Eesti kui elamus

Kersti Kirs
Eesti saatkonna kultuurinõunik Pariisis

Kuvandid kultuurifestivali „Estonie tonique” näitel

Mis tahes ürituse korraldamise ettevalmistustöö on kui jäämäe veealune osa. Nii oli ka eesti kultuuri festivali „Estonie tonique” loomisaeg palju pikem kui intensiivsed kaks kuud eesti kultuuriga Pariisis 2011. aasta sügisel. 2007. aasta septembrist, mil kultuuriminister Laine Jänes tutvustas Prantsuse kultuuriministrile festivali ideed, kulus koostööleppe allkirjastamiseni Eesti ja Prantsuse kultuuri- ja välisministeeriumi vahel täpselt kolm aastat. Ootusaeg oli pikk, nagu lootuski, mis tihedas konkurentsis paljude riikidega, kes Prantsusmaa kultuuriministeeriumi uksele koputavad, meid siiski maha ei jätnud. 2011. aasta oli ka meie ainus võimalus asi teoks teha. Kindlasti aitasid kaasa meie visadus, üleüldine positiivne foon, mis Eestit Prantsusmaa meedias saatis, ning 2011. aasta märgilisus laiemalt: Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn, Eesti liitumine euroga ja kakskümmend aastat taasiseseisvumisest.

Festivali organiseerimine toimus Prantsusmaal väliskultuuri hooaegade korraldamiseks sissetöötatud skeemi järgi: nimetati kahepoolsed kultuuriministeeriumide esindajatest kuraatorid ja segakomitee, kelle istungid toimusid kuuekuuliste vaheaegadega nii Pariisis kui Tallinnas. Tegelikeks elluviijateks määrati Prantsuse Instituut  ja Eesti saatkond Pariisis. Tegu oli esmapilgul ehk liigagi kõrgetasemelise ja raskelt juhitava süsteemiga. Sellist kogemust Eestil varasemast polnud.

Aastane kandeaeg

Meie kontseptsioon – lühike intensiivne festival, mis annaks läbilõike tänapäeva eesti kultuurist tema kõigis väljendusvormides, rõhuga muusikal – oli paigas ja eelvalikud programmi osas prantslastele edastatud ammu enne festivalilepingu allkirjastamist. Ettepanekuid aitasid kokku panna kultuuriministeeriumi valdkondlikud nõunikud ja teabekeskused. Nimekiri sai pikk ja ambitsioonikas, lõppvaliku pidid tegema siiski just Prantsuse partnerid, kelle leidmisega vaid aasta enne festivali asus tegelema Prantsuse Instituut. Programmihakatus tuli meie endi varasematest kontaktidest ja koostööpartneritelt: festival Jazzycolors, Pariisi orkester, Ensemble Orchestral de Paris, Soome Instituut jt.

Aeg oli põhiline frustratsiooni allikas. Seda oli hirmutavalt vähe. Et aasta enne üritust pole mõtet loota võimalust Pariisi nimekates kontsertsaalides ERSO-le või Hortus Musicusele, unistada näitusest tuntud Jeu de Paume’i galeriis või esitleda eesti kaasaegset tantsu Pompidou’ keskuses, tuli otsida alternatiivseid kohti. Eelkõige aga leida partnereid, kes võtaksid riski tutvustada uut ja tundmatut, mida valdav osa eesti kultuurist Prantsusmaal on. Kuigi projektide rahastamise üldpõhimõte oli Prantsuse korraldajatega kokku lepitud – meie katta on esinejate ja esitatava rahvusvaheline transport, prantslaste katta esinejate kohapealsed ning korraldus- ja kommunikatsioonikulud –, tuli iga projekt eraldi läbi rääkida. Tundmatu esineja võtmisega kaasnev majandusrisk oli prantslaste pidev argument, mida meil ümber lükata oli äärmiselt raske.

