Välisminister Kristiina Ojuland: "Riigi välispoliitika põhisuunad"

Austatud härra esimees,
lugupeetud Riigikogu liikmed,
austatud külalised!

Eesti Vabariigi välispoliitiline reaalsus on määratud meie ajaloo, kultuuri ja geograafilise asendiga, kuuluvusega Õhtumaa väärtusi ja ilmavaadet kandvasse kultuuriruumi, arusaamaga, et vajadus tagada rahvuslik julgeolek on prioriteetne kõigi muude sise- ja välispoliitiliste vajaduste suhtes. Niiviisi ei ole ka Eesti pürgimus NATO-sse ja Euroopa Liitu olnud mitte eesmärk omaette, vaid Eestile sellise poliitilise, majandusliku ja haldusliku keskkonna loomine, milles meie rahvuslikud huvid saavad areneda uues dünaamikas. Eesti kuulumine nimetatud ühendustesse ei kahanda seda vabaruumi, milles rahvus toimib, vaid laiendab seda nii võimaluste kui ka tagatistena.

Ärgem unustagem, et meie Lääne-orientatsiooni põhjuseks pole mitte kujutelmad olmemõnudest või teoreetilised arutlused väärtuste filosoofia teemal. Ühisväärtuste jagamine on Läände integreerumise vältimatu eeldus, selle põhjuseks aga on ikkagi selged poliitilised ja majanduslikud arusaamad rahvuse jätkusuutlikkuse teguritest, globaliseeruva majanduskeskkonna reaalsustest, uutest julgeolekupoliitilistest väljakutsetest, ohtude ja riskide maandamise vajalikkusest.

Eelöelduga ei taha ma mingil viisil panna kahtluse alla ühiseid väärtusi kui seda orientiiri, mis on andnud meile tuge leidmaks liitlasi ja tegemaks õigeid valikuid. Just ühiste väärtuste hoidmine ka päevapoliitilises agendas, pidev hool, et see sõnapaar rahvusvahelises läbikäimises ei kuhtuks ega lahjeneks, on ennekõike väikeriikide ülesandeks ning meie tulevikku vormivaks väljakutseks tänapäeva maailmas.

Eesti valitsuse tänane välispoliitiline aruanne Riigikogule leiab aset hetkel, kui on päädinud ilmselt olulisim välispoliitilise arengu vaheetapp pärast võõrvägede lahkumist kaheksa aasta eest. Viimase kümnendi järjekindlad reformid, nii sise- kui ka välispoliitika järjepidevus ja prognoositavus ning toimetulek raskete läbirääkimistega on viinud meid selleni, et anno 2002 on Eestile esitatud kutse liituda NATO-ga ja lõpule on jõudnud läbirääkimised euroliiduga. Kuigi kutse NATO-sse pole veel liikmelisus ja kuigi Euroopa Liidu suunal on meil teha väga palju, kinnistavad äsjased Praha ja Kopenhaageni tippkohtumised Eesti selgelt Läände.

Lubage mul kasutada võimalust avaldada sellest kõnetoolist tunnustust ja tänu Eesti Vabariigi Riigikogule nii tema praeguse kui ka kõigi viimase kümnendi koosseisude näol. Just Teie töö on loonud maine Eestist kui prognoositava, aga seeläbi usaldusväärse ja tõsiseltvõetava välispoliitikaga parlamentaarsest riigist. Arusaam, et ühe riigi maine ei pea tingimata rajanema tema geograafilisel suurusel ega rahvaarvul, vaid pigem sellel, kui tõhus on majandus, kui innovatiivne on reform, kui koostöövõimeline ja vastutustundlik on poliitika - see kõik on Teile kui otsustajatele andnud pidepunkte talitamaks rahvuslike huvide prioriteeti silmas pidaval viisil. Riigikogu järjekindel poliitika nii NATO kui ka Euroopa Liidu küsimustes on heaks näiteks sellisest rahvuslikust kokkuleppest, mis suudab ületada erakondlikud erimeelsused ning koondada meie napid ressursid kogu riigi edenemist taotlevate eesmärkide saavutamisele. Meenutagem kasvõi 1995. aasta suve, kui erakorralisele istungjärgule saabunud riigikogulased hääletasid sajaprotsendiliselt assotsiatsioonileppe poolt Euroopa Liiduga. Meenutagem neid vastutustundest kantud parlamendidebatte ja otsuseid, millega määratleti meie riigi julgeolekupoliitika alused ja kiideti heaks meie liitlaskohustused teel Põhja-Atlandi Allianssi. Kuivõrd liitumine NATO ja Euroopa Liiduga on meie riigi tänase ja tulevase välispoliitika põhitelgedeks, lubage mul järgnevas keskenduda eelkõige neile kahele.


