Välisminister Ilves: "Uut Euroopat ehitades"

Eesti välisministri Toomas Hendrik Ilvese loeng Berliinis, Humboldti Ülikoolis 5. veebruaril 2001.a.


Mul on suur au olla täna siin ja kõneleda Euroopa integratsioonist ja Euroopa tulevikust sellise auväärse kuulajaskonna ees. Välisministrid räägivad harilikult oma riigist ja selle tulevikust, ennekõike on ju see välisministrite töö. Samas eeldatakse välisministrilt siiski mingisugust välispoliitilist nägemust, kuigi nägemused ei kuulu tavaliselt valitsuse päevakorda ega välisministri igapäevasesse töösse. Pigem on nägemused midagi privaatset, isiklikku või jäänud nende ministrite pärusmaaks, kellel on au lisada oma tiitlile a.d. või ausser Dienst. Sellepärast nopivad ametis olevad välisministrid üles sellised poliitiliselt ebakorrektsed olukorrad, kus on tõepoolest võimalik oma arvamust välja öelda. Just nimelt selle pärast on mul väga hea meel, et saan täna kõneleda Humboldti Ülikoolis, kus on sündinud traditsioon, mis annab välisministritele võimaluse rääkida oma isiklikest nägemustest, ilma et neid ähvardaks ex officio piirangute hullusärk või neid sunniks vaikima väljaöeldud isiklike vaadete mõju nende valitsuste ametlikule positsioonile. Kui Chatham House on andnud meile “Chatham House’i tava”, siis ehk saame peagi rääkida ka “Humboldti Ülikooli vabadusest”.

Täna ei tahaks ma rääkida sellest, kui hästi Eestil läheb, või kui palju peatükke oleme sulgenud ühinemisläbirääkimistel Euroopa Liiduga, ega ka mitte nihestunud seisukohtadest, mis mõnedel Euroopa poliitikutel on seoses NATO laienemise ja Balti maadega.

Selle asemel tahaksin peatuda teemadel, mis käsitlevad Euroopa Liitu ja selle tulevikku. Usun, et need on teemad, millega peame tegelema nii ehk teisiti; teemad, mille tõstataksin tulevikus ELi liikmesriigi kodanikuna täpselt samamoodi, nagu tõstatan täna ELi kandidaatriigi kodanikuna. Seega — lühidalt — kõik, mida täna räägin, on minu isiklik seisukoht, mis ei ole tingimata Eesti valitsuse seisukoht. See on isiklik seisukoht, mis väljendatud samal viisil ja samas laadis, nagu kõneles siin Joschka Fischer üheksa kuud tagasi.



Mu daamid ja härrad,

Kui vaatame ajas ettepoole järgmisesse kümnendisse, siis näen kolme põhilist teemat, millega me Euroopa Liidus kõik silmitsi seisame. Et neid konkretiseerida, siis esitaksin need teemad vastandustena, mis küsivad mingisugust vastust. Need oleksid:

1. Uued liikmed versus vanad liikmed

2. Väikesed liikmed versus suured liikmed

3. Demokraatlik õiguspärasus versus tõhus otsuste tegemine

Esimene, ehk jagunemine uuteks ja vanadeks liikmeteks, on pigem kultuuriline ja psühholoogiline teema. Ülejäänud kaks – väikesed liikmed ja suured liikmed, ning demokraatlik õiguspärasus ja tõhus otsuste tegemine – keskenduvad vajadusele arendada reegleid, mille järgi Liit tulevikus toimima hakkab. Nendest kahest viimasest fundamentaalsest teemast, mis puudutavad kõiki tulevasi liikmesriike, räägin ma oma kõne teises pooles.

Kui kõnelen uutest ja vanadest liikmetest, siis ei pea ma silmas laienemisprotsessi ja käimasolevaid ühinemisläbirääkimisi. Pigem mõtlen ma selle all uute liikmete üldist seisukohta praeguses Euroopa Liidus.

