Sõpruskoolide võrgustik ühendab Afganistani ja Eesti koole

Maari Ross
Jaan Tõnissoni Instituudi maailmahariduse keskus

• „Ma tahan õppida „päris“ asjade kohta, mis praegu maailmas juhtuvad.“
• „Ma tean, et maailmas on suuri probleeme. Ma tahan rääkida päris inimestega, kellel need probleemid on, et ma saaksin aru, mis tegelikult toimub ja kuidas see mõjutab mujal elavaid inimesi.“
• „Ülemaailmsed probleemid tunduvad mulle ülisuured ja hirmutavad. Ma tahan neist aru saada ja teada saada, miks need tekivad.“

Need koolilaste endi armsalt ja pisut lapselikult väljendatud soovid ütlevad meile lihtsalt ja otsekoheselt sedasama, mida ametlikumas sõnastuses väljendab oma eesmärkides Eesti õppekava. Üks võimalus, kuidas neid „päris“ asju koolis õpetada, on osaleda rahvusvahelistes kooliprojektides. 11 Eesti koolil on juba kolmandat aastat oma sõpruskool Afganistanis, kaks projektis osalevat Eesti kooli on erivajadustega laste koolid.

Mis on sõpruskoolide võrgustik?

Sõpruskoolide võrgustiku loomist alustas 2002. aastal inglise arst Sarah Fane. Ta reisis Afganistanis ringi ning teda liigutas, kui väga Afganistani lapsed tahavad õppida, isegi kui koolimaja ei ole ja tund toimub puu all. Ta rajas sõpruskoolide süsteemi, mille kaudu on nüüdseks isegi Etoni kolledžil oma sõpruskool Afganistanis. Inglismaal on selle projekti kaudu Afganistani koolide toetuseks kogutud hulk raha, mille eest on Afganistani ehitatud 34 kooli, kus õpib 40 000 last.

Mõne aasta pärast hakkas sõpruskoolide projekti toetama Euroopa Komisjon ning see laienes Rootsi, seejärel ka uutesse liikmesriikidesse Slovakkiasse ja Eestisse. Kokku on üle Euroopa praegu 76 koolil Afganistanis oma sõpruskool. Koole abistavad sõpruskoolidega suhtlemisel mittetulundusühingud, kes suhtlevad Afganistaniga igapäevaselt: Eestis Jaan Tõnissoni Instituut ja MTÜ Mondo maailmahariduskeskus, Inglismaal Afghan Connection, Slovakkias People in Peril ja Rootsis Swedish Committee for Afghanistan.

Euroopa Komisjon toetab sõpruskoolide projekti maailmahariduse eelarvest, mistõttu projekti tegevused keskenduvad Euroopale ja siinsetele koolidele, Afganistani koole otseselt rahaliselt ei toetata. Küll aga saavad koolid ise korraldada heategevusüritusi ja koguda raha oma sõpruskoolile. Eestis taotles Jaan Tõnissoni Instituut projektile toetust ka välisministeeriumilt ning välisministeeriumi toetusel saime igale Afganistani sõpruskoolile pakkuda toetussumma (umbes 1000 eurot), mille puhul kool ise otsustas, milliseid õppevahendeid soetada. Samuti on mitmele koolile tulnud lisatoetus sõpruskoolidelt, näiteks on Antsla gümnaasium ja Alatskivi keskkool kogutud raha eest oma sõpruskoolidele ostnud sporditarbeid.

Eesti koolidel ei ole reeglina tavaks leida endale sõpruskool kaugemalt kui Euroopast ega kutsuda kooli külalisi, kes oleks pärit arenguriikidest või näiteks islamimaailmast. Aga sõpruskoolide üks suur väärtus võikski olla see, et nii saab kool võimaldada noortele kogemusi ja elamusi, mida argielus alati ei kohta. Eesti õpilased on tänu sõpruskoolidele Afganistanis saanud olla sealsete õpilastega otseühenduses, kui Afganistani sõpruskoolidega on peetud Skype’i vahendusel konverentse. Samuti on koolidesse esinema kutsutud Eestis elavaid afgaane, neli Eesti õpetajat on käinud Afganistanis õppereisil ja kaks Afganistani õpetajat Eestis.

