Välisminister Kristiina Ojulandi kõne 9. rahvusvahelisel konverentsil "Eesti ja EL"

IDENTITEET LÄBI INTEGRATSIOONI: EESTI EELISTUSED MUUTUVAS EUROOPAS

31. oktoobril 2002 Rahvusraamatukogus


Härra president,
Härra peaminister,
Mu daamid ja härrad,

Lubage mul alustada tsitaadiga teravapilguliselt Ian Davidsonilt, kes on Euroopa Liitu iseloomustanud kui "kõige edukamat riikide ühendust inimkonna ajaloos". Euroopa Liit on olnud ahvatlevaks eeskujuks arengu ja kasvu mootorina. Tema toimemehhanismid on olnud vaieldamatult efektiivsed. Kui me nüüd seisame uute väljakutsete ja uute saavutuste vajaduse ees, peame hoolega kaaluma iga sammu, et mitte väärata kogu süsteemi, mis senisele edule aluse on pannud. Uute sammude eesmärgiks pole ju muutus muutuse pärast, vaid ikka ja ainult lisaväärtuse loomine.

Euroopa ühendamine pole eesmärk omaette. Euroopalikul integratsioonipoliitikal on mõte vaid siis, kui ta on suuteline täitma kaht sihti: esiteks, mõjutada tulevikku kujundavat globaalpoliitikat; teiseks, anda konkreetne ja efektiivne panus iga Euroopa kodaniku elukvaliteeti. Nii üht kui ka teist sihti saab integratsioon tõhusalt ajada vaid siis, kui ta toetab iga üksiku identiteeti - seda enesestmõistetavuste põhimikku, millele rajanevad nii kultuur, loovus kui ka motivatsioon ning milleta poleks edenemine võimalik. Ärgem unustagem hetkekski, et iga rahva – eriti veel väikerahva - säilimine ja areng sõltub suuresti tema võimest mõjutada poliitilisi, kultuurilisi, halduslikke või majanduslikke märgisüsteeme väljaspool oma etnilisi piire. Sellisel viisil tähendab Euroopa Liidu laienemine meile ühtaegu nii võimalust kui ka vastutust.

Mõistagi on laienemine Euroopa Liidu kujunemise praegusel etapil meie peamiseks inspireerijaks. See on lausa kujunenud üle-euroopaliseks hüüdlauseks. Samas kujutab laienemine endast vaid üht mõõdet selles ajaloolises protsessis. Nõustugem, et 90-ndate alguse sündmused Kesk- ja Ida-Euroopas lõid suurepärase võimaluse uueks dünaamikaks Euroopa Liidu arengus. Ent algse tõuke Euroopa Liidu jõudmiseks praeguste reformide lävele on andnud siiski Liidu enda seesmine genees, mis keskendab Euroopa poliitika tähelepanu üha enam kodanikukesksusele ja identiteedi küsimustele. 20. sajandi alguses otsisid Eesti riigijuhid ja mõtlejad tuge rahvusvahelisusest – just nii on seda nimetanud Juhan Luiga. Uue sajandi lävel on Eesti paljude rahvusvaheliste organisatsioonide liige ning liitumas maailma võimsaima majandusliku ja poliitilise ühendusega. "Millise Euroopa me saame endale 21. sajandil?" on küsimus, mida täna esitavad paljud. Sellest kõnetoolist tahan teile, mu daamid ja härrad, esitada mitte vähem olulise küsimuse: "Millise sajandi me soovime endale koos Euroopaga luua?"

Täpselt seitsme kuu eest kokku tulnud Tulevikukonvendile andis Laekeni deklaratsioon hea algpunkti sellise visiooni esitamiseks, mis aitaks valitsustevahelisel konverentsil vajalike otsustusteni jõuda. Eesti seisukohast on oluline, et Euroopa Liit muutuks arusaadavamaks nii oma kodanikele kui ka Liidu partneritele väljastpoolt. Kuna tahame, et Euroopa oleks mõistetav kõigile oma kodanikele, on vaja muuta Euroopa Liidu protsess läbipaistvamaks ja arusaadavamaks. Liituva riigi kodanikena on eestlastele oluline mõista, millistes valdkondades Liit tegutseb või sekkub arengutesse, ning mida temalt sellega seoses võib oodata. Kui lepingute lihtsustamise ja põhiõiguste harta inkorporeerimisega lepingutesse on võimalik selline selginemine saavutada, on juba saavutatud väga tänuväärne tulemus, mis suurendab Euroopa Liidu legitiimsust nii praeguste kui tulevaste Euroopa kodanike silmis.

