Välisminister Toomas Hendrik Ilvese avasõna Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni 50. aastapäevale pühendatud sümpoosionil Tallinnas

Tänan Sind, Harri (Tiido), sissejuhatuse eest.

Enne, kui alustan oma sõnavõtuga, sooviksin ma öelda tere tulemast meie külalisesinejatele NATO liikmesmaadest ja tänada Teid selle eest, et leidsite oma tihedates ajakavades aega osalemiseks meie NATO 50-dale aastapäevale pühendet sümpoosionil. Samuti sooviksin ma pöörduda tänusõnadega kaitseministeeriumi, kes on siin hulgaliselt esindet, kui ka Põhja-Atlandi Instituudi poole, mille üheks asutajaliikmeks mul on au olla. Suur tänu Teile kaasabi eest, tänu millele see üritus teoks sai.

Ekstsellentsid, Riigikogu liikmed, austet külalised, daamid ja härrad,

Esiteks, mõni sõna selle sümpoosioni kohta. Mõned Teie hulgast võivad imestada, miks me üldse pidasime vajalikuks sellist üritust korraldada. Liialt tihti kaldume me Eestis vaatlema NATO-t ainult läbi laienemise prisma. Ilmselt on see tingitud sellest, et Eesti ei ole praegu veel NATO liikmesriik, või siis sellest, et meie suhted selle organisatsiooniga on loodut mitte just palju aega tagasi. Mõnikord selline piiratud kontekst rõhutab meie liikmeks mitteolekut.

Seoses kahe nädala pärast toimuva NATO tippkohtumisega, on minu arvates kohane pisut lähemalt vaadelda seda, mida tähendab NATO Eestile. Side, mis meid selle organisatsiooniga ühendab, on tugevam, kui pelgalt integratsiooniprotsess.

NATO viiekümnes juubel on eelkõige demokraatia pidupäev. On ju Allianss eelkõige demokraatlike riikide pere, kaitsmaks ühiseid väärtusi. Selle organisatsiooni edukas areng on midagi sellist, mille üle kõik demokraatlikud riigid- nii liikmesriigid, aspirandid, kui ka teised- võivad vaid uhkust tunda. Ka meie jagame neid põhiväärtusi, millele NATO rajati.

Siin kohal peatuksin korraks sellel ühiste väärtuste ja ideaalide mõistel, kuna hiljutised sündmused.

Kui ajalugu oleks läinud teist rada, siis, olen ma kindel, olnuks Eesti üks Alliansi asutajaliikmetest. Kuid NATO eksistentsi esimese neljakümne aasta jooksul oli Eesti lõksus teiselpool külma sõja rindejoont. Informatsioon NATO kohta oli piiratud ja alati väärastet. NATO-t esitati kui agressiivset blokki, kes ohustab rahu oma imperialistlike ambitsioonidega. Eestlaste jaoks oli vääramatuks ja ängistavaks reaalsuseks tõsiasi, et külma sõja muutumisega reaalseks konfliktiks oleks meie riigi osa olnud marginaalne.

Möödanikus esindas NATO eestlaste jaoks lootust. Me mõistsime, et kommunistlik süsteem põhineb pideval ekspansioonil, ning NATO kaitses vaba maailma selle ohu eest. Kuna NATO suutis ühte hoida, säilis usk, et kommunism variseb kokku omaenese raskuse all. Ja lõpuks oli NATO stabiliseeriv mõju see, mis tegi võimalikuks Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise rahulikumalt, kui keegi arvata oleks julgenud.

See toob mind teise põhiteema juurde, nimelt Alliansi tänane roll ja temas toimuv ajakohastumine. Täna väidavad paljud kommentaatorid ja eksperdid, et NATO-st on saanud omaenda eduka arengu ohver. Me kõik teame neid argumente - 1)kuna puudub vaenlane, puudub vajadus NATO järele; 2) eksisteerib juba nii palju rahvusvahelisi organisatsioone, mis kõik võistlevad mandaadi pärast;3) kuna totaalsõja kontseptsioon on iganenud, siis on ka NATO kui kollektiivse kaitse vorm aegunud ja nii edasi.

Mina ei ole sellega nõus. Sellise mõtteviisi pooldajad ei mõista Alliansi olemust, ja mõtlematult alahindavad ohte, millega meil tuleb tänapäeval rinda pista.

Allianss jääb kestma, sest printsiibid, mida ta kaitseb, on ajatud - demokraatlike väärtuste edendamine, isikuvabaduste kaitse, koostööst ja heanaaberlike suhete tugevdamine. Kuniks eksisteerib oht nendele väärtustele - ja siinkohal tahaksin ma ohtudena veel lisada massihävitusrelvade piiramatu leviku, majanduslikud kollapsid ja massilise migratsiooni - nii kaua säilib ka vajadus Alliansi järele. Need ohud ei sarnane klassikalistele riikide vahelistele konfliktidele, kuid nende tagajärjed on sama rängad. NATO püüab vastata nendele kaasaja väljakutsetele, arendades välja uut Strateegilist Kontseptsiooni.

