Välisminister Toomas Hendrik Ilvese kõne represseeritud VM töötajate mälestustahvli avamisel

Lgp. hr. President, peaminister, kallid kolleegid!

Täna, napilt pool aastat enne juuniküüditamise kuuekümnendat aastapäeva, oleme kokku tulnud mälestamaks meie kolleege Eesti Vabariigi Välisministeeriumist. Neid kolleege, kes kannatasid ainuüksi seetõttu, et nad töötasid Välisministeeriumis, ning seetõttu kogesid kirjeldamatuid õudusi.

Me oleme täna kokku tulnud avaldamaks oma austust nendele riigiametnikele. Me oleme kogunenud ka lootuses, et see, mis sündis nendega, mitte iial ei korduks.

Ma tahan alustada meeldetuletusega: Välisministeerium on ainus institutsioon Eesti Vabariigis, mis ei kanna mitte ainult de jure järjepidevust, vaid ka de facto. Eesti Välisministeerium on 83 aastat töötanud katkematult.

Ka siis, kui see osutus võimatuks Eesti territooriumil, töötas Eesti välisteenistus edasi, kaitstes nii riigi huvisid poliitilisel tasandil kui kodanike huvisid konsulaarküsimustes.

Diplomaadid nagu August Torma, Johannes Kaiv, Aksel Linkhorst ja Ernst Jaakson jätkasid oma tööd võõrsil kuni surmani, Ernst Jaaksoni isegi mitu aastat pärast Eesti taasiseseisvumist.

Ma meenutan seda, et me kõik tajuksime: need inimesed, keda me täna mälestame, pole mingist kaudsest ja kuldsest minevikust pärit. Nad kõik on sõna kõige otsesemas tähenduses meie kolleegid ning ametiõed ja -vennad. Kolm meie kolleegi sellest ajast täna siin meiega taas koos. Nad tulid välisteenistusse samadel põhjustel kui meie, tegid sama tööd samas asutuses, Helsingis ja Berliinis koguni samas majas.

Peatselt avame mälestustahvli, kus seisab kakssada kolmkümmend üks nime. Kordan - kakssada kolmkümmend üks. Need nimed on siin tänu professor Eero Medijaise tõsisele uurimustööle.

Tänases välisministeeriumis moodustaks kakssada kolmkümmend üks inimest kuuskümmend protsenti meie töötajaskonnast. Tuleb aga meeles pidada, et enne sõda ei töötanud Välisministeeriumis korraga rohkem kui kaheksakümmend riigiteenistujat ja kogu personali arv ei ulatunud üle saja kahekümne inimese.

Milline oli meie 231 kolleegi saatus?

Maha lasti või laagrites suri vähemalt 63 inimest. Vähemalt kolm inimest sooritasid arreteerimise eel, ajal või selle hirmus enesetapu. Tapetute või surnute hulgas oli üheksa ministrit või ministri staatuses inimest, järelikult viiskümmend seitse hukkunut olid riigiteenistujad nagu Teiegi.

Need inimesed maksid välisteenistuses olemise eest suurima hinna. Lisaks neile küüditati, arreteeriti või karistati muul moel enam kui 50 inimest, kes elasid selle üle ja surid hiljem kas Eestis või laagrist vabanenuna NSV Liidu territooriumil. Täna on meil harukordne võimalus avaldada austust kolmele nende seast, kes on praegu meie seas: Tamara Kask-Skolimowska, Erich-Ronald Lipstok ja Edgar-Voldemar Kõrver.

Kogu selle masendava anonüümse statistika hulgas ei ole andmeid selle kohta, kui palju pereliikmeid - abikaasasid ja lapsi - küüditati koos oma välisministeeriumis töötava omaksega. Pole ka teada, kui mitmed neist Siberis surid. Üks Eesti diplomaadi laps, kes elas küüditamise üle, on täna meie seas. Eesti Vabariigi President.

Paljud meie kolleegid töötasid okupeerimishetkel välislähetuses. Mäletan, kuidas suursaadik Ernst Jaakson näitas mulle kord viiskümmend aastat säilitatud telegrammi, milles kommunistlik nukuvalitsus teatas tollaegsele asekonsulina töötavale diplomaadile, et tema saabumisel NSVLiidu territooriumile ootab teda mahalaskmine koha peal. Kokku jäi välismaale vähemalt kaheksakümmend viis Eesti diplomaati. Tahaksin siin avaldada Eesti Vabariigi tänu nendele valitsustele, kes võimaldasid me diplomaate edasi töötada kui ka nendele, kes pakkusid meie diplomaatidele peavarju.

