Välisministri sõnavõtt Prantsuse Rahvusvaheliste Suhete Instituudis

Välisminister Kristiina Ojulandi sõnavõtt

Prantsuse Rahvusvaheliste Suhete Instituudis

29. aprillil 2003

Eesti pärast Prahat ja Kopenhaagenit

Daamid ja härrad,

Tahaksin veelkord tervitada oma Läti ja Leedu kolleege ja kõiki seminarist osavõtjaid. On suur au osaleda arutelul siin Prantsusmaa rahvusvaheliste suhete instituudis, üle maailma tunnustatud rahvusvaheliste suhete alaste debattide ja analüüsi keskuses.

Tänan siiralt instituudi direktorit Thierry de Montbrial'i ja kõiki tema kolleege seminari korraldamise eest. Samuti tahaksin tänada kõiki seminarist osavõtjaid kes leidsid aega siia tulla, et vahetada mõtteid teemal: "Euroopa ja Balti riigid peale Praha ja Kopenhaageni tippkohtumisi". Meie tõtlikul ajastul on otsesed ja varjatud mõjud peaaegu kõigile rahvusvahelise elu valdkondadele. Meie tänasele teemale keskendudes tahaksin Teiega jagada oma mõtteid järgnevast.

Eesti parlamendi – Riigikogu – otsusega korraldatakse Eestis Euroopa Liiduga ühinemiseks vajalik ja tulemustelt valitsusele siduv rahvahääletus käesoleva aasta 14. septembril. Avalikkuse toetus EL’iga liitumisele on Eestis viimasel ajal püsinud stabiilselt ligi 60 %. Kuigi aktiivseid euroliidu vastaseid on tuntav vähemus, on arvamusküsitlused esile toonud kõhklejate püsiva osakaalu ühiskonnas. Kõhkluste põhjuseks on muuhulgas olnud kaks küsimust, mis seonduvad otseselt Euroopa tulevikukonvendil peetava debatiga. Need küsimused puudutavad kodaniku ja institutsioonide suhet ning väikeste riikide huvide kaitset Euroopa Liidus.

Liitumiseelsel ajal langeb liitujariikidele tegelikult kahekordne poliitiline koormus. Ühiskond ootab vastust küsimusele: mida liitumine meile kaasa toob? Euroopa Liit aga küsib: mida teie – uued - siia kaasa toote? Samad küsimused, küll veidi teiste rõhuasetustega, on üleval ka seoses eelseisva liikmekssaamisega NATO-s, ja ma arvan, et täna on just õige hetk neile meie diskussioonis keskenduda.

Euroopa ühendamine pole eesmärk iseeneses. Euroopalikul integratsioonipoliitikal on mõte vaid siis, kui ta on suuteline täitma kaht sihti: esiteks, mõjutada tulevikku kujundavat globaalpoliitkat; teiseks, anda konkreetne ja efektiivne panus iga Euroopa kodaniku elukvaliteeti. Nii üht kui ka teist sihti saab integratsioon tõhusalt saavutada vaid siis, kui ta toetab iga üksiku identiteeti – seda enesestmõistetavuste põhimikku, millel rajanevad nii kultuur, loovus kui ka motivatsioon ning milleta poleks edenemine võimalik. Ärgem unustagem hetkekski, et iga rahva – eriti veel väikerahva – säilimine ja areng sõltub suuresti tema võimest mõjutada poliitilisi, kultuurilisi, halduslikke või majanduslikke märgisüsteeme väljaspool oma etnilisi piire. Sellisel viisil tähendab Euroopa Liidu laienemine väikeriigile ühtaegu nii võimalust kui ka vastutust.