Läbi üheksakümnendate väljendus Euroopa tuleviku arutlustes kaheks jagunemine üsna metafüüsilise metafooriga “areng süvitsi või laiuti”; kas teeme kõigepealt Liidu tugevaks ja siis võtame vastu uusi liikmeid või võtame uued liikmed vastu, tõmbame liisku ja vaatame siis, mis juhtub? Stabiilsuse säilitamise seisukohalt on arusaadav, et süvitsi minek oli esialgselt eelistatuim. Siiski on selline arutelu kõlanud – võimalik, et liiga tundlikele – inimestele idast kui eufemism mõttekäigule: ”Teeme siin asjad korda, enne kui barbarid sisse laseme.” Kui see kõlab veidi räigelt, siis lubage mul paigutada see Saksamaa konteksti: kas oleks olnud mõeldav, et üks Saksamaa poliitik öelnuks näiteks 1990.aastal: “Kõigepealt vaatame üle Saksamaa konstitutsiooni ja arutame seda omavahel Lääne-Saksamaal. Siis on kindel, et otsuste tegemise mehhanism on paigas, enne kui me uued liidumaad sisse toome.” Ma kahtlen selles.

Hooman Euroopas paljude inimeste hirmu eesoleva laienemise suhtes; hirmu, et inimesed, kes on väga erinevad “meist eurooplastest”, ühinevad peagi meiega, hirmu tundmatuse ees, hirmu, et meie, uued liikmed muudame selle Liidu millekski võõrapäraseks. Lubage mul lisada eelpoolöeldu selgituseks tsitaat silmapaistvalt lääneeurooplaselt, kes on endine Euroopa Parlamendi president ja, nagu minagi, sotsiaaldemokraat:

Eelseisvat laienemist ei saa võrrelda ühegi eelnenuga. See on nii mitte üksnes ja mitte eelkõige tohutu lõhe pärast Lääne ja Ida-Liidu potentsiaalses elatustasemes. Sellest olulisem on tõik, et Kesk- ja Ida-Euroopa kodanikud ja poliitikud erinevad põhiolemuselt praeguste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikest ja poliitikutest nende rahvuslike emotsionaalsete traditsioonide, kogemuste, huvide ja väärtushinnangute poolest. Siin ei tule üle saada mitte üksnes 50 aasta jooksul toimunud eraldatud arengu pärandist, vaid tegu on palju vanemate ja fundamentaalsemate erinevustega, mille juured ulatuvad Euroopa ajalukku.

Vaatame seda nüüd lähemalt: väidetavalt erinevad Kesk- ja Ida-Euroopa inimesed fundamentaalselt praegu ELi liikmesriikides elavatest oma rahvuslike emotsionaalsete traditsioonide, kogemuste, huvide ja väärtushinnangute poolest??? Olen kindel, et enamik Euroopa ajaloolasi leiaks, et need fundamentaalsed demokraatlikud väärtused, mis on Euroopa Liidu põhialusteks, puudusid alles 60 aastat tagasi suuremas osas sellel territooriumil, mida nimetame tänapäeval Euroopa Liiduks. Tõepoolest, nagu Joschka Fischer eelmisel aastal siinsamas välja tõi, loodi Liit selleks, et ei saaks uuesti kujuneda sellised tingimused, mille tulemusena puhkes Teine Maailmasõda.

Ma ei toonud seda konkreetset näidet suhtumisest endistesse postkommunistliku Ida kandidaatriikidesse sugugi mitte norimiseks. Kuid ma usun, et ülaltoodud tsitaadi alltekst on halvaks endeks edukale ittalaienemisele. See alltekst vihjab, et tänaseni on EL laienenud kaasamaks “meiesuguseid” inimesi, klassikalises mõttes “meid” ja “neid”. Kuid kui seni on see nii olnud, siis käsiloleva laienemisega võtame endi sekka mingeid teistsuguseid kummalisi olevusi, olevusi, kellega asume ühel kontinendil, kuid kes, tsiteerin, erinevad fundamentaalselt oma rahvuslike emotsionaalsete traditsioonide, kogemuste, huvide ja väärtushinnangute poolest.

Ma ei ründa teid nüüd näidetega, mis tõestaksid, kui vale see on. Tooksin ainult ühe näite: eestlaste puhul, meie nõukogude okupatsiooni eelsed "emotsionaalsed traditsioonid, kogemused, huvid ja väärtushinnangud" erinevad soomlaste omadest ilmselt vähem kui taanlaste ja rootslaste omad. Selle loogika kohaselt, hoolimata sarnasustest soomlaste ja eestlaste vahel, oleks soomlastel eurooplase musternäidise maine – mis neil ka on –, samal ajal kui eestlastel oleks kanda pärand "erinevustest, mille juured ulatuvad sügavale ajalukku". Mis ei ole nii.

