Inimõiguste kohtu suurkoda tegi 03.04.2012 neli otsust, milles rõhutas riikide kaalutlusõigust teatud küsimuste reguleerimisel

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17-liikmeline suurkoda tegi 03.04.2012 neli otsust, milles üheski ei tuvastatud kaebajate õiguste rikkumist.

1)         Kohtuasjas Van der Heijden vs. Madalamaad (kaebus nr 42857/05) leidis EIK 10 häälega 7 vastu, et riigid võivad ise otsustada, kas süüdistatava pikaajaline partner on kriminaalmenetluses vabastatud ütluste andmise kohustusest ning asus seisukohale, et konventsiooni artiklit 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ei ole rikutud. Kuna selles asjas anti kaebus kohe suurkojale arutamiseks, siis on suurkoja otsus asjas esimene ja viimane otsus.

Madalmaade kohtud ei olnud vabastanud kaebajat kohustusest anda ütlusi oma elukaaslase kohta, keda süüdistati tapmises. EIK asus seisukohale, et kuigi kaebaja suhe süüdistatavaga oli olnud pikaajaline – 18 aastat – ja neil oli kaks ühist last, ei olnud nende vahel juriidiliselt siduvat lepingut ja seega erines nende suhe põhimõtteliselt abielus olevate või kooselu registreerinud isikute suhtest. EIK viitas otsuses Euroopa Nõukogu liikmesriikide seadusandluste erisustele ning tõlgendas konsensuse puudumist riigi kasuks. EIK leidis, et seetõttu on riikidel laiem diskretsiooniõigus luua erinevate huvide – süüdistus tõsise rikkumise eest versus perekonnaelu kaitse riigi sekkumise eest - vahel tasakaalu. EIK rõhutas, et liikmesriikidel on õigus piiritleda ütluste andmise privileegide ulatust ja tõmmata joon abielu ja registreeritud partnerluse juurde isegi siis, kui muus osas (üürisuhted, sotsiaalkindlustus, maksustamine) on registreerimata paaridel samad õigused kui registreeritud paaridel. EIK põhjendas oma seisukohta sellega, et avalik süüdistus lähtub teistest eesmärkidest. Seetõttu ei pidanud EIK (samuti 10 häälega 7 vastu) vajalikuks arutada ka kaebust artikli 14 (diskrimineerimise keeld) alusel.

PS Eesti KrMS § 71 lg 1 p 5 kohaselt on õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest kahtlustatava või süüdistatava abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist. EIK otsuse suhtes eriarvamuse esitajate hulgas oli ka Eesti kohtunik Julia Laffranque.

Otsus inglise keeles

2)         Kohtuasjas Boulois vs. Luksemburg (kaebus nr 37575/04) leidis EIK 15 häälega 2 vastu, et lühiajaline väljasõit vanglast ei ole konventsiooniga tagatud õigus ning ei tuvastanud konventsiooni artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumist. 14.09.2010 oli EIK koda leidnud samas asjas rikkumise, märkides, et vanglaameti otsused ei olnud piisavad ega vastanud „kohtule“ esitatavatele nõuetele.

Kaebus puudutas vangistatule lühiajaliste väljasõitude lubamisest keeldumist. Kaebaja vastavad taotlused olid jäetud korduvalt rahuldamata ning tal puudus sellise keeldumise peale kaebamise võimalus. Kaebaja oli lühiajalist väljasõitu taotlenud teatud asjaajamiste jaoks, hiljem ka tööalase kvalifikatsiooni saamiseks kursustel osalemiseks. Mõned kaebaja taotlustest olid rahuldatud.

EIK suurkoda hindas esmalt, kas kaebajal oli üldse konventsiooniga tagatud õigus. EIK märkis, et artikli 6 lõige 1 ei sätesta materiaalõigusi – EIK ei saa luua materiaalõigusi, mida riikide seadusandlus ette ei näe. EIK märkis, et kaebaja viidatud ajutise väljasõidu (prison leave) lubamine oli Luksemburgi seaduste kohaselt privileeg, mida „võis anda“ teatud tingimustel. EIK arvates oli selge, et seadusandja mõte oli olnud luua privileeg, mille vaidlustamiseks meedet ette ei nähta. Samuti oli vangla juhtkonnal igakordselt diskretsiooniõigus kaaluda privileegi andmist või sellest keeldumist. Kaebaja ei saanud pöörduda kaebusega halduskohtusse seetõttu, et kaitstavat õigust riigisiseses õiguses ei eksisteerinud. EIK märkis, et ka liikmesriikides puudub selles küsimuses konsensus ning konventsioon ega selle lisaprotokollid ei näe samuti vastavat õigust ette.

Otsus inglise keeles

3)         Kohtuasjas Gillberg vs. Rootsi (kaebus 41723/06) leidis EIK ühehäälselt, et konventsiooni artikkel 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ega artikkel 10 (sõnavabadus) vaidlusaluses asjas kohaldatavad ei ole.

Kaebus puudutas ülikooli professori kriminaalkorras süüdimõistmist selle eest, et ta oli ära kasutanud oma ametikohta ja keeldunud täitmast kahte halduskohtu otsust, millega oli tuntud uurijatele lubatud teatud tingimustel juurdepääs Göteborgi Ülikooli uurimustöödele hüperaktiivsete ja tähelepanupuuduse käes kannatavate laste kohta.

