Rahvusvaheline Kriminaalkohus

Tiina Intelmann
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee president

2012. aastal saab Rahvusvaheline Kriminaalkohus kümneaastaseks. Tõsi, Rooma statuut, millega kohus loodi, võeti vastu juba 1998. aastal, kuid kulus veel mõni aeg, et koguneks lepingu jõustumiseks vajalik arv ratifitseerimiskirju. See, mis Roomas tundus sissevaade utoopilisse maailmakorraldusse, on nüüdseks saanud reaalsuseks. Kõige rängemate rahvusvaheliste kuritegude toimepanijad ei saa enam jääda karistuseta vaid seetõttu, et puudub selleks kutsutud ja seatud kohus.

Millega Rahvusvaheline Kriminaalkohus tegeleb ning miks on selle loomisel sedavõrd suur tähendus?

Kohtu pädevusse kuuluvad kõige rängemad kuriteoliigid – genotsiid, sõjakuriteod, inimsusvastased kuriteod. Ka agressioonikuritegu on praeguseks defineeritud ja saanud kindla koha kohtu asutamisdokumentides. Kohtu asutamislepinguga on liitunud 120 riiki. Sisuliselt tähendab see, et kõik need 120 riiki on ühinenud võitluses karistamatuse vastu ning otsustanud, et isegi nende riikide kõrgemaid ametiisikuid, sh presidente, võib kuritegude toimepaneku eest saata reaalset vanglakaristust kandma. Kohtu prokuröril on õigus omal äranägemisel algatada uurimine igas lepinguga ühinenud riigis. Loomulikult tekib küsimus, mis juhtub siis, kui massilised tapmised, vägistamised või muud sarnased kuriteod leiavad aset maal, mis end lepinguga sidunud pole. Sel korral saab ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võtta otsuse, mis suunab asja uurimise kriminaalkohtusse ja loob seeläbi kohtu jurisdiktsiooni lepinguga mitteühinenud riigis. Selline otsus on vastu võetud kahel korral. 2005. aastal suunas julgeolekunõukogu kohtusse Sudaani olukorra seoses massiliste tapmistega Darfuris ja 2011.aastal juhtus sama, kui Muammar Gaddafi juhitud Liibüas vallandus araabia kevade sündmuste ajal massiline vägivald. Mõlemal puhul leidis prokurör, et süüdistuse esitamiseks on piisavalt alust ning kohus andis välja vahistamiskäsu mõlema riigi juhi kohta.

On ka veel kolmas võimalus, kuidas ühes või teises riigis toimunud kuriteod rahvusvahelise kohtu ette jõuavad. Mõni nädal enne 2011. aasta lõppu maandus Hollandis erilennuk, pardal Elevandiluuranniku endine president Laurent Gbagbo. Kuigi riik ei ole praeguse seisuga kohtu statuudiga liitunud, teatasid Elevandiluuranniku võimud, et ei ole võimelised ise uurima ega kohtu ette tooma Elevandiluurannikut tabanud vägivallas kahtlustatavaid, ning pöördusid rahvusvahelise kohtu poole. Seega on tegemist juhtumiga, kus kohtu sekkumist taotleb riik ise. Ka varem on kohtusüsteemide nõrkus ja olukorra poliitiline tundlikkus pannud riike tõdema, et ise toime ei tulda.

Praegu on kohtu menetluses seitse olukorda, kusjuures nii mõnelgi puhul on algatatud mitu kohtuasja. On seda vähe või palju? Usun, et seda on vähe ja palju ühekorraga. Palju selleks, et koguda ütlusi tuhandetelt ohvritelt ja tunnistajatelt, võimaldada õigusabi nii süüdistatavatele, ohvritele kui tunnistajatele, kompenseerida ohvrite kannatused, kuid liiga vähe selleks, et praegu veel tõhusalt ära hoida uusi kuritegusid.

On veel üks Rooma lepingu aspekt, mis tihti unustatakse. Lepingut allkirjastades andsid riigid lubaduse tõhustada ka riigisiseseid kohtupidamise võimalusi, on ju Rahvusvaheline Kriminaalkohus viimase astme kohus, kuhu pöördutakse siis, kui riik ei suuda või ei soovi ise kahtlusaluste üle kohut mõista.

