Eesti välispoliitika julgeolekuaspektid

Välisminister Kristiina Ojulandi loeng Kõrgematel Riigikaitsekursustel
1. aprill 2002


Lugupeetud kõrgemate riigikaitsekursuste kuulajad ning korraldajad,

Võtsin suure heameelega vastu kutse esineda riigikaitsekursustel loenguga Eesti julgeolekupoliitikast. Kõrgematest riigikaitsekursustest on välja kujunenud hea traditsioon, mis pakub võimaluse mitte ainult tutvustada laiemalt Eesti riigikaitse ja julgeolekupoliitika põhiprobleeme, vaid ka diskuteerida ja arutleda nende küsimuste üle. Seepärast tahaksingi jätta oma loengu järel piisavalt aega küsimuste ja vastuste tarbeks.

Ent kõigepealt asugem tänaste teemade juurde. Hiljuti möödus aasta Eesti Vabariigi julgeolekukontseptsiooni heakskiitmisest Riigikogus. Seetõttu tahaksin kõigepealt analüüsida, kuidas see dokument on ajaproovile vastu pidanud ning kui hästi see toetab meie pürgimusi pärast neid muutusi, mida põhjustasid rahvusvahelises julgeolekus möödunud sügise dramaatilised sündmused. Seejärel käsitlen meie tegevust NATO ja Euroopa Liidu suunal, kuna nende kahe organisatsiooniga on seotud meie põhilised julgeolekupoliitilised eesmärgid ja siin on viimastel kuudel toimunud mitmeid julgustavaid arenguid. Samavõrra tähtis on silmas pidada võimalikke raskusi. Kolmandaks käsitlen Eesti panust rahvusvahelisse võitlusse terrorismiga. Võitlus terrorismiga on ilmekaks näiteks sellest, et sisepoliitika ja välispoliitika peavad toimima käsikäes ja julgeolekupoliitilised küsimused moodustavad ühtse terviku.

Alustan oma ettekannet Julgeolekukontseptsioonist, kuna nii saab meelde tuletada mõnesid põhilisi huve ja väärtusi, millel põhineb Eesti pürgimine NATO ja Euroopa Liidu suunal. Julgeolekukontseptsiooni ja sellele järgnenud riigi kaitsestrateegia vastuvõtmine möödunud aastal oli suur samm edasi Eesti riigikaitse planeerimisel. Need dokumendid tagavad selge arusaama meie julgeolekuolukorrast, julgeolekupoliitika eesmärkidest, suundadest ja vahenditest. Julgeolekukontseptsioon, ametliku nimega "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused" koostati Välisministeeriumis tihedas koostöös Eesti ministeeriumide ja ametkondadega.

Tõstaksin esile välispoliitilise ja siseriikliku tegevuse seostatud ja tasakaalustatud käsitlust Julgeolekukontseptsioonis. Sõjalis-poliitiliste küsimuste kõrval on hõlmatud siseriiklik tegevus majandus- ja sotsiaalvallas, võitlus nn uute riskidega nagu rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, illegaalne migratsioon, terrorism, keskkonnariskid jne. Kontseptsiooni mõtte kohaselt on välispoliitiline ja siseriiklik tegevus medali kaks poolt, mõlemad võrdselt olulised Eesti riikluse säilitamisel ja süvendamisel. Siseriiklikest edusammudest üksi oleks vähe, kui sellega paralleelselt ei saavutataks edu välispoliitikas. Samas on sisemine stabiilsus, sisemine ladus areng poliitikas ja majanduses vältimatuks eelduseks edukale välispoliitikale.

Julgeolekukontseptsioon sõnastab Eesti kolm põhilist riiklikku huvi ja julgeolekupoliitika eesmärki:
Esiteks, säilitada Eesti iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus.
Teiseks, kaitsta Eesti riigi püsimist ja arengut demokraatliku riigina.
Kolmandaks, edendada rahva heaolu ja säilitada kultuuripärandit, tagada eesti rahva, keele ja kultuuri, eesti identiteedi säilimine.

Nende eesmärkide saavutamist teenivad Eesti julgeolekupoliitilised põhisuunad, millest on juhindutud taasiseseisvumisest alates.