Kaebuse esitanud professor leidis, et rikutud on õigust era- ja perekonnaelu austamisele ja sõnavabadust, kuna tema oli andnud uurimuses osalenud laste vanematele konfidentsiaalsuslubaduse. Ta oli sellise lubaduse andnud talle ülikooli eetikakomitee poolt antud juhistele toetudes. Informatsiooni andmisest keeldumise eest (ja vastavate materjalide hilisema hävitamise eest) oli kaebaja süüdi mõistetud ja talle oli mõistetud tingimisi vangistus ja 4000-euro suurune trahv.

02.11.2010 koja otsuses leidis EIK, et artikleid 8 ja 10 ei ole rikutud. Ka EIK suurkoda leidis, et kaebaja ei saanud nendele konventsiooni sätetele toetuda. Artikli 8 osas leidis EIK, et kaebaja ei saa toetuda maine kahjustamisele, kui see on tema enda tegude tagajärg, st kui ta on kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kaebaja teadis, et tema tegu on karistatav, seega oli selline kahju talle ettenähtav. Mis puudutab artiklit 10, siis märkis EIK, et kaebaja ei saa viidata artiklile 10 ja oma „negatiivsele“ sõnavabadusele, st õigusele mitte anda informatsiooni. EIK märkis, et kaebaja keeldus avaldamast materjale, mis ei kuulunud talle, vaid ülikoolile, olles seega avalikud dokumendid. Selliste dokumentide suhtes ei olnud Rootsi seadusandluse kohaselt võimalik ennetavalt otsustada või lubada, et neid ei avalikustata. Seega oli kaebaja andnud konfidentsiaalsuslubadusi, mida ta seaduse kohaselt ei oleks saanud anda. EIK märkis lõpetuseks ka seda, et kaebaja olukorda ei saa võrrelda ajakirjanikuga, kes kaitseb oma allikat, kuna viimasel juhul kuuluks info ajakirjanikule või kirjastusele, kuid kaebaja kinni hoitud informatsioon ei kuulunud talle, vaid ülikoolile ja oli avalik teave. EIK rõhutas ka seda, et kuna professor ei olnud uurimuses osalejate volitatud esindaja, ei olnud tal kutsetegevusest tulenevat saladuse hoidmise kohustust (erinevalt näiteks advokaadist).

Otsus inglise keeles

4)         Kohtuasjas Kotov vs. Venemaa (kaebus nr 54522/00) leidis EIK 12 häälega 5 vastu, et Venemaa ei olnud rikkunud konventsiooni esimese protokolli artikliga 1 (vara kaitse) kaitstud kaebaja varalisi õigusi. Varasema, 14.01.2010 EIK koja otsusega oli leitud, et kaebaja õigusi oli rikutud.

Kaebus puudutas asjaolu, et panga likvideerimisel oleks pidanud kaebaja nõue olema seaduse järgi esimese järgu nõue, kuid seda ei käsitletud sellisena ning ta sai tagasi vaid 0,78% talle võlgu oldud summast (samas kui 700 võlausaldajat said tagasi 100% oma rahast).

EIK suurkoda asus seisukohale, et kuigi vaidlust ei ole selles, et kaebaja nõue jäeti kohaselt rahuldamata, siis antud juhul ja kõnealusel ajal ei tegutsenud panga likvideerimise läbiviija riigivõimu esindajana ega allunud riigi juhistele. Seega ei saa riiki pidada otseselt vastutavaks likvideerija tegevuse eest. Siiski analüüsis EIK kaebust edasi, kuna Venemaa kohtud olid tuvastanud kaebaja õiguste rikkumise (nõuete rahuldamisel). EIK märkis, et rikkumine oli tuvastatud sellises valdkonnas, milles riigi hoolimatus võidelda väärtegudega või pettusega võiks tuua kaasa raskeid tagajärgi riigi majandusele ja mõjutaks samas suure hulga isikute varalisi õigusi. EIK asus seisukohale, et seetõttu on riigil kohustus kehtestada vähemalt seadusandlikud miinimumnõuded isikute varaliste õiguste kaitse tagamiseks.

Venemaa väitis, et kaebaja ei olnud algatanud õigeid menetlusi õiges kohtus. EIK sellega ei nõustunud, leides, et Venemaa seadusandlus oli kõnealusel ajal (1998-1999) olnud liiga ebaselge. Samas nõustus EIK Venemaa väitega, et kohtumenetluse alustamine likvideerija vastu enne panga likvideerimismenetluse lõppu oli tekitanud ohu, et võlausaldaja nõuet võidakse tunnustada topelt. Niisiis oleks pidanud kaebaja esitama vastava nõude pärast likvideerimismenetluse lõppu ning tal oleks olnud riigisiseselt piisavad õiguskaitsevahendid. EIK leidis, et kuna kaebaja oleks saanud riigisiseses menetluses oma õigusi kaitsta, siis oli riik vastavate vahendite loomisega teinud enda poolt piisava ning esimese protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.

Otsus inglise keeles