile voliniku koha säilitamine Euroopa Komisjonis. Arvestades asjaolu, et komisjon on enamiku Euroopa Liidu seadusandlike algatuste sõnastaja, on iga liikmesriigi esindatus seal põhjendatud ja kaalub üles kaheldava väärtusega võidu tõhususes, mida annaks komisjoni liikmete vähendamine näiteks 15 liikmeni või osa volinike muutmine teisejärgulisteks liikmeteks. Ei maksa unustada, et volinikud on omakorda komisjoni “nägu” oma riigis, tehes komisjoni töö ja rolli rahvale nähtavamaks ja mõistetavamaks.

Samamoodi peaks liikmesriikide võrdsus säilima Euroopa Liidu Nõukogus. Eesti pooldab nõukogu roteeruva kuuekuulise eesistumise jätkumist ning ei toeta eraldi Ülemkogu presidendi ametikoha loomist. Me nõustume, et nõukogu töö vajab tõhustamist, kuid leiame, et suures osas on seda võimalik saavutada mitmeaastase tööplaani vastuvõtmisega, mis tagaks Liidu ühtlase ja sidusa arengu üksteisele järgnevate eesistumispoolaastate jooksul.

Tahaksin loota, et konvendi veel järelejäänud tööaja jooksul õnnestub sõnastada ühisseisukohad kõigis vaidlusalustes küsimustes. Kui see siiski ei õnnestu, tuleks neis küsimustes, milles üksmeeleni ei jõuta, formuleerida selged alternatiivid, mis antakse valitsustevahelisele konverentsile üle koos põhiseadusliku lepingu tekstiga. Sellist arenguvõimalust silmas pidades on eriti oluline 20. juuni Thessaloniki Ülemkogul jõuda üksmeelele järgmise valitsustevahelise konverentsi mandaadi ja ajaraami suhtes, sest lõplikud kokkulepped põhiseadusliku lepingu sisu suhtes tuleb saavutada valitsustevahelisel konverentsil. Konverentsi otsustusvõime ja õnnestumise seisukohalt on oluline, et Eesti ja teised liituvad riigid saaksid seal osaleda täieõiguslike liikmetena, kelle seisukohti arvestatakse lepingusätete sõnastamisel võrdväärselt praeguste liikmete omadega.

Eesti jagab Põhjamaadest Euroopa Liidu liikmete seisukohta, et valitsustevahelise konverentsi algusega kiirustamine ei ole mõistlik, ning parlamentaarse demokraatia seisukohalt on oluline, et kõigi praeguste ja tulevaste liikmesriikide kodanikele ja parlamentidele jääks piisav aeg ettevalmistatava lepingu projektiga tutvumiseks. Konverentsi alustamine mitte vähem kui neli kuud pärast konvendi töö lõppu ja seega pärast Eestis 14. septembril korraldatavat rahvahääletust annaks Eesti valitsusele võimaluse esineda palju tugevama mandaadiga ning lähtuda Laekeni deklaratsiooni põhimõttest kaasata kodanikud aktiivsemalt Euroopa küsimuste arutelusse. Seetõttu peame õigeks mitte alustada konverentsiga enne 2003. aasta oktoobri lõppu ja kirjutada uuele lepingule alla pärast Eesti ja teiste riikide liitumist 2004. aasta mais.

Euroopa Liidu teemaga seonduvalt kõneleksin ka Eesti seisukohast Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimuses ning põgusalt arengukoostööst. Eesti toetab Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika - ESDP - edasiarendamist ja tugevdamist ning Euroopa Liidu tulevase liikmena oleme selle kujundamisel valmis aktiivselt kaasa lööma. Eesti on juba praegu osalemas rahu tagamisel Lääne-Balkanil – osaleme 1. jaanuaril alanud Euroopa Liidu politseimissioonis Bosnia ja Hertsegoviinas, 31. märtsil alanud sõjalises operatsioonis Makedoonias ning samuti NATO rahutagamisjõududes Kosovos ja Bosnias. Leiame, et Euroopa Liit peaks kujundama efektiivse hõlmamispoliitika oma “uute naabrite,” ennekõike Ukraina, Moldova ja Valgevene suhtes. Ka Euroopa Liidu koostöö Venemaaga, sealhulgas Põhjadimensiooni raames on Eesti jaoks olulise tähtsusega.