Põhisuundade hulka kuuluvad


poliitiline ja majanduslik integratsioon euro-atlandi struktuuridesse, ja koostöö eesmärgiga aidata kaasa rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse kindlustamisele;

riigikaitsesüsteemi arendamine, et tagada nii Eesti iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus kui suutlikkus osaleda ühises kaitses ja rahvusvahelistes rahuoperatsioonides;

heanaaberlike suhete ja koostöö arendamine.
Samas on Eesti julgeolekupoliitilisteks põhisuundadeks ka sellised ülesanded nagu


õigusriigi ja vaba turumajanduse tugevdamine,

Eesti ühiskonna sisemine integratsioon,

sisejulgeoleku tugevdamine, rahva füüsilise, vaimse, sotsiaalse heaolu edendamine.
Riigi ülesanne on tagada, et nende põhisuundade elluviimisel rakendataks sise- välis- kaitse- ja majanduspoliitilisi vahendeid omavahelises kooskõlas.

Julgeolekupoliitika kujundamisel ja teostamisel on olulisel kohal julgeolekukeskkonna analüüs, sealhulgas riskide ja ohtude hindamine. Julgeolekukontseptsioon hindab Eesti jaoks peamiseks riskiks võimalikku ebastabiilsust ja poliitiliselt kontrollimatuid arenguid rahvusvahelises keskkonnas, samuti rahvusvahelisi kriise. Tõstetakse esile Eesti olukorra pingestumise võimalust seni, kuni rahvusvaheline julgeolekusüsteem pole meie jaoks täielikult välja kujunenud.

Samas tõstetakse esile sõjalise ohu puudumist praegu ja lähemas tulevikus. Julgeolekukontseptsioon toob esile mitmeid positiivseid arenguid Läänemere-regioonis, sealhulgas ka sõjalise konfliktiohu vähenemist. Nende arengute taustal tõusevad esile uued, mittesõjalised riskid: rahvusvaheline kuritegevus ja terrorism ning salakaubandus, sealhulgas narko- ja relvakaubandus. Selliste julgeolekuriskide hulka, mille tõrjumine nõuab tihedat rahvusvahelist koostööd, kuuluvad ka näiteks keskkonnariskid või massihävitusrelvade levik. Euroopas on piirkondi, kus püsib endiselt etniliste konfliktide oht või majanduslike ja sotsiaalsete probleemide teravnemise võimalus. Kuna julgeolek on jagamatu ja uued riskid on piire ületava, globaalse iseloomuga, siis on nende tõrjumisel aktiivne osalemine Eesti jaoks oluline.

Eesti julgeolekukontseptsioonis antud põhilised hinnangud ja eesmärgid õigustavad ennast ka pärast möödunud aasta 11. septembri sündmusi. Terrorirünnakud Ameerikas näitasid ilmekalt, et selge vahetegemine traditsiooniliste sõjaliste riskide ja uute mittesõjaliste riskide vahel pole otstarbekas. Mittesõjalised riskid võivad kujutada endast võrreldavat ohtu sõjaliste riskidega. Korruptsioon, rahapesu, illegaalne immigratsioon on tegurid, mis loovad võimalused terrorismi levikuks. Tugev seadusandlus, administratiivne suutlikkus võivad osutuda samavõrd olulisteks vahenditeks julgeoleku tagamisel kui seda on tugeva sõjalise kaitsevõime ülesehitamine.


II

11. september on tugevalt mõjutanud meie arusaamisi julgeolekust. Samas on pärast 11. septembrit süvenenud arusaam NATO ja Euroopa Liidu laienemise vajalikkusest ning tugevate euro-atlandi institutsioonide tähtsusest muutunud julgeolekuolukorras. Siit jätkangi ülevaatega meie põhilistest julgeolekupüüdlustest ja viimastest arengutest.

Alustaksin NATOst.

Viimane aasta on NATO-integratsiooni vallas arenenud meie jaoks tõusujoones. Eestil on väga head võimalused saada kutse NATOsse Praha sügisesel tippkohtumisel. Sellele sain veelkordset kinnitust hiljutisel visiidil Ameerika Ühendriikidesse, kohtumistel Riigidepartemangus, Kongressis ja Rahvusliku Julgeoleku Nõukogus. USAs kogesime tugevat poliitilist tahet NATO laienemiseks, seejuures laienemiseks, mis hõlmaks pigem rohkem kui vähem riike. Positiivses toonis toimunud kohtumisel USA riigisekretäriga kinnitas Colin Powell, et Eesti suhtes valitseb – tsiteerin - "kindel toetus ning soe mõistmine, et Eesti taotlus põhineb tugeval moraalsel alusel". Süvenev toetus Balti riikide vastuvõtmisele valitseb ka Euroopa liitlaste seas.

