Eesti ja inimõigused meil ja maailmas

Jüri Seilenthal
Eesti suursaadik ÜRO peakorteri ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures Genfis

Lennart Meri ütles taasiseseisvumise järel, et rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumapomm. Evimata annet sarnaste tabavate võrdluste jaoks ning natukene kaheldes, kas see just päris nii radikaalselt kokku võetav on, leian siiski, et olulise osa kokkulepetel põhinevast maailmakorrast moodustab rahvusvaheline õigus küll. Ja sellisena on ta tõepoolest väiksematele riikidele nii kaitsekilp kui heidutus. Inimõigused omakorda on sellest mõneti omapärasest õiguse liigist küllap olulisim ja samas meid kõiki kõige otsesemalt ka igapäevaelus puudutav osa. Tegu on justkui hapnikuga – kui seda on piisavalt, ei pane me seda tähelegi, kui aga tekib vajak, on see äärmiselt ebamugav ja ohtlik. Oli ju põhiliste inimõiguste puudumine või rikkumine Nõukogude repressiivaparaadi olulisimaid vahendeid „korra“ hoidmisel, kus enamikul juhtudel juba inimõiguste rikkumise hirm võimaliku karistusena iseenesest hoidis ühiskonda kontrolli all.

Kuigi inimõigused on paljudele, kes nende puudumist ei märka või neid üldse igapäevaelus ei tunneta, pigem teoreetiline kontseptsioon, peetakse inimõiguste olukorra kaitset ja parandamist ÜRO peaaegu 65-aastase tegevuse suurimaks saavutuseks. Või vähemalt sellisele järeldusele kaks Šveitsi teadlast jõudsid, kui reastasid mullu kümmet peamist ÜRO saavutust. ÜRO on aga nimelt ainus globaalne organisatsioon, mis tegeleb inimõigustega – selleks on tal liikmesriikide ehk kogu maailma mandaat. Näitlikustamaks seda väidet, võrrelgem meie praegust elu just II maailmasõja õudustest väljuva maailmaga ja mõistame ehk paremini, mida nii väitjad öelda tahavad. Eesti jaoks lõppes viimane ilmasõda küll mõneti hiljem, sestap võime ka võrrelda Eesti elu 1984. aastal tänapäevaga – see on paljudele lugejatele ka isikliku kogemuse põhjal tehtav.

Samas ei saa siin märkimata jääda kahetsusväärne asjaolu, et inimõigused on väga lihtsalt propagandale allutatav valdkond, ja Eesti on selles küsimuses olnud oma teavitusmasina väiksuse tõttu viimasel kahel kümnendil rünnatava rollis. Üldiselt võib rahulikult väita, et maailmas ei ole olemas riiki, kel poleks inimõigustega mingeidki probleeme. Samas, küsimus on inimõiguste rikkumiste liigis, süsteemsuses ja selles, mida riik võtab ette nende ennetamiseks ja ohvrite kahju heastamiseks. Aga kogu tulvavast propagandast ei tohi me ometi teha järeldust, et keskne rahvusvahelise õiguse liik, mida on meie kahjuks nii sageli ja ebaõiglaselt eelkõige ühe riigi poolt väänatud, meile iseenesest kahjulik kontseptsioon oleks. Pigem vastupidi!
Meenutame lohutuseks siinjuures kas või seda, kui pingsalt jälgiti Eestis meelsusvangide kohtlemist ja näiteks inimõigusorganisatsioonide tegevust veel okupatsiooniaja lõpus. Ja kas või seda, kui palju näiteks Amnesty International Eesti heaks tegi toona, mil ÜRO seda eriti teha ei saanud.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu

Eesti kandideerib esmakordselt ÜRO Inimõiguste Nõukogusse, ja seda perioodiks 2013–2015. Valimised IÕNi toimuvad 2012 sügisel New Yorgis, siis saame näha, kas nüüd juba 193 ÜRO liiget peavad Eestit sobilikuks sellist vastutust kandma.