Sõpruskooli tutvustavat stendi koostades ja Afganistani teemapäeva või -nädalat korraldades õpivad õpilased juurde Afganistani kultuuri, usu ja kommete ning igapäevaelu kohta. Afganistani päeval on õpilased korraldanud näiteks moenäituse, kus kannavad afganistani rahvarõivaid ja mängivad afgaani muusikat. Mitmetes koolides on valmistatud sealseid toite. Antsla gümnaasiumi õpilased kirjutasid ise näidendi, mille tegevus toimub islamimaal ja arutelu käib kohalike kommete üle. Eriti tore on, kui üritustesse õnnestub kaasata ka ülejäänud koolipere, mitte ainult õpilased ja õpetajad, näiteks edastas Kuressaare gümnaasiumi õpetaja kooli kokkadele Afganistani toitude retseptid ja koolisöökla valmistas nädala jooksul iga päev ühe toiduna afganistanipärase roa.

Afganistani koolid: edulugu või häbiasi?

Milline on olukord Afganistani koolides praegu? Nõukogude kino hiilgeaegadel olevat Moskva kinostuudiotes töötanud monteerijatädikesed muutunud nii osavaks, et tavatsenud küsida värske materjaliga kohale saabunud režissöörilt: noh, mille me kokku lõikame, komöödia või draama? Afganistani koolide arengust viimase kümne aasta jooksul võiks samuti kirjutada kahe vastandliku nurga alt. Ühtpidi on viimastel aastatel tehtud muljetavaldavaid edusamme: mitu miljonit tüdrukut ja poissi on kooli läinud, ehitatud on tuhandeid koolimaju ning palgatud mitukümmend tuhat naisõpetajat. Aga hoolimata sellest on Afganistani haridusnäitajad endiselt maailma halvimate seas. Peaaegu pooled kooliealistest lastest ei ole kunagi jalga üle klassiruumi läve tõstnud. Ja kuigi kooli on l ä i n u d miljonid, saab ka koolist väljalangenuid loendada miljonitega. Kooliskäimise katkestanud õpilaste protsent on mõnes piirkonnas olnud tüdrukute seas üle 70! 

Eriti keeruline on haridust saada maapiirkondade tüdrukutel, ja nii on see olnud aastakümneid. Tihti arvatakse läänes, et Talibani režiimi ajal aastatel 1996–2001 ei käinud tüdrukud üldse koolis. Tegelikult päris nii see ei olnud: mittetulundusühingud ja julgemad õpetajad jätkasid põrandaalustes kodukoolides tüdrukute harimist, nii et umbes kolm protsenti tüdrukutest jätkas haridusteed ka Talibani ajal. Seda, millise hinnaga see toimus, on Kabuli tüdruk Latifa kirjeldanud raamatus „Röövitud nägu“ – kui õpetaja teolt tabati, ootas teda peks, sõim ja alandamine, õpetades riskeeris ta oma eluga.

Salakoolis õppimise võimalus avanes siiski vähestele õnnelikele, nii et kui tüdrukute koolid pärast Talibani kukutamist taas avati, oli tüdrukute soov kooli minna massiline – näiteks ilmus Helmandi provintsis Griskhis 2003. aasta esimesel koolipäeval kohale 500 tütarlast.

Tüdrukute õppimistahe on siiani suur, aga mure nende turvalisuse pärast on viinud selleni, et pooltes Afganistani koolipiirkondades ei õpi alates 10. klassist enam ühtegi tüdrukut. „Ma lõpetasin oma küla 6-klassilise kooli. Pärast seda võisin karjuda ja jalgu trampida nii palju kui tahtsin, et vanemad mul koolis käia laseksid, aga see ei aidanud – nad ütlesid, et meie külas ei ole keskkooli, kuhu mind panna. Muutun alati nii kurvaks, kui näen oma vendasid kooli minemas.“ Nii rääkis endast Samira, 13-aastane tüdruk Koh-i Bandi piirkonnast Kapisas .

Küsisin Põhja-Afganistani koole külastades tüdrukutelt, kelleks nad saada tahavad. Vastuseid oli igasuguseid, nii realistlikke kui unistavaid: kirjanikuks, õpetajaks, ajakirjanikuks, arstiks, inseneriks, politseinikuks, direktoriks... Ja üks tüdruk ütles, et tahab minna ülikooli New Yorki.
Ja siis kokkupõrge reaalsusega, kui ühes teises koolis küsisin 8. klassis õppivate tüdrukute käest, kui paljud neist on kihlatud. Suurem osa klassist tõstis käe, abielluma pidi enamik neist järgmisel aastal. Abielludes tuleb aga üsna kohe hakata lapsi sünnitama, sest muidu paneb külarahvas pahaks. Kooliskäimiseks pole enam aega ja enamasti ei luba abikaasa seda nagunii.

Takistused hariduse saamisel

Millised on peamised takistused laste kooliskäimisel?