Samas oleme aga seisukohal, et ESDP edasiarendamine ei tohiks põhjustada transatlantilise sideme nõrgenemist ja NATO dubleerimist, vaid peaks seda pigem täiendama, kujunedes osaks transatlantilisest julgeolekustruktuurist. Eesti tervitab Euroopa Liidu ja NATO kokkuleppe - Berlin Plus - sõlmimist, mis võimaldab Euroopa Liidul teostada nii-nimetatud Petersbergi ülesannete raames ka sõjalisi operatsioone. Samas me ei näe praegu põhjust Euroopa Liidu ühise kaitseliidu (ESDU) ja autonoomse operatiivstaabi loomiseks. Täna tundub ka ebatõenäoline, et ülejäänud Euroopa Liidu liikmes- ja liituvad riigid aktsepteeriksid niivõrd radikaalseid ettepanekuid liidu kaitse- ja julgeolekupoliitika vallas kui seda on nii-nimetatud “nelja ettepanek,” mille esitasid Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburg 29. aprillil Brüsselis.

Euroopa Liidu teema lõpetuseks sooviksin rõhutada, et seoses Eesti liitumisega kasvavad meie kohustused arengukoostöö alal. Meie riigil on selleks nii pragmaatiline huvi kui ka moraalne vastutus. Arengukoostöö, eelkõige Eesti lähipiirkondadega, aitab suurendada regionaalset stabiilsust ja heaolu ning on seega oluline osa meie välispoliitikast ja üks Eesti julgeoleku tagamise komponentidest. Riigi senine panus arengukoostöösse on püsinud muutumatuna 1999. aastast alates, moodustades vaid 0,01% sisemajanduse kogutoodangust. Koos meie kasvava elatustaseme ja euroopalike väärtuste kinnistumisega peame olema valmis lähenema Euroopa Liidu poolt eesmärgiks seatud minimaalsele 0,33% tasemele ja võtma pikemas perspektiivis sihi ka ÜRO raames seatud 0,7% taseme saavutamisele. Oleme oma arengus saanud kasutada teiste riikide abi, nüüd on aeg kaasa aidata arengule ka mujal. Paljud riigid, eelkõige Kagu-Euroopas ja SRÜ-s, soovivad õppida Eesti kogemusest demokraatia ja turumajanduse ülesehitamisel, kuna seisavad probleemide ees, mille Eesti on oma arengus juba edukalt lahendanud.

II

Austatud Riigikogu liikmed!

Järgnevalt võtaksin kokku arengud NATOga liitumise suunal.

Eesti liitumisläbirääkimised NATO-ga algasid kohe liitumiskutse järel. Need olid ajaliselt lühikesed, kuna enamus ettevalmistustööst oli tehtud ja küsimused selgitatud juba kolm aastat kestnud liikmelisuse tegevuskava ehk MAP protsessi raames. Läbirääkimiste esimeses voorus olid erilise tähelepanu all poliitilised, majandus-, kaitse- ja sõjalised küsimused, see tähendab NATO kui ühise kaitseliidu põhimõttelised alused, ühised väärtused ja ühine kaitseplaneerimine. Käsitleti Eesti panust üldise julgeoleku tugevdamisse läbi rahvusvahelise koostöö ja rahutagamisoperatsioonides osalemise ning Eesti täielikku lülitumist NATO konsultatsiooni- ja otsustusmehhanismidesse. Samuti räägiti läbi Eesti osa kollektiivses kaitses, Eesti ametnike ja ohvitseride NATO struktuuridesse tööle asumise põhimõtted ning Eesti osalemine NATO kaitseplaneerimises.

Teises voorus olid arutamisel kolm laiemat teemaderingi: NATOga liitumiseks vajalikud rahalised vahendid, teabekaitse ja turvalisusega seonduv ning juriidilised küsimused. Eesti kinnitas, et Riigikogus heaks kiidetud 2003. aasta eelarves on kaitsekulutusteks eraldatud 2% sisemajanduse kogutoodangust. Vajadust sellise tõsise panustamise järele rõhutas taas ka NATO peasekretär George Robertson oma 24. märtsi visiidi ajal Tallinnas. Teabekaitse ja -turvalisuse osas kohustus Eesti võimalikult jätkuvalt ja kiiresti ellu viima seadusandliku aluse, mis vastaks NATO poolt kehtestatud reeglitele. Juriidiliste küsimuste osas käsitleti neid rahvusvahelisi lepinguid ja muid dokumente, millega Eesti liikmeks saades ühineb.

