Inimõiguste kohtu suurkoda tegi otsuse poliitreklaami keelamise proportsionaalsuse kohta

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17-liikmeline suurkoda tegi 22.04.2013 otsuse asjas Animal Defenders International vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 48876/08). Häältega 9 poolt / 8 vastu leiti, et Ühendkuningriik ei ole rikkunud inimõiguste konventsiooni artiklit 10 (sõnavabadus).

Kaebaja oli Ühendkuningriigis (ÜK) asuv valitsusväline organisatsioon Animal Defenders International, kes soovis 2005. aastal kampaania „Minu sõber on primaat“ raames avaldata televisioonis reklaami, milles oleks kujutatud šimpansipuuris kordamööda ahelates tüdrukut ja ahvi. ÜK Broadcast Advertising Clearance Centre ei andnud reklaami avaldamiseks luba, leides, et antud reklaami eesmärk on täielikult või osaliselt poliitilist laadi. 2003. aastal vastu võetud kommunikatsiooniseaduse (Communications Act) § 321 lg 2 kohaselt on ÜKis tasuline poliitiline reklaam aga täielikult keelatud. Seejuures ei hinnata mitte üksnes reklaami sisu, vaid keelatud on ka reklaam, mida soovivad teha organisatsioonid, kelle eesmärgid on peamiselt või osaliselt poliitilised (an advertisement which is inserted by or on behalf of a body whose objects are wholly or mainly of a political nature). „Poliitiline“ on ÜKis selles kontekstis väga laialt tõlgendatav. Kuna kaebaja tegevuse eesmärk oli muuhulgas loomade äritegevuses ja teadustöös kasutamist puudutava seadusandluse muutmine, siis loeti reklaam "poliitiliseks". Reklaamikeeld jäi jõusse ka ÜK kohtutes.

EIKis andis 7-liikmeline koda asja arutamise üle suurkojale, st koja otsust selles asjas ei ole. EIK üheksa kohtunikku, kes jäid napi häälteenamusega peale, leidsid, et antud juhul ei ole kaebaja sõnavabadust rikutud. Esmalt selgitas EIK oma senises kohtupraktikas väljendatud põhimõtteid (punktid 100-105). Konkreetse kaebuse puhul võttis EIK arvesse ÜKis kommunikatsiooniseaduse vastuvõtmisele eelnenud menetlust, mille käigus oli põhjalikult analüüsitud erinevaid aspekt, sh kehtestatava üldkeelu kooskõla EIK kohtupraktikaga, mille kohaselt blanktset keeldu reeglina ei lubata. Antud juhul pidas EIK oluliseks, et ÜKis oli kõnealune seadus võetud vastu ühegi vastuhääleta, samuti, et samasugune keeld oli ÜKis kehtinud juba alates 1950.-aastatest. EIK rõhutas, et poliitreklaami keeld oli vaid tele- ja raadioülekannetele, muus meedias võis sama reklaami avaldada. EIK leidis, et viimane aspekt on oluline, kuna tele- ja raadioreklaam on kallis ja poliitiliste reklaamide puhul saaksid jõukamad ühendused mõjusa eelise ning debatis kaasa rääkida soovivad väiksemad vabaühendused võiksid jääda debatist rahapuudusel kõrvale. EIK pidas oluliseks ka seda, et samaaegselt on ÜKis lubatud erakondade, valimiste ja referendumikampaaniate tasuta reklaam. Ka leidis EIK, et antud juhul võiks vähem piirav keeld tuua kaasa kuritarvitused ja meelevaldsuse. EIK jaoks oli otsustavaks asjaoluks, et makstud poliitreklaami regulatsioonid on Euroopas väga erinevad ja konsensust ei ole (otsuse punktid 65-72 ja 123), mistõttu tuleb anda riikidele suurem kaalutlusõigus otsustada, kas ja kuidas võtta küsimuse reguleerimisel arvesse ajaloolist arengut, kultuurilisi eripärasid, poliitilist ja demokraatlikku nägemust. EIK suurkoja kohtunike enamuse arvates tähendas konsensuse puudumine, hoolimata sellest, et võib näha suundumust üldkeeldude vähendamise poole Euroopas, ÜK valitsuse suuremat manööverdamisruumi ja asus seisukohale, et kaebaja sõnavabadust ei ole rikutud.

Kaheksa kohtunikku esitasid eraldi kaks ühist eriarvamust (Läti, Ungari, Bulgaaria, Montenegro ja Malta kohtunike eriarvamus ja Belgia, Eesti ja Luksemburgi kohtunike eriarvamus). Eriarvamustes viidati VgT Verein gegen Tierfabriken vs. Šveits asjas 28.06.2001 tehtud otsusele ning rõhutati, et kui üldine poliitreklaami keeld Šveitsis ei olnud vajalik ega lubatav, siis kuidas saab seda ÜKis pidada proportsionaalseks ja vajalikuks. Leiti, et hälbimine senisest seisukohast ei ole põhjendatud ja loob topeltstandardi - miinimumstandardid peaksid üle Euroopa olema ühtsed. Lisaks leidsid eriarvamusel olevad kohtunikud, et vastava konsensuse puudumine Euroopas ei tohiks õigustada seniste väljakujunenud põhimõtetega vastuollu minemist. Leiti, et nii üldine ja lai keeld nagu ÜKis, ei ole proportsionaalne, sest selle alla saab panna mis tahes „poliitilise“ küsimuse ja vastava tasulise reklaami keelata.

Otsus inglise keeles