Tegu on mittealalise liikmelisusega ÜRO tähtsuselt teises valitavas kehamis pärast julgeolekunõukogu, kuhu kuuluvad korraga 47 liikmesriiki, kuid kus pole alalisi liikmeid. Inimõiguste Nõukogusse saab kuuluda järjest kaks valimisperioodi ehk kuus aastat, seejärel peab vähemasti aasta eemal olema. Et IÕN loodi 2006. aastal Inimõiguste Komisjoni (IÕK) asemele, täitub 2012. aasta lõpus kuus aastat ka kohe alguses liikmeks saanud riikidel. Erinevalt ÜRO Julgeolekunõukogust on kõigil IÕNi liikmetel võrdsed õigused, kuna alalisi liikmeid pole. See omakorda toob kaasa tööõhkkonna, kus väikeriigil, kel vaid paar diplomaati, on võimalik oma huve kaitsta ja esindada peaaegu võrdsena suurtega, kelle puhtalt inimõigustele pühendunud meeskonnad on mitu korda suuremad.

Liikmelisuse puhul on ÜRO mõistes tegu nii olulise kohustuse kui valituks osutumisel kahtlemata ka suure tunnustusega valitud riigile. IÕN on sisuliselt pidevalt töötav organ, mille töö on jagatud kolmeks istungjärguks (mis kestavad 4+3+3 nädalat), samas täidavad erinevad töövormid, sh kuus nädalat UPRi ehk üldist korrapärast inimõiguste ülevaatust aastast enam kui 45 nädalat. Selle protsessi läbis Eesti igati edukalt 2011. aasta 2. veebruaril ning järjekordne UPRi protsess seisab Eestil ees nelja aasta pärast (2016). IÕN korraldab eriti ränkade inimõiguste rikkumiste puhul ka eriistungi, viimati detsembris 2011 Süüria puhul, püüdes takistada massilist inimõiguste rikkumist konkreetsel juhtumil. Kogu IÕNi tegevus on väga lihtsalt jälgitav ÜRO inimõiguste ülemvoliniku ameti kodulehel (www.ohchr.org).

Eesti lubadused ja kohustused

Eesti valitsus on esitanud ÜRO-le oma lubadused (pledges) kandideerides IÕNi liikmeks. Huviline leiab lubaduste täisteksti välisministeeriumi lehelt ilmavõrgus www.vm.ee /human_rights/voluntary_pledges. Esitan siin lühema ülevaate, jagades lubadused kaheks – kõigepealt see, mida lubame teha riigisiseselt, seejärel aga Eesti tegevus rahvusvaheliselt.

Eesti lubab ratifitseerida mitmed rahvusvahelised lepingud, milleni senise arenguga veel jõutud pole, headeks näideteks sobivad siin puuetega inimeste õiguste konventsioon või siis lapse õiguste konventsiooni lisaprotokoll (laste osalusest relvakonfliktis), ent neid on veelgi. Tagasivaateliselt tundub isegi kummaline, et alles 21. taasiseseisvuse aastal selleni jõuame. Aga parem hilja kui mitte kunagi.

Siinkohal on eelkõige oluline mainida, et kõik need tegevused aitavad Eestil enda inimõiguste olukorda veelgi parandada ja seega on see tegevus eelkõige Eesti inimeste huvides. Samuti on selge, et riik, kes soovib olla teisele inimõiguste vallas eeskujuks, mida IÕNi liikmelisus samuti tähendab, peab seda olema lisaks sõnadele ka vähemalt sama palju tegudes.
Osutame, et peame väljakujunenud inimõiguste kaitse rahvusvahelist süsteemi väga oluliseks ning et näidata enda tõsiseltvõetavust ja toetust, osaleme inimõiguste protsessis kõiki nõudmisi täites. Näiteks esitame erinevate inimõiguste alaste konventsioonide perioodilised aruanded õigeaegselt ja võtame nende soovitusi tõsiselt. Samuti oleme esitanud püsikutse kõigile ÜRO eriraportööridele, mis tähendab seda, et Eesti on valmis võõrustama ÜRO eriraportööre nende soovitud ajal. Mitmed eriraportöörid on seda kutset ka kasutanud.

