Inimõiguste kohus leidis, et Madalmaad on rikkunud ajakirjanduslike allikate kaitse põhimõtteid

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tegi 22.11.2012 otsuse asjas Telegraaf Media Nederland Landelijke Media B.V. jt vs. Madalmaad (kaebus nr 39315/06), mis puudutas ajakirjanduslike allikate kaitset (informatsiooniallika kaitse). EIK  leidis ühehäälselt, et Madalmaad on rikkunud konventsiooni artikleid 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ja 10 (sõnavabadus) osas, mis puudutas kahe ajakirjaniku suhtes salateenistuse poolt jälitustoimingute läbiviimist, ning 5 häälega 2 vastu, et Madalmaad on rikkunud artiklit 10 (sõnavabadus) osas, mis puudutas ajalehe väljaandja kohustamist ebaseaduslikult saadud dokumentide väljaandmiseks.

Kaebajad olid päevalehe De Telegraaf väljaandja ja kaks ajakirjanikku. Ajaleht oli avaldanud nimetatud kahe ajakirjaniku artiklid, milles kajastati Madalamaade salateenistuse teostatud uurimisi ning vihjati, et nende käsutuses on dokumendid eriti salajase informatsiooniga, mis on lekkinud ka Amsterdami kuritegelikku ringkonda. Ajakiri keeldus täitmast politsei nõuet anda vastavad dokumendid välja, väites, et neil dokumentidel võivad olla sõrmejäljed, mis viivad infoallikani, kelle käest see teave on saadud. Haagi Regional Court  ei nõustunud kaebajatega ning leidis, et riigisaladuse kaitse õigustas antud juhul informatsiooniallika kaitsesse sekkumist. Ka kõrgeim kohus (Supreme Court) jäi samale seisukohale. Samal ajal algatasid ajakirjanikud tsiviilkohtumenetluse, milles väitsid, et nende õigusi on rikutud sellega, et salateenistus kuulab nende kõnesid pealt ja jälgib neid. Riik ei kinnitanud ega eitanud sellist jälgimist, ent kõrgeim kohus asus seisukohale, et informatsiooniallika kaitse ei ole absoluutne ning põhimõtteliselt ei ole erimeetmete (jälitustoimingud) kasutamine välistatud. Lisaks kutsuti kaebajad välja tunnistajatena kriminaalasjas, kus uuriti andmete lekkimist salateenistusest, kuid nad keeldusid ütlusi andmast. Selle eest kohaldati neile lühiajalist aresti, kuid vabastati peagi, viitega allikakaitse tähtsusele.

22.11.2012 otsuses leidis EIK, et mis puudutab ajakirjanike suhtes teostatud jälitustoiminguid, siis kuigi üldjuhul on jälitustoimingud seotud artikliga 8 kaitstud õigusega eraelu austamisele, tuleb antud asjas küsimust hinnata artikli 10 valguses. EIK leidis, et antud juhul oli salateenistus püüdnud ajakirjanike jälgimisega üle kavaldada allikakaitsenorme. Kuigi jälitustoimingud olid seadusega ette nähtud, siis konkreetsel eesmärgil – tuvastada seeläbi kaitstud allikas – ei olnud EIK arvates jälitustoimingute tegemine õigustatud. EIK põhjendas oma seisukohta ka sellega, et salateenistusel ei olnud jälitustoimingute tegemiseks vaja eelnevat kohtu (sõltumatu asutuse) luba, seega ei saanud kohus seda ei keelata ega lõpetada. EIK leidis, et antud juhul puudusid Madalmaade seadusandluses jälitustoiminguid tasakaalustavad ajakirjanikke kaitsvad meetmed, mistõttu on rikutud nii artiklit 8 kui 10.

Ajalehele antud korralduse kohta anda vaidlusalused dokumendid välja leidis EIK, et sellega oli sekkutud artikliga 10 tagatud vabadusse saada ja levitada teavet. Kuid korraldusel oli seaduslik alus ja eesmärk, siis asus EIK seisukohale, et sekkumine ei olnud sellisena demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Nimelt leidsid 5 kohtunikku, et informatsiooniallika kaitsesse sekkumiseks peab olema ülekaalukas avalik huvi. Antud juhul ei olnud dokumentide üleandmise nõue õigustatud, kuna kuigi salateenistusel oli õigus kontrollida, kas kõik lubamatult ringlusse sattunud dokumendid on ringlusest ära saadud, siis ei õigustanud see allika avaldamise soovi. EIK leidis, et käesoleval juhul oli dokumentides sisalduv info juba niikuinii kuritegelikus ringkonnas teada, seega ei olnud info valedesse kätesse sattumist võimalik enam vältida. EIK leidis, et antud juhul oleks piisanud dokumentide üleandmisel nende visuaalsest hindamisest ja seejärel hävitamisest, st et (dokumendid lekitanud) allika tuvastamise soov ei olnud informatsiooniallika kaitse põhimõttest lähtudes põhjendatud.

Madalmaade ja Hispaania kohtunikud esitasid eriarvamuse, milles leidsid, et dokumentide väljaandmise nõue oli põhjendatud ja proportsionaalne, kuna vaidlusalused dokumendid olid saadud seadusevastaselt. Nad leidsid, et isegi kui need dokumendid jõudsid lõpuks ajakirjanike kätte, ei tohiks selliseid dokumente ebaseaduslikult valdavatel isikutel olla õigust dikteerida tingimusi, kas ja kuidas dokumendid tagastada.

Otsus jõustub 3 kuu möödumisel selle tegemisest, kui pooled ei taotle asja suurkojale edasisaatmist või kui suurkoda lükkab sellise taotluse tagasi.

Eestis on informatsiooniallika kaitse põhimõtted sätestatud meediateenuste seaduse §s 15:

(1) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus jätta avaldamata andmed, mis võimaldavad tuvastada informatsiooniallika.

(2) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik ei tohi informatsiooniallika nõusolekuta tema tuvastamist võimaldavaid andmeid avaldada.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustus ei kehti juhul, kui informatsiooniallikas on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule andnud teadvalt valeinformatsiooni.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1–3 kohaldatakse ka isikule, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika.

(5) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku või isiku, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika, otsene või kaudne mõjutamine informatsiooniallika tuvastamiseks on keelatud.

(6) Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik ja isik, kes ametialaselt puutub kokku andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku informatsiooniallika, on kohustatud need andmed esitama kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras.

Otsus inglise keeles