Festivali kirju, kuid tugevatel jalgadel seisva programmi saavutamine napi ettevalmistusajaga oli üllatus kõigile. Koostööpartnerite leidmisel mängisid määravat rolli ekspertide kohtumised nii Eestis kui Pariisis. Juunis 2011 kinnitas segakomitee sisuliselt kogu programmi, mis ületas paljuski ootusi. Esindatud olid peaaegu kõik valdkonnad peale disaini ja kaasaegse tantsu, sisaldades ka suuri üllatajaid. Esimest korda oli Pariisi sõitmas eesti professionaalne teater – NO99 ja Theatrum –, kümmekond eriilmelist muusikakooslust, ilmumas oli proosatekstide kogumik kirjastuselt Babel/Actes Sud, tulemas kaks suurt arhitektuurinäitust ja suur kaasaegse kunsti näitus 18. sajandi Asnières’i lossis vabadusteemaliste videote ja installatsioonidega ning palju-palju muud... Olime põnevil.

Koostööpartnerite hulgas figureerisid nii tuntud institutsioonid nagu Théâtre de l’Odéon, Orchestre de Paris, Festival d’Ile-de-France, Musée du Quai Branly, Cinémathèque française, kui ka uuemad kunstikeskused nagu 104 või siinses kultuurikontekstis märgilise tähendusega Maison des Cultures du Monde, Point Ephémère, Cube või Triton – need nimed lisasid meie programmile kaalu. Programm sisaldas üritusi meelelahutuslikest teaduslikeni, kaasates kõrgkoole ja arhitektuuriüliõpilaste vahetusprogrammi.

Näis, et vähemalt paberil olime saavutanud maksimumi, milleni võis vaid aastase ettevalmistusajaga suurlinnas jõuda. Jäi üle see kõik ellu viia, ja võimalikult hästi.

Mis on teie sõnum?

„Mis on teie sõnum prantslastele?” küsisid Prantsuse Instituudi kommunikatsiooniinimesed meilt tüütuseni. Korduvad seletused ega turismitrükiste läbitöötamine polnud andnud neile siiski piisavat selgust. Eesti kui põhjamaa (mitte mingi väike slaavi keelt kõnelev Ida-Euroopa provints Poola piiril). Eesti kui mereriik (kultuuripealinn Tallinn 2011 põhisõnumile viidates). Eesti kui kaasaegne, loov ja innovaatiline maa („Positively surprising!”). Mida teha riigiga, kelle nimes sisaldub too petlik, kuid siiski väga loetav „Est” ?

Festival vajas tugevat nime, kandvat visuaalset identiteeti ja festivali edukaks lansseerimiseks Eesti kuvandit peegeldavat tõmbenumbrit publikule ja meediale. Korraldati nime- ja logokonkurss. Võitjatena väljusid „Estonie tonique”  ja Eesti disainibüroo Der Tank, kelle loodud jääkristallidest inspireeritud värvikirev logo hiljem prantslaste soovil veelgi värvilisemaks tuuniti.

Otsides suurt avalööki, peibutust meediale ja publikule, pidime korduvalt kuulma Islandi näidet, mil kultuurihooaja avamiseks toodi saareriigist Pariisi Suure Palee ette sulama jäämägi. Siis oldi õhtustes uudistes.

Midagi nii originaalset oli raske pakkuda, aga uudistesse pääseda soovisime meiegi. Jäime pidama viikinglaeva juurde. Tundus piisavalt atraktiivne ning mere- ja põhjamõõtmeline. Ka näis Emajõe Lodjakoja entusiastlik ja reisidel karastunud meeskond selline, kellele julgesime panustada. Üle tuhande aasta vana mudeli järgi ehitatud viikinglaevaga Turm sõitsid Pariisi Svjata Vatra, käsitöökojad, purjevarjuteater, purjekino ja sättisid end Pariisi Saint-Martini kanali äärde alternatiivmuusikaklubi Point Ephémère’i kaldapealsele kümneks päevaks. Klubi avas paralleelselt viikinglaeva programmiga oma uksed festivali avaõhtul ja järgneval reedel Eesti esinejatele: eesti-prantsuse bändi Rouge Madame’i kutsel tegid prantsuse publikuga tutvust DJ Emer Värk, VJ Propaganda, hiphoppar Reket, Chalice, progressiivset džässi viljelev Furious Fusion alias Phlox.