I

Aastal 2002 oli Eesti julgeolekupoliitilise seisundi jaoks kaalukaim sündmus novembris, NATO Praha tippkohtumisel esitatud kutse alustada läbirääkimisi alliansiga liitumiseks. Nii sellele sündmusele eelnenud kui ka järgnev tegevus julgeoleku vallas on paljuski seotud Eesti kaitsejõudude ja riigistruktuuride jätkuva kohandamisega NATO liikmelisusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

Selles protsessis tasub meeles pidada, et tegelikult on kaitsejõudude ülesehitamine, nagu ka riigi erinevate ametkondade tegevuse täiustamine vajalik eelkõige Eestile enesele. Kaitsejõud tuleb meil niikuinii üles ehitada, kuid NATO kontekst annab selleks tegusa organisatsioonilise raamistiku, saame kasutada alliansi oskusteavet ja ka paljude liikmesriikide otsest abi. Kaitsekulud viidi aastaks 2002 tasemele 2% rahvuslikust kogutoodangust ja pidades silmas tulevase NATO liikmelisuse kaudu saadavat julgeoleku taset on tegemist väga tulusa investeeringuga. Kaitsekulude hoidmine saavutatud 2% tasemel ka edaspidi on kandejõuline kinnitus meie valmisolekust saada tõsiseltvõetavaks partneriks julgeoleku tootjana, mitte pelgalt selle tarbijana.

NATO täisliikmeks saamiseni kulub veel aega ja kui ei teki suuri tõrkeid meie liitumise ratifitseerimisel NATO senistes liikmesriikides, siis saab see teoks aastal 2004. Liikmelisus Põhja-Atlandi Alliansis on Eesti jaoks enam kui pelk osalus ühes kollektiivse kaitse ja julgeoleku struktuuris – NATO liikmelisus koos liikmestaatusega Euroopa Liidus kujutab ka Eesti ankurdamist euro-atlandi kollektiivsesse julgeolekuruumi, nende riikide hulka, kellega loeme end jagavat nii ühiseid väärtusi ja arusaamu kui ka ühiseid sihte. See omakorda võimaldab paljud julgeolekuprobleemid nii-öelda laualt kõrvale tõsta ja pühendada enam energiat riigi sotsiaal-majanduslikule arengule. NATO liikmelisus parandab Eesti riskireitingut, loob riigis stabiilsema ja turvalisema investeerimiskliima – seda eriti pikaajalistele investoritele – ja mõjutab seeläbi soodsalt ka riigi majanduse arengut. Liikmelisus trans-atlantilistes struktuurides annab Eestile lõpuks ka kaua igatsetud kindluse, et meid puudutavaid otsuseid ei tehta enam ilma meie osaluseta ja ilma meiepoolse nõusolekuta. Ning vast kõige rohkem hakkab NATO liikmelisus mõjutama Eesti välispoliitilist identiteeti.

Eesti liitub NATO-ga mitmete rahvusvaheliste muutusprotsesside perioodil. Praegu toimub rahvusvahelistes suhetes mitmeid arenguid, mille lõplikku tulemust on hetkel raske täpselt ennustada. Arenevad trans-atlantilised suhted USA ja Euroopa vahel, NATO kohandab end muutunud julgeolekukeskkonnale, vormistumas on Euroopa Liidu ja NATO suhete uus, senisest tihedamat seost pakkuv mudel, kiirelt arenevad suhted telgedel NATO-Venemaa ja Euroopa Liit – Venemaa. Kõik need arengud seavad ka Eesti ette mitmeid küsimusi, millele peame eelkõige ise vastuse leidma.

Kui Eesti saab Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, siis oleme valiku ees – kas piirduda passiivse kaasaminejarolliga või asuda aktiivse otsustekujundaja rolli. Usun, et pro-aktiivne tegevus on Eestile tervikuna kasulikum ning võimaldab paremini oma huve kaitsta. Kui oleme aktiivsed NATO-s ja Euroopa Liidus toimuvates protsessides, siis on meil enam alust loota ka teiste liikmete aktiivsusele meid huvitavates või puudutavates küsimustes. Eesti diplomaatiale tähendab see eelkõige vajadust senisest aktiivsemalt kujundada seisukohti probleemide suhtes, millele seni on ehk suhteliselt vähe tähelepanu pööratud. Eestil on seejuures lisaks seisukohavõtule ka üht-teist pakkuda oma reformikogemusele tuginedes. Meie poolt läbitu on väärtus, mida n.-ö. vanadel demokraatiatel ei ole, ja esimesed kogemused taolisest tegevusest on Eestil juba ka olemas, nimetagem siin tulevikku suunatud ühisprojekte Ukraina ja Gruusia toetuseks.