Möödunud aastal arutasid NATO liikmed laienemise uut vooru esmakordselt kõrgeimal tasemel Põhja-Atlandi Nõukogu riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisel, mis toimus 2001. aasta juunis Brüsselis. Enamus alliansi riikide liidreid väljendasid laienemise suhtes positiivset hoiakut. Paljude riikide esindajad nimetasid Eestit, Lätit ja Leedut kui riike, kes väärivad liikmelisuse kutset Praha tippkohtumisel. Tugevaks signaaliks USA toetusest laienemisele oli president Bushi juunikuine kõne Varssavis. Nendest sündmustest alates on toetus Balti riikidele ainult kasvanud. 11. septembri terrorirünnakud süvendasid arusaama, et uute ohtude tõrjumiseks on tähtis, et NATO hõlmaks neid riike, mis jagavad ühiseid euroatlandi väärtusi ning on valmis panustama ühisesse kaitsesse.

Võib suure kindlusega väita, et hetkel on Balti riikide liikmelisus lakanud olemast tõsiste poliitiliste väitluste objekt. Ka objektiivsete kriteeriumide järgi on Eesti hästi valmistunud; hinnangud meie liikmelisuse aastaplaanile on positiivsed, samuti on oluline, et demokraatia ja õigusriik ning toimiv turumajandus on Eestis kindlal alusel.

Ent garantiid kutse saamiseks ei ole ühelgi kandidaatriigil. Praha tippkohtumiseni jäävatel kuudel jälgivad liikmesriigid tähelepanelikult kandidaatide tööd oma kaitsevõime ülesehitamisel ning samuti arenguid nende riikide poliitikas ja majanduses. Tõstaksin siinkohal esile mõned aspektid, mis on olulised meie võimaliku liikmelisuse hindamisel.

Esiteks, et oleme solidaarne partner, kes jagab täielikult NATO kui euro-atlandi ühenduse põhiväärtusi ja ühiseid eesmärke.

Teiseks, et oleme julgeoleku tootja, mitte ainult selle tarbija. Tähtis on Eesti oma niši olemasolu. Me ei saa panustada suurearvuliste üksustega, kuid saame pakkuda samavõrra tähtsaid, spetsialiseeritud väikesi üksusi NATO ülesannete raames. Selles mõttes on hinnatud kõrgelt Eesti osalust rahvusvahelises kriisireguleerimises (SFORi ja KFORi operatsioonides endises Jugoslaavias). Eesti võimet panustada muutunud julgeolekuolukorras näitab Riigikogu hiljutine otsus viieteistkümnemehelise Eesti üksuse saatmiseks Kõrgõzstani, osalema operatsioonis "Kestev Vabadus" Taani üksuse koosseisus. Julgeolekusse panustamise mõttes on oluline ka see, milliseid kulutusi on riik valmis tegema kaitsevõime tugevdamiseks. Kuigi Eesti panus absoluutarvudes on NATO mastaabis muidugi väike, on meie partnerid positiivselt esile tõstnud kaitsekulutuste suurust ühe elaniku kohta.

Kolmandaks, me ei käsitle võimalikku NATO kutset Prahas kui protsessi lõppu, vaid kui ühe etapi lõppu. Kaitsevõime tõhustamine ja NATOga sobivuse tugevdamine jätkub intensiivselt ka pärast Prahat. Sellega on otseselt seotud Eesti otsus suurendada kaitsekulutusi kahe protsendini sisemajanduse koguproduktist. Tegemist on suuremate parlamendierakondade üksmeelel põhineva otsusega, mis on mõeldud mitte ühekordse sammu, vaid pikaajalise poliitikana. Ka avaliku arvamuse uuringud kinnitavad otsuse õigsust: kaitsekulutuste säilitamist samal tasemel või tõstmist toetab 69 % küsitletutest.

Eesti NATOga liitumiseks valmistumine toimub NATO Liikmelisuse Tegevusplaani alusel. 2001. aasta kevadel algas Liikmelisuse Tegevusplaani raames koostatava riikliku aastaprogrammi (ANP) kolmas tsükkel. ANP täitmisest tehakse kokkuvõte 2002. aasta maikuus Reykjavikis Põhja-Atlandi Nõukogu istungil. Olulisemad muudatused on toimunud seoses Kaitsejõududes läbiviidud vägede struktuuri analüüsiga. Analüüsi tulemusena määratleti nii sõjaline võimekus, mis on vajalik püstitatud ülesannete täitmiseks, kui ka kaitsejõudude perspektiivne struktuur. Varasemate kokkuvõtete puhul on Eesti ANP-d tunnustatud kui realistlikku ja professionaalselt koostatud dokumenti. Kolmanda ANP koostamisel pöörati samuti suurt tähelepanu sellele, et seatud eesmärgid vastaksid ressurssidele.