See masendav loetelu meie kolleegide elukäigust tõendab üht: tegemist oli täiesti läbimõeldud, süstemaatilise hävitamisega. Tapamasin oli nii järjekindel, et piisas vaid lühiajalisest töötamisest välisministeeriumis.

Inimene otsiti üles. Nii näiteks juhtus August Vahega, kes 1921. aastal oli Tbilisis poolametliku konsuli sekretäriks vaid paar kuud ja hiljem vahetas nime. August Vahe suri ülekuulamise ajal 1951. aastal, kolmkümmend aastat pärast välisteenistuse lõppu. Arreteerimise põhjuseks oli Eesti Vabariigi välisteenistuses töötamine.



Mu kallid kolleegid, daamid ja härrad

Ka mujal hukkuvad diplomaadid oma riigi teenistuses, ka mujal mälestatakse neid mälestustahvlitel. Diplomaadina oma riigi teenimine võib eluohtlikuks osutada kõikjal. Ja tõepoolest: kui vaadata Lääneriikide välisministeeriumide mälestustahvleid, siis seisavad seal diplomaatide nimed, kes riigi ajaloo vältel on kõikvõimalikes maailma punktides hukkunud.

Meil on aga teisiti. Kaks riiki, kaks võimu hävitasid meie töötajaid. Kahe inimese eest on üks järeltulija riik vabandanud. Teine võim purustas perekonnad ja jahtis diplomaate süstemaatiliselt. See miljoneid inimesi hävitanud ja kümneid rahvaid laastanud riik varises - jumal tänatud - kokku kümme aastat tagasi, jõulupühal 1991.

Kui see kõik oleks möödanik, oleksid meie tunded täna lihtsamad ja selgemad. Aga näib, et see minevik pole möödas. Erinevalt Saksamaa eeskujulikust Vergangenheitsbewältigung-poliitikast täheldame, et toime pandud kuritegusid mitte ei kahetseta, vaid ülistatakse.

Taastatakse Stalini hümn. Ungarlaste kallal veretöid toime pannud Andropovi austus valatakse metalli. Suurmõrtsuka Feliks Dzherzinski terroriorganisatsiooni Tseka asutamispäeva tähistatakse pidupäevana. Ebaseaduslikult arreteerit ja represseerit Presidendilt varastet ametirahaga mängitakse mingit mängu, rääkimata varastet saatkonnahoonetest. Aga eks igaüks valib ise eeskuju, mille kaudu oma olemist ja olemust mõtestada. Meile öeldakse: ärge oodake vabandamist. ....

Ega me eriti ootagi.
Kuid minevik pole pudupood, kust võib võtta või jätta, kust midagi on võimalik valikuliselt ülistada ja midagi eitada. Ei saa mingi loogikaga väita, et riigil pole mingit pistmist kuritegudega, mida NSVL toime pani, samal ajal näites väites, et Eesti Vabariigi saatkonnad on NSVLiidu juriidilise õigusjärglase ja mitte Eesti Vabariigi omad.



Kallid Kolleegid!

Meil kõigil Eestis on kalduvus, kusjuures täiesti mõistetav kalduvus, arvestades viiskümmend aastat nõukogulikke õudusi ja jubedusi ülistada Eesti Vabariigi, sealhulgas Välisministeeriumi, saavutusi kahekümne aasta jooksul enne okupatsiooni.

Selline suhtumine minevikku peegeldub siiamaani meie keelekasutuses: räägitakse "Eesti ajast" või "Vabariigi ajast", just nagu praegu ei olekski ei Eesti ega Vabariigi aeg.

Selline lähenemine on inimlikult mõistetav. Juba Platonist saati on täheldatud, et inimesed enamasti kalduvad arvama, et see, mis oli enne meid, oli ikkagi parem. See, mis on praegu, pole nagu miskit. Oleme kääbused, kes seisavad mineviku hiiglaste õlgadel.

Mina käsitleksin siiski Eesti Vabariigi praegust välispoliitikat kui sõjaeelse ajastu õppetunnist õpitut. Eesti eduka välispoliitilise käekäigu vastu töötas toona kolm tegurit.