Kuulumine kollektiivsesse otsustamismehhanismi nõuab meilt seisukoha võtmist ka küsimustes, mis puudutavad olukorda väljaspool Euroopat - Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas. Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise eel on meid tihti mõjutanud soov vältida oma otsuste negatiivset mõju ühes või teises struktuuris liikmeks saamise väljavaadetele. Liitumise järel oleme sellest pingest vabad ja võime järelikult ka vabamalt oma seisukohti väljendada. Aktiivsus NATO asjades tähendab Eesti välispoliitika haarde laiendamist nii asjatundmise tasandil kui ka tegevusulatuselt.

Kui me soovime, et teised, meist eemal asuvad riigid vajaduse korral meie kaitseks välja astuksid, siis peame osalema ka meist geograafiliselt kaugele jäävate kriiside lahendamisel. Viimase aasta-pooleteise sündmused on juba piisava selgusega tõestanud, et tänapäeva maailmas on kõik tihedalt seotud ning et maailma ühes paigas vallanduv kriis võib heiastuda sellest väga kaugele jäävate riikide argises elus.

Julgeolekupoliitiliselt tähendab see eelkõige panustamist ühisesse kriiside reguleerimisse ja ennetamisse. Eesti-taoliselt väikeriigilt ei oodata suurte sõjaväeüksuste eraldamist, kuid kollektiivses tegevuses on ka väikeriikidel võimalus panustada neil olemasolevate väikeste, kuid kõrgetasemeliste jõududega. Lisaks on Eestil kui viimase kümnendi vältel kiire reformiprotsessi läbinud riigil võimalus osaleda ka mitte-sõjalise kogemuse edastamise näol.

Eespool toodust võib jääda mulje, et ees ootab väga palju askeldamist küsimustes, mis tavakodaniku huve mingilgi määral ei puuduta. Tegelikult puudutab see temaatika kõiki, kuigi argielus võib seda üldse mitte märgata. Iga riigi julgeoleku tagamise eesmärk ongi muuta elu selliseks, et tavainimene ei peaks päev-päeva kõrval oma pead rahvusvahelise julgeoleku temaatikaga vaevama. Mõistagi ei tähenda see, nagu oleksid need küsimused vaid kitsa poliitikute ja ekspertide ringi pärusmaa. Vastupidi, just kodanike aktiivne osalus arvamuskeskkonna ja poliitilise tahte kujundamisel ongi demokraatliku riigikorralduse põhimik, seega ka meie rahvusliku julgeoleku lähte-eeldus. Kuulumine rahvusvahelistesse struktuuridesse annab meile just selle silmaga nähtamatu, kuid riigile tervikuna vägagi tajutava turvatunde.

Aastad 2003 ja 2004 on julgeolekupoliitika plaanis Eesti riigi jaoks murrangulised. Sündmuste positiivse arengu korral on meil põhjust loota, et kahe aasta pärast samadest asjadest rääkides võime suures osas keskenduda juba NATO ja Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevale poliitikale, mille kujundamises ka Eesti ise osaleb.


II

Euroopa Liidu äsjase tippkohtumisega Kopenhaagenis jõudsid lõpule meie liitumisläbirääkimised. Praegu võime me täie veendumusega kinnitada, et Eesti on saavutanud euroliiduga kandejõulised kokkulepped, isegi üle ootuste soodsad liitumistingimused nii majanduse kui ka halduse vallas, mille tervikmõju meie sotsiaalmajanduslikule jätkusuutlikkusele on kahtlemata positiivne.

Kuivõrd Euroopa Liiduga saavutatud lepete terviklik ja detailsem käsitlus seisab Riigikogus ees omaette arutelu raames, lubage mul siinkohal esitada vaid lühike kokkuvõte meie viimase poolaasta arengutest Euroopa lepingu raames. Euroopa lepingu baasil on viimase poolaasta jooksul vastu võetud palju olulisi otsuseid, mis kindlustavad ja süvendavad suhteid Euroopa Liiduga.