See on eksiarvamus ja ma olen kindel, et viisteist aastat pärast järgmist laienemist mõistavad seda kõik. Põhiküsimus on minu arvates see, mida teha sinnamaani. Pole kahtlustki, et sõjajärgne Prantsuse-Saksa vastastikune lähenemine, rapprochement, mis iseenesest on üheks Euroopa Liidu alussambaks, oli tunduvalt raskem ülesanne kui vajadus muuta suhtumist idaeurooplastesse. See oli võimalik Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, nii et see on võimalik ka mujal.

Nüüd ma söandaksin uurida lähemalt selle mõtte tagamaid. Vastab tõele, et läänes peeti Ida-Euroopat võõraks ja tagurlikuks ammu enne seda, kui raudne eesriie tõi paljude teadvusesse kujutluspildi igav-hallidest inimestest, kes elasid igav-halli elu igav-hallides paneelmajades. Kujutlus Ida-Euroopast kui kaugest kohast, millest me ei tea midagi – kui parafraseerida Chamberlaini 1938.a. ütlust Tðehhoslovakkia kohta selle riigi tükeldamise eelõhtul –, oli tõepoolest Euroopa ajaloo kõige hiilguslikuma perioodi, valgustusajastu, õnnetu kõrvalprodukt. Nagu kirjutab ajaloolane Larry Wolffe erinevustest Ida ja Lääne-Euroopa vahel oma suurepärases raamatus “Ida-Euroopat leiutades”:

See polnud loomulik eristus, ega isegi olemuselt süütu eristus, sest see loodi kultuuriloome, intellektuaalse kavaluse, ideoloogilise omakasupüüdlikkuse ja eneseülenduse taiesena... Lääne-Euroopa leiutas Ida-Euroopa oma täiendavaks teiseks pooleks valgustusajastul, kaheksateistkümnendal sajandil. Valgustusajastu, mille intellektuaalne kese oli Lääne-Euroopas, arendas ja sobitas endale “tsivilisatsiooni” uue tähenduse, kaheksateistkümnenda sajandi uudiskeelendi, ja tsivilisatsioon avastas enda täienduse sellel samal kontinendil, tagurluse, et mitte isegi öelda barbaarsuse, varjutatud maadel.

Tõepoolest, kui meenutame, et valgustusajastu püüdis mõistusega ära seletada kõike inimesse puutuvat, siis peaksime mõtlema ka sellele, et valgustusajastul oli ka poliitiline programm. Lisaks filosofeerimisele olid Voltaire, Diderot ja Gibbon ka poliitikud. Ja nagu kõik poliitikud teavad, nagu me kõik teame külma sõja kogemusest, miski ei tõesta asja enda headust ja õigust paremini kui hea vastunäide.

Räägin sellest kõigest sellepärast, et on vaja käivitada protsess, mis oleks sillaks kõigi EL lähimate ülesannete vahel, mille hulka kuulub laienemine, põllumajandusreform ja nii edasi. Peame pürgima Euroopa finalité poole. Selleks sillaks oleks kogu Euroopa tõeline integreerumine. Ma ei pea silmas acquis’ ülevõtmisega seotud integreerumist. Pigem pean ma silmas integratsiooni suhtumises ELi uutesse liikmetesse.

Kuulus kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis (1863-1933) on kirjutanud suurepärase luuletuse pealkirjaga “Barbareid oodates”. Selles kirjeldab Kavadis rahutust keisririigi kodanike seas, kui linna oodatakse barbarite saabumist. Keisririigi konsulid ehivad end silmipimestavate juveelidega, sest nad on kuulnud, et barbaritele meeldivad sätendavad lelud. Ja keiserlikud oraatorid on vait, sest barbareid pidavat tüütama retoorika ja kõneosavus. Kas meeldib või mitte, kuid “Barbareid oodates” on paljuski üsna kohane metafoor ELi laienemise arutluste alltekstile. See on liikmesriikide kodanikke kummitava hirmu, itta laienemise hirmu metafoor. See on laienemise kiiruses või mõttekuses kahtlevate poliitikute hirmu metafoor.

