Veel kord Eesti teemadest Euroopa Liidus

Matti Maasikas
Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures

Nagu välisministeeriumis uute suursaadikute puhul tavaks, peeti ka minu Euroopa Liidu juurde lähetamise eel maha põhjalik arutelu. Koosolek kestis üle kahe tunni ja selle lõpul ütles üks hea kolleeg: „Kas te panite tähele, et keegi ei küsinud, mis on Eesti teemad Euroopa Liidus?”

See küsimatajäämine on märgilise tähendusega, see näitab, et vähemalt välisministeeriumis on üks periood Eesti Euroopa-teel kindlalt lõppenud. Nimelt see periood, mil meie arusaama järgi pidi tublil ELi liikmel kindlasti mingid „oma” teemad olema, millega siis Brüsselis tegelda. Ilma „oma” teemadeta liikmesriik tundus nagu sai ilma moosita, midagi oleks kuidagi nagu puudu. Ja ega ühe teemaga riik parem olnud! Ikka mitu pidi olema, ja tingimata „oma”.

Pilku hägustas kaks asjaolu. Esiteks lähinaabrite, eelmise laienemisvooruga liitunud Rootsi ja Soome erinev lähenemine. Soome tõi 1997, kaks aastat liitumise järel, avalikkuse ette Euroopa Liidu Põhjamõõtme, et saada enam tähelepanu nii endale kui ka põhja regioonile. Rootsi aga sarnast projekti välja ei käinud, elas üht teemat eraldi rõhutamata sisse. Rohkem või vähem arusaadavatel põhjustel tundus Soome liikmesusaja algus eestlastele kuidagi edukam kui Rootsi oma – ikka suutsid oma märgi maha panna me põhjanaabrid!

Teine tegur oli Eesti avalikkuse surve, seda nii ajakirjanduse, eriti aga poliitikute poolt. Eesti diplomaatia peab Euroopa Liidus tegelema erinevate küsimustega, muidu oleme ühe teema ehk ainult Venemaa-suhetega tegelev riik! Põrutati lausa, et Eesti olla ühegi teemata riik, mille esindajaiks Brüsselis on sülearvutitega tüdrukud, kes ainult üles kirjutavad ja ise kunagi midagi ei ütle ega milleski kunagi omal initsiatiivil osale.

Selle „oma” teema soovi juures oli viltu kaks asja. Esimene on see, et ühine välis- ja julgeolekupoliitika, CFSP, moodustab nii väikese ja nii uue osa ELi tegevusest, et isegi kui Eesti oleks toona tõesti ainult ELi-Venemaa suhetega tegelnud, poleks seda meie enda meelest ainsat teemat eriti keegi tähele pannud. Teiseks ja olulisemana – oma liikmesuse alguses oleks igasugune prioriseerimine suure tõenäosusega otse rappa läinud. Meil polnud selleks toona lihtsalt piisavalt teadmisi ja kogemust.

Aga muidugi üritasime me välisministeeriumis midagi teha. Selsamal liitumisaastal, 2004, arutati läbi ja kiideti heaks Eesti prioriteetsed teemad ühtses välis- ja julgeolekupoliitikas. Rõhutades seejuures, et see ei tähenda, nagu muude teemadega tegelema ei peaks. Ja saime häid kogemusi.

Näiteks seadsime endale prioriteetseks teemaks Lääne-Balkani ja õppisime, et välispoliitikas millegagi sügavuti tegelemiseks on vaja esindatust kohapeal, mingit lisaväärtust, unikaalset infot ja analüüse, mille abil siis ELi laudade taga teistega võrdväärselt arutleda. Seda meil Lääne-Balkanil pole. Küll aga saime selle piirkonna riikidega tegeldes aru, et Eesti võib täie teadmise ja puhta südametunnistusega toetada ELi edasist laienemist kui horisontaalset poliitikat. See sobib meie enda kogemusega, see klapib meie parema arusaamisega ja seda oskavad ka partnerid Eesti kui suhteliselt värskelt liitunud riigi puhul eeldada ja uskuda. Ringiga tagasi – kuna peamiselt toimub laienemine Lääne-Balkanil, võtavad Eesti diplomaadid ikka selle regiooni üle toimuvatel aruteludel tavalisest rohkem sõna. Ka on Eesti poliitikute ja ametnike visiidigraafik Lääne-Balkani riikidesse tavapärasest tihedam. Türgiga on Eesti suhted ülihead, seda rõhutab nii avalik kui ka traditsiooniline diplomaatia. Kas tasub siis imestada, et Eesti üritab laienemisriikide ringi Ukraina, Gruusia ja teiste arvel veelgi laiendada? Nii pole kunagine prioriteediseadmine mingil juhul kasutu olnud. Seda enam, et laienemine on ühtse välis- ja julgeolekupoliitika tugevaim ja läbi ajaloo edukaim poliitika. Sidudes meie naabruses asuvaid riike enam ELiga, muutes neid nende seaduste acquis’ga harmoneerimise teel üha euroopalikumaks, kasvatame julgeolekut ja ennustatavust enda ümber.

Kuid nagu eespool kirjutasin, on ühine välis- ja julgeolekupoliitika vaid väike ja uus osa Euroopa Liidu poliitikatest. Euroopa integratsiooni suurima mõjuga saavutus on 27 liikmesriiki, 500 miljonit elanikku ühendav siseturg ja integratsiooni kroonijuveel on ühisvaluuta euro. Just eurotsooni praegune olukord on mõneti üllataval kombel toonud šansi ja isegi kohustuse avardada Eesti rolli ELis.