Eesti liitus ühenduse programmidega meedia, ettevõtluse, tolli, infoühiskonna, energiakasutuse tõhustamise, võrdsete võimaluste ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas.

Vastu on võetud otsused, mis võimaldavad Eestil 2003. aastast osaleda teaduse ning tehnoloogilise arengu kuuendas raamprogrammis, samuti tööhõive, rahvatervishoiu ning asutustevahelise andmevahetuse programmis.

Lõppjärgus on ettevalmistustöö põllumajandussaaduste kaubandustingimuste protokolli vastuvõtmiseks, millega seadustatakse seni Euroopa Liidu ühepoolse aktiga rakendatud soodsamad kauplemisvõimalused.

Ettevõtjate jaoks on suure tähtsusega 2003. aasta alguses allakirjutatav vastavushindamise protokoll, mille alusel kohaldatakse kokkulepitud tööstustoodete suhtes ühisturu reegleid juba enne Euroopa Liiduga liitumist.

Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalkomitee ning Eesti sotsiaalpartnerite vahel toimib alates 1. aprillist ühine nõuandekomitee. Sellega on Eesti sotsiaalpartneritele loodud võimalus osaleda riigi Euroopa Liiduga integreerumise protsessis ning valmistuda Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalkomitee tööst täisliikmetena osavõtuks.

Koostöö edendamiseks ja dialoogi pidamiseks Euroopa Liidu regioonide komitee ning Eesti piirkondlike ja kohalike asutuste vahel moodustatakse ühine nõuandekomitee. Otsus nõuandekomitee loomise kohta esitatakse valitsuse istungile järgmise aasta jaanuaris.

Oluliseks teemaks, millel tahan samuti põgusalt peatuda ja mis seoses euroliiduga nõuab meilt kõigilt tegusat suhtumist ja toimetamist, on struktuurivahendite rakendussuutlikkus.

Kokkulepe Euroopa Liidu läbirääkimiste finants- ja eelarvesätete peatükis võimaldab Eestil saada Euroopa Liidu eelarvest aastatel 2004-2006 struktuurivahendeid ligikaudu 11,4 miljardit krooni. See summa muutub reaalsuseks alles siis, kui Eestil on piisav suutlikkus projektide ettevalmistamiseks ja struktuurivahendite kasutamiseks ning Eesti Vabariigi eelarvest leitakse vajalikud kaasfinantseerimise vahendid. Struktuurivahendite rakendussuutlikkuse eest vastutab Rahandusministeerium. Eestile on ISPA ja SAPARDi fondide rakendamise kogemus andnud hea ettevalmistuse struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi vahendite administreerimiseks.

Pärast liitumist hakkab Eesti tervikuna kuuluma sihtalasse 1, mille toetusmäärad on suurimad. Abi saamiseks ja kasutamiseks peab Eesti koostama mitmeaastase programmdokumendi ning tagama ka programmi nõuetekohaseks elluviimiseks vajalikud haldusstruktuurid ja protseduurid. Programmdokumendi eelnõu “Eesti riiklik arengukava EL struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2003-2006” esitab Rahandusministeerium Vabariigi Valitsusele ametliku heakskiidu saamiseks 21. jaanuaril 2003 ja Euroopa Komisjonile jaanuari lõpus. Tänaseks on kõik asjaomased ministeeriumid koostanud tegevuskavad, valmistamaks nii ministeeriumi kui ka haldusala ametkondi ette struktuurivahendeid rakendama. On Eesti ühiskonna vitaalsetes huvides, et struktuurifondidega seotud otsused tehtaks professionaalselt, s.t. kõige olulisemaid strateegilisi raskuspunkte tabades. Sellest sõltub suuresti, kui kiiresti suudame end üles töötada. Olgu meile siin heaks eeskujuks Iirimaa analoogiline kogemus, millest meil eestlastel oleks palju õppida.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Liitumiseelne periood on Eesti jaoks alanud. Konkreetselt tähendab see, et kuni liitumiseni 1. mail 2004. kehtib informatsiooni ja konsultatsiooni protseduur. Selle protseduuri raames informeerib Euroopa Liit liituvaid riike kõikidest nõukokku edastatavatest õigusaktidest, mida vajaduse korral arutatakse omavaheliste konsultatsioonide käigus. Eesti informeerib Euroopa Liitu oma otsustest, millel võib olla mõju tema tulevase EL-i liikmelisuse staatusest tulenevatele kohustustele.