Ma usun, et Saksamaal on selle lõhe kaotamises eriline roll, nii nagu Saksamaal oli võtmeroll Lääne-Euroopa rapprochement’is. See tundub loomulik, arvestades seda, et Saksamaa füüsiline piir puutub kokku kahe kandidaatriigi piiriga. Kuid Saksamaal on ka tugev sajanditevanune kultuurihõimlus nii paljude kandidaatriikidega, minu riik kaasa arvatud. Kuussada aastat oli Eesti pealinn Tallinn, saksa keeli Reval, peamiselt saksakeelne linn.

Seega on Saksamaal olnud pikaajaline lähedane kontakt kandidaatriikidega ja selles osas on Saksamaal olemas asjatundlikkus teiste ELi liikmesriikide hirmude leevendamiseks. Mis veelgi tähtsam, Saksamaal on olemas läänemaailma jaoks mõistetav Ida-Euroopa kultuuride selgitamise ja isegi Läände vahendamise kauaaegne ja viimistletud traditsioon. See oli ju teie geniaalne Johann Gottfried Herder, kes ei nõustunud sellega, kuidas valgustusajastu Ida iseloomustas ja kes läks neid maid, ka minu maad, uurima, ning naasis sealt inspiratsiooni leidnuna.



Mu daamid ja härrad,

Teie loal võtan ma nüüd tõepoolest peast oma välisministri mütsi, käärin käised üles ja asun tunduvalt keerulisema teema kallale.

Kui tahame hakata mõtlema sellele, kuidas Euroopa tulevikus toimib, siis ei ole fundamentaalseks probleemiks, millega silmitsi seisame, mitte see, kas edasiminek toimub süvitsi või laiuti. Euroopa tulevikku käsitlevas uues mõttevahetuses, mille algatas siin eelmisel aastal Joschka Fischer, on vaatlejad keskendunud küsimusele, kas tahame näha Euroopat superriigina. Nõudmistes konstitutsiooni ja föderaalsüsteemi järele näevad mõned varjatud plaani kaotada rahvusriigid, rahvuslik iseseisvus jne. Väidaksin siinkohal siiski, et föderalismi ja konstitutsionalismi tähendusest on levinud oluliselt ekslik arusaam. Veel enam, lahendused, mida pakub föderalistlik lähenemine, mitte ei tekita probleeme, nagu me kardame, vaid lahendab neid. Põhiküsimuseks on ELi õiguspärasus versus tõhus otsuste tegemine ja seda väga erineva suuruse ja majandusliku võimuga alamate seas. Kuidas teeme otsuseid, mis on kodanikele vastuvõetavad ja läbinähtavad? Kuidas me teeme seda nii, et liitu kuuluvad erineva suurusega, erinevat keelt kõnelevad liikmesriigid (rahvuslikust emotsionaalsest koostisest rääkimata) usuksid, et nende huvidega on arvestatud?

See ei olnud probleemiks, kui Liitvabariik rakendas föderaalsüsteemi, mis oli pigem kindral Lucius Clay pealesunnitud administratiivne lahendus kui võrdse suurusega alamate, liidumaade tõsise poliitilise väitluse tulemus. Kuid see oli väga suur probleem kakssada aastat tagasi, kui John Jay, Alexander Hamilton and James Madison asusid looma teise väikeste ja suurte riikide konglomeratsiooni valitsemise mudelit ning seisid silmitsi fundamentaalse õiguspärasuse küsimusega.

Peaaegu nelikümmend aastat toimis ühenduse otsuste tegemise menetlus erakordselt hästi kõiges, mis seotud (nagu see enamjaolt oli) majanduse, standardiseerimise ja muu taolisega. Kuid nüüd, kus Euroopa Liit on arenenud sügavuti, on loodud ühisraha, ühine välis- ja julgeolekupoliitika, Tampere konverentsil kavandatud õigusel ja sisemisel turvalisusel rajanev ühisala, on Liidu tegevus laienenud ja hõlmab ka kodaniku ja riigi suhete keskmes olevaid küsimusi. Euroopa Liit pole muutunud riigiks, ei superriigiks ega ka muidu, kuid on võtnud enda lahendada teemasid, mis kunagi olid üksnes rahvusriigi pärusmaa. Ja sellega on nõustunud kõik liikmesriigid.