Eesti Vabariigi välispoliitiline reaalsus on määratud meie ajaloo, kultuuri ja geograafilise asendiga, kuuluvusega Õhtumaa väärtusi ja ilmavaadet kandvasse kultuuriruumi, arusaamaga, et vajadus tagada rahvuslik julgeolek ja rahvuse heaolu on prioriteetne kõigi muude sise- ja välispoliitiliste vajaduste suhtes. Niiviisi ei ole ka Eesti pürgimus NATO-sse ja Euroopa Liitu olnud mitte eesmärk omaette, vaid sellise poliitilise, majandusliku ja haldusliku keskkonna loomine, milles rahvuslikud huvid saavad areneda uues dünaamikas. Eesti kuulumine nimetatud ühendustesse ei kahanda seda vabaruumi, milles rahvus toimib, vaid laiendab seda nii võimaluste kui ka tagatistena.

Ärgem unustagem, et meie Lääne-orientatsiooni põhjuseks pole mitte kujutelmad olmemõnudest või teoreetilised arutlused väärtuste filosoofia teemal. Ühisväärtuste jagamine on Läände integreerumise vältimatu eeldus, selle põhjuseks aga on ikkagi selged poliitilised ja majanduslikud arusaamad rahvuse jätkusuutlikkuse teguritest, globaliseeruva majanduskeskkonna reaalsustest, uutest julgeolekupoliitilistest väljakutsetest, ohtude ja riskide maandamise vajalikkusest.

Eelöelduga ei taha ma mingil viisil panna kahtluse alla ühiseid väärtusi kui seda orientiiri, mis on andnud meile tuge leidmaks liitlasi ja tegemaks õigeid valikuid. Viimasel ajal on olnud palju juttu USA ja Euroopa erinevast lähnemisest paljudele sündmustele, ent siiski pangem tähele, et keegi pole USA ja Euroopa riikide põhiliste väärtushinnangute kattuvust kunagi kahtluse alla seadnud. Küsimärgid on pigem keskendunud meetmetele, kuidas neid väärtusi kaitsta ja levitada. Just vabadusaadetel põhinevate ühiste väärtuste hoidmine ka päevapoliitilises agendas, pidev hool, et see sõnapaar rahvusvahelises läbikäimises ei kuhtuks ega lahjeneks, on ennekõike väikeriikide ülesandeks ning meie tulevikku vormivaks väljakutseks tänapäeva maailmas.

Põhimõtteliselt seisab Eesti tulevikus kahese valiku ees: kas võtta passiivne suhtumine ja lähtuda kollektiivsest arvamusest ise aruteludesse sekkumata, või eelistada aktiivset lähenemist ja esineda oma seisukohtadega ka juhul, kui need ei pruugi väga populaarsed olla. Inimtööjõu ja mõtteenergia seisukohalt oleks paslikum esimene lähenemine, huvide tagamise ning printsiipide kaitsmise aspektist aga teine. Selge on ka see, et aktiivne osalus nii EL kui ka NATO ühiste ülesannete lahendamisel, toetus partneritele annab rohkem alust loota teiste liikmesmaade aktiivsele toetusele küsimustes, mis võivad konkreetselt ja kitsalt vaid Eestit puudutada. Eestil on lisaks seisukohavõtule ka üht-teist pakkuda oma reformikogemusele tuginedes. Meie poolt läbitu on väärtus, mida n.-ö. “vanadel olijatel” pole, ja esimesed kogemused taolisest tegevusest on Eestil ka juba olemas.

Mu daamid ja härrad!

Arutelud Euroopa Tulevikukonvendil väljatöötatava põhiseadusliku lepingu projekti ja liidu tulevase mudeli üle on jõudnud otsustavasse faasi. Meie huvides on olnud liituda töökindla ja efektiivse liiduga, milles on tagatud võrdsed võimalused nii suurtele kui ka väikestele, nii uutele kui ka vanadele liikmesriikidele. Institutsionaalsete muudatuste kavandamise juures on väga tähtis, et lähtutaks liikmesriikide võrdsuse põhimõttest. Arvan, et kogu Euroopa Liidu huvides on, et lähiajal ei kujuneks välja midagi klubisüsteemi taolist, kus eristatakse vanu, vahepealseid ja uusi liikmeid. Tahan rõhutada, et need “uued” ei tule Euroopa Liitu mingit omaette jõudu mängima, vaid on algusest peale osa suurest struktuurist ja algusest peale orienteeritud euroliidu ühiste probleemide lahendamisele, ühiste poliitikate teostamisele. EL kui terviku ees seisvad ülesanded on ka meie ülesanded.