Lisaks siseriiklikule tegevusele on NATO integratsiooniprotsessis oluline roll rahvusvahelisel koostööl, sealhulgas NATO kandidaatriikide koostööl. Alates 2000. aasta maist on edukalt toiminud Vilniuse protsess. Tegemist on algul 9, nüüd 10 NATO kandidaatriigi koostööga, mis sai alguse kandidaatide välisministrite ühisavaldusega Vilniuses toimunud konverentsil. Kuigi kandidaatriikide ettevalmistuse tase on erinev, peab Eesti oluliseks, et ollakse võimelised tegema koostööd NATO laienemise ettevalmistamisel. See tõestab tulevaste liikmete valmidust konstruktiivseks koostööks edaspidi ka alliansi raames. Vilniuse protsessi jätkumine aitab ka vältida asjatut “iludusvõistlust” kandidaatide vahel enne laienemisotsuse teatavakstegemist.

Meie jaoks on NATO-integratsiooni raames kahtlemata oluline Balti riikide koostöö. Ühised kaitseprojektid on vajalikud ressursside ratsionaalse kasutamise seisukohalt. Eesti toetab kolme Balti riigi üheaegset liitumist kui nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt loogilist sammu. Tänaseks on kolme Balti riigi koos NATOsse kutsumine muutunud üldiseks arusaamaks ka NATO liikmete seas.

Nagu öeldud, ei ole 11. septembri terrorirünnakud NATO laienemise protsessi kuidagi vääranud, vaid pigem vastupidi, tugevdanud. Üheks teguriks, mis pärast 11. septembrit on lihtsustanud NATO laienemiseks valmistumist, on Venemaa ja NATO paranenud suhted. Märke sellest, et Venemaa aktsepteerib NATO laienemist ning on huvitatud pingete vältimisest selle küsimuse ümber, võis märgata ka varem. Vajadus terrorismi tõrjumiseks ühendatud jõududega andis tugeva tõuke Venemaa ja NATO lähenemisele. Eesti toetab Venemaa ja NATO suhete viimase aja positiivset arengut ja loodab selle jätkumist. Oleme seisukohal, et see aitab kaasa ka NATO laienemisele ja kaudselt Eesti ja Venemaa vaheliste suhete positiivsele arengule.

Käesoleval aastal on NATO raames kaks põhilist sündmust. Reykjavikis toimub 14.-15. mail NATO ja kandidaatriikide välisministrite kohtumine. NATO välisministritele esitatakse seal heakskiitmiseks NATO iga-aastane eduaruanne kandidaatriikide kohta. Esimest korda arutatakse Eesti eduaruannet 8. aprillil Põhja-Atlandi nõukogu 19+1 kohtumisel. NATO ja Venemaa teevad tööd, et Reykjavikiks formuleerida nendevaheline uus koostöövorm. Selles küsimuses toimub praegu elav arvamustevahetus ning lõpptulemuseni jõudmise suhtes Reykjavikiks on erinevaid prognoose.

NATO kandidaatriikide suhtes ei ole konkreetseid nimesid oodata enne oktoobrit ja lõplik otsus tehakse teatavaks Prahas. 21.-22. novembril Prahas toimuval NATO tippkohtumisel saab laienemine olema ainult üks põhiteemadest ja NATO esindajate sõnul tõenäoliselt isegi mitte kõige mahukam. NATO tippkohtumise raames on plaanis käsitleda teisigi alliansile olulisi küsimusi: NATO võimete kohandamine uutele oludele ning NATO otsustusprotsess reformimine. Viimane on vajalik mitte ainult selleks, et säilitada otsustamise tõhusus suurema liikmete arvu juures, vaid ka selleks, et tagada kiire reageerimise võime.