Tunne oli avapäeva õhtul pärast festivali kuraatorite, suursaadikute ja kultuuriminister Langi ankrusse aerutatud viikinglaeva saabumist, pärast pidulikul vastuvõtul kultuuriminister Mitterrandi lausutud eestikeelseid tervitussõnu, pärast ülimenukat ja ukse taha saba jätnud RAMi kontserti Saint-Eustache’i kirikus ja pärast rahvast täis klubiõhtut Point Ephémère’s koos paljude festivali oluliste koostööpartneritega lihtsalt suurepärane. Avapauk sai võimas ja uudistesse pääses viikinglaev ka!

Kuidas püsida pildil?

Sellele järgnesid aga kaks väga pingelist kuud ligi viiekümne eri üritusega, mil proovile pandi korraldajate vaim ja füüsis, kuid mille jooksul oli sündmustest endist ehk olulisemgi küsimus: kuidas püsida suurlinnas pildil?

Festivali reklaami- ja pressitööks oli loodud ühine kommunikatsioonifond, millesse kumbki riik investeeris 50 000 eurot. Fondist kaeti logokonkurss ja disainibüroole eraldatud tööd, festivalile eelnenud ekspertide visiidid, kaks pressivisiiti (arhitektuuri- ja disainiajakirjanikele ning muusikaajakirjanikele), kõik reklaamikulud. Festivali meediapartneriteks said usaldusväärsust lisavad ja Prantsusmaalt palju kaugemale kumavad päevaleht Le Monde ja TV5 Monde.

Prantsuse Instituudi ilmselge ülekoormuse tõttu otsustasid nad vaid mõni nädal enne festivali angažeerida oma raha eest meie festivali kommunikatsiooniga tegelema ühe nimekaima kultuurile spetsialiseerunud Pariisi kommunikatsiooniagentuuri, Heymann-Renoult’. Selekteerisime ühiselt kolm olulisemat hetke festivali programmist, millele agentuur keskendus: avamine, Arvo Pärdi muusika kontserdid Eesti Filharmoonia Kammerkooriga festivali keskel, mida tänu edukale ajastamisele täiendas uudis Arvo Pärdile Auleegioni ordeni andmisest, ja kinoürituste plokk festivali lõpus rõhuga kahenädalasel eesti filmi retrospektiivil Prantsuse filmoteegis. Strateegiliselt õige valik tagas ajakirjanduse järjepideva huvi festivali vastu. Mitmed teatrid, orkestrid, kinod jt partnerid tegid paralleelselt tööd oma kontaktidega ajakirjanduses. Nii maksimeeriti pingutused ja tulemus sai hea. Sagedased on kultuurisesoonid, mil pärast avamist ei kuulda ajakirjanduse vahendusel enam ühestki üritusest. Meil läks märksa paremini. Mahukas pressimapp ilmunud artiklitega on selle tunnistajaks. Enim kajastati ajakirjanduses Arvo Pärti, NO99 etendust „Kuidas seletada pilte surnud jänesele?”, ja eesti arhitektuuri üldisemalt. Eesti meedia tähelepanu püsis stabiilne läbi kahe kuu ja see oli Prantsuse partneritele äärmiselt oluline.

Ka linnapildis oli Eesti nimi esmakordselt tõesti nähtav: kolm lainet plakatikampaaniaid kahe kuu jooksul üle Pariisi ja äärelinnade kaupluste, butiikide ja äride vitriinidel ei jäänud märkamatuks ei omadel, kelle silmis nägin uhkust, ega diplomaatidest kolleegidel. „Estonia is so visible!”  on väga meeldiv kompliment, eriti kui teada, et viimase minuti pakkumistega jäi ka reklaamieelarve tasakaalu. Publicitité de proximité  toimis lõpuks sama hästi kui ülikallis reklaam Decaux’ pindadel kesklinnas.

Linnareklaam sügishallis hästi silma torkava, loetava, positiivse ja erkeredas tonaalsuses festivali kujundusega teenis väga otseselt Eesti riigi, mitte niivõrd festivali tutvustamise huve, kuigi „Estonie tonique” on ilmselt mõneks ajaks paljudele prantslastele sõnapaar, mis kokku käib.