Kuivõrd Eesti ja enamiku Euroopa Liidu liikmes- ja liitujamaade riigikorraldus rajaneb parlamentaarse demokraatia traditsioonidel, eeldame, et nendest põhimõtetest lähtutakse ka EL tuleviku-institutsioonide reformimisel. Pooldame ümberkorraldusi, mis muudavad institutsioonid ja nendevahelise koostoime tõhusamaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks. Peame oluliseks mis tahes reformide kavandamisel olemasoleva institutsionaalse tasakaalu säilitamist. Eestil on viimase kümne aasta jooksul tekkinud kiire reformijariigi maine, mille kujundajad pole kuigivõrd tähelepanu pööranud ühele teisele aspektile, mis euroliidus on samavõrd oluline: põhjamaine ettevaatlikkus. Siit ka hoiak, mis praegusel suurte projektide ja suurte shansside ajastul on enam kui soovitav: olgem olulistes asjades pealegi aeglased, ent ennekõike konstruktiivsed; olgem edasipüüdlikud ja liikuvad, kuid seda mitte sihikindluse ja alalhoidlikkuse arvelt.

Eesti ei poolda Ülemkogu presidendi institutsiooni loomise ideed. Eelistame igal juhul roteeruva eesistumise säilimist Ülemkogus, nõukogus ministrite tasemel ja Coreper’is. Leiame, et ühenduse meetod on osutunud toimivaks ning seda tuleks säilitada. Euroopa Komisjoni roll ei tohiks nõrgeneda. Samuti peame tähtsaks igale liikmesriigile volinikukoha säilitamist Euroopa Komisjonis, lähtudes liikmesriikide võrdsuse põhimõttest.

Eesti kindlaks seisukohaks on, et rahvusparlamentide roll peab uuenenud Euroopa Liidus kasvama, seda eriti subsidiaarsusprintsiibi kontrollimisel. See tähendab niisuguse protseduurilise mehhanismi tagamist, mis võimaldab rahvuslikul parlamendil senisest palju tihedamalt ja juba otsustusprotsesside algfaasis osaleda euroliidu õigusloomes. Vaid sel viisil suudame lähendada Euroopa Liitu siseriiklikule poliitikale ka kodanikkonnale. Rahvusparlament peab saame selleks institutsiooniks, mis tagab tõhusalt toimiva sidususe kodanike ja Euroopa Liidu vahel. Senisest palju enam tuleb tähelepanu pöörata rahvuslike parlamentide saadikute omavahelisele suhtlemisele: mitte statement’ide vahetus, mitte small talk Europarlamendi koridorides, vaid arusaam, et “tõde algab kahekesi”, euroopalik kommunikatsioon, kus inimlikud ja kultuurilised aspektid ühelt poolt, igapäevane asjalikkus teisalt moodustavad nõtke terviku, mis ju ongi Euroopa ühtsuse aluspõhimikke.

Eesti filosoof Uku Masing on kirjutanud, et väikerahvastel on laiem horisont juba ainuüksi seetõttu, et nad ei saa suurte olemasolust mööda vaadata. Kuid täpselt nii, nagu tänastele liitujariikidele on Euroopa Liit möödapääsmatus, on needsamad riigid möödapääsmatud ka Euroopa Liidule. Globaliseeruvas maailmas on ennekõike väikeriigid mures oma identiteedi säilimise pärast, kuid samal ajal elab oma identiteedikriisi – võtame kasvõi legitimatsiooniga seotud teravad probleemid – läbi ka Euroopa Liit oma praeguses konditsioonis. Kuid üks on selge: neid muresid ei saa lahendada kapseldumisega, suletusega. Nende lahendamise esimeseks eelduseks saab olla avatus, dialoogivõimelisus ja koosmeel.

Ma tänan Teid!

Pariisis, 29.aprillil 2003