Inimõiguste kohtu suurkoda leidis, et Šveits on ÜRO JN resolutsioonidega seatud sanktsioonide riigisisesel kohaldamisel rikkunud inimõiguste konventsiooni

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 12.09.2012 otsuse kohtuasjas Nada vs. Šveits (kaebus nr 10593/08), milles arutati ÜRO terrorismivastaste resolutsioonidega seotud kaebust. EIK leidis ühehäälselt, et Šveits on rikkunud inimõiguste konventsiooni artiklit 8 eraldi (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ning artikleid 8 ja 13 (õigus tõhusale õiguskaitsevahendile) koosmõjus. Menetlusse sekkusid kolmanda isikuna ka Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes toetasid Šveitsi seisukohti, et kaebus on vastuvõetamatu ratione personae ja ratione materiae, kuna vaidlusalune tegevus on omistatav ÜROle ja Šveits pidi järgima ÜRO julgeolekunõukogu kõikidele riikidele siduvaid resolutsioone.

Asjaolud:

Kaebuse esitas Itaalia ja Egiptuse päritolu kodanik, kes elab Šveitsi Ticino kantoni sees asuvas nn Itaalia enklaavis Campione d’Italia, mida eraldab ülejäänud Itaaliast Lugano järv. 1999. aastal võttis ÜRO julgeolekunõukogu (JN) vastu resolutsiooni nr 1267 (1999) Talibani-vastaste sanktsioonide kohta. 2000. aastal kehtestas Šveitsi Föderaalnõukogu vastava resolutsiooni oma määrusega ka siseriiklikult (nn Talibani-määrus). ÜRO JN laiendas sanktsioone resolutsiooniga 1333 (2000), millega paluti ÜRO sanktsioonide komiteel koostada Al-Qaeda’ga seotud isikute ja organisatsioonide nimekiri. Vastavalt täiendati ka Šveitsi Talibani-määrust. ÜRO JN resolutsiooniga 1390 (2002) kehtestati nimekirjas olevatele isikutele liikumiskeeld. Sama kehtestati Talibani-määrusega kaetud isikutele, st ka kaebajale – kaebajal keelatud siseneda või läbida Šveitsi ning ta pidi püsima 1,6 km2 suuruses enklaavis. 31.05.2005 lõpetati Šveitsis kaebaja suhtes toimunud kriminaalmenetlus (süüd tuvastamata), kuid Šveitsi Föderaalnõukogu keeldus kaebaja nime Talibani-määrusest kustutamisest, kuna tema nimi oli jätkuvalt ÜRO sanktsioonide komitee nimekirjas, kust see kustutati alles 2009. aasta septembris. Seejärel muudeti ka Talibani-määrust.

Kaebus:

Kaebaja kaebas konventsiooni artikli 8 alusel era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumise üle; artikli 13 alusel, et tal puudus mis tahes tõhus õiguskaitsevahend oma õiguste kaitsmiseks; artikli 5 lõike 1 alusel, et Šveitsi sisenemise ja riigi läbimise keelamine takistas tema liikumisvabadust ning artikli 5 lõike 4 alusel, et Šveitsi ametivõimud ei olnud talle seatud liikumisvabaduse õigustatust kunagi kontrollinud.

EIK seisukoht:

EIK 17-liikmeline suurkoda arutas kaebust avalikul kohtuistungil 23.03.2011; ühehäälne rikkumisi tuvastav otsus avaldati 12.09.2012.

Esiteks ei rahuldanud EIK Šveitsi ja sekkunud kolmandate isikute esialgseid vastuväiteid, et kaebus on vastuvõetamatu ratione personae, kuna tegevus on omistatav ÜROle. EIK leidis, et antud juhul oli ÜRO JN vastu võetud meetmeid kohaldatud riigisisese akti (Talibani-määrus) alusel ja kaebaja taotlus kustutada ta vastavast riigisisesest nimekirjast oli esitatud Šveitsi võimudele, kes seda ei rahuldanud. Niisiis oli tegemist ÜRO JN resolutsioonide siseriikliku rakendamisega, mis oli omistatav Šveitsile.

EIK ei nõustunud ka sellega, nagu oleks kaebus vastuvõetamatu ratione materiae – Šveits ja sekkunud kolmandad isikud väitsid, et ÜRO JN resolutsioonid on täitmiseks kohustuslikud ja ülimuslikud muude rahvusvaheliste lepingute suhtes. EIK leidis, et kaebust tuleb siiski sisuliselt arutada.

Sisulise hinnangu alguses kordas EIK suurkoda esmalt, et vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustustele on igal riigil õigus kontrollida mittekodanike riiki sisenemist ning konventsioon ei taga isiku õigust siseneda konkreetsesse riiki. Samas ei ole selline õigus absoluutne.