Elamused ja kogemused

Selle kirjutise eesmärk pole teha ülevaadet festivali üritustest. Neid oli selleks liiga palju. Iga huviline saab kiigata festivali veebilehele , kust avaneb kava ja saab näha fotosid-videoid toimunust. Publikurekordid lõid koorikontserdid Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusikaga, NO teatri kuus etendust Odéoni teatris ja „Vabaduse” näitus, aga edukad olid ka väga paljud teised, nagu Mari Kalkuni kontsert, Rouge Madame’i carte blanche või Filmoteegis toimunud Eesti filmiarhiivi paremiku esitlus. Festivali lõpupeol loteriikasti poetatud vastusest lugesime, et enim elamusi pakkusid ebamaised Arvo Pärdi helid, RAM imiteerimas kajakaid, NO teatri vaimustav huumor ja meeskonnamäng, Kirke Kangro Asnières’i lossi sissepääsu kinnijäänud tank-klaver kui „Vabaduse” näituse sümbol, Kristiina Ehini luule õrntugev naiselikkus, metsade hääled Mari Kalkunilt ja Anna Hintsilt muinasjutuõhtul, Sofia Rubina muusikaline flirt Villu Veskiga, Lotte promeneerimas Champs-Élyséel, eesti ehtekunsti habras ilu, Marko Mäetamme „mõrvad”, prantslase Raphaël Gianelli-Meriano art-film Jaan Kaplinskist, arhitektuurinäitus „Boom/Room” või Kosmikute rajud helid saatmas 1927. aasta tummfilmi „Noored kotkad”. Nii usungi, et ehk leidis ka festivali külastanud pariislane pakutu laial skaalal oma õnne. Eesti kultuur on kvaliteetne ja meie inimeste kokkuhoid ja paindlikkus seesuguse mahuka ürituse elluviimisel üksjagu rigiidses Prantsuse ruumis eriti silmatorkav. Isiklikult jään erilise südamesoojusega meenutama hetki vennastumistest eestlaste ja prantslaste vahel nii lavadel kui nende taga.

Tundmatust Eestist usaldusväärseks ja huvitavaks koostööpartneriks kasvamine käis muidugi läbi valu ja vaeva, läbi pidevate ootamatute üllatuste ja ümberkorralduste, stressist ja füüsilisest väsimusest sel kultuurimaratonil rääkimata. 2011. aasta sügise kaks kuud olid pingelised kogu saatkonna perele ja Tallinnast tagalat katnud meeskonnale. Meid saatsid põneval teekonnal suurepärased kuraatorid Ragnar Siil ja Benoît Paumier ning rõõmsameelne punt noori vabatahtlikke koordinaator Mari Tepi juhtimisel. Projektijuht Inge Elleriga moodustasime suurepärase „tuli-vesi” põhimõttel toimiva tandemi. Oli meeldiv, et kultuuri- ja välisministeerium astusid ühise ülesandega ühte jalga. Loodi uskumatult suur võrgustik kultuurikontakte, millele toetudes tulevikus kindlalt edasi võib minna.

Usun, et „Estonie tonique’i” mudel oleks hästi kopeeritav ka mujal. Kui midagi teistmoodi teha, siis võiks analoogset aktsiooni korrata suurema inim- ja ajaressursiga, võimaldamaks põhjalikumat dialoogi koostööpartneritega ja potentsiaalsete sponsoritega, et kultuuri suurettevõtmine, mis teenib ka turismi, poliitiliste ja majandussuhete arengu huve, oleks üheselt toetatud igalt poolt. Kui üks välisriik on Eestile Suure Võimaluse andnud, tuleks kahetsustundeta unustada arengukavadesse või statistilistesse graafikutesse kirja pandu ning võimalust täiega kasutada. Eestil on see paindlikkus ju veel olemas.

Nagu ikka, on festivali lõpus üldise rahulolutunde taustal ka palju küsimusi. Mis on „Estonie tonique’i” homne päev? Kas toonus püsib ka pärast festivali? Kuidas hoida endise üheliikmelise mehitatuse juures soojas suhted ligi poolesaja institutsiooniga, mis protsessi käigus loodud, ja neid edasi arendada? Kas hästitöötanud festivali nimi ja imago ei võiks mõneks ajaks jäädagi Eesti kultuuri kuvandiks Prantsusmaal? Kuidas mõjutab kultuurifestivali järellainetus arenguid muudes valdkondades, eriti turismis?

Lõpetuseks on hea tõdeda, et tasus palju tahta. Kollektiivne avaliku diplomaatia harjutus nimega „Estonie tonique” oli elamus meile endilegi, kogemusest rääkimata.