Meil pole vaja kaugelt otsida - Kosovo on ere näide sellest, miks on Allianss vajalik.

President Milosevici poolne põhiõiguste räige eiramine destabiliseeris olukorra Kosovos ja nüüd ähvardab massiline migratsioon teha sama kogu Balkanil ja laiemalt Euroopas. On siiralt kahju, et Kontaktgrupi ponnistused, Rambouillet' läbirääkimised, OSCE verifikatsioonimissioon ning ka teised diplomaatilised jõupingutused ei andnud rahuldavat tulemust. See peaks olema piisavaks õppetunniks, et läbirääkimised, olles küll eelistet vorm, ei too mitte alati soovit tulemusi.

Me peame omama nii palju alternatiivseid lahendusteid kui võimalik, et lahendada selliseid situatsioone, nagu seda on Kosovo. Mina usun, et otsustav tegutsemine seal oli hädavajalik, tegemaks Milosevicile tema kavandet vägivallaakti hind võimalikult kõrgeks. Siiski on veel säilinud lootus, et serblased valivad rahu, ja veelgi suuremat humanitaarkatastroofi on võimalik vältida. Nagu ka Bosnias, on Eesti valmis osalema Kosovo olukorra tulevases stabiliseerimises.

Eilsel valitsuse istungil otsustati eraldada Kosovo põgenike abistamiseks 1 miljon EEK-i.Kuna tegu on kõige suurema humanitaarkatastroofiga Euroopas pärast Teist maailmasõda, on meil moraalne kohustus ja ka võimalused aidata Kosovo põgenike. Seepärast arutati valitsuses, et juhul kui NATO ja EL paluvad Eestil vastu võtta Kosovo põgenikke, on Eesti selleks valmis. Lisaks on Eesti väljendanud valmisolekut saata Kosovosse sõjaväelasi rahulepingu täitmise jälgimiseks.

Sellega seonduvalt, minult küsiti nädal tagasi ühisel pressikonverentsil, mille me andsime koos Rootsi välisministriga, milline võib olla Kosovo kriisi mõju NATO laienemisprotsessile. See on väga huvitav küsimus. On võimalik, et see kriis võib saada takistuseks laienemisele, surudes selle küsimuse NATO päevakorras viimaseks. Kuid üldiselt siiski ma usun, et otsusekindlus, mida NATO on demonstreerinud Kosovo kriisi käsitlemisel, võib mõjuda integratsiooniprotsessile positiivselt.

Juhul, kui NATO riigid soovivad tagada Euroopas jätkuvat julgeolekut, on parim viis teha seda läbi laienemise.

Samuti nagu EL-i integratsiooniprotsess julgustab riike üle võtma kindlad seadusloome- ja efektiivsed täitevvõimu mehhanismid, soodustab NATO koostööd väga tundlikus valdkonnas. Ta seob liikmesriigid sõjalis-poliitilise koostöö raamistikku, mis hõlmab integratsiooni, transparentsust ja põhinemist konsensusel. Poliitika eksperdid nimetavad seda stabiilsuse tsooni laienemiseks.

On veel teine põhjus miks NATO peab end määratlema nii hõlmavalt kui võimalik - põhjus ei peitu ainult Jugoslaavia juhtumis või mõnes teises üksikriigis. Me ei vaja mitte ainult Euroopat, mis on terviklik, edukas ja rahumeelne - vaid meil on vaja ka Euroopat, mis liigub ühes suunas kasvavalt vastastikku sõltuvas maailmas. Ükski riik või regioon ei ole võimeline üksinda hakkama saama kõigi nende meie ees seisvate muutustega . Euroopas, kus julgeolek on jagamatu, peavad riigid olema võimelised ühistöös edendama ja kaitsma ühiseid huve.

Kosovo juhtum näitab ilmekalt, kuidas ühishuvid avarduvad. Ta näitab ka, et üheksateistkümne - liikmelises NATO-s on võimalik konsensus. Ja kui see on ka toimunud laiemale avalikkusele märkamatult, siis on kõik kanditaatriigid demonstreerinud oma poliitilist ja praktilist toetust NATO tegevusele. See osutab ilmekalt tuleviku jaoks, et me lähtume samadest positsioonidest, käsitledes isegi kõige olulisemaid Euroopa stabiilsuse küsimusi.

See laiapinnaline poliitiline koondumine on osaliselt NATO kahe aasta taguse Madridi tippkohtumise tulemus. Madridis avasid Alliansi riikide liidrid NATO kõigile Euroopa demokraatlikele riikidele, kes seda soovivad, ja kes on täitnud liitumiseks vajalikud tingimused. Selle tulemuseks on, et hulk riike, nende hulgas ka Eesti, kasutasid intensiivse dialoogi võimalusi ja asusid tööle.