Kohtu kriitikud ei väsi kurtmast, et kohus pöörab liiga suurt tähelepanu Aafrikale, on ju kõik praegused kohtuasjad seotud sündmustega Aafrika mandril. Vähem teatakse aga sellest, et prokurör kogub andmeid ka paljude teiste juhtumite kohta nii Lähis-Idas, Kaukaasias kui Ladina-Ameerikas. Riikidele mõjub tihti kainestavalt juba teadmine, et prokurör tunneb nende vastu huvi.

Mis on Eestil selle kõigega pistmist, miks juhib eestlane liikmesriikide üldkogu ning milles seisneb selle rahvusvahelise organisatsiooni igapäevane tegevus?

Nagu iga rahvusvaheline organisatsioon, sõltub ka kohus sellest, kui tugev on lepinguosaliste riikide toetus ja kuidas riigid oma kohustusi täidavad.
Igapäevases töös tuleb liikmesriikide kogu presidendil eelkõige hea seista selle eest, et soodustada riikide koostööd kohtuga ning vajadusel võetud kohustusi meelde tuletada. Pole ju kellelegi saladuseks, et aastaid kohtu ette oodatud Sudaani president Omar al Bashir teeb vahel ka välisvisiite, kuid ühelgi riigil pole jätkunud söakust teise riigi presidendi käsi raudu panna ja ta Haagi läkitada.

Samuti teame, et Liibüa võimud soovivad vägivallas süüdistatava Saif Gaddafi üle Liibüas kohut mõista, kuid ei ole kohtule selgitanud, millised on võimalused seda teha, millised süüdistused kavatsetakse esitada ning mis seaduste alusel kohut mõista kavatsetakse. Selge on ka, et kohtul pole oma politseid, kes tagaotsitavaid püüdma läheks. Nii sõltub kohtu edu suures osas liikmesriikide igapäevasest koostööst kohtuga. Samas ei saa piirduda vaid etteheidete ja manitsuste ning diplomaatilise survega. President peab samuti hea seisma selle eest, et abi vajavad riigid saaksid vajalikku nõustamist. Oluline on koostöö ja pidev suhtlus teiste organisatsioonidega, eeskatt ÜRO arenguabi süsteemi ja julgeolekunõukoguga, kuid samuti Aafrika Liidu, Euroopa Liidu ja teiste piirkondlike ühendustega. Süstemaatiliselt tuleb tegeleda lepinguosaliste ringi laiendamisega, propageerida statuudi paranduste ratifitseerimist ja valmistada ette kohtu reeglite muudatusi. Presidendi kohustuste hulka kuulub ka pidev selgitustöö kohtu eesmärkidest, suhted valitsusväliste organisatsioonide, akadeemiliste ringkondade ja parlamentaarsete ühendustega.

Eesti oli üks 120 Roomas lepingu poolt hääletanud riigist ning on läbi aastate panustanud nii Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kui ka erinevate ÜRO Julgeolekunõukogu loodud ad hoc tribunalide tegevusse. Nii on Eesti esindaja Juhani Lemmik juba hulk aastaid teinud ekspertanalüüsi kohtu eelarvele ja aidanud sellega liikmesriike otsuste langetamisel. Eestis kannab vanglakaristust Jugoslaavia tribunalis süüdi mõistetud isikuid. Kõik see on aga lihtsalt öeldes märk sellest, et Eesti tahab ja suudab panustada ning mõistab rahvusvahelise kohtupidamise rolli maailma rahu ja julgeoleku tagamisel. Eestis on veel elus põlvkond, kes mäletab Teise maailmasõja ajal eestlastele osaks saanud ülekohut. Usun, et meis kõigis on tallel paras annus empaatiat, et mõista, kui oluline on konflikti ja vägivalla värskelt läbi elanud rahvastele see, et toimuks õiglane kohtupidamine. Kõik see aitab kaasa ühiskonna tervenemisele, leppimisele ja demokraatia arengule.

*****

Tiina Intelmann valiti 2011. aasta detsembris Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assamblee presidendiks. Kohus asutati 1998. aastal Roomas, tegu on iseseisva rahvusvahelise organiga, mis teeb koostööd ÜRO ja teiste organisatsioonidega. Kohus asub Haagis. Statuudiga on praeguseks liitunud 120 riiki. Riikide järelevalve kohtu tegevuse üle ja vajalikud administratiivsed, juriidilised ja tehnilised otsused tehakse New Yorgis ja Haagis.