Egiptus peab leidma oma tee

Paul Teesalu
Eesti suursaadik Egiptuses

Saabusin Kairosse 2010. aasta augustis, ramadaanikuus, kui linnakodanikud kaebasid talumatu kuumalaine, toiduainete hinnaralli ning rohkete vee- ja elektrikatkestuste üle. Ma ei ütleks, et Egiptuses oleks neil päevil olnud täiesti vaikiv ajastu. Valitsuse saamatust kritiseeriti nii trükimeedias kui ka lihtsalt kohvikutes ja tänavanurkadel. Muidugi polnud rahulolematus seotud ainult olmeliste küsimustega. Sotsiaalmeedias tegeleti aktiivselt näiteks politseivägivalla ja korruptsiooni paljastamisega. Suurt tähelepanu pälvis režiimi suhtes kriitilise Aleksandria blogija Khaled Saidi tapmine politseitöötajate poolt 2010. aasta juunis. Sama aasta detsembris naaberriigis Tuneesias protestiks ennast põlema pannud noor tänavakaubitseja Mohamed Bouazizi sai aga juba araabia kevade algatajaks. Egiptuse valitsev režiim oli tõhus seal, kus oli tarvis näidata jõudu, kuid muudes eluvaldkondades toimis see juba tugevasti allpool arvestust.

Eesti saatkonna avamisega Kairos 2010. aasta kevadel jõudsime kohale sisuliselt hetk enne revolutsiooni. Saatkonna rajamise otsust tehes võidi seda vaevalt ette aimata. Lisaks tihenevatele kahepoolsetele sidemetele, suurele puhkajate arvule ja kasvavale majandushuvile tõukas meid tookord tagant vajadus rohkem kaasa rääkida ja panustada nii Euroopa Liidu kontekstis kui pikemas perspektiivis loodetavasti ka ÜRO Julgeolekunõukogus. Nende eesmärkide täitmiseks vajasime diplomaatilist kohalolekut araabia maailmas. Egiptus regiooni juhtriigina oli selleks igati loomulik valik.

Nii nagu Niilus voolab aeglaselt ja laisalt, olid Egiptuse poliitilise elu varasemad dekaadid möödunud üsna ühetaoliselt suuremate muutusteta. Veel tol jahedal ja udusel detsembrihommikul, kui käisin president Mubaraki juures oma volikirja üle andmas, ei vihjanud eelseisvale vapustusele miski. Poliitikas domineeris üks suur partei ja opositsiooni mõju oli marginaalne. 2010. aasta novembris toimunud parlamendivalimisi võltsiti rängalt, kuid see ei üllatanud eriti kedagi. Mõne aasta eest toimunud hinnatõusurahutused suutis riigi juhtkond osavasti vaigistada. Egiptlased ise arvasid, et nende rahvuslik iseloom ei luba neil kehtiva korra alustalasid kõigutada. Ometi sisaldab ka siinne uuem ajalugu tervet rida vastupidiseid näiteid. Nimetaksin 1919. aasta rahutusi, 1952. aasta pööret ja 1978. aasta jaanuaristreike.

Revolutsioonilise olukorra märkamiseks tuli oma tähelepanu üksjagu teravdada. Mitmed tuntud teisitimõtlejad, näiteks Saad Eddin Ibrahim, rääkisid 2010. aasta suvel revolutsiooni vältimatusest, ja nad ei eksinud. Teisitimõtlejate etteheited olid õigustatult suunatud stagnatsiooni vastu, sest sooviti näha poliitilisi reforme.

2011. aasta jaanuarisündmustest alates on Egiptus maailma avalikkust korduvalt üllatanud. Rahumeelsed protestid suutsid muuta Egiptuse poliitilist reaalsust. Tundsime suurt poolehoidu julgelt meelt avaldavate inimeste suhtes. Koos kõikvõimsa vaarao-tüüpi presidendi tagasiastumisega sattus löögi alla kogu senine pikaajaline, ühe isiku keskne poliitiline kultuur. See tähendab Egiptuse jaoks paradigmaatilist muutust, mille käigus hakati otsima uusi teid ja võimalusi. Ühes küsimuses valitseb kindlasti üksmeel – autokraatlikku režiimi, mis ei vasta ühiskonna vajadustele, tagasi ei soovita.

Rahvusvaheline üldsus nägi Egiptuse revolutsioonis ennekõike inimõiguste ja põhivabaduste maksmapanekut ning võimalust asuda üles ehitama demokraatlikku õigusriiki. Egiptuses, erinevalt mitmetest muudest araabia kevadesse haaratud riikidest, ei moodustanud revolutsioonilised jõud ajutist üleminekuvalitsust, vaid soostusid selle rolli andmisega relvajõududele. Loosung „relvajõud ja rahvas on üks“ on aidanud küll ajutiselt täita võimuvaakumit, kuid peatunud majanduskasv ja muud üleminekuraskused sunnivad poliitilist protsessi edasi viima.