Tshehhi Vabariigi, Ungari ja Poola liitumine on samuti lisanud sellele protsessile oma momendi. Kolm uut liikmesriiki ja viis Madridi deklaratsioonis äramainimist leidnud kandidaati on teinud läbi märgatava progressi viimase kahe aasta jooksul. Varasemad kartused, et integratsioon NATO-ga saab olema liialt raske Kesk- ja Ida- Euroopa riikidele, osutusid alusetuiks. Tshehhi Vabariik, Ungari ja Poola on meile eeskujuks ja nende kogemus aitab meil kergemini neile järgneda. Meie intensiivne koostöö Poolaga aitab meil selgitada välja need valdkonnad, millistele tuleb tulevikus suuremat tähelepanu osutada.

Kolmanda ja viimase teemana lubage mul pöörduda Eesti-NATO suhete juurde Washingtoni tippkohtumise eel ja järel.

Täpselt kahe nädala pärast kohtuvad NATO liikmed ja partnerid Washingtonis. Sel ajal, kui laienemine on endiselt päevakorras, arvan ma, on igaühele selge, et sellel tippkohtumisel ei saa ükski riik uut liitumiskutset.

Me võime oodata vaid tugevat poliitilist panustust laienemisele. Meil on piisavalt alust loota, et Allianss loetleb kõiki kindlaid kandidaate nimepidi - sealhulgas ka Eestit. Praktilisest küljest annab aspirantide "Teekaart" elik ettevalmistuskava (Membership Action Plan) uued mõõtmed meie juba olemasolevale koostööle NATO-ga.

See tegevuskava võimaldab meil jätkata oma partnerluse tugevdamist nii NATO liikmesriikidega kui ka kandidaatidega.

Määravaks Eesti jaoks lähiaastail saab olema see, kuivõrd hästi me suudame neid programme täita. Põhiküsimuseks nii EL-i kui ka NATO laienemisel on kandidaatriikide reaalne valmisolek võtta enesele liikmeksolekuga kaasnevaid kohustusi. Me peame selgelt suutma näidata, et me võime olla mitte ainult julgeoleku tarbijad, vaid ka tootjad üleeuroopalises julgeolekusüsteemis.

Võttes arvesse seda, et me alustasime kaitsejõudude väljaarendamist nullist, tuleb tõdeda, et oleme läbinud pika tee. Me oleme juba PfP planeerimis- ja ülevaateprotsessi (PARP-i) kolmandas tsüklis, ja siiani oleme olnud edukad sellest tulenevate kriteeriumite täitmisel. Meie rahuvalvajate edukas tegutsemine möödunud aastate jooksul Bosnias ja Liibanonis on andnud kogemuste pagasi osalemiseks rahuvalveoperatsioonides. Moodustet on ametkondadevaheline komisjon suunamaks meie tegevust integreerumisel NATO-sse.

Kuid saavutatu ei ole veel piisav. Isegi parim diplomaatiline töö ei suuda muuta kaitseekspertide objektiivset hinnangut, et Eesti peab tegema veelgi enam, juhul kui ta tahab täita võetud kohustused.

Eesti kaitsejõudude areng peab muutuma loomulikuks ja pidevaks protsessiks. See on uue valitsuse prioriteet, ning kaitseminister peatub lühidalt oma esinemises meie plaanide detailidel. Loomulikult nõuab meie edasine areng vajalikke investeeringuid, ja seepärast näeb valitsus ette kaitsekulutuste kasvu 2%-ni SKP-st.

Ajal, kui valmistume saama täisliikmeks, leiame, et laienemisprotsess peab jääb NATO liikmesriikidele prioriteetseks suunaks. Kui miski teeb murelikuks laienemisprotsessi juures, siis on mõnikord selleks liikmesriikide suurem mure protsessi harmoonilisuse kui efektiivse lõpptulemi pärast. Teiste sõnadega, konsensuse ja üksteisega heade suhete säilitamise soov võib osutuda suuremaks, kui püüe reaalse tulemuse saavutamisele. Siit ka meie ootus, et laienemisprotsess ei taanduks "vähima ühise nimetaja" otsimise ees. Me loodame Washingtoni järgselt NATO tippkohtumiselt uut laienemisotsust, ja Eesti ning liikmesriigid peavad pingutama maksimaalse tulemuse saavutamiseks.

Kokkuvõtteks, daamid ja härrad, Eesti eesmärk on saada NATO-lt liitumiskutse laienemise järgmises ringis.

Me oleme saavutanud suurt edu majanduses ja poliitikas, ning need on hädavajalikud sammud teel EL-i ja NATO täisliikmelisusele. Lubage Teile kinnitada, et praegune valitsus teeb kõik vajaliku meie kaitsejõudude arendamiseks, et juba lähimas tulevikus Eesti võiks liituda Alliansiga.

Me loodame, et samal ajal, kui NATO oma juubelit tähistades vaatab tagasi tehtule, ei unusta ta ka seada sihte tulevikuks.



Tänan.