Eesti missioon Liibanonis: abivalmis sõbrad

Daniel Schaer
Eesti välisministri eriesindaja Liibanonis 24. märts – 24. juuli 2011

Aeg-ajalt – eriti majanduslikult raskel ajal – kiputakse küsima, mida see Euroopa Liidu liikmelisus meile ikka andnud on? 2011. aasta aitas Euroopa Liidu olulisuse meile selgemaks teha ühe konkreetse juhtumi abil, kui 23. märtsil rööviti Liibanonis Bekaa orus seitse eesti jalgratturit. Eestil ei ole Liibanonis saatkonda, aga Eesti kodanike abistamiseks oli vaja kiiresti kohapeal kontakte leida. Pärast Liibanoni valitsusega suhtlemist võttis välisminister Paet kohe kontakti ELi kolleegidega, kaasa arvatud Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindajaga, kes pakkusid oma igakülgset abi.

Keda lisaks Liibanoni võimudele Beirutis koostööpartneriks paluda oli üks esimestest olulistest otsustest, mida välisministeeriumis moodustatud kriisikomisjon kaaluma pidi. Esimese võimalusena mõeldi kohe Euroopa Liidu partnerite peale, aga kaaluti ka teisi traditsioonilisi ja vähem traditsioonilisi koostööpartnereid. Sarnase õigusriigi süsteemi, regulaarse koostöö, keeleoskuste ja ELi ühtsuse tõttu otsustati jääda ühe ELi riigi juurde. Valituks osutus Prantsusmaa. Kindlasti küsite, miks Prantsusmaa? Enamusele tuleb kohe meelde keelebarjäär ja see, et Prantsusmaa ei ole olnud meie ajalooline partner. Lõplik otsus tehti lähtudes kaalutlusest, milline Euroopa Liidu riik on Liibanonis kõige mõjukam, kellel on kohapeal kõige ulatuslikum taristu ning kellel on kõige paremad kontaktid Liibanoni õigusorganites.

Liibanonis kujunes Prantsusmaa saatkond Eesti missioonile nõuandjaks, kontaktide rajajaks ja taristu vahendajaks. Algusest peale töötasime Prantsuse saatkonnas, kus meid varustati interneti- ja kommunikatsioonilahendustega, abiks oldi ka transpordiküsimustes. Igakülgse abi andmise soovist ja vastutulelikkusest kõneles ka see, et Prantsusmaa suursaadik võõrustas meid esimesed nädalad oma residentsis. Tugevate suhete tekkimisele aitasid kindlasti kaasa Eesti missiooniliikmete prantsuse keele oskus ja prantsuse kultuuri tundmine. Kuid võin julgelt väita, et sellist usalduslikku suhet ei oleks saanud tekkida ilma nende ühiste väärtusteta, mida me ELi liikmetena jagame.

Liibanonis ei olnud ainult Prantsusmaa meile abiks, silmapaistvat rolli mängis ka Euroopa Liidu delegatsioon Liibanonis. ELi delegatsioon oli meile toeks ja väärtuslikuks nõustajaks kõikides küsimustes, mis puudutasid suhtlemist kohaliku meediaga. Lisaks korraldasid nad olukorrast ülevaate andmiseks kohtumisi teiste ELi liikmesriikide esindajatega ning kohtumise välisminister Paeti ja ELi liikmesriikide suursaadikute vahel. Euroopa Liidu delegatsioon toetas meid ka muu nõuga. Selgelt oli tunda, et kõik 16 Liibanonis esindatud ELi riiki suhtusid meie kodanike röövi kui rünnakusse nende endi vastu. Nad olid solidaarsed ja jagasid alati meiega nendeni jõudnud infot.

Euroopa Liidu liikmelisus oli kindlasti üks mitmest faktorist, mis aitas Eestil jalgratturite röövi juhtumi edukalt lahendada. ELi liikmesriigi staatuse tõttu võeti meid Liibanoni valitsuse ja teiste selle piirkonna riikide silmis palju tõsisemalt. ELi liikmesriikide abita oleks sellise lahenduseni jõudmine kindlasti rohkem aega ja vaeva nõudnud.