EIK tõi kõigepealt välja, et kaebaja oli erilises situatsioonis, kuna Campione d’Italia on enklaav, mis tervikuna asub Šveitsi Ticino kantoni sees. Kuna kaebaja ei saanud kuue aasta vältel Šveitsi kaudu enklaavist lahkuda, raskendas see suhtlemist väljaspool elavate inimestega, mistõttu on artikli 8 riive ilmne. EIK nõustus, et liikumispiirangu eesmärk – kuritegude ärahoidmine ja rahvusvahelise terrorismiga võitlemine – oli iseenesest arusaadav, eriti meetmete (ÜRO resolutsioonide) vastuvõtmise ajal. Ent nende meetmete ajaline kehtimine või hilisem taasjõustamine peab olema usutavalt põhjendatud, et olla demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Viimases osas EIK Šveitsi tegevusega rahul ei olnud.

Resolutsiooni kaebajale kohaldamise vajalikkuse hindamisel märkis EIK esmalt üldiselt, et ÜRO põhikiri ei kirjuta liikmesriikidele ette, kuidas täpselt JN resolutsioone täita. Kuigi JN resolutsioonid on siduvad, on liikmesriikidel õigus valida resolutsioonide riigisiseseks rakendamiseks sobiv viis. Mis puudutab JN resolutsiooni 1390(2002), siis märkis EIK, et see sisaldab lauseosa „vajadusel“ („where appropriate“), mis peaks andma riigivõimudele resolutsiooni kohaldamisel teatud paindlikkuse.

Edasi rõhutas EIK, et Šveits ei teavitanud ÜRO sanktsioonide komiteed 2001. aastal kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamisest mais 2005 kuni 2009. aasta septembrini. Kuigi Šveits ei oleks saanud kaebajat ÜRO JN nimekirjast kustutada, oleks ta saanud vähemalt teatada menetluse tulemustest sanktsioonide komiteele ja paluda või toetada isiku nimekirjast kustutamist. Kiirem tegutsemine oleks taganud kaebaja varasema kustutamise ÜRO nimekirjast ja võimaldanud seega kustutada kaebaja ka Šveitsi riigisisesest nimekirjast varem. EIK ei võtnud arvesse, et kaebaja nimi oli ÜRO nimekirja lisatud USA mitte Šveitsi taotlusel ega seda, et kaebaja ei olnud ise pöördunud ÜRO sanktsioonide komitee poole palvega seada talle paindlikumad liikumistingimused. Kui ka Šveits ei oleks pidanud pöörduma ÜRO sanktsioonide komitee poole ise (sest kaebaja ei olnud tema resident ega kodanik), siis oleks ta vähemalt pidanud julgustama Itaaliat vastavaks tegevuseks.

EIK võttis vajalikkuse hindamisel arvesse ka piirangu muid mõjusid kaebajale, eelkõige seda, et kaebaja oli eakas (sündinud 1931) ja vajas täiendavat arstiabi väljaspool oma enklaavi. EIK asus seisukohale, et Šveitsi ametivõimud ei olnud võtnud piisavalt arvesse konkreetseid asjaolusid, eriti kaebaja asukohta, tema kodakondsust, vanust ja tervist.

Kokkuvõttes leidis EIK, et oli Šveitsi otsustada, kuidas rakendada ÜRO JN resolutsioone riigisiseselt ning ta oleks võinud kohaldada kaebaja suhtes leebemat sanktsioonide režiimi. EIK rõhutas, et Šveits ei oleks pidanud lihtsalt toetuma ÜRO JN resolutsioonide siduvusele, vaid oleks pidanud võtma kõik meetmed, et kohandada sanktsioonirežiim kaebaja individuaalse olukorraga. Kuna Šveits ei olnud suutnud tal lasuvaid rahvusvahelisi kohustusi ühtlustada, leidis EIK, et rikutud on konventsiooni artiklit 8.

Lisaks leidis EIK, et rikutud on konventsiooni artiklit 8 ja 13 koosmõjus, kuna kaebajal ei olnud tõhusaid õiguskaitsevahendeid. Kuigi kaebaja oli esitanud Šveitsi ametivõimudele taotluse enda kustutamiseks Talibani-määrusest, olid Šveitsi kohtud leidnud, et nad ei saa iseseisvalt kustutada ÜRO JN resolutsioonidega kehtestatud sanktsioone.

Otsus oli ühehäälne, kuid 7 kohtunikku esitasid täiendavaid arvamusi (concurring opinion).

Otsus inglise keeles