Tänane põlvkond ei küsi enam, milleks Euroopa Liit algselt ellu kutsuti. Teda huvitab eelkõige oma õiguste ja huvide esindatus ja tagatus kõigil tasemetel, ka Euroopa institutsioonides. Iirimaa rahvahääletus Nizza lepingu heakskiitmisel oli ilmekas näide sellest, kui erinevaid küsimusi tekib kodanikel uuenduste suhtes, mis kaasnevad Euroopa Liidu keerulise sisemehhanismi arendamisega. Mul on sügavalt hea meel, et Iirimaa valijad oskasid ja tahtsid näha neid positiivseid muudatusi, mis arengu huvides vajalikud. Väga oluline on ka see, et kujukalt demonstreeriti, kui määrav roll on liikmesriigi iga kodaniku häälel oma tuleviku kujundamisel. Eestis kaheldakse tihti, kas väiksematel riikidel on üldse võimalust suurte kõrval Euroopa Liidus kaasa rääkida. Need kõhklused said Iirimaa näitel kujuka vastuse.

Ei saa öelda, et Liidu otsustusprotsessis valitseks praegu mingi kriitiline demokraatlik defitsiit, aga ka selle näiline või väidetav olemasolu sunnib otsima lahendusi eelkõige rahvusparlamentide suurema kaasatuse näol Euroopa Liidu otsustusmehhanismis. Siin ei ole ilmselt kellelgi esitada mingit garanteeritud lahendust, sest rahvusriikide parlamentide staatuse määrab iga riigi põhiseadus. Aga Euroopa Liidu ülesanne on luua selline raamistik, mis võimaldaks rahvusparlamentidel olla kaasatud Euroopa protsessi määral, mis neile vääriline, ja tagaks ka ladusa koostöö Europarlamendiga. On ju rahvusparlamendid kõige lähemal oma riigi kodanikele. Just oma parlamendi kaudu peavad liikmesriikide kodanikud saama kaasa rääkida ELi igapäevases tegevuses.

Mu daamid ja härrad!
Lubage mul järgnevalt esitada mõned mõtted Tulevikukonvendis debateeritavates põhiküsimustes.

Esiteks, veelkord - rahvusparlamentide roll peab olema senisest põhimõtteliselt määravam subsidiaarsuse kontrollimisel. Teisisõnu tähendab see niisuguse protseduurilise mehhanismi tagamist, mis võimaldab rahvuslikul parlamendil senisest palju tihedamalt ja juba otsustusprotsesside algfaasis osaleda euroliidu õigusloome protsessis, seeläbi lähendades Euroopa Liitu siseriiklikule poliitikale ja kodanikkonnale.

Teiseks - Põhiõiguste harta kui Euroopa ühisväärtusi ja demokraatlikke põhimõtteid esikohale seadev dokument tuleb inkorporeerida täielikult uude aluslepingusse.

Kolmandaks, olen ka seda meelt, et maksustamise alal peab euroliidu pädevus jääma samaks kui on sätestatud Euroopa Ühenduste asutamislepingus. Kuivõrd näiteks Eestis toimiv praktika vabastada tulumaksust ettevõtete poolt reinvesteeritud tulu on ennast igati õigustanud, pean õigeks maksustamispoliitika jätmist iga liikmesriigi otsepädevusse. See ei ole pelgalt egoistlik oma huvi tagaajamine vaid erinevad maksusüsteemid pigem suurendavad Euroopa Liidu liikmesriikide omavahelist konkurentsi pannes sellega aluse Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimeks maailmamajanduse kontekstis.

Käimasolevatelt uuendustelt ootame ka Euroopa Liidu imago selginemist Euroopa Liidu välispartnerite silmis. Eestile on meie Euroopa-püüdlustes oluline kuulumine Euroopa Liidu näol viiterühma, millel on selgelt defineeritud eesmärgid ja tegutsemisvõime rahvusvahelistes küsimustes. Tänases maailmas on mitmeid selliseid väljakutseid, mis eeldavad Euroopa Liidult kompaktset esindatust ja esinemist ühel häälel. Neis küsimustes sooviks näha kiiremat konsensuse kujunemist EL sees, et siis selgelt sätestatud taktika ja esindatuse kaudu saavutada liikmesriikide ühishuvidele vastav tegevus. Vastasel juhul jäävadki paljud Henry Kissingeri kombel küsima, kas Euroopas on üks telefoninumber, kuhu helistades saab Euroopaga ühendust.

Poliitikuna ja välisministrina mõistan suurepäraselt, et kodanike silmis on kõige olulisem tegutsemise tulemuste mõõdetavus ja hinnatavus. Kandidaatriigi välisministrina olen veendunud, et tulevase valitsustevahelise konverentsi õnnestumise eest kanname vastatust võrdselt praeguste liikmesriikidega. Seda vastutust õigustame ainult siis, kui Euroopa kodanike hinnangul sünnib Euroopa Liidu reformide ja laienemise tulemusel tervik, mis on inimestele omasem ja eesmärkides ehedam kui varem.


Ma tänan teid.