Inimõiguste kohtu suurkoda leidis, et 10 aasta vältel uutele levitajatele telekanalite sagedustele juurdepääsu mittevõimaldamine rikkus meediapluralismi tagamise kohustust

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suurkoda tegi 07.06.2012 otsuse kohtuasjas Centro Europa 7 S.r.l ja Di Stefano vs. Itaalia (kaebus nr 38433/09), milles tuvastas 16 häälega 1 vastu konventsiooni artikli 10 (sõnavabadus) ja 14 häälega 3 vastu 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise Itaalia poolt. EIK mõistis 9 häälega 8 vastu kaebaja kasuks 10 000 000 eurot varalise ja mittevaralise kahju eest.

Kaebus puudutas Itaalia telekompaniil, kellel oli alates 1999. aastast televisioonisaadete edastamise litsents, võimaluse puudumist saateid edastada, kuna talle ei eraldatud selleks vastavat sagedust kuni 2009. aastani. Jaanuaris 2008 tuvastas Euroopa Liidu Kohus eelotsusemenetluses, et Itaalia seadused olid vaidlusalusel perioodil võimaldanud soosida olemasolevaid kanalipidajaid uute levitajate arvelt, ELK leidis, et Itaalia kohtud saavad kaebajale ELK otsuse alusel hüvitada varalise kahju. Seejärel mõistiski Itaalia Consiglio di Stato kaebajale 1 041 418 eurot õiguspärase ootuse rikkumise eest. Kaebaja pöördus omakorda veel ka EIKi, leides, et rikutud on sõnavabadust ja talle siseriiklikult määratud hüvitis rikub varalisi õigusi.

EIK märkis esmalt, et ilma pluralismita demokraatiat ei ole: demokraatia aluseks on sõnavabadus. Samuti ei piisa sellest, et riik tagab operaatoritele vaid teoreetilise võimaluse audiovisuaalsele turule pääsemiseks. Tuleb tagada tegelik juurdepääs, et levitatavad programmid oleksid mitmekesised ja peegeldaksid nii palju  kui võimalik ühiskonnas levivaid erinevaid arvamusi. Demokraatlikus riigis tuleb lubada erinevaid poliitilisi saateid, isegi selliseid, milles seatakse kahtluse alla viisid, kuidas riiki parasjagu valitsetakse, eeldusel, et need saated ei ohusta demokraatiat ennast.

EIK tõi välja, et kui selle asemel domineerib audiovisuaalse meedia üle tugev majanduslik või poliitiline grupeering, siis võib see kahjustada sõnavabadust ning vabadust saada ja levitada teavet. Kõnealusel juhul oli kaebajalt võetud reaalne võimalus tegutseda ning saada ja levitada teavet ligi 10 aastaks, kuna talle ei antud selleks kanalit. Samaaegselt anti vabade kanalite kasutamise õigus juba olemasolevatele levitajatele. EIK asus seisukohale, et riigisisene seadusandlus oli olnud ebaselge ja ettenähtamatu, nii et kaebajal ei olnud võimalik teada, millal ta tegutsema saab hakata. Kõik asjaolud kokku olid vähendanud audiosektoris konkurentsi ning riik oli sellega rikkunud tal olevat positiivset kohustust tagada tõhus meediapluralism.

Lisaks konventsiooni artikli 10 rikkumisele leidis EIK ka 1. protokolli artikli 1 rikkumise, kuna kaebajal oli õiguspärane ootus pärast litsentsi saamist, et ta saab hakata tegutsema levitajana. EIK suurkoda 9 häälega 8 vastu mõistis kaebaja kasuks 10 000 000 eurot varalise ja mittevaralise kahju eest.

Otsusele esitati kolm eriarvamust, mis eelkõige puudutasid 1. protokolli artikli 1 rikkumist: esimeses leiti, et hüvitise väljamõistmine oleks tulnud otsustada hiljem eraldi otsusega; teises, et kaebaja ei olnud ohver, sest siseriiklikult oli talle juba hüvitis mõistetud, ta lihtsalt ei olnud nõus välja mõistetud summaga; kolmandas leiti, et kaebaja oli rikkunud kaebetähtaega, mistõttu tema kaebust ei oleks saanud tervikuna arutada.

Otsus inglise keeles