Euroopa arengupoliitika 2011

Tanel Tang
Eesti alaline esindus EL juures, lauaülem arengukoostöö küsimustes 2007-2011

Kuidas kohaneda muutuva maailmaga ning kuidas saab sellesse panustada Eesti?

Euroopa Liit on suurim doonor maailmas. Ta annab rohkem kui poole üleilmsest arenguabist ning on ka muus osas maailma vaesuse vähendamisel liikumapanev jõud. Viimased Eurobaromeetri küsitlused 2011. aasta sügisest näitavad, et 85 protsenti eurooplastest peab arengukoostööd oluliseks ja meie identiteedi lahutamatuks osaks. Kuid enamik Euroopa kodanikest tunnistab ka seda, arengukoostöö kontekst on võrreldes aastatetaguse ajaga muutunud. Uute tõusvate majanduste, nagu Hiina, India, Brasiilia jt jõuline esilekerkimine on Euroopa mõju vähendanud. Samuti on majandus- ja rahanduskriis Euroopa enda territooriumil tekitanud küsimusi, kas suudame ikka olla solidaarsed väljaspool. Seda enam, et lähiajaloos abina antud miljardid on üldise jõukuse loomise asemel tekitanud rohkesti sõltuvust ja korruptsiooni.

Viimased kaks aastat on Euroopas palju räägitud arengupoliitika reformist. Sellest, et ELi arengupoliitika oleks tulemuslikum nendes riikides, kes abi kõige rohkem soovivad, ja et tegevus oleks kodanikule paremini arusaadav. Euroopa Komisjoni arenguvolinik Andris Piebalgs esitas 2011. aasta sügisel ettepaneku, milles pani paika uue arengupoliitika neli peamist suunda.

• Esiteks, Euroopa Liit peab tegema rohkem valikuid selles osas, millistesse sektoritesse oma raha paigutab. Eelistada tuleks neid tegevusi, mis kindlustavad pikemaajalise majanduskasvu, näiteks põllumajandust ja säästlikku energiavarustust, lähtuda tuleks ka sellest, et prioriteetide valimine peab toimuma iga partnerriigi konkreetset olukorda arvestades.
• Teiseks, riike tuleks eristada vastavalt nende elatustasemele (ingl diferentiation). Euroopa Liidu ühisest eelarvest peaksid raha saama eelkõige kõige vaesemad riigid. Keskmise sissetulekuga riikidega, nagu Hiina, Brasiilia jt, on oluline jätkata koostööd, kuid pigem globaalsete hüvede tagamisel kui traditsioonilise arenguabi andmisel.
• Kolmandaks, ühise arengukoostöö tugevdamine läbi tugevama koordinatsiooni, parema tööjaotuse ja ELi ühise arengukoostöö kavandamise (ingl joint programming). See aitaks leevendada praegust olukorda, kus ühes riigis ja sektoris on liiga palju doonoreid ja teises mitte ühtegi.
• Neljandaks, hea valitsemistava tugevam juurutamine inimõiguste ja arengupoliitika parema sidustamise kaudu. Seda tuleks teha selgemate poliitiliste kriteeriumide seadmisega, mille alusel saab partnerriik kas rohkem või vähem raha.

Võtmeküsimuseks kujuneb see, kuidas neid põhimõtteid rakendada suudetakse. Euroopa arengupoliitika viimaste aastate praktika on olnud, et kui üldsõnalistest avaldustest hakatakse liikuma konkreetsete tegevuste suunas, ilmnevad suured erimeelsused. Enamik Euroopa Liidu ühist arengupoliitikat puudutavatest otsustest tehakse konsensuse alusel, mis praktikas tähendab, et üksikud riigid võivad takistada ülejäänute soovi ühes või teises küsimuses kiiremini edasi liikuda. See võib kujuneda probleemiks ka volinik Piebalgsi ettepaneku puhul, mis on tekitanud mitmetes liikmesriikides, nii valitsusasutustes kui ka alati mõjukates valitsusvälistes organisatsioonides vastuseisu. Kardetakse, et vaesuse vähendamine, mis peaks olema ELi arengupoliitika peamine eesmärk, tuuakse ohvriks ELi ühise välispoliitika või majandus- või energiapoliitika huvidele.

Eesti võiks ELi arengupoliitika kaasa rääkimisel olla aktiivne.