1. Üldine rahvusvaheline olukord kahe ilmasõja vahel;
2. Tuhande üheksasaja kolmekümne neljandast aastast alanud võõrdumine demokraatlikest tavadest ja sellest tulenev isolatsioon;
3. Välispoliitika kujundamistavad.

Üldine rahvusvaheline olukord oli, nagu me teame, üles ehitet sellisele jõupoliitikale ja saladiplomaatiale, mis tegi väikesele riigile peaaegu võimatuks mõjutada ja sageli isegi võimatuks teada, mis rahvusvahelises suhtlemises toimus või milliseid otsuseid tema üle langetati.

Tuhande üheksasaja neljakümnendal aastal oli Eesti isoleeritud, silmitsi iseenda probleemidega. Sõlmitud lepingud ei pidanud, rahvusvahelised organisatsioonid ei suutnud täita iseendale seatud ülesandeid. Euroopa riigid suhtusid üksteisesse kahtluse ja umbusuga, oma huve tuli kaitsta teiste arvelt. Selline autarkiline mõtlemine, mis Euroopas ja mujalgi aina maad võttis, kulimineerus Teise maailmasõjaga.

Pärast sõda mõisteti, et autarkilise ideoloogia ning saladiplomaatilise käitumise vastu oli vaid üks rohi: tuli transformeerida riikidevaheline konkurents nii julgeoleku kui ka poliitika ja majanduse vallas koostööks, lõpetades sõjaeelse rivaalitsemise.

Viiekümne aasta möödudes on Euroopa saavutamas seda, mis kahe maailmasõja vahel osutus kättesaamatuks. Euroopa Liit on asendanud Euroopas konfliktid majanduskoostöö, heaolu kasvu ja demokraatia õitsenguga. NATO on sellele lisanud efektiivse sõjalise võimsuse, mis ei ole suunatud kellegi vastu, ent tagab täna turvatunde juba väljaspool omaenda piire. Selles ongi erinevus võrreldes1939. aastaga. Siis kartis iga riik, et panuse andmine rahvusvahelisse koostöösse tähendab millestki ilmajäämist ja ühe riigi kasu on tingimata teise riigi kahju. Euroopa Liit ja NATO töötavad põhimõttel, et ühe kasu on kõikide kasu, koostöö tulemus on suurem kui üksikute panuste summa.

Kui me räägime vajadusest integreeruda Euroopasse, siis kangastuvad mulle alati integratsiooni vastandina oma-aegse briti välisministri Neville Chamberlaini sõnad tuhande üheksasaja kolmekümne kaheksandal aastal, kui Lääneriigid olid tükeldamas maailma kuuendat tööstusriiki Tsehhoslovakkiat ja määranud ta hävingule: "See on väike ja kaugel asuv maa, millest me midagi ei tea". Kui juba Tsehhoslovakkia oli liiga väike ja kaugel, mis siis oli sõjaeelne Eesti?

MRP, riikidevahelised salakokkulepped, riikide häbiväärne mahamüümine, nagu see juhtus 1938. aasta Müncheni lepinguga ja 1945. aastal Jaltas, saavad võimatuks vaid kogu Euroopa integreerimise läbi. See ongi põhjus, miks Eesti peab saama NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. See on ainus viis olla alati otsuste tegemise juures.

Ilma Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumata määravad Eesti saatuse ikka teiste, mitte meie otsused.

Teiseks: demokraatlik kord Eestis seisis pärast 1934. aastat väga nõrgal alusel. Riik, kus oli kasvõi leebe tsensuur ja poliitiline politsei ning kus erakonnad olid keelustet, ei saanudki pälvida erilist toetust ja mõistmist ülejäänud demokraatlikus maailmas. Seega oli Eesti, võrreldes Tsehhoslovakkiaga, mitte ainult väiksem ja kaugemal, vaid ka teatud poliitilises isolatsioonis.

Eestlastel puudus demokraatliku korraga kaasnev ühiskondlik ja parlamentaarne ülevaade riigi poliitikast. See oli sama hukatuslik kui rahvusvaheline isolatsioon. Välispoliitiliselt tähendas see seda, et vaid väga väike ladvik otsustas, mis juhtub Eesti rahva ja riigiga, sõlmides baaside lepingu ja kapituleerides hiljem NSVLiidule. Isegi Eesti välisteenistus suuresti ei teadnud, mis käsil, nagu selgub diplomaatide mälestustest.