Liituvad riigid saavad liitumislepingule allakirjutamise päevast 16. aprillil 2003 nõukogu struktuurides aktiivse vaatleja staatuse. Uued liikmed osaleksid õigusega võtta sõna ühenduse õigustiku arengut puudutavates ning liitumisjärgselt neid mõjutada võivates küsimustes.

Siseriiklikult kui ka välispoliitiliselt on meile ülimalt oluline tuleva aasta sügisel toimuva referendumi tulemus. Pole vaja kulutada liigseid sõnu rõhutamaks vastutust, mis sellega seoses langeb eriti Teile, rahva poolt valitud seadusandliku kogu esindajatele. Soovimata olukorda liigselt dramatiseerida, lubage mul siinkohal esitada mõned kaalutlused eelmainituga seoses.

Arvestades seda, et referendumi näol on tegemist demokraatlikule riigile omase protsessiga, võimalik "EI" referendumil mingit kohest ja vältimatut mõju meie majandusele arvatavasti kaasa ei too. Seda viimast küll rohkem Euroopa Liidu poolt vaadatuna: on ebatõenäoline, et EL astuks ühepoolselt samme, mis avaldaksid dramaatilist mõju Eesti majandusele. Arvatavasti sõltuvad need tagajärjed paljuski pigem Eesti referendumijärgsetest sammudest ehk Eesti erinevate poliitikate ühtekuuluvusest EL vastavate poliitikatega. Kui Eesti otsustab oma poliitikaid EL-ga mitte koordineerida, võib see kaasa tuua selle, et EL hindab ühepoolselt ümber EL-i ja Eesti vahelised kaubandustingimused. Arvestades seda, et arvatavasti enamik praeguseid kandidaatriike EL-ga siiski liituvad, on selle võimaliku ümberhindamise mõju raske alahinnata (Euroopa Liit + kandidaatmaad moodustavad 80% meie väliskaubanduse käibest). On ilmne, et loobuda tuleks ka EL-i liitumiseelsest ja -järgsest finantsabist.

Lisaks EL-i poolsetele võimalikele meetmetele peame me arvestama, et Eesti majanduse, rahanduse jms. võimekust, stabiilsust ja usaldusväärsust hinnatakse hetkel meie vaat et vääramatult kindlat tulevast EL-i liikmelisust silmas pidades. Võimalik "EI" sunnib vähemalt majandusagente ja reitinguagentuure meie "kõlblikkust" kindlasti üle vaatama, mille tagajärjed avalduvad arvatavasti kõrgemates intressimäärades, firmade võimalikes finantseerimisraskustes ja paljus muus.

Euroreferendumini on jäänud täpselt 269 päeva. On viimane aeg, et Eesti poliitilised jõud ütleksid selgelt välja, kas nad kutsuvad üles rahvast hääletama Euroopa Liiduga ühinemise poolt või hakkavad agiteerima liitumise vastu. Vahepealset varianti – natuke liituda ja natuke välja jääda - olla ei saa.


Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Euroopa ühendamine pole eesmärk omaette. Euroopalikul integratsioonipoliitikal on mõte vaid siis, kui ta on suuteline täitma kaht sihti: esiteks, mõjutada tulevikku kujundavat globaalpoliitikat; teiseks, anda konkreetne ja efektiivne panus iga Euroopa kodaniku elukvaliteeti. Nii üht kui ka teist sihti saab integratsioon tõhusalt saavutada vaid siis, kui ta toetab iga üksiku identiteeti - seda enesestmõistetavuste põhimikku, millele rajanevad nii kultuur, loovus kui ka motivatsioon ning milleta poleks edenemine võimalik. Ärgem unustagem hetkekski, et iga rahva – eriti veel väikerahva - säilimine ja areng sõltub suuresti tema võimest mõjutada poliitilisi, kultuurilisi, halduslikke või majanduslikke märgisüsteeme väljaspool oma etnilisi piire. Sellisel viisil tähendab Euroopa Liidu laienemine meile ühtaegu nii võimalust kui ka vastutust. Paradigma muutus, mis Eesti ühiskonnas seisab alles ees, kätkeb endas ennekõike integratsiooni tajumist šansina. Mitte "identiteet integratsiooni kiuste", vaid "identiteet integratsiooni kaudu" saab selleks märksõnaks, mis kokkuvõtvalt sõnastab tegeliku väljakutse tänasele Eesti poliitikale.

"Millise Euroopa me saame endale 21. sajandil?" on küsimus, mida täna esitavad paljud. Sellest kõnetoolist tahan teile esitada mitte vähem olulise küsimuse: "Millise sajandi me soovime endale koos Euroopaga luua?"