Küllaltki tõsine debatt on käimas selle üle, milline on NATO roll terrorismivastases võitluses ning kuidas terrorismivastane kampaania mõjutab NATO tulevikku. Arutelud alles käivad, kuid siiski võib esile tõsta mõningaid aspekte, kus on ilmne NATO määrav osa juba alates 11. septembri terrorirünnakule järgnenud päevadest. Alustame NATO artikkel 5 rakendamisest. See otsus lisas terrorismivastasele sõjale poliitilist kaalu, väljendades liitlaste solidaarsust ja otsustavust. Terrorirünnakutele järgnenud päevadel osutasid NATO liitlased USAle mitmesugust toetust, valmistades ette pinda terrorismivastasteks operatsioonideks. See NATO riikide poliitiline, logistiline ja sõjaline panus on olnud tohutu kaaluga. NATO liitlaste koostoimimisvõime on terrorismivastase sõja tähtis element ja võimalikult laia koalitsiooni loomisel on tähtis ka ühine kogemus, mis on saadud PfP raames. Kõrgelt on hinnatud kandidaatriikide panust – Eesti koostööd tõstis esile ka riigisekretär Powell meie kohtumisel.

Eesti jaoks on oluline, et uus julgeolekusituatsioon, sealhulgas võitlus terrorismiga ei ole muutnud NATO põhiolemust. NATO jääb endiselt ühiseid väärtusi jagavate riikide alliansiks ning euro-atlandi piirkonna julgeoleku tagajaks.

NATO teema lõpetuseks tahaksin rõhutada, et positiivsetest arengutest ei tohi lasta ennast uinutada ja loorberitele puhkama jääda. Tähtis on jätkata normaalset ettevalmistust ja keskenduda oma võimalustele julgeolekusse panustamisel.


Teise valdkonnana peatun Euroopa Liidu osal Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas. Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (CFSP) omab rahvusvaheliste probleemide lahendamisel järjest suuremat kaalu. CFSP raames arendatav Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) on muutumas oluliseks Euroopa julgeoleku vahendiks ning tähtsaks mootoriks Euroopa riikide sõjalises arengus. Millisena näeme EL välis- ja julgeolekupoliitika tähtsust Eesti jaoks?

Esmalt tuleb rõhutada, et ESDP-d ei saa mingil juhul käsitleda kui NATO aseainet. ESDP-l ja NATO-l on erinevad ülesanded ning nad täiendavad teineteist. ESDP-d kujundatakse Euroopa kriisireguleerimisvõime parandamiseks, NATO jääb Euroopa riikide kollektiivse kaitse aluseks.

Euroopa Liit on tegelnud ESDP väljatöötamisega aktiivselt alates 1999. aasta Kölni ülemkogust. ESDP eesmärgiks on selliste sõjaliste ja tsiviilsete võimete väljaarendamine, mis võimaldaksid Euroopa Liidul iseseisvalt ennetada konflikte ja viia läbi kriisireguleerimise operatsioone. Euroopa Liidu julgeoleku alased jõupingutused keskenduvad rahuvalve- ja humanitaaroperatsioonidele, mitte uue kollektiivse kaitse süsteemi loomisele.

Eriti oluline on praeguse terrorismivastase võitluse tingimustes rõhutada, et ESDP koosneb nii sõjalisest kui tsiviilsest osast. Võrdselt sõjalise kriisireguleerimisvõime arendamisega on EL pööranud tähelepanu ka kriisireguleerimise tsiviilaspektidele. Oktoobris 2000 esitas Eesti oma esialgse seisukoha kandidaatriikide võimalikust rollist ja konstruktiivsest panusest Euroopa Liidu tsiviilse kriisireguleerimise osas. Novembris 2001 osales Eesti Euroopa Liidu ja kandidaatriikide ministrite kohtumisel Policing Aspects of Civilian Crisis Management ja väljendas valmidust anda oma konkreetne panus Euroopa Liidu poolt juhitavatesse politseioperatsioonidesse.

ESDP tsiviilse kriisireguleerimise osa tähtsust illustreerib kujukalt asjaolu, et esimene ESDP reaalne operatsioon saab olema just politseioperatsioon. 18 veebruaril 2002 otsustas EL Bosnia-Hertsegoviinas politseimissiooni ülevõtmise 500-mehelise kontingendiga. Uue EL alluvuses oleva politseimissiooni nimeks saab EUPM (EU Police Mission in Bosnia-and-Herzegovina). Partnerite kaasamiseks on Brüsselis alustatud konsultatsioone. Arutusel on ka Makedoonia sõjalise kriisireguleerimise operatsiooni Amber Fox ülevõtmine, kuid tänaseks ei ole mingit kindlust, et see osutub võimalikuks ja otstarbekaks.