Kolmandaks. Eesti välispoliitika puuduseks tuleks tagantjärele pidada diplomaatia ülepolitiseerimist. Poliitiliselt määratud suursaadikud, kelle kvalifikatsioon ei ole võrreldav professionaalse diplomaadi oskustega, on saatuslikud olnud ka teistele riikidele.

Nii mõnigi riik on analüüsinud, miks just Eesti saavutas edu läbirääkimiste alustamisel Euroopa Liiduga. Ühe põhjusena on nähtud seda, et Eestil puuduvad poliitiliselt määratud diplomaadid.

Mina isiklikult pean välisteenistuse depolitiseerimist taasiseisvumise ajal üheks Eesti välispoliitika edu alustalaks. Enne sõda oli aga teisiti. Kuidas muidu kui läbi diplomaatia politiseerimise saaksime seletada nii lühinägelikku tõika, et aastal 1925 sulges Eesti oma saatkonna Washingtonis ja kutsus sealt tagasi oma saadiku, hiljem mahalastud Ants Piibu?



Kallid kolleegid.

Ma tahaksin lõpetuseks rääkida sellest, miks me üldse oleme välisteenistuses. Ma tean teie telefonikõnedest, vestlustest ja e-mailidest, kui masendatud te olete, kui jälle keegi ametnikkonda põlastab ja sarjab. Või kui keegi teatab, et iseenesest tubli mannekeen, kes aga oma eestlustki ei kuuluta, on teinud kümme korda rohkem Eesti välispoliitikas kui kogu välisministeerium.

Samuti tunnetan teie masendust, kui ajakirjandus tõlgendab Eesti edu Euroopa Liidu liitumisläbirääkimistel mitte suure saavutusena, mida see on, vaid Eesti huvide mahamüümisena. Mis mõtet on pikki päevi madala palgaga töötada, kui teid ühelt poolt põlatakse poliitikute ja ajakirjanike poolt ja teisalt te teate, et erasektoris võite oma oskustega teenida palju rohkem. Mitmed on ju sellele ahvatlusele läinudki.

Meil Eestis pole kujunenud veel sellist arusaama, mida me näeme paljudes teistes demokraatlikes riikides, et riiki teenida on üks õilsamaid tegevusi. Meil puudub see mõteviis, mida kirjeldas mulle üks kõrge USA ametnik, kelle esiisa kirjutas alla Ameerika Ühendriikide iseseisvusmanifestile ja kelle perekonnas leidus läbi 11 inimpõlve alati keegi, kes läks teenima riiki: "meil on lihtsalt selline põhimõte: iga loll võib raha teenida, riiki teenida saavad ainult kõige paremad"

Olla hea riigiteenistuja pole naljaasi. See eeldab teatud tüüpi inimest, vähemalt seni, kuni me tahame, et riik edukalt täidaks oma funktsioone: ametnik peab olema andekas ja andunud, ta peab olema inimene, kes mujal teeniks rohkem, aga kes siiski eelistab riiki teenida.

Miks? Sest see on põnevam, loovam ja õilsam. Kui riigi teenimist peetakse häbiasjaks, siis muutub riik ise häbiasjaks.

Need probleemid painavad mind eriliselt täna, sest see mälestustahvel, kus kõrvuti seisavad ministrite ja masinakirjutajate, saadikute ja kullerite, protokolli ja poliitikaametnike nimed, näitab, et kui kunagi peaks midagi siin maailmas jälle väga valesti minema, ootab meidki sama saatus.

Kallid kolleegid
Nimed tahvlil on meie ametivennad. Veelgi olulisem on see: nad olid ja on ka hinge poolest samasugused kui teie: inimesed, sageli noored, kes tulid, et oma riiki üles ehitada ja maailma viia. Selle eest maksid nad kõige kallimat hinda.

Minu tänaseid mõtteid ja tundeid sõnastavad luuletaja Betti Alveri sõnad mälestustahvlil:
Elu ise
sind ulatas ulguveest
ilmavalguseks
läbi aja.

Elu nimel
seisad sa elava eest.
Elu nimel
oled saatuse vastu
kui vaja.

Ma tänan.