Arutelud Euroopa Tulevikukonvendil väljatöötatava põhiseadusliku lepingu projekti ja liidu tulevase mudeli üle on jõudmas otsustavasse faasi. Meie huvides on olnud liituda töökindla ja efektiivse liiduga, milles on tagatud võrdsed võimalused nii suurtele kui ka väikestele riikidele. Institutsionaalsete muudatuste kavandamise juures on väga tähtis, et lähtutaks liikmesriikide võrdsuse põhimõttest.

Eesti ja enamiku EL-i liikmes- ja kandidaatmaade riigikorraldus rajaneb parlamentaarse demokraatia traditsioonidel, eeldame, et nendest põhimõtetest lähtutakse ka EL-i tuleviku-institutsioonide reformimisel. Pooldame ümberkorraldusi, mis muudavad institutsioonid ja nendevahelise koostoime tõhusamaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks. Peame oluliseks mis tahes reformide kavandamisel olemasoleva institutsionaalse tasakaalu säilitamist.

Eesti kindlaks seisukohaks on, et rahvusparlamentide roll peab uuenenud Euroopa Liidus kasvama, seda eriti subsidiaarsusprintsiibi kontrollimisel. See tähendab niisuguse protseduurilise mehhanismi tagamist, mis võimaldab rahvuslikul parlamendil senisest palju tihedamalt ja juba otsustusprotsesside algfaasis osaleda euroliidu õigusloomes. Vaid sel viisil suudame lähendada Euroopa Liitu siseriiklikule poliitikale ja kodanikkonnale. Rahvusparlament peab saama selleks institutsiooniks, mis tagab tõhusalt toimiva sidususe kodanike ja Euroopa Liidu vahel.

Samuti oleme seda meelt, et tagada ka EL-ga liitumise järel Eestis senine soodne majanduskeskkond: meie viimase kümne aasta efektiivse reformipoliitika saavutused ei tohi mingil viisil lahjeneda. Eesti on tulevikukonvendis seisnud kindlalt selle eest, et maksustamise alal peab euroliidu pädevus jääma samaks, nagu on sätestatud Euroopa Ühenduste asutamislepingus. Kuivõrd näiteks Eestis toimiv praktika vabastada tulumaksust ettevõtete poolt reinvesteeritud tulu on ennast igati õigustanud, pean õigeks maksustamispoliitika jätmist iga liikmesriigi otsepädevusse. See ei ole pelgalt egoistlik oma huvi tagaajamine, vaid erinevad maksusüsteemid pigem suurendavad Euroopa Liidu liikmesriikide omavahelist konkurentsi, andes sellega panuse EL-i kui terviku konkurentsivõimele maailmamajanduse kontekstis.

Me näeme 28. oktoobril 2002. a esitletud põhiseadusliku lepingu projektis head alust tulevikumudeli leidmisele. Projektis on mitmeid positiivseid uuendusi, mis väärivad toetust. Näiteks: projekt üritab lihtsustada EL-i senist lepingulist struktuuri – mitmed olemasolevad lepingud asendataks ühe hästi struktureeritud ja sidusa lepinguga, kaotatakse ka liidu sambastruktuur. EL-ile antakse juriidilise isiku staatus; esmakordselt sätestatakse EL-ist väljaastumise võimalus ja sätestatakse Euroopa Liidu Nõukogu istungite avalikkus.

Samas mõjuvad mõned väljapakutud ideed, nagu näiteks Euroopa rahvaste kongressi loomine või Euroopa Liidu nime muutmine, kunstlikuna või põhjendamatuna. Raske on nõustuda ka selliste ettepanekutega nagu "föderaalsete aluste" mainimine, topeltkodakondsus või Euroopa Ülemkogu presidendi institutsiooni sisseseadmine.

Arutelud nendes küsimustes veel kestavad. Euroopa Tuleviku Konvendi töö lõpptulemuse üle otsustamisse tuleb täieõiguslikena kaasata ka tulevased liikmesriigid.

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Eesti saamine Euroopa Liidu liikmeks on alles ees ja sõltub esialgu nii praeguste liikmesriikide seisukohtadest kui ka eelseisvast rahvahääletusest, kuid tulevase liikmelisuse antavaid võimalusi ning sellega kaasnevaid kohustusi tasub meil kaardistada juba praegu.

Soovin Teile jõudu meie ühises töös vastutustundliku ja eduka välispoliitika nimel!