11. märtsil andis Eesti suursaadik NATO juures alliansi peasekretärile üle Eesti välisministri kirja, milles Eesti teatas oma valmisolekust NATOga ühineda ja täita endale võetud kohustused. Koos kirjaga edastati alliansile Eestis nii liitumiseelselt kui selle järgselt läbi viidavate reformide ajakava, mis keskendus küsimustele, mille kallal Eesti peab veel enne liitumist ja pärast seda töötama. Ajakava küsimused puudutavad kõiki juba mainitud läbirääkimiste teemasid, kuid põhirõhk on Eesti riigikaitse täiustamisel võtmaks arvesse NATO-ga liitumisega seotud otseseid ja kaudseid kohustusi ning NATO liikmelisusega tekkivat Eesti uut julgeolekuolukorda.

26. märtsil kirjutasid alliansi liikmesriikide suursaadikud Brüsselis alla seitsme liitumisläbirääkimised lõpetanud riigi liitumisprotokollidele. Liitumisprotokollide allkirjastamisega lõppes vormiliselt läbirääkimiste faas ja algas ratifitseerimisprotsess. Siiani on liitumisprotokollid ratifitseerinud viis riiki – Kanada, Norra, USA, Taani ja Ungari. Meil on heameel tõdeda, et olulise tähtsusega ratifitseerimine USA Senatis kulges üksmeelselt, ilma ühegi vastuhääleta. Oleks aga ennatlik väita, et ratifitseerimisprotsessi kiire kulg on sellega otsustatud, sest tähtis on iga üksiku NATO liikmesriigi otsus. Eesti diplomaatia töötab selle nimel, et ratifitseerimine kõigis alliansi liikmesriikides toimuks probleemideta. See peaks lõpule jõudma hiljemalt 2004. aasta alguseks; seejärel seisab Washingtoni lepingu ratifitseerimine ees kutsutud riikide parlamentidel, sealhulgas siin Riigikogus. Kui kõik kulgeb plaanipäraselt saab Eestist Põhja-Atlandi Liidu täisliige 2004. aasta mai tippkohtumise eel.

Kõneldes Eesti liitumisest NATO-ga ja meie riigi üldisest julgeolekupoliitikast, ei saa mööda minna rahvusvahelise terrorismi ja Iraagi teemast. Üha enam peame tunnistama, et erinevus rahvusliku ja globaalse julgeoleku vahel on kadumas. Hiljutised terroriaktid Casablancas ja El-Riyadis tõendasid taas, et riikidekesksed jõupingutused võidelda terrorismi kui ülemaailmse nähtusega on ebapiisavad. Rahvusvahelise julgeoleku seisukohalt on praegu esmatähtis Iraagi sõjajärgne ülesehitamine ja Lähis-Ida probleemile kõikehõlmava lahenduse – nii-nimetatud “teekaardi” – leidmine, milles Eesti toetab igati ÜRO, Euroopa Liidu, USA ja Venemaa "kvarteti" jõupingutusi. Eesti liitus Iraagi desarmeerimise koalitsiooniga, lähtudes veendumusest, et Iraak peab täitma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ega tohi kujutada endast ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja stabiilsusele.

Sõjajärgse Iraagi ülesehitamisel peame oluliseks Iraagi riigi terviklikkuse säilitamist. Peame loomulikuks, et koalitsioon, mis kandis Iraagi režiimi kõrvaldamise raskust ja vastutust, on võtnud vastutuse ka sõjajärgse stabiliseerimise eest. Samas jagame veendumust, et ÜRO-l peab olema arvestatav roll ülesehitusprotsessis. Eesti toetab täielikult 22. mail vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis lõpetas 13 aastat kestnud sanktsioonid Iraagi vastu ning näeb ette sinna ÜRO eriesindaja määramise. Oleme ka omalt poolt valmis panustama sõjajärgsesse ülesehitustöösse ja julgeoleku tagamise operatsiooni. Riigikogu otsustas 7. mail siinsamas saalis kiita heaks valitsuse ettepaneku saata kuni 55 Eesti kaitseväelast osalema julgeolekutagamise operatsioonides Pärsia lahe piirkonnas. Lisaks on Vabariigi Valitsus sihtotstarbeliselt eraldanud viissada tuhat krooni nii ÜRO humanitaarabi koordineerimise büroole kui ka Rahvusvahelise Punase Risti komiteele.