• Pole koolimajasid, eriti tüdrukute koole. On külasid, kus olukord on lahendatud nii, et poisid ja tüdrukud käivad samas koolimajas erinevates vahetustes. Kõige vähem on tüdrukute keskkoole.
• Ebaturvaline ja/või liiga pikk koolitee.
• Kui koolimaja ise on olemas, ei pruugi seal olla tualettruumi ega puhast vett. 2004. aasta andmete järgi ei olnud 1/3 koolides ligipääsu puhtale veele ja tualettruum oli vähem kui 15%.
• Naisõpetajate puudus, eriti maapiirkondades.

Lisaks neile takistustele mõjutab lapsi sotsiaalne olukord või kultuurinormid.

• Vaesus, mis sunnib lapsi kodus, põllul või ka tänaval töötama, et endale söögiraha teenida. Lapstööjõu kasutamine on suur probleem linnades, kus lapsed leiavad rohkelt võimalusi lihtsamaid töid teha ja sellega raha teenida. Kuigi haridus on tasuta, käib vaestele peredele üle jõu kooliskäimiseks sobivate jalanõude ja riiete ostmine. Lapsed ei lähe kooli, sest nad häbenevad oma katkisi rõivaid ja jalanõusid ning kasimata välimust.
• Kultuurinormid, mille järgi tüdrukute harimist peetakse „ebavajalikuks“ või „kahjulikuks“, samuti varajaste abielude pealesundimine tüdrukutele. Ehkki 2004. aastast ei kehti enam seadus, et abielunaised ei või keskkoolis käia, on Afganistanis endiselt levinud arvamus, et abielus tütarlaps ei tohiks koos õppida vallaliste tüdrukutega, sest „abielunaine võib tutvustada teistele seksuaalelu iseärasusi“. Tüdrukute kooliskäimise vastu on enim kirjaoskamatud isad ja vennad.

Hariduse saamise piiranguid vaadeldes tuleb silmas pidada, et Afganistan on kultuuriliselt ja elatustasemelt piirkonniti väga erinev, mistõttu on võimalused maa eri paikades üsna erinevad, näiteks naiste liikumist võidakse mõnes piirkonnas oluliselt rohkem piirata kui teistes.

Tulevik ja välisabi

Millised on Afganistani valitsuse tulevikuplaanid?

• 2020. aastaks on plaanis tõsta õpetajate arv 280 000ni.
• Afganistanis on 45 000 küla. 2020. aastaks on eesmärk jõuda selleni, et 40 000 külas oleks koolimaja. Ülejäänud 5000 küla peavad leppima kogukonnakooliga 1.–3. klassi lastele, alates 4. klassist hakkavad lapsed käima naaberküla koolis.

2011. aastal tulid sõpruskoolide õpilased kokku ja kirjutasid poliitikutele manifesti, et toetada korraliku koolisüsteemi arendamist Afganistanis ja tuletada meelde aastatuhande arengueesmärki number 2 – igal maailma lapsel on õigus põhiharidusele. Praeguseks on õpilased külastanud kõigi nelja riigi parlamente ja andnud oma kirja üle poliitikutele, samuti mitmele ministrile, teiste seas ka Eesti välisministrile Urmas Paetile ja Afganistani välisministrile Farooq Wardakile. Tulevikus soovivad koolid sõprussidemeid hoida ja suhtlemist jätkata, samuti on plaanis koostöös Eesti ülikoolidega Afganistani õpetajatele Eestis pikemat õpetajakoolitust pakkuda.

Afganistan vajab lähema kümne aasta jooksul veel palju abi, et koolisüsteemi ülesehitamine lõpule viia. Eestil võiks siin olla oma panus, eriti saaksime kaasa aidata oma teadmistega infotehnoloogia valdkonnas. Arvutiõpetus on Afganistani koolides olemas ja huvi selle õppeaine vastu on suur, sest õpilased tajuvad, et tulevikus vajavad nad arvutioskust tööturul.

Afganistanis reisides olen korduvalt kohanud inimesi, kes ütlevad, et Talibani aeg oli nende riigile parem kui praegune olukord. Olen seda hinnangut kuulnud ka mitmelt lääne mehelt, kes Talibani ajal Afganistanis reisisid ja elasid (lääne inimesi oli tollal riigis üsna vähe). Aga siin on üks aga. Mitte kordagi ei ole ma kuulnud ühtegi n a i s t Talibani režiimi taga igatsemas. Naised on rahul sellega, et nad saavad jälle õppida ja tööl käia, et seaduse järgi on neil lõpuks ometi samad õigused kui meestel (isegi kui seadused mõnikord ei kehti). Loodan siiralt, et nad ei pea enam midagi sellist uuesti läbi elama, nagu aastail 1996–2001.