Teiselt poolt lööme rahvusvahelises inimõigustöös kaasa nii jõu kui nõuga ehk siis rahaliselt toetades ja esitades Eesti eksperte erinevatesse kogudesse. Selle parimateks näideteks sobivad rahalise toe poolelt eelkõige Eesti korrapärased vabatahtlikud annetused inimõiguste ülemvoliniku ametile (OHCHR), aga ka ÜRO lastefondile (UNICEF), ÜRO arengu- ja rahvastiku fondidele jne. Rõhutame, et Eesti alustas toetusega niipea, kui majanduslik olukord võimaldas, seega juba peaaegu tosin aastat tagasi, ja jätkasime meist halvemas olukorras olijate toetamist ka väga raske majanduskriisi ajal. Seda oleme teinud eelkõige seetõttu, et selgelt teadvustame toetatavate organisatsioonide tegevuste kasulikkust eelkõige neile, kelle olukord on meie omast palju kehvem, aga ka seetõttu, et see parandab rahvusvahelise õiguse inimõiguste osa järgimist maailmas tervikuna.

Väetima toetamise põhimõte lisaks üldise olukorra parandamisele iseloomustab ka kaudsemalt inimõigustega seotud valdkonda ehk humanitaarabi. Näiteks annetused Punasele Ristile (ICRC), ÜRO pagulaste ülemvoliniku ametile (UNHCR), ÜRO katastroofiennetuse ja humanitaarasjade koordinatsiooniametile (OCHA). Lisaks üldistele annetustele oleme teinud sihtotstarbelisi annetusi ka konkreetsete kriiside puhul, millest Eestis on enam kõlapinda leidnud Haiti ja Gruusia.

Oma kandideerimise lubadustes anname ka teada, et oleme valinud Eesti arengukoostöö prioriteediks aastatel 2011–2015 eelkõige inimarengu, sh haridusele ja tervisele ligipääsu, keskendudes sealjuures eriti naistele ja lastele kui kõige haavatavamatele. Siin üritame eelkõige tegutseda Eesti arengukoostöö sihtriikides, mida tunneme põhjalikumalt, nimelt Ukrainas, Moldovas, Gruusias ja Afganistanis. Eesti peab arengukoostööd riikides, mida tunneme, oluliselt efektiivsemaks.

Nõuga osalemist rahvusvahelises koostöös kehastab eelkõige eestlaste valitus erinevatesse ÜRO kehamitesse. Eesti oli ÜRO majandus ja sotsiaalkomisjoni (ECOSOC) liige 2009–2011 ning on naiste staatuse komisjoni liige 2011–2014. Lisaks oleme nii ÜRO arenguprogrammi (UNDP), UNICEFi kui UN Womeni juhtnõukogus. Eesti esitatud kandidaat on valitud piinamisvastase konventsiooni lisaprotokolli (OP-CAT) nõukogu sõltumatuks liikmeks aastateks 2011–2014, Eesti diplomaat valiti põlisrahvaste püsifoorumi liikmeks 2011–2013, Eesti saadik on juhtinud piinamisvastase komitee (CAT) valimisi.

Võttes kokku Eesti lubadusi, tuleb sedastada, et meil on palju ambitsioonikaid eesmärke. Need lubadused kajastavad Eesti valitsuse võetud poliitilist kohustust, mida plaanime IÕNi liikmena teha.

Olen veendunud, et veel vahetult enne valimisi, st napi aasta pärast täpsustame oma lubadusi, sh teada andes, mis lubatust on juba täidetud, ning küllap ka mõned lisades.

Kokkuvõtteks võib küsida, miks siis ikkagi Eesti tahab saada ÜRO IÕNi liikmeks? Lühike vastus oleks: usume, et Eesti inimõiguste olukord võimaldab Eestil kuuluda sellesse prestiižsesse kehamisse, ning samuti usume, et saame ja suudame ka maailma mastaabis inimõiguste olukorra edendamisele kaasa aidata.