Inimõiguste kohus ei pidanud Suurbritannia politsei poolt rahvahulga 7-tunnist kinnipidamist vabaduse võtmiseks konventsiooni tähenduses

Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda tegi 15.03.2012 otsuse kohtuasjas Austin jt vs. Suurbritannia (kaebus nr 39692/09 jt), milles asus seisukohale, et konventsiooni artiklit 5 (õigus isikuvabadusele ja puutumatusele) ei ole rikutud, kuigi kaebajaid peeti demonstratsiooni ajal üle 7 tunni politsei poolt piiratud alal kinni.

Kaebuse esitasid üks demonstrant ja mõned möödakäijad, keda oli Londonis toimunud globaliseerumisvastase demonstratsiooni käigus hoitud politsei poolt piiratud alal kinni 7 tundi ega lubatud sealt lahkuda. Tegemist oli 01.05.2001. aastal keskkonnaaktivistide korraldatud sanktsioneerimata protestiga, kuhu oli pärastlõunaks kogunenud ca 1500 inimest. Kuna inimesi lisandus pidevalt, siis politsei, kartes avalikku korratust, piiras rahvahulga umbes kell 14 ajal Oxford Circuses sisse ja takistas läbipääsu. Inimeste väljapäästmine ei olnud võimalik kuni 21.30ni, kuna väljaspool toimusid vägivaldsed ülesastumised.

Kaebajate kaebusi riigisiseselt ei rahuldatud. EIK 7-liikmeline koda andis pädevuse asja lahendamiseks kohe üle suurkojale, seega selles asjas koja otsust ei ole. Suurkoda märkis, et ta lahendab esmakordselt kaebust, mis puudutab rahvahulga piiramist avaliku korra eesmärgil ning et esmalt tuleb otsustada, kas tegemist on üldse artikliga 5 reguleeritud olukorraga ja vabaduse võtmisega.

Esmalt märkis EIK, et konventsioon on elav instrument ning seda tuleb tõlgendada tänase päeva kontekstis. EIK märkis, et artiklit 5 ei peaks määratlema viisil, mis muudab politsei poolt oma kohustuste täitmise korra loomisel ja tagamisel ja avalikkuse kaitsel ebapraktiliseks. Edasi märkis EIK, et konventsiooni tuleb tõlgendada  harmooniliselt ja tervikuna. Tuleb arvestada, et muud konventsiooni artiklid panevad samaaegselt politseile kohustuse kaitsta isikuid vägivalla ja vigastuste eest. Kolmandaks tuleb hinnata meetme asjakohasust.  EIK tõi välja, et tihti on isikutel avalikus ruumis erinevad liikumisega seotud piirangud – ühistranspordis, maanteel liigeldes jne. Sellised tavapäraselt esinevad piirangud ei saa olla vaadeldavad vabaduse võtmisena artikli 5 mõttes.

Edasi märkis EIK, et  lähtub riigisiseste kohtute tuvastatust. Nimelt leidsid briti kohtud, et kardeti vägivaldseid demonstratsioone, mis oleks võinud tuua kaasa tõsiseid vigastusi ja isegi surmajuhtumeid, mistõttu tuli juba kohale tulnud rahvahulk sisse piirata ja teistest eristada. EIK märkis, et piiratud alal oli olnud ruumi ringi liikuda, kuigi samas ei olnud seal varju, süüa, vett ega tualetti.

Siiski asus EIK suurkoda sõnaselgele seisukohale, et inimeste, keda hoiti piiratud alal, vabadust ei olnud sellise tegevusega konventsiooni artikli 5 lg 1 tähenduses ära võetud. Politsei oli läbipääsu tõkestanud ja ala eraldanud selleks, et eristada suur rahvahulk ohtlikes ja ebapüsivates tingimustes ja hoida neid koos. See oli olnud kõige vähem piirav ja kõige efektiivsem vahend kaitsmaks avalikkust vägivalla eest. Kuigi politsei oli proovinud rahvast vabaks lasta varem, ei olnud see ohu tõttu olnud võimalik. 14 poolthäälega 3 vastu (eriarvamusele jäid Belgia, Luxembourgi ja Poola kohtunikud) leidis EIK, et konventsiooni rikkumist ei esine.

Tegemist on EIK varasema praktikaga võrreldes väga erilise lahendiga, kuna leitakse, et 7-tunnine kinnipidamine ei ole vabaduse võtmine konventsiooni mõttes – st mitte ei leita, et kinnipidamine oli põhjendatud, vaid et see ei allu üldse konventsiooni kontrollile.

Otsus inglise keeles