Egiptuse sündmusi hakati kohe võrdlema Ida-Euroopa vabanemisega 1990ndate alguses. Alustada püüti reformikogemuse edastamisega. Nii käisingi rääkimas revolutsioonilistele noortele Eesti saavutustest poliitiliste ja majanduslike ümberkorralduste alal. Selgitasin, et Tahriri väljakul ajalugu teinud liberaalsed, sekulaarsed noored peavad kõigest õppides kõigepealt eeskätt iseenda jaoks selgeks tegema, millist Egiptust nad tahavad. Seejärel tuleb jõuda kümnete miljonite inimesteni, kelle jaoks nende ideaalid on senikogematud ja uued.

On selge, et Egiptusel on Ida-Euroopaga erinevusi vähemalt sama palju kui sarnasusi. Sarnane on olnud vabadusiha, kuid kultuurilised erinevused on märkimisväärsed. Üks põhilisi erinevusi, lisaks varasema demokraatiakogemuse olemasolule või selle puudumisele, seisneb selles, et Ida-Euroopa on põhiolemuselt ilmalik, Egiptus mitte. Riigi ja religiooni lahutatus tundub meile endastmõistetav, usk on meile eelkõige isiklik asi. Indiviidi õiguste ja vabaduste olemus ja kaitstus ei vaja Euroopas pidevat filosoofilist või – veel enam – teoloogilist selgitamist ja põhjendamist. Seetõttu võis Ida-Euroopa asuda oma valikuid tegema klassikalisel poliitilisel parem-vasak skaalal, liberaalne-religioosne mõõtkava on meie jaoks võõras.

Võrreldes Ida-Euroopaga asub araabia kevad traditsioonilisele patriarhaalsele ja religioossele maailmakäsitlusele märksa lähemal. Võib üksnes oletada, kui tähtsat rolli mängis tuneeslase Mohamed Bouazizi enesepõletamise puhul see, et see oli nimelt naispolitseinik, kes teda näkku lõi ja tema müügivankri konfiskeeris. Või et Liibüas koguneti esimesel suurel protestipäeval mälestama neid, kes hukkusid 2006. aastal Gaddafi käe läbi, protestides Jyllands-Postenis avaldatud prohveti-karikatuuride vastu. Sellised allhoovused on alati olnud olemas, kuigi revolutsiooni kandvad jõud on valdavalt olnud ilmalikud ja liberaalsed.

2011. aasta lõpul toimunud parlamendivalimised nii Tuneesias kui Egiptuses tõestasid täie selgusega, et varasemad valitsejad esindasid tõepoolest kitsa kildkonna võimu enamuse üle. Seda nii liberaalse, kuid veelgi enam religioosse enamuse üle. Samas ei saa nõustuda nendega, kes ütlevad, et araabia kevad on kasuks tulnud üksnes poliitilisele islamile. Tõsi, lisaks Egiptusele on islamijõude saatnud esialgne edu ka Tuneesias ja Liibüas ning nad on aktiivsed Süürias. Nende tõusu tuleb võtta paratamatusena, sest muud reaalset ja hästiorganiseeritud alternatiivi varasematele režiimidele polegi olnud. Samas ei tohiks nende püsimajäämist pidada endastmõistetavaks või paratamatuks.

Lõppude lõpuks on ka araabia ühiskonnad mitmetahulised ja keerukad ning lihtsustatud lahenduste pakkumine ei loo eeldusi ihaldatud arengule ehk siis elatustaseme ja heaolu tõusule. Lisaks on vabadused valla päästetud ning neid uuesti kammitseda ei ole lihtne isegi tugeva tahtmise korral. Vajalike struktuursete reformide eduka läbiviimise märksõnaks on avatus. Muu maailma, eriti Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kogemus ja tugi saaks olla suureks abiks.

Araabia maailma muutused ei joonistu praegu veel välja selgete üksikküsimustena, vaid tunnete ja sündmuste raskestikäsitletava voona. See ei peaks meid siiski heidutama. Mitmeid suuri murranguid alustataksegi defineerimatute, segasevõitu kaugemate eesmärkidega. Egiptuse revolutsiooni-järgse näo kujunemine võib selliselt kesta veel kaua. Kuigi juba on vaadatud nii Türgi poole kui ka teiste moslemiriikide kogemusele, näiteks rahvarohke Indoneesia, on egiptlased ise üha enam veendunud, et Egiptus peab leidma oma tee.