• Esiteks, Eestil on kogemus abisaajast riigist abiandjaks riigiks saamisel, mis loob meile teatava autoriteedi ka vanemate ja oluliselt suuremate doonorite seas. Parafraseerides arenguvolinik Piebalgsi sõnu tema kohtumistelt peaministri, riigikogu spiikri ja välisministriga 2010. aasta novembris, suhtub Eesti arengupoliitika küsimustesse värske pilgu ja pragmaatilisusega, mis on kogu Euroopale kasuks.
• Teiseks, rahalise panustamise tegur. Praegu liigub ligi 2/3 meie arengukoostöö rahast ehk ligikaudu 10 miljonit eurot läbi ELi ühise eelarve, mis kasvab lähiaastatel märgatavalt. Eesti maksumaksja huvides on, et seda raha jaotataks sobiva poliitika ja põhimõtete alusel.
• Kolmandaks, nähtavus iseenesest ei ole kindlasti eesmärk, kuid asjalik osalemine aruteludes näitab teatud mõttes väikese (ja mitte kõige rikkama) riigi suurust. Seda, et ka Eesti muretseb globaalsete probleemide pärast ning on suuteline panustama valdkonnas, mis on Euroopa jaoks oluline.

Eesti peaks volinik Piebalgsi ettepanekuid toetama. Suurem osa nendest põhjustest lähtub Eesti arengukoostöö strateegias 2011–2015 või ka Eesti ELi-suunalises tegevuskavas paika pandud põhimõtetest.

• Esiteks, tugev ühine Euroopa. Arengukoostöö on üks neid valdkondi, kus liikmesriikide tegevus on killustunud ja edusamme on tehtud vähe. Kaotajaks on Euroopa Liidu ühine mõju ja tugevus ning seeläbi ka Eesti, kes väikeriigina panustab kõige tulemuslikumalt maailma vaeseimatesse maadesse läbi ühistegevuse. Eesti peab seisma ühise arengupoliitika ja tugevama omavahelise koordinatsiooni eest, toetama selles osas Euroopa Komisjoni ja ELi ühise välisteenistuse tegevust.
• Teiseks, ELi põhiväärtustest, nagu inimõigused ja demokraatia, lähtuv abi. Doonorite maksumaksja raha peab olema otstarbekalt kasutatud ning jõudma nende inimesteni, kes seda kõige rohkem vajavad, ning mitte toetama korruptiivseid ja inimõigusi rikkuvaid valitsusi. Euroopa arengupoliitika ja välispoliitika peavad olema teineteist toetavad.
• Kolmandaks, oma reformikogemuse jagamine. Tegemist on nii poliitika kui ka abi rakendamisega seotud teemaga. Maailmas on mitu riiki, kes oleksid Eesti jt riikide reformikogemusest huvitatud, kuid kuna kahepoolselt jääb meie haare alati piiratuks, on Euroopa Liidu kaudu võimalus seda laiemalt jagada. Seega peaksime seisma selle eest, et üleminekukogemus rikastaks Euroopa uut arengupoliitikat ning sisalduks erinevates poliitikadokumentides ja rakenduskavades.
• Neljandaks, arengupoliitika peab olema sidusam teiste poliitikatega. Eesti arengu-sõbralikkus väljendub rohkem muude arengut mõjutavate poliitikate toetamisel kui otsene rahaline abi ning selle eest tuleb seista ka Euroopa arengupoliitika kontekstis. Kaubanduspoliitika puhul näiteks peaks Eesti jätkama selle toetamist, et Euroopa Liit avab rohkem oma turgu välistele partneritele ning pakub erisoodustusi kõige vähem arenenud riikidele. Põllumajanduse osas on oluline toetada Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika jätkuvat reformi.

Lõpetuseks, realistlikud kohustused ja lubaduste täitmine. Euroopa Liit on lähiajaloos võtnud rohkesti kohustusi, mida ei ole suudetud täita ning mis on heastatud veelgi ebarealistlikemate kohustustega. Eesti ei tohi sellega kaasa minna, ei arengu rahastamise, abi efektiivsuse osas ega muudes küsimustes. Peame toetama pigem tagasihoidlikumaid lubadusi ja nende täitmist kui ülemäärast ambitsioonikust ning riski, et nende mittetäitmisel kannatab Euroopa Liidu maine.