ESDP operatsioonide läbiviimine on saanud võimalikuks tänu mitmeaastasele tööle, mille käigus on loodud vajalikud struktuurid Brüsselis ja liikmesriikides. EL Laekeni Ülemkogu eelmise aasta lõpul kuulutas ESDP osaliselt tegutsemisvõimeliseks. Osaliselt seetõttu, et liikmesriigid ei ole siiani leidnud Euroopa Liidu käsutusse kõiki vajalikke sõjalisi vahendeid tõsisemate kriisireguleerimise operatsioonide läbiviimiseks, samuti ei ole Türgi ja Kreekaga seotud probleemide tõttu jõutud EL – NATO vahelise koostöölepingu sõlmimiseni. See leping peaks tulevikus reguleerima EL ja NATO koostööd kriiside ajal, samuti ka NATO strateegilise planeerimise võimekuse kasutamist EL operatsioonides.

Euroopa Liiduga assotsieerunud riike hoitakse kursis Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljatöötamise protsessiga. Meil on võimalus soovi korral osaleda EL operatsioonides. Novembris 2000 peeti Brüsselis nn sõjaliste panuste konverents, kus osalesid kokku 30 Euroopa riigi kaitseministrid, sealhulgas Jüri Luik Eestist. Eesti pakkus Euroopa Liidu kriisireguleerimisjõududele omapoolse panusena rahuvalveüksuse, sõjaväepolitsei ja demineerijate üksuse ning miinilaevu. Teiste sõnadega samad üksused, mis Eesti on lubanud PfP käsutusse.

2001. aasta märtsis toimunud kahepoolsel Eesti ja Euroopa Liidu ekspertide kohtumisel arutati Eesti panust ESDP raames. Novembris osalesid välisminister Toomas Hendrik Ilves ja kaitseminister Jüri Luik ESDP raames Euroopa Liidu liikmesriikide, EL kandidaatriikide ja Euroopa Liitu mittekuuluvate NATO Euroopa riikide välis- ja kaitseministrite kohtumisel. Eesti kinnitas eelnenud aastal tehtud panuseid Euroopa Liidu sõjalise tegutsemisvõime heaks ning teatas oma valmisolekust osaleda võimalikes ELi kriisireguleerimise operatsioonides, kui Eestit osalema kutsutakse.

Eesti ja Euroopa Liit jätkasid 2001. aasta jooksul regulaarset dialoogi julgeoleku- ja kaitsepoliitilistes küsimustes. Iga Euroopa Liidu eesistumisperioodi jooksul (s.o igal poolaastal) toimub vähemalt üks ministrite kohtumine, lisaks sellele kõrgemate ametnike ja ekspertide kohtumised. Eesti on määranud oma esindajad ESDP toimimist tagavatesse poliitika- ja julgeolekukomiteesse, sõjalisse komiteesse ning EL sõjalisse staapi.

Seoses ESDP hoogsa arenguga on päevakorras ka Euroopa Liidu ja NATO suhete tulevik. Kuna Eesti soovib saada nii NATO kui ka EL liikmeks, siis astume samme koostegutsemisvõimekuse tugevdamiseks rahvusvahelise julgeoleku tagamisel. 2001. aastal viidi läbi kaitseväe struktuuri analüüs (Force Structure Review), mille tulemusena määratleti nii sõjaline võimekus, mis on vajalik püstitatud ülesannete täitmiseks, kui ka kaitsejõudude perspektiivne struktuur. Kaitsejõudude struktuuri analüüsi tulemuste üle konsulteeritakse NATO ning tema liikmesriikidega, mis ühtlasi võimaldab Eestil suurendada võimekust ESDP tarvis.

Kõrgematel Riigikaitsekursustel osalejatele on välja jagatud ka Välisministeeriumi aastaraamat ja ESDP taustmaterjal, kust huvi korral leiab üksikasjalikumat infot ESDP teemal.

Kuna Eesti osalus tuleviku globaalses välis- ja julgeolekupoliitikas saab toimuma üheskoos Euroopa osalusega, siis on Eesti kahtlemata huvitatud, et Euroopa roll julgeolekupoliitilises protsessis oleks võimalikult tugev. Seetõttu peame hoidma ennast kursis ka ESDP arengu teel olevate takistuste ja probleemidega. Kuigi üldistades võib väita, et ESDP on arenenud normaalselt ning toimuva protsessiga võib rahul olla, on kasulik teadvustada võimalikud probleemid ja kitsaskohad. Järgnevalt mõnedest probleemidest.


