Välisministeeriumi kantsleri Alar Streimanni sõnavõtt konvoi nr 73 ohvrite mälestuskivi juures toimunud mälestustseremoonial

Mälestusretk Prantsuse juutide deporteerimispaikadesse – Tallinn, 1. november 2012

Ekstselentsid, lugupeetud mälestusretkest osavõtjad, daamid ja härrad,

Meenutame täna kurbi sündmusi, mis ühendavad juute, prantslasi ja eestlasi. 70 aastat tagasi deporteeris Hitleri režiim mitmesse Euroopa linna prantsuse juute eesmärgiga neid armutult hukata. Üks neist linnadest oli Tallinn. Kaks aastat tagasi avasime siinsamas mälestuskivi konvoi nr 73 ohvritele. Viimati kogunesime siia maikuus, et mitte unustada seda tumedat peatükki meie linna ajaloos.

Eesti ei väsi mõistmast hukka kõiki inimsusevastaseid kuritegusid ega meenutamast, et nad ei tohi kunagi korduda. Jagame seda seisukohta oma sõprade ja liitlastega. Üheskoos on meie sõnum tugevam.

Arvan, et aastaajast tingituna väärib mälestamist ka 1941. aastal toimunu, mis illustreerib kannatusi, mida juudid on pidanud läbi elama Eesti pinnal. Suvi ja sügis 1941 on Eesti ajaloos periood, kus lühikese aja jooksul kogesid kõik Eesti elanikud nii NSVL kui Hitleri Saksamaa terrorit. Juunis küüditas Nõukogude Liit umbes 10,000 inimest. Küüditatute seas oli ligi kümnendik Eesti juudikogukonnast. Juulis algas Saksa okupatsioon. Eriti traagiline oli kuurortlinna Pärnu juudiperekondade saatus. Pärnu juudi mehed arreteeriti ja hukati, naised ja lapsed vangistati terveks suveks ja hukati eriti jõhkral moel just neil oktoobri lõpu, novembri alguse päevil 71 aastat tagasi. Eesti mõistab  kõikide totalitaarsete režiimide kuriteod eranditult hukka ja peab oluliseks nende meenutamist, et vältida nende kordumise võimalus.

Lõpetuseks soovin tänada teid kõiki, et aitate kaasa ohvrite mälestuse põlistamisele. See on eriti oluline ajal, mil Euroopas on taas kord palju pingeid ja raskusi.

Aitäh.