Demokraatlikes maades on need valdkonnad sageli kodaniku ja riigi suhtlemistasandiks. Kui kodaniku ja riigi suhe muutub oluliseks ka Liidu jaoks, siis peame ka meie liikuma kõrgemale sellest, et toetume üksnes ühenduse menetlusele, sest see on liberaalse demokraatliku riigi põhiküsimus. Peame me Euroopa Liitu riigiks või mitte, aga meil tuleb tunnistada, et juba mõnda aega oleme tegelenud kodaniku-riigi teemadega. See omakorda nõuab, et võtaksime arvesse demokraatlike otsuste tegemiseks kehtestatud normid, mis on iga demokraatliku rahvusriigi õiguspärasuse põhialused.

Ei, ma ei vaidlusta liikumist Euroopa suurema integratsiooni suunas. Kuid ma tahan öelda, et nii kandidaatriigid kui liikmesriigid on haaratud kahtlustest, mis omakorda on paljuski euroskeptitsismi aluseks. See on kahtlus, et fundamentaalsed otsused, mis enne tehti läbinähtaval ja seaduslikult arusaadaval viisil demokraatliku Vestfaali-järgse rahvusriigi tasandil, viiakse nüüd kõrgema organi teha. Enamgi veel, otsuste tegemine selles kõrgemas organis ei ole alati selge ja läbipaistev, või isegi mõistetav parlamentaarse menetluse standardist lähtuvalt. Selles organis on segi aetud montesquieu’lik võimujaotus. Ja tagatipuks pole selle organi näol enam tegu selge ühenduslüliga indiviidi arvamuste ja tema võimaluste vahel väljendada neid läbi selleks seatud mehhanismide (nagu näiteks läbi poliitilise partei või survega parlamendiesindajale).

Asetatuna teise konteksti tähendab see, mida kodanik adub Saint-Simoni (või oli see Engels) kuulsates sõnades, et Euroopa tegeleb "inimeste valitsuse asendamisega asjade haldusega". Ma arvan, et just nimelt see asjade haldus põhjustab muret Euroopa kodanike seas, nagu ka hirm, et inimeste valitsus üha rohkem ja rohkem tähendust kaotab.

Demokraatlik rahvusriik, mis suuremal osal Euroopast pärast valgustusajastut ja Prantsuse revolutsiooni välja kujunes, on seisukohal, et kodanik saab kaasa rääkida selles, mis tema riigis toimub. Just selle tunde puudumine eristab ebademokraatlikke maid demokraatlikest, just see kodanikul oma arvamuse avaldamise keelamine oli see, mis lõpuks viis Berliini müüri langemiseni.

See ongi minu arvates Euroopa lõppeesmärgi ees seisva dilemma põhituum. Kuidas me säilitame sellesama demokraatliku õiguspärasuse ja läbipaistvuse taju Euroopa Liidu otsuste tegemisel, millega me oleme harjunud oma riikides. Et kodanikel puudub usk ja järelikult ei osale nad otsuste tegemise protsessis, on aluseks euroskeptikute refräänile postkommunistlikus maailmas: "Me just olime ühes liidus, miks peaksime nüüd minema teise?" Briti, Taani ja Rootsi kodanikud kannavad endas hirme integratsioonist, superriigist, ühisvaluuta tagasilükkamisest. Kuid me ei saa seda ängi kõrvale heita kui "hirmu uue ees", kui vanamoodsat igatsust rahvusriigi järele või isegi kui nende kodanike ebaõnnestumist olla head eurooplased.

Need hirmud on õigustatud, kuid nad võrsuvad nende maade tugevatest riiklikest traditsioonidest. Rahvaküsitluste ja referendumite järgi otsustavad kodanikud, kui on valida ühelt poolt efektiivsuse (ja sellega kaasneva suurema majandusliku heaolu) ning teisalt demokraatliku otsustamise ja läbipaistvuse vahel, viimase kasuks. Enamgi veel, James Madisoni sõnul kardavad väiksed suurte domineerimist nende üle ja isegi suured pelgavad enamuse türanniat.

Enamik vastuväiteid föderalistlikule lähenemisele tuleb just liikmesriikidelt, kes vaatavad tänastele tugeva föderaalvalitsusega Ameerika Ühendriikidele või Saksamaale, omistades sellele riigile soovi oma mudelit ülejäänud Euroopale peale suruda. Ma ei ole sellega nõus. Esiteks sai USA tugev keskvalitsus oma kaasaegse vormi alles new deali ja Teise maailmasõja mõjul. Läks aega 150 aastat ja pidi toimuma kaks katastroofi - "suur depressioon" ja maailmasõda -, et USAs aktsepeeritaks otsuste vastuvõtmist keskvalitsuse poolt. Saksamaa puhul loodi föderalism märkimisväärse abiga väljastpoolt.

Föderalismi esimese 150 aasta jooksul ei olnud USA siiski tugevalt tsentraliseeritud riik. Välja arvatud ühisvaluuta käibelelaskmine ja sõjaväe keskne juhtimine, mis ikka veel koosnes suurelt osalt osariikide maakaitsevägedest, lasus enamiku otsuste tegemine osariikide seadusandlikel kogudel ja valitsustel. Ma ei soovi siinkohal laskuda diskussiooni USA ajaloo üle, kuid ma tõstatan selle küsimuse, sest föderalismi mõiste leksikaalne tähendus on 21. sajandi Euroopas dramaatiliselt muutunud võrreldes sellega, kui John Jay, Alexander Hamilton ja James Madison selle 18. sajandi Ameerikas leiutasid.

Ma nendiksin siiski, et just 18. sajandi vaated peaksid olema meie edasiliikumise intellektuaalseks lähtekohaks. Me ei peaks vaatama kaasaegset Ameerikat kui mudelit - head ega halba - tulevase ELi integratsiooni jaoks. Just 18. sajandi Ameerika maadles küsimustega, mis on peaaegu identsed nendega, mis tänapäeval Euroopa ees seisavad. Need hõlmavad vajadust tasakaalustada suurte ja väikeste riikide huvisid; küsimust sellest, kuidas volitusi jagada, s.t. mis peaksid ja mis ei peaks olema keskvalitsuse prerogatiivid; rahaliidu loomist ja ühiskaitse kindlustamise mehhanisme.

Kusagil mujal ei ole föderalistlik lähenemine nii oluline nagu strukturaalses pinges väikeste ja suurte koostisliikmete vahel. Ma arvan, et on olemas ainult üks tee kodanike toetuse säilitamiseks nii suurtes kui ka väikestes riikides. Selleks tuleb tasakaalustada suurte riikide seaduspärased demokraatlikud huvid (proportsionaalselt valitud alamkoda) väikeste riikide õigustatud hirmudega (võrdse esindatusega seadusandva kogu ülemkojas). Kui me tahame, et ELi otsused oleksid demokraatlikult õiguspärased, on meil vaja tugevat Euroopa parlamenti. Ent meil ei ole tugevat parlamenti niikaua kui meil on ühekojaline parlament pooleldi proportsionaalse esindatusega.

Nii just seetõttu, et suured riigid ei usalda täielikult parlamenti, kus nende huvid ei ole proportsionaalselt esindatud. Saksamaa on elanike arvult kuuskümmend korda Eestist suurem. Aga kui Eesti saab ELi liikmeks, on Saksamaa esindatus Eesti omast ainult 15 korda suurem - mida sakslased sellest arvavad? Või laias laastus on üks eestlane väärt nelja sakslast. Väiksed riigid, teiseltpoolt, tunnevad muret selle üle, et mõnedel suurtel riikidel on küllalt hääli, et suruda läbi väikeste riikide huvidele kahjulikke õigusakte. Selle pinge tulemusena ei taha mitte keegi - ei suured ega väiksed riigid - anda Euroopa Parlamendile seadusandlikke volitusi, mis meie arvates riikide parlamentide puhul on demokraatlike ja seaduslike otsuste tegemise sine qua non.

Kui me tahame, et meie rahvas peaks ELi demokraatlikult õiguspäraseks, kui me tahame, et meie rahvas mõtleks Brüsselist mitte kui administratiivsest bürokraatiast, vaid kui demokraatlike otsuste tegemise kohast, siis on meil vaja luua kahekojaline parlament. Ma arvan, et see ei tähenda superriigiks ega ka liitriigiks saamist, kuid arvan, et see selgelt föderalistlik lähenemine toob lahenduse.

Kui me selle sammu juba astume, saame laiemalt edasi minna ja lahendada raske küsimuse, kui palju esindajaid on ühel riigil õigus omada. Vaatame tõele näkku, meil on Komisjonis mingi imelik senatitaoline ülesehitus. See on nii suurelt osalt sellepärast, et mõte “igal riigil oma esindaja” rahuldab eriti väikeste riikide seas valitsevaid ihasid omada kohta laua ääres. Tulemus on siiski mõnevõrra imelik ja läheb vastuollu Montesquieu' targa ja fundamentaalse võimude lahususe nõudmisega. Mis siis õieti on Komisjon kui mitte täidesaatev haru, mis on ametisse pandud senatitaolise seadusandliku vormeli põhjal? Ma pean loomuvastaseks, et üht Euroopa suurt panust demokraatia toimimisse - võimude lahusust seadusandliku, kohtu- ja täitevvõimu vahel - ignoreeritakse Euroopa enda täidesaatvas ja seadusandlikus struktuuris. Varem, kui Komisjon funktsioneeris rohkem sekretariaadina, oli representatiivsel elemendil selge mõte. Tänapäeval, kui Komisjoni otsustel on kaugeleulatuv ja fundamentaalne mõju meie kodanike elule, on vaja palju suuremat demokraatliku õiguspärasuse astet.

Kuidas esindajaid Komisjoni valida, on siinkohal käsitlemiseks ilmselt liiga keeruline küsimus, arvestades poliitiliste parteide arvu, liikmesriikide riiklikke ja regionaalseid huve ja nii edasi. Pigem on see küsimus, mis nõuab tõsiseid ettepanekuid ja tõsist arutlust hiljemalt siis, kui Liit hakkab hõlmama rohkem kui kahtkümmend liiget.

Enne kui liigume föderalistlike lahenduste teemalt ELi haldusviisile, tahaksin mainida üht valdkonda, kus ma ei ole nõus Joschka Fischeriga. See on üldrahvalikult valitud presidendi vajadus. Ma ei ole nõus samadel põhjustel, mis viisid mind arvamusele, et meil on vaja kahekojalist parlamenti: eelistus, mis antakse suurtest liikmesriikidest tulevatele kandidaatidele. Ka siin nägid algsed föderalismi pooldajad probleemi ette, nõudes, et USA president võidaks enamuse vähemalt viiekümnes protsendis osariikides. Sellisel asjakorraldusel (tõenäoliselt esimene kvalifitseeritud häälteenamuse juhtum) on omad probleemid, nagu me kõik nägime viimaste valimiste puhul Floridas. Nõudmise esialgseks ajendiks oli siiski soov, et president esindaks nii laia regionaalhuvide jaotust kui ka väiksemaid osariike. Kui mitte muud, sunnib see süsteem presidendikandidaati võitlema kõigis osariikides, mitte ainult kõige rahvarikkamates. Kui EL-il kunagi oleks valitud Komisjoni president, ja ma arvan, et demokraatliku õiguspärasuse huvides peaks tal see olema, siis peaks EL ka tagama, et kõik liikmesriikide kodanikud usuksid end selles protsessis osalevat.

Lõpuks tahaksin ma natuke rääkida suveräänsuse jagamisest, ja ma arvan, et seda tehes ma saan tagasi võita toetuse, mille ma siin mõnede meie briti sõprade juures kaotanud olen, rääkimata eestlastest. Nagu ma alguses märkisin, on hirm ELi kui superriigi ees, mis teeb ise kõik otsused, täiesti olemas. Osa sellest ängist saab vaigistada nende mehhanismide sisseviimisega, mille üle ma siin arutlesin.

On olemas ka veel fundamentaalsem küsimus, millega me peame tegelema, ja see on subsidiaarsus, mida Joschka Fischer lühidalt on kirjeldanud kui "teemat, mida kõik praegu arutavad ja millest tegelikult keegi aru ei saa". Ma pean möönma, et kuigi ma olen alati pidanud otsuste tegemist kõige madalamal võimalikul tasemel heaks mõtteks, häirib mind selle juures siiski miski. Midagi oli selle mõtte juures metafüüsiliselt vale, mitte selle eesmärgis, vaid selle iseenesestmõistetavaks pidamises.

Subsidiaarsuse idee tuleb muidugi katoliku kirikult. Paljude erinevuste hulgas, mis on Euroopa Liidu - või mis tahes muu demokraatliku institutsiooni - ja katoliku kiriku vahel, on see, et kirikul on kõrgem lõplik võim kui ajalikul maailmal, tema võim tuleb ülevalt. ELi lõplik võim, teisest küljest, tuleb kodanikult. Teiste sõnadega, kirik võib õiguspäraselt apelleerida jumala poole, kuid materiaalses maailmas, kus ei ole kõrgemat võimu, võime me apelleerida ainult valijaskonna, kodanike tahte poole.

Siinkohal teeksin ettepaneku pöörduda tagasi nende suurte Euroopa mõtlejate - Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes'i ja eriti John Locke'i - poole, kes rõhutades, et kõik õigused kuuluvad loomuomaselt üksikisikule, lõid kaasaegse demokraatliku riigi filosoofilised alused. See oli ju Locke, kes andis meile arusaama, et valitsus on olemas ainult valitsetavate nõusolekul. Mida see filosoofiline erinevus praktiliselt tähendab, on raske öelda; muidugi ei arva ma seda, et peaksime nõudma, et kõik Euroopa juhid loeksid "Kahte traktaati valitsusest". Ometigi arvan ma, et suhtumise fundamentaalne muutmine on vajalik. Selle hegelliku ülalt alla valitsemise teooria asemel, milles kõrgem organ tõukab otsuse tegemist allapoole, on meil vaja Locke'i-Rousseau nägemust alt üles seaduslikkusest. Mitte ainult rahvusriik ei nõustu andma mõningate otsuste tegemist Liidule, tegelikult on see kodanik, kes nõustub rahvusriigiga ja sealt edasi üles Liiduga. Ma arvan, et kuni me ei pea pühaks seda valgustusajastu põhimõtet, ei saavuta me kodanike Euroopa üllast eesmärki.

Mu daamid ja härrad,

Need küsimused, mida ma puudutasin oma kõne teises osas, viivad paratamatult konstitutsiooni küsimuseni. Nagu kardetud "F-tähega sõna", see tähendab "föderalismi" puhul, nii manab "K-tähega" sõna esile kujutluspilte riigist, või kui EL on rahvusriikide liit, siis superriigist. See teeb inimesed väga närviliseks. Kuid nagu föderalismiga, nii on ka konstitutsiooniga: võib olla konstitutsioon ilma automaatselt super- või üliriigiks saamata. Konstitutsioon on kodanike ja poliitilise protsessi vahel toimiva suhte seadustikuks korraldamise viis. Kuid nüüd on Liit oma liikmete nõusolekul hakanud tegelema niisuguste fundamentaalsete küsimustega nagu kodaniku ja riigi vaheline suhe, küsimustega, mis varem olid rahvusriigi monopol. Sellise arengu puhul on meil vaja formaliseerida ja seaduslikult au sisse tõsta see suhe sellisel viisil, et igaüks saaks aru, mida ta tohib ja mida ta ei tohi teha, millised õigused tal on ja mis kohustused on Liitu funktsioneerima panevatel struktuuridel. Ma arvan, et just nendel põhjustel on meil vaja konstitutsiooni. See tähendab, et inimesed, kes on superriigi vastu, peaksid soovima ELi konstitutsiooni ja föderalistlikku otsustamise mudelit just niisama palju kui need, kes tahavad näha, et Liit saaks üha tugevamaks.

Niisiis, ma arvan, et me peaksime hakkama seadustikuks korraldama Liidu otsuste tegemise protsessi ja alles siis otsustama iseenda jaoks, millist Euroopa Liitu me tahame.

Ma tänan teid.