Austatud Riigikogu liikmed!

Tänase sõnavõtu viimase osa pühendaksin regionaalsele koostööle Läänemeremaade Nõukogu ja Balti riikide tasemel.

Eesti on Läänemeremaade Nõukogu eesistujariik 2003. aasta juunist 2004. aasta juunini, võttes eesistumise üle Soomelt välisministrite kohtumisel 10.-11. juunil Poris. Oleme praeguseks välja töötanud eesistumise programmi ja prioriteetide esialgsed ettepanekud, mida esmakordselt tutvustasime 26.-27. mail toimunud Vanemametnike Komitee istungil. Lõplikult kokkulepitud prioriteetide tutvustamine leiab aset ministrite kohtumisel 11. juunil ning lõppdokument peaks valmima suve jooksul. Läänemeremaade Nõukogu prioriteetideks Eesti eesistumise ajal saavad olema majanduskeskkonna arendamine, tsiviiljulgeoleku tagamine regioonis, keskkonnakaitsealane koostöö, regionaalse koostöö rolli määratlemine uuenenud rahvusvahelises kontekstis ning Läänemeremaade Nõukogu struktuuri ja tegevuse ratsionaliseerimine ja edasiarendamine. Eesti seisukohalt on oluline ka see, et eesistumist alustades võtame üle ka Läänemeremaade Nõukogu Majandustöögrupi eesistumise, mis annab meile eriti hea võimaluse realiseerida oma majanduslikke prioriteete.

Mõne sõnaga ka Balti riikide koostööst. Eesti, olles Baltimaade Ministrite Nõukogu eesistuja 2002. aasta juulist detsembrini, algatas Nõukogu reformi. Mul on siinkohal heameel tunnustada Riigikogu väga aktiivse ja sisulise töö eest Balti Assamblee tegevuse ümberkujundamisel. Tähtis on viia reformid edukalt lõpule praegusel Leedu eesistumisperioodil, et tagada meie efektiivne ja kaasajastatud koostöö ka uues olukorras, kus Eesti, Läti ja Leedu on Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Leian, et Balti koostööle tuleks edaspidi anda veelgi konkreetsem sisu. Palju on võimalusi koostöös Põhjamaadega, kus kaheksa võrdset partnerit saavad teha koostööd niinimetatud Põhja-Balti 8 formaadis. See nõuab aga Balti riikide poolt järk-järgulist üleminekut kaasfinantseerimisele, seda just Põhjamaade Ministrite Nõukogu Lähialade Koostööprogrammi raames. Eesti on võtnud endale kohustuse läkitada 20. juuniks Põhjamaade Nõukogu sekretariaati juba konkreetsed ettepanekud koos kaasfinantseerimise kavaga meile prioriteetsetes valdkondades.

Lugupeetud Riigikogu!

Liitumine Euroopa Liidu ja NATOga tähistab välispoliitiliselt mitte ainult ühe etapi lõppu vaid ka uue algust. Praegune Riigikogu on erilises olukorras – liikmelisus mõlema organisatsiooniga saab reaalsuseks Teie koosseisu ajal. See on nii privileeg kui vastutus. Liikmelisus annab meile suuremad võimalused aga ka kohustused. Meie tosin aastat tagasi seatud välispoliitiliste sihtide saavutamine ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda ning loota, et tööd jääb vähemaks. Vastupidi, meie välispoliitika muutub liitumise läbi veelgi komplekssemaks ja sisulisemaks ning tahaksin rõhutada, et ka kulukamaks. Sagenevad osalemised töögruppides ja komiteedes, kiirenevad otsustusmehhanismid ning lisanduvad protokollilised kohustused.

Oleme ühineva Euroopa, laieneva NATO ja ka oma lähiregiooni üks väiksemaid riike. Meie edu demokraatia ja turumajanduse ülesehitamisel on põhinenud usul, et väiksus ei ole mitte arengu takistus, vaid pigem eelis. Väike riik saab kiiremini reageerida globaliseeruvas maailmas toimuvatele muutustele, võtta omaks uusi ideid ja uusi tehnoloogiaid. Võtkem see uuenduslik meel kaasa ka ühinevasse Euroopasse ja Euro-Atlandi julgeolekuruumi!

Soovin Teile jõudu töös meie ühise välispoliitika nimel ja tänan tähelepanu eest!