Nimelt on selge, et „oma” teemasid võib tekitada või otsida, nendega võib tegelda ja edugi saavutada, isegi respekti: näe, küll toimetavad agaralt! Küll selliseid, ajas piiratud teemasid, tuleb edaspidigi tegelemiseks ka Eestile. Tõelise meistristaatuse teenivad aga ära need, kes aktiivselt ja abivalmilt osalevad just nende probleemide ja töösuundadega tegelemisel, millega nende organisatsioon parajasti maadleb. Just nii, nagu aktiivne ja kohati ennastsalgavgi panustamine Afganistanis aitas Eesti mitmete laudade taha, kuhu meid muidu poleks kutsutud, aitas meie mainet ja sellega ka meie sõna kaalu tugevasti tõsta.

Juba pealt kahe aasta, alates sellest, kui Kreeka valitsus andis novembris 2009 teada, et nende riigieelarve defitsiit oli varem avaldatust hulga suurem, on absoluutselt kõige olulisem Euroopa Liidus toimuv protsess olnud võlakriisi lahendamine. See on megateema, isegi eksistentsiaalne teema, kui soovite. Võlakriisi peamiseks põhjuseks on üle jõu elamine ja kestmatu laenamine väga mitmes ELi riigis. Kriisi lahendamisel tehakse kõvasti tööd, arutatakse väga erinevaid variante, mille hulgast ei puudu ka võlgade osaline kustutamine ja euroala riikide ühised võlakirjad. Kuid igal juhul on selge, et järgmise aastakümne, võib-olla isegi mõne tosina aasta märksõnadeks Euroopas on vastutustundlik eelarvepoliitika ja põhjalikud majandus- ja sotsiaalsed reformid, mis hoiavad riigi rahanduse kestlikul põhjal. Mõlemal alal on Eesti praegu probleemriikide peaaegu täielik vastand.

Eesti riigivõlg on alla kuue protsendi. Eelarve juba 20 aastat enam-vähem tasakaalus. Majanduspoliitika liberaalne. Maksusüsteem lihtne ja suhteliselt madalate määradega. Tööturg võrdlemisi paindlik. Pensioniiga tõsteti tarviduse tulles sujuvalt 65. eluaastani. Eestlase jaoks on need vaat et enesestmõistetavad asjad (ja muidugi teame, et meil saab paljusid asju palju paremini teha). Kuid iga vähegi Euroopat tundev inimene teab, et iga kirje juurde selles loetelus saab kirjutada õige mitme ELi liikmesriigi nime, kus see asi suhteliselt untsus on.

Sellest ei tule järeldada, nagu peaks Eesti hakkama oma partnereid lobeda keelekasutusega õpetama. Kaugel sellest. Esiteks poleks see viisakas ja tekitaks laua taga arusaamatust ja piinlikkustki. Teiseks on iga riigi olukord ajaloolistel, sotsiaalsetel ja muudel põhjustel eriline ja ühtki reformikava ei saa otse üle võtta. Pole ka saladus, et mõnes pikema sotsiaalpartnerluse traditsiooniga riigis äratavad Eesti kiired reformid kahtlust meie „tsiviliseerituses”. Ei, ma ei mõtle mitte teiste õpetamist, vaid senisest pisut aktiivsemat osalemist praegustes debattides eurotsooni kriisi lahendamise üle.

Nagu eespool mainitud, on ajastu märksõnad Eestile väga sobivad: tugevam eelarvedistsipliin, võla vähendamine, majanduskasvu soodustavad reformid, ELi siseturu tugevdamine, poliitikate koordinatsiooni tugevdamine ELi liikmesriikide vahel. Samuti, üliolulisena, juba üheskoos tehtud otsuste sujuv elluviimine. Kui Eesti osaleb selles protsessis konstruktiivselt ja aktiivselt, lahendusi välja pakkudes, kompromisse otsides, juba tehtud otsuseid kiiresti ellu viies ja teisi aidates, siis aitame sellega muidugi ka ennast, kuna eurotsooni ja ELi hea käekäik on otseselt meie huvides. Teiseks, kui suudame selles protsessis osaleda senisest natukene rohkem üldistel teemadel sõna võttes, kui suudame oma juba tehtud tööd tutvustada nii, et see oleks ka teistele heaks eeskujuks, kui suudame oma nõrkuse – väiksuse – pöörata oma tugevuseks ehk võimaluseks kõnelda kõigiga erapooletul ja ausal viisil, aitaks see Eestit Euroopas palju suuremaks teha.

Sellise käitumisjoone kujundamiseks on vaja kasutada Eesti parimate rahandusinimeste – kellest kõik ei pruugi hetkel töötada riigisektoris – asjatundlikkust, Eesti parimate diplomaatide – kes kõik ei pruugi praegu tegutseda ELi teemadega – kogemust, Eesti parimate poliitiliste visionääride – kes kõik ei pruugi hetkel valitsuses olla – kaugelenägelikkust. Ja selle käitumisjoone väljatöötamiseks ning veel enam selle elluviimiseks on meil vaja senisest mõnevõrra sihiteadlikumalt tööd teha.

Eesistuja Herman Van Rompuy kostitas 2011. aasta oktoobris Euroopa Ülemkogu uksel Eesti peaministrit tere asemel küsimusega: „Ütle veel kord, kui suur see Eesti riigivõlg nüüd oligi?” Selles naerulsui esitatud lauses võib mõni näha small talk’i või lihtsalt viisakust. Tegelikult on see stseen tõestuseks tohutule võimalusele, mis Eesti jaoks Euroopas praegu avanenud on. Mille me ise, kogu riik, oma tegevusega endale avanud oleme. Seda võimalust mitte kasutada oleks, diplomaatiliselt öeldes, pisut ebaprofessionaalne.