Probleemid Euroopa armeede ümberstruktureerimisega ja pidevalt kahanenud kaitsekulutused Euroopas. Euroopa riikide kaitsejõudude probleemiks on territoriaalkaitsele orienteeritud struktuuri vaevaline reform ja finantseerimisprobleemid. Selles osas ei ole aga praeguseks midagi rõõmustavat võimalik öelda. ESDP on lisanud küll mõned paarisajast inimesest koosnevad struktuurid, aga see ei ole lahendus.


Eelnevaga on seotud teine probleem – võimekuse lõhe USA ja Euroopa vahel, eriti kõrgtehnoloogias. Seetõttu jääb Euroopa riikide panustamine ebapiisavaks ja see mõjutab ka Euroopa riikide võimalusi mõjutada olulisi julgeolekupoliitilisi sündmusi. Nimetatud teema on olnud läbivaks viimastel olulisematel julgeolekupoliitilistel foorumitel nagu Müncheni julgeolekupoliitika konverentsil käesoleva aasta veebruari alguses.


EL suhe NATO-ga. Kuigi ESDP on kavandatud EL iseseisvateks operatsioonideks, ei ole otstarbekas kõiki sõjalisi võimeid dubleerida, eriti kuna suurem osa EL ja NATO riike on samad. NATO vahendite kasutamise vajaduse taga on põhiliselt Monsis asuva liitlasvägede Euroopa peakorteri (SHAPE) strateegilise planeerimise võimekuse kasutamine EL operatsioonides. Kuni puudub sellist koostööd reguleeriv leping, ei ole ESDP sõjalise operatsiooni läbiviimine reaalne. Peetakse siiski reaalseks, et vastava lepingu suhtes suudetakse kokku leppida.
Vaatamata nimetatud probleemidele on ESDP, arvestades selle ettevõtmise ambitsioonikust ja mastaapsust, arenenud hästi ja on igati alust loota, et sellest saab Euroopal, ja Euroopasse kuuluval Eestil olema tulevikus palju kasu.


III

Viimase, kolmanda teemana puudutaksin Eesti panust rahvusvahelistesse jõupingutustesse terrorismi tõkestamisel. Paljud on öelnud, et pärast 11. septembrit on maailm vähem turvaline. See on tõsi selles mõttes, et kõige mustemgi stsenaarium ei suutnud ette näha nii koletut rünnakut, mis tõi kaasa tuhandeid tsiviilohvreid. Samas püüti terrorismi kui kasvavat ohtu tõrjuda juba varem, kuigi nagu ilmnes, mitte piisavalt. 11. september paljastas valearvestused julgeolekumõtlemises ning samuti need seadusandluse puudujäägid, mida terroristid said oma huvides ära kasutada. Selles mõttes on turvalisus pärast 11. septembrit isegi kasvanud, sest nüüd tegeldakse nende küsimustega teadlikult ja süstemaatiliselt.

Võitlus terrorismiga on parim näide sellest, kuidas põimuvad siseriiklikud ja välispoliitilised abinõud ja kuidas ükski riik ei saa koostööst kõrvale jääda. Terrorismi tõkestamine on kompleksne ülesanne, mis kuulub ainult osaliselt sõjalise julgeoleku valda. Esmane eesmärk on kahtlemata terroristliku võrgustiku hävitamine. Selle kõrval on aga väga tähtis kõrvaldada kõik võimalused terroristlike rünnakute kavandamiseks ja elluviimiseks. Eestis ei ole seni olnud ühtegi poliitilise terrorismi juhtu. Sellele vaatamata võtame terrorismi tõkestamise meetmeid äärmise tõsidusega.

Eesti teatas 13. septembril, et toetab Põhja-Atlandi Nõukogu 12. septembri avaldust ning liitub selles sisalduva sõnumiga. Nimetatud avalduses käsitles Põhja-Atlandi Nõukogu terrorirünnakuid tegevusena, mida hõlmab Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5. Teatavasti käsitleb artikkel 5 relvastatud rünnakut ühe või enama liikmesriigi vastu rünnakuna nende kõigi vastu. 24. septembril 2001 kiitis valitsuse julgeolekukomisjon heaks Eesti terrorismivastase tegevusplaani, mis hõlmab nii rahvusvahelist koostööd kui Eesti ametkondade tegevust.

Terrorismivastase võitluse oluliseks baasiks on rahvusvaheline õigus, eelkõige rahvusvahelised konventsioonid. Eesti on tänaseks ühinenud kõigi rahvusvaheliste konventsioonidega peale ühe. Otsus viimase, s.o. terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvaheline konventsiooniga liitumise kohta, ootab parlamendis teist lugemist. Loodame selle peatset ratifitseerimist. Juba praegu vastab Eesti seadusandlus terrorismi tõkestamise osas täielikult rahvusvahelisele õigusele. Samuti on Eesti rakendanud kõik vajalikud abinõud ÜRO resolutsioonide täitmiseks.

Tulevase liikmena juhindume Euroopa Liidu terrorismivastastest sammudest. Eesti on ühinenud Euroopa Liidu Nõukogu poolt 27. detsembril 2001 vastuvõetud ühisseisukohtadega, mis kehtestavad meetmed võitluseks terrorismiga ja korraldavad nende rakendamist. Euroopa Liidu ühisseisukoht sätestab, et vahendite kogumine terrorismi tarbeks on kuritegu, terrorismiga seostuvad arved finantsasutustes külmutatakse ning ei võimaldata ligipääsu finantseerimisele. Astutakse samme, et takistada terroristide värbamist ja koolitamist ning terroritegude ettevalmistamist. Terrorismiga seotud isikutel ei võimaldata viibida EL riikide territooriumil ega saada seal varjupaika. Terrorismi mahitamises osalejad antakse kohtu alla, riikide vahel tehakse koostööd eeluurimise ja jälitustegevuse osas, vahetatakse operatiivinfot ning takistatakse terroristide liikumist.

Eesti tegevusest tõstaksin esile tööd rahapesuvastase seadusandluse edasiarendamisel ning terrorismi finantseerimise tõkestamisel. Kõiki finantsasutusi varustatakse teabega terrorismiga seotud isikutest ja seni läbiviidud kontroll ei ole tuvastanud lepingulisi sidemeid nendega. Alates 1. jaanuarist 2002 tegutseval Finantsinspektsioonil on tähtis roll terrorismi rahastamise tõkestamisel. Teiseks tõstaksin esile tõhusa piirikontrolli tähtsust ning infovahetust, et tõkestada terrorismis kahtlustatud isikute liikumist. Riikidevaheline infovahetus on üks peamisi abinõusid terrorismi tõkestamisel. Selles vallas on Eestil võimalik anda tugev panus, kuna see ei sõltu mitte riigi suurusest, vaid vastavate riigistruktuuride tõhususest.

Eesti osaleb aktiivselt ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vastavas töös. OSCE tegevus keskendub suures osas preventiivsetele jõupingutustele: poliitilise dialoogi soodustamine, seadusandlus, konfliktiennetus, majandusprobleemide ja etniliste vastuolude lahendamine, õigusriigi tugevdamine jne. Euroopa Nõukogu on keskendunud terrorismivastase seadusandluse tugevdamisele.

Selleks, et Eesti saaks tõhusalt panustada terrorismi tõkestamisel, on vajalik ladus ametkondadevaheline koostöö ning valmisolek leida lahendused uudsetes olukordades, mis tõenäoliselt tekivad konkreetsete terrorismivastaste abinõude rakendamisel.

Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel on suureks sammuks valmiv Rahvusvahelise Sanktsiooni Seadus. Selle seaduse eelnõu kiitis valitsus heaks 19. märtsil käesoleval aastal. Seadus loob õigusliku mehhanismi, kuidas rakendada siseriiklikke abinõusid, mis on vajalikud rahvusvaheliste sanktsioonide elluviimiseks. Vabariigi Valitsus saab seaduse alusel võimaluse kasutada mitmesuguseid meetmeid blokeeritava ühenduse ja selle liikmete suhtes. Seadus näeb ette ka protseduuri sellisteks juhtudeks, kui sanktsioonide rakendamine peab toimuma lühikese aja jooksul, mille kestel ei ole koheselt võimalik saada valitsuse otsust. Seni on Eesti Vabariik täitnud rahvusvahelisi kohustusi lähtudes tõsiasjast, et ÜRO JN otsused on liikmetele kohustuslikud ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks.

Nagu ilmneb esitatud ülevaatest, ei ole välis- ja julgeolekupoliitika mitte ainult Välis- ja Kaitseministeeriumi pärusmaa, vaid hõlmab väga paljusid ministeeriumi ja ametkondi. See tähendab igapäevast koostööd ning ühise missiooni selget tunnetamist.

Ülevaate Eesti välis- ja julgeolekupoliitikast võib kokku võtta nii: käesoleval aastal on meil reaalne võimalus saavutada välispoliitiline maksimumprogramm – kutse NATOsse ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimiste lõpetamine. See on ajalooline võimalus ja ma usun, et kõik annavad järelejäänud